reede, 20. aprill 2012

Nimega tüdruk

Eile, 19. aprillil, õnnestus meil ometi käia ära Õnnepalees, Tallinna Perekonnaseisuametis, tirtsule nime panemas ja sündi registreerimas. Ei teagi miks, aga mulle on olnud oluline teha seda koos lapsega – ikkagi ju tema elu tähtis sündmus, mis sest et ta ise sellest midagi ei tea :). Ka poisile nime pannes sai poiss kaasa võetud. Seekord jäi poiss lasteaeda, käisime kolmkesi – ikka asjaosalised koos.
Mõlemal korral on olnud soe vastuvõtt ja teenindus. Tirtsu registreerimine võttis aega umbes 15 minutit. Kuigi see polnud pikk aeg, hakkas lapsel õueriietega turvahällis lõpuks päris palav... aga seda magusam näis uni olevat.
Kui kuus aastat tagasi anti poisile helesiniste kunstnahast kaante vahel kena A5 formaadis trükitud sünnitunnistus, siis nüüd saab ametliku dokumendina näppu tavalise A4 valge paberilehe, millel prindimustad numbrid-tähed tunnistavad sinu lapse sündi. Kuivalt, ametlikult. Küll aga antakse meenena kaasa eelmise sünnitunnistusega samas suuruses ja sarnaste kaante vahel (tüdrukutel siis roosa) nimetunnistus. Minu silmale näeb ta kena ja armas välja, kuid tegu on siis vaid ainult meenega, mitte ametliku dokumendiga.
Ja üllatus-üllatus – kui laps, kelle üks vanematest on Tallinna kodanik (on olnud seda terve oma elu) ja teine mitte, ei ole laps, kes vääriks linna/kov sünnitoetust (mitte punast pennigi) ega isegi mitte beebipakki, siis nüüd äkki on seesama laps lapse vääriline ning talle kingitakse Tallinna kodanikuks saamise puhul kausike ja kruus kirjaga "Väikesele tallinlasele" ning raamat "Las laps loeb" (poisi ajal raamatut ei antud). Mitte et ma oleks kade või ei saaks kuidagi nende toetusteta hakkama aga lihtsalt mulle, kui lapsevanemale, ei mahu hinge, kuidas seesama linn, kelle kodanikuks too pisike inimesehakatis saab, teeb juba sünnihetkel vahet, keda ta soosib ja keda mitte. Justkui need lapsed, kelle vanemad siis ühel või teisel põhjusel ei ela ametlikult ühe katuse all, ei olegi lapsed?! Mõtlen siin nukralt omaette, et mida me üldse oma tuleviku ühiskonnalt ootame, kui juba sündides ootab meid ees selline vastuvõtt?! Kuidas ma hiljem seletan oma lastele, et üks laps oli linnale oluline aga näe, teine enam mitte... Ah, aga mitte sellest ei tahtnud ma eilse tähtsa sündmusega seoses rääkida.

Siin siis võrdluseks poisi saadud komplekt ja tüdruku oma. Minu meelest väga toredad ja vahvad komplektid on, armsakesed. Poiss kasutab neid igapäevaselt hea meelega.


Küll aga on mulle arusaamatu, miks tehakse väikese lapse, kelle käekesed on niigi haprad ja liigutused koordineeerimata, joogikruus nii suur ja raske (hetkel tüdruku oma siis, poisi oma on igati ok)?! See on mulle paras tee- või kohvikruusiks, ei kujuta ette väikest last hambad ristist piimakruusi suule ammutamas... Kuidas ikka mõnikord üldse ei mõelda, mida tehakse? Loomulikult võib oodata, kuni väike kodanik kasvab suureks... aga no milleks?! Ja kuidas ma ikka lapsele kingitud kruusi endale võtan? Ei sobi nagu...


Antud teema lõpetuseks panen siia nimetunnistuse vahel oleva väga armsa luuletuse:

teisipäev, 17. aprill 2012

Jorupilli jonn

Toriseks natuke... aga mis sest kasu on?! Ega see FWS, mis öösel ja varahommikul uuesti maha sadas, sellest kiiremini ikka ära ei kao. Sel kevadel ma tõesti tunnen, kuidas mul on sellest lõppematust läbust siiber. Ikka kohutav siiber. Hea meelega taastaks peale piiga sündi energiat, naudiks kena kevadpäikest, jalutaks ja asjataks õues... Aga kus sa sellega! No ei anta mulle võimalust... passi siin linna kõledate kivimaja seinte vahel nagu tont. Mehel on ka riburidamisi kõik nädalavahetused üritusi täis ja meie maale ei pääse. Ses mõttes, et esiteks pole sellist mõnusat ilmagi olnud ja teiseks on seal üks karvane, kasvult suur, kuid mõistuselt veel väike, tegelane, kes pahaaimamatult on valmis su surnuks armastama. Nagu mu vennas ütles: "Tulemus on sama, kas sul on aias murdjakoer või bernhardiin. Esimesel juhul sind lihtsalt murtakse maha, teisel juhul armastatakse surnuks. Soovimatust külalisest oled siis lahti nii või teisiti :)". Ja ei näe mina praegu endas jaksu minna väikese beebiga sinna selle koeraga üksi võitlema, kuhugi aeda ka teist ju kinni panna ei taha... Nii ei jäägi muud üle kui jätkuvalt ja vaguralt kannatada ja lihtsalt oodata... oodata, mil saabub ka minu aeg...

Üldiselt ei ole mul kombeks kirjutada üles mis aegadel missugune ilm on olnud. Aeg käib ikka oma rada ja ilm teeb omi tegemisi, igal aastal ikka erinevalt. Kuid viimastel päevadel on eriti ehedalt meeles see kevad... Täna ja täpselt 5 aastat tagasi. Ohhh! Ma igatsen nii väga sooja kevadet ja päikest ja ma tahan maale!!!
Kuna mind õues kasvavate lillede ligi ei lasta, lahutasin meelt (appi, milline väljend – millest ma teda lahutasin?!) toas leiduvate lillede pildistamisega. Leidsin netiavarustest, et seoses tulbifestivaliga on käimas tulbifotokonkurss, kus peaauhinnaks võimalus võita 2000 tulbisibulat. Mitte et ma selles osaleda kavatseks, kuid kodus leiduvaid tulpe tekkis küll huvi pildistada. Mul käib see pildistamine üldse hoogude kaupa, mõnikord võin nädalaid jutti katsetada, ent samas ma võin ka fotoka kuudeks ära unustada. Esimene pilt tehtud siis loomuliku õhtuvalgusega ning säri kompensatsiooniga, kuna statiiv on mul maal (kus ma ise ei viibi) ning käest pildistamiseks oli juba liiga pime, mingit postamenti polnud ka enam aega ehitama hakata, päeva viimased valgushetked. Teine pilt tehtud siis pimedamas toanurgas kaetud välguga. Vaatamata katmisele lööb ikkagi pildi lamedaks ja muudab teatud määral värve... Pole see ilusate õite kenasti pildile püüdmine nii lihtne ühti... aga laialdast mänguruumi pakub küll :).


Ja siis ma leidsin ükspäev oma sidrunipuu otsast sellise tegelase. Vähemalt on toalillede otsas kindlad kevadekuulutajad olemas, ehk tulevad lõpuks õue ka!

teisipäev, 3. aprill 2012

Tibusid loetakse kevadel

+1
Tegelikult ei ole tibu, päris inimeselaps ja täiesti oma.


Ajaloo huvides püüan kokkuvõtlikult ja lühidalt kirja panna tirtsu tulemise loo, detailidesse siinkohal laskuma ei hakka, need jäävad minu ja tirtsu teada :).
Kõik algas sellest, et tähtaeg sai meil ilusti täis ning viimastel päevadel surus ta mingitele närvidele sedasi, et ööseti ma magada enam ei saanud muudmoodi kui elutoas diivanil istudes ja sedagi siis lühikeste intervallide kaupa, kaua sa ikka istudes magad. Eesti naine kannatab küll palju, kuid kuskilt jookseb siiski piir. Nii võttiski Märt kätte ja viis mind 28.03. hilisõhtul enne südaööd erakorralisse, et mis siis saab nüüd sedasi, inimene juba kolm ööd jutti magamata, eelmised kaks nädalat aga "poolpiduselt"?! Vaadati üle ja otsustati, et kuna aeg nagunii täis, läheb esilekutsumiseks. Kuna aga ööseti nad nagunii midagi ei tee (olukordadega, mis kannatavad oodata), siis läksime ööseks koju tagasi ning hommikul kella 9-ks haiglasse. Kell 12:15 sain esimese tabletipooliku ja kell 17 teise. Esimesed kaootilised valud algasid kella 15 paiku, mis siis tunni möödudes korrapäraseks muutusid. Kell 20:50 kui valud juba väga intensiivsed olid, puhkesid veed. Peale seda valud alles läksid tõeliselt intensiivseteks! Vaadati meid veel ktg-aparaadiga üle ning saadeti edasi sünnitusosakonda. Aeg oli kohale kutsuda oma kallis mees.
Sünnitusosakonnas jätkasime siis koos valutamist. Kui põnglane sündis mul loomulikul teel rahulikus rütmis 15,5 h, siis nüüdseks oli tableti mõju see, et mul olid valud 2x tihedamad kui oleks pidanud. Puhkamiseks-hingamiseks aega nagu ei antudki, nii kui valu taandus hakkas see kohe uuesti ning jaks hakkas raugema enne kui vaja. Ämmaemand pakkus talutavamaks valutamiseks vanni ning peale seda leebemat valude leevendamise viisi, kuna tänu paari aasta tagusele seljaopile epiduraali mulle teha ei tohtinud. Aga ei jõudnud ma ei vanni ega saanud leevendeid, kuna loote südametoonid seda enam ei lubanud. Kella 23 aeg sain tableti valude arütmia vastu, mis oleks pidanud mu olukorda kergendama. Selle mõju küll ei mäleta... Siis oli üks suur sebimine kuna pisile pandi täpsemaks jälgimiseks pea külge andur. Vaatamata suurtele ja tihedatele valudele oli avatus see, mida peaaegu polnud olemaski. Ka ämmaka sõnad kõlasid kõrvus, et niipea ei hakka siin veel midagi toimuma. Kassiahastus kippus hinge – veel vähemalt 4-5 tundi vaja vastu pidada. Peale anduri paigaldamist olin veel mõned hetked pikali, olime jäänud mehega kahekesi tuppa kui ühtäkki tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha pikali olla. Nii kui püsti tõusin, läks meil kiireks, minu külje alt avanes ootamatu märg vaatepilt. Korraga oli mu ümber nii palju inimesi, et võttis silme eest kirjuks ja öeldi, et enam ei lähe sa siit laua pealt mitte kuskile, nüüd hakkad sünnitama :). Olin segaduses, just hetk tagasi väideti vastupidist... Aga pisi oli omas aktiivsuses endale tee ise lahti lükanud ja otsustanud tulla just nüüd!
30. märts 2012 kell 00:11 sündis meie tirts. Kaaluks mõõdeti 3970 g ja pikkuseks 52 cm.

Tänaseks on pisike tirts saanud endale (hetkel veel mitteametlikult) nime - Karolin. On üks tubli ja rahulik tegelane. Hetkel alles õpib seda maailmas olemise kunsti ning mina õpin kunsti, kuidas me paremini üksteist mõistaksime ja teineteisest aru saaksime...

Eks emotsioonid löövad ikka veel peakohal kokku – tunnen end maailma õnnelikuima inimesena :). Las mul olla siis see rõõm! Ilma igasuguste süümepiinadeta unustan ümbritseva argielu ja lähen poen tagasi oma heleroosa mulli sisse ning naudin seal olemist... aeg kulgeb seal omasoodu... ma olen nüüd mulli sees...