Reede, 17. september 2010

Pisipiigale

Kui sain teada, et lisaks kahele olemasolevale ootab sõbrants ka kolmandat, lõi mul kohe peas tuluke särisema – ahhaa, nüüd hea põhjus jälle miskit nikerdada. Tahtmine midagi teha oli suur, kuid konkreetseid ideid-mõtteid mitte ühtegi. Nii istusingi tunde arvutis ja guugeldasin, päevad läksid, kuniks jõudsin endas selgusele, et seekord eelistan õmblusmasinale kudumisvardaid. See oli juba sammuke edasi. Paraku on minu kodus leiduv käsitööalane kirjandus kõik sügavast nõuka ajast ning sealt endale midagi meelepärast leida on ikka päris paras katsumus. Vabad hetked veetsin jätkuvalt kõige suurema sõbra, Google, seltsis. Silma jäi päris palju ja huvitavaid tekikesi, kuid osadel ei olnud tegemise õpetust ja paljudel, mis esmapilgul ohhoo-efekti tekitasid, oli juures see "miski", mis mind häiris ja nii ma nad välja praakisin. Kuniks avastasin, et minu surfamised lõppesid ikka ühe ja sama tekikese imetlemisega, boonusena juures korralik õpetus.
Kui olin mustri välja valinud, jäi muretseda veel materjal. Kuigi vaekauss kaldus rohkem piiga poole, ei saanud selles sugugi kindel olla enne, kui pisike sündinud on. Nii üritasin värvivalikus olla suhteliselt neutraalne ja eks need lõplikud värvid kujunesid ka vastavalt pakutule. Teada oli, et tahtsin 100% villast lõnga ja võimalikult peenikest. Guugeldamise tulemusena ja oma isiklikele kogemustele tuginedes eelistasin Novita lõnga. Aga üllatus-üllatus, kaubanduses minu soovitut ei leidunudki. Võimalus olnuks tellida neti teel, kuid mulle ei meeldi põrsast kotis osta – esiteks ei anna arvuti õiget värvitooni edasi ja mina pean ikka näha ja katsuda saama, kas mu väljavalitu mulle ka tegelikkuses sobib. Netist leidsin infot, et õnneks on Novital ka oma pood Tallinnas Laki tänaval ja nii ma uljalt oma sammud siis sinna seadsin. Äärmiselt tore koht, väga soe teenindus ning suur kaubavalik. Kuigi lahtioleku ajad on ukse peal, ei tasu ukse kinni olemise korral kohe minema tormata, uksekellast on abi. Esmapilgul võttis valik silme eest kirjuks, ent samas oleks värvispekter võinud ikka märksa suurem olla. Aga leidnud sealt endale meelepärase, võis töö alata!
Nagu ikka projektidega, mille tähtaeg on veel kaugel-kaugel, kipuvad need venima, kuniks avastad, et oih, mul on nüüd kiire. Eks oma roll oli siin suvisel opil ka, tänu millele näputöö paariks nädalaks seisma jäi. Kui septembri alguspäevadel katsikukutse postkasti potsatas, olin mina omadega alles väga poole peal. Mõned päevad enne tähtsat päeva jäi meie poiss aga haigeks ning sellega oli katsikule minekule kriips peale tõmmatud. See andis mulle lisaaega oma töö kiirelt lõpule viia ning nädalake hiljem, piiga vennakese sünnipäeval, võtsime ka katsikukingi ühes.
Pisipiiga kannab nime Gerta. Palju õnne Sulle ja lenda kõrgelt, Pääsupiiga!

(Pildistatav pole alusele just kõige paremini saanud, jääb mulje, et on kiivas. Tegelikult ei ole, kenasti ühtlane on, lihtsalt alumise katte triipudega tekib taoline (d)efekt.)
* * *
Tekike sai mõõtudega ca 70 x 90 cm.
Üks ruuduke on mõõtudega ca 22 x 22 cm.
Kasutasin lõnga Novita Bambino, vardaid nr 3.
Tokis on lõnga ca 50 g, ca 190 m.
Ühest tokist saab 2 ja pool ruutu; kuna ei tahtnud oma töösse ülearuseid sõlmi, siis nö poolikuid lappe tegema ei hakanud, seega lõnga kulu veidi suurem. Eks saab lapsele sokke-salle vmt teha, ega kaotsi ei lähe midagi :). Ehk minul kulus 7 tokki lõnga (3+3+1).
Mustril kudusin pitsiosast pool (rida 39 k.a.), kuna neid auke tundus muidu kole palju saavat :).

Mustri leidsin siit:
Kootud tekike
Neljapäev, 16. september 2010

Põnglane ja sõnad

Meie perel on saanud väikeseks traditsiooniks käia igal aastal, septembri keskel, üle lahe põhjanaabrite juures geopeitumas. Sel on oma väike ajalugu, miks just siis, kuid ma leian, et see ei olegi nii tähtis kui see, et see on võrratult ilus aeg võrratult kaunis looduses. Geopeitus mulle selle pärast meeldibki, et on võimalus sattuda paikadesse, kuhu niisama ei oskaks ise eales sattuda, üldjuhul tahetakse teistele mängijatele näidata ikka vähe teistmoodi ja põnevaid kohti. Alati on meil ka ilmaga vedanud. Kui ühel aastal lahkusimegi Tallinnast padusajus, siis üle lahe läks olemine juba helgemaks ning peale lõunat saatis meie edasist üritust soe päike, ühel aastal oli jälle suisa 20 kraadi päevasooja. Ööseti läheb muidugi külmaks, telkimine on tugevatele. Aegade edenedes on ürituse mastaabid aga kasvanud ning nüüdseks on juba paar aastat organiseeritud soovijatele öömaja. Lisaks kauni looduse nautimisele on ju põnev kohtuda naaberriikide (üritus on avatud kõigile) 'kolleegidega' ja veeta nendega koos üks tore õhtu erinevate kogemuste ja muljete saatel.
Ja alati oleme käinud seal koos põnglasega, esimesel aastal oli ta kõigest kahe kuu vanune :). Nii olengi hakanud põnglasele tasapisi rääkima, et varsti lähme Soome ja sinna saab minna üle suure mere sõites laevaga. Poiss mõtles teemale kaasa ja tundis muret, kuidas me laeva peale saame. Eks ikka sõidame issi autoga ja täpsustasin, et kõige pealt sõidame autoga sadamasse ja sealt saame siis laeva peale minna. Poiss sattus hetkeks segadusse, mõtles hetke ja küsis: "Sadamasse? Kas seal hakkab sadama?"
Saan poisi segadusest täiesti aru, jäi meil ju eelmine aasta seoses kodukese ehitamisega käimata, ning viimasel käigul oli ta ju kõigest kahe aastane. Ja sel suvel pole meil õnnestunud kodumaistel vetel isegi mitte praamiga sõita, üks igati mere ja laevakauge aasta on olnud ning niisama argipäeviti pole nagu laevaga ja sadamaga seonduvaid teemasid jutuks tulnud.
Nüüd ootab poiss põnevusega, millal sadamasse saab minna ja oma silmaga näha, mis põnev koht see selline on :).
Pühapäev, 5. september 2010

Nädal tagasi...

... laupäeval, 28. augustil, kogunesid Sipsikud Rocca-al-Mare kooli juurde parklasse, kust võeti ennelõunal kell 11 ette ühine teekond Stroomi randa. Rühma lapsi kogunes kokku 13 ning lisaks veel mõned sõiduhuvilised õed-vennad. Kuigi ka vanematel ei olnud ratta selga istumine keelatud, eelitasid nad valdavas enamuses siiski jalgsi liikuda, niisamuti mina ise. Sõiduoskused olid lastel väga erinevad, üllatusega nägin, et paaril lapsel abirattaid ei olnudki. Ju nemad olid saanud siis kõvasti trenni teha :). Põnglane aga, muidu nii püsimatu, kiire ja rahmeldav, eelistas kulgeda vaikselt, tasa ja targu. Tragimad olid juba pikalt eest ära, kui tema alles õppis lubatavuse ja vabaduse piire kompama ning kerge tagant utsitamine kippus hoopis nutuvõru suu ümber tooma, kui pisikesele indu andma. Peale esimest sedasorti katset pidasin targemaks last rohkem mitte torkida, oluline oli, et ta suudaks aru saada, mis ja kui palju on lubatud ning oleks võimeline ikka ise, iseseisvalt koos teiste lastega liikuma. Samas polnud ta aga sugugi kõige viimane. Poisi pelglikkus oli kinni väheses eelnevas sõidukogemuses ning saadud kogemuski oli ju tulnud piiratud tingimustes, vähese liiklusega autosõiduteel, kus hetkekski ei tohtinud autode suhtes valvsust kaotada, ent samal ajal tuli tegeleda nii uudse asjaga, nagu iseseisev väntamine. Nii ei saanudki ta nüüd kohe asjale pihta, et selle tee peal liiklevad ainult jalgratturid ja jalakäijad ning et eemal sõiduteel paistvad autod ei pääse kuidagi temani. Jälgima pidi, et ei sõidaks teistele ise otsa ning ei kalduks tee keskteljest vasakule poole. Eks see kõik oli tema jaoks uus ja nii teistmoodi, vaja oli vaid veidi aega harjumiseks. Umbes esimese kilomeetri läbimisega sai vabanetud ka esialgsest pingest ning võis aru saada, et laps lustib täie mõnuga. Ja mida aeg edasi läks, seda kiiremini hakkas pedaal käima :). Esiotsa kiired sõitjad tegid paar kogunemise pausi ka, oodati, kui rahulikumad sõitjad kõik järgi jõudsid ning jätkati taas jälle üheskoos. Enamus teed suutsin nii käies kui joostes lapse lähedal püsida, mine tea, millal tal abi vaja, kuid veel enne kui Stroomi rand paistma hakkas, oli poiss kaugele ette vändanud. Vanemaid jagus kogu distantsile, ratastega olid eesotsas ja rahulikumad tagapool. Kui ka juhtus mõni väike apsakas, siis kõik hoidsid kõigil silma peal ja abi oli alati kohe olemas.
Sihtpunkti jõudmiseks olime läbinud tiba rohkem kui kolm kilomeetrit. Arvasin, et poiss on sellest sõidust nii läbi, et tötsab kohe murule istuma. Aga kus sa sellega! Kiirelt pargiti ratas murule ning tormati turnipuudele ronima, isegi kiivrit polnud mahti peast võtta. Ja küll nad siis rahmeldasid seal üheskoos, väsimatult... lõputult... Vahepeal pidasime ikka kaasa võetud toidumoonaga pisikese pikniku ka, vähemasti oli mahti kustutada suur janu, ent söögipoolisest võeti paar ampsu ning emme pidi siis ülejäänu sööma. Nojah, kellel seal ikka mahti süüa on kui nii põnevad atribuudid piiramatult käes ja veel värskes õhus pealegi. Söök on küll see kõige viimane asi, mille peale meie põnglane mõtleb. Samas oli neid, kes end toidu ääres väga mõnusasti tundsid. Kohe rõõm oli vaadata, et mõni laps ikka sööb ka! :)
Tagasiteele startisime kõik koos. Mõnedele oli auto sinnasamasse vastu tulnud, mõni pööras poole tee pealt ära, kuid enamus läks tagasi stardikohta. Tagasiteel nägin oma last esimesel paarisajal meetril, jookse või ära jookse. Nüüdseks oli sõit selge ja enesekindlus põues, emmest-issist polnud sooja ega külma, peaasi, et vändata saaks ja mida kiiremini, seda parem. Lõppeks tagasi auto juures, oli lapsi, kes sõitnuks aga veel ja veel, mõni neist isegi uuesti otsa ringi keeras ning uuele ringile läks. Ju vanematele vastu. Ja ega põnglanegi nii väga autosse kippunud. Mida aga ei saanud sugugi minu kohta öelda... Oli see peale operatsiooni mul ju esimene nii pikk käimine (6 km!), pealegi veel tempoga. Pehmelt öeldes olin ma autoni jõudes ikka päris surnud, jalad kanged all kui puupakud... Ent vaatamata sellele oli see üks ütlemata tore üritus sel suvelõpu rõõmsa päikese all. Tuult oli mõõdukalt ning ilm spordi tegemiseks parajalt soe.


Paar päeva varem saime oma auto remondimeeste käest tagasi ning nüüd oli tarvis siis testsõitu teha, mistõttu suundusime edasi väikesele rännutuurile. Suunaga Thela poole, kust läksime ära tooma poisi plehkupannud mütsi, põikasime läbi ka Treppojalt. Oleme sealt küll palju kordi mööda sõitnud, kuid joastikku ennast pole mul õnnestunud varemalt vaatamas käia. Väga põnev koht tundub, kui oleks vaid rohkem aega ja võimalusi fotokaga sinna sattumiseks. Koht, kuhu kunagi tahaks kindlasti tagasi...
Thela juures kasutasime pererahva lahkust ning heitsime pilgu peale ka kohalikule kullakaevandusele, no mida muud sel kopajuhil sealt nii sügavalt ikka otsida oli :). Esmapilgul üsna ehmatama panev vaatepilt annab fantaasiale aga hea lennu ning tulevikus saab sellest kohast kindlasti midagi väga ilusat ja vahvat. Ootan põnevusega :). Auto poole jalutades kuulsin end mehele ütlevat: "Kui meie endale kunagi aiatiigi teeme, siis palun ärme nii suurt tee".

Kas selline siis ongi pühapäeva hommik?!

Opijärgne rahulik taastumine hakkab möödanikuks saama ning igapäevaelu vaikselt oma normaalsetesse aktiivsetesse rööbastesse libisema. Nii ongi arginädal möödunud sellise kiirusega, et pole leidnud isegi kümmekonda minutit päevas, et heita pilk peale, mis blogimaailmas toimub või siis pole mul enam aimugi, mida tähendab sõna "TV". Nii otsustasingi eile õhtul juhtme seinast välja võtta ja lihtsalt puhata ehk siis sättisin end kella üheteistkümne paiku õhtul filmi vaatama. Mõnus oli sooja pleedi all diivanil lösutada (linnas on kivimajas praegu niiiii külm, prrr) ja filmi "Toscana päikese all" vaadata. Film just päris minu maitse järgi ei olnud, kuid aja mahavõtmiseks sobis eile küll imehästi. Nii saingi voodisse peale poolt kahte öösel.
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!