Pühapäev, 30. märts 2008

Ja ongi kevad käes!

Seda juba tegelikult mõnda aega, võiks öelda et suisa kuu jagu, kui ükspäev avastasin, et pisike sidrunipuu ilmutab kasvamise märke. Eelmisel kevadel katseeksitusmeetodil mulda pistetud kolmest seemnest tärkas üks. Ega ma sealt miskit lootnudki, kuid omamoodi põnev oli, kas tuleb midagi või mitte. Läksid päevad, läksid nädalad, vist isegi kuud... ema tahtis poti juba toast välja vista, kuid mina ei jätnud jonni. Justkui miski sisetunne oleks öelnud, et kannata... küll tuleb :). Ja nii oligi ükspäev roheline otsake mullast välja tunginud. Ilmselt aiatööd käisid juba raginal, sest ei mäleta sellest ajast eriti midagi, vaid seda, et siia ilma tulemine võttis kole kaua aega. Enne talve tulekut oli ta endale kasvatanud 4 kidurapoolsemat lehte ja viienda otsakest võis aimata. Ja nii tema vegeteeris mul seal aknalaual terve selle pimeda ja külma perioodi. Suutsin ta vahepeal hetkeks unarusse ja kastmata jätta, mispeale ta mitte ära ei närtsinud ega vajunud longu vaid justkui krõpsuks pärgamentpaberiks kuivas. Kartsin, et olen temast juba ilma... kuid ei! Elujõud on tal tugev. Nüüdseks on selleaastasest lehest saanud juba päris pirakas poiss ja järgmine on juba teel...
Avastasin oma väheste (seoses põnglase tulekuga olin sunnitud osad taimed likvideerima) toataimede hulgast ka õitseva kaktuse. Ega ma miski kaktusefänn ole, aga kuidagi on nad siia majja tekkinud ja nii nad mul lihtsalt on. Nüüdseks on nad koha leidnud ema toas, kuna põnglasel näis huvitav nendega mängida olevat, kuid miskipärast päädis see igakord valju kisaga... Ja kui ta neile ka käsipidi ligi ei läinud, suutis ta nad mängukannidega pikali ajada. Paras kaos ühesõnaga.
Paar nädalat tagasi, noore kuu aegu, sidrunipuuga üheaegselt ümberistutatud tõlvlehikud tunnevad end ka väga hästi, uutele noortele lehtedele lisandub iga päevaga uhket lopsakust. Kevad on tõesti käes, elu mühiseb!
Laupäev, 15. märts 2008

Fun for kids

See pilt peaks ümber veenma ka kõige suuremad reklaamiskeptikud. Ehk siis pildilt nähtu ei ole mitte hiirte ega teiste näriliste, vaid vastavalt lubatud reklaamile, ikka lapse enda töö! Ja eriliseks teeb selle "meistriteose" veel see, kuidas ehk millega see tehtud on... eks ikka hammastega! Korraliku lapsevanemana peaksin nüüd tegema juttu sellest, kui kahjulik on paberi söömine... kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida :). (Selgituseks: lapse ligipääs teleka all olevale DVD-mängijale, ohtratele juhtmetele ja kirjamappidele sai blokeeritud käepäraste vahenditega. Ei läinudki kaua aega mööda kui põnglane avastas selle peal hea sügelevaid hambaid teritada olevat.) Fun'i jagus pea aastaks, nüüdseks ei paku see talle enam pinget. Arvestades allesjäänud materjali küllust võiks seda jaguda veel aga pikaks ajaks... Nii et - usu ikka reklaami, reklaamisõna ei valeta! ;)
Kolmapäev, 12. märts 2008

Ilus oled, Eestimaa!

Ja mitte ainult ilus, vaid huvitav ka… Mulle meeldib rännata ja kolada, uudistada mööda maad ja ilma. Unistan paljudest huvitavatest paikadest väljaspool väikest kodumaad… varemalt sai ikka unistatud, et kui mõnus oleks elu kuskil soojal maal, mõnes sellises kohas nagu ntx Miamis või Havail vmt, kus päike paistab, on kogu aeg soe, palmid kasvavad, lopsakas rohelus ümberringi… Siis aga unistasin ja lasin oma unistustemõtetel end hellitavalt kanda, kuni mulle hakkas tunduma, et seal oleks igav. Kui sul on kogu aeg päike ja soe ja… pole seda vaheldust, mida pakub me oma põhjamaine kliima. Jah, sellega olen täiesti nõus, et suve on meil tõesti natuke liiga vähe, mõni aasta nagu poelgi teist, aga see-eest milliseid emotsioone pakub meile me kevad!? Samuti pean üheks tunneteküllasemaks meie sügist, kui kõik ümberringi hakkab hääbuma ja nukrus poeb hinge, siis justkui meie lohutuseks pakub loodus kirevat värvidemängu. Usun, et kedagi ei jäta külmaks taamal kollendav-punetav metsaviirg, sünkmustad pilved selle kohal ning vargsi piiluv sügispäike, mis need kontrastid värvide sädeledes mänglema paneb…
Üks tuttav rääkis mulle kunagi, et kellegi hea tuttav ja perekonnasõber, põline hiinlane, kel vanust juba üle keskea, eluunistuseks on elada üks aastake Eestis, pidavat olema väga eksootiline maa, kus on olemas kõik aastaajad – kevad, suvi, sügis, talv. Eks need aastaajad ole ju olemas igal pool, aga justnimelt oma olemuselt niivõrd kardinaalselt erinevad…
Ja ma olen temaga täiesti nõus – Eestimaa on eksootiline! Paradiis, millest tihtipeale unistame, ei asugi kaugel merede ja mägede taga, vaid ta on siin, meie juures, meie ümber… tuleb vaid osata näha, tunnetada :).

17.02.2008 käisime Valaste joal. Sinna on ennegi asja olnud, kuid seekordne nähtud pilt võttis hinge kinni. Nagu ikka, enamus meie sihtpunktidesse sattumisi on seotud ühe mänguga, nii sattusime seegi kord siia kindlal eesmärgil. Kohale jõudsime, kui esimesed aovalguskiired paistma hakkasid ja kuna kohustused nõudsid teatud kellaajalist kodus tagasi olemist, siis oli meie vaatepildi nautimise aeg piiratud. Kiiruga said tehtud ka mõned pildid, mida suurema ajavaru olemasolul oleks ilmselt paremini sättida saanud... Aga see on mulle juba selgeks saanud, et seiklemine ja fotomissioonid ei käi käsikäes… seda muidugi juhul, kui seiklemine ei tulene fotomissioonist vaid vastupidi…


02.03.2008 Hommikuks oli maha sadanud kohev värske valge lumi, millest see talv nii puudus on olnud. Lumesadu oli lakanud, vaid pajapõhjana tume taevas reetis, et midagi oli toimunud ja võib ka kohe uuesti toimuma hakata. Tekkis kange kihk metsavaikusesse, lume sisse. Nii võtsimegi põnglase poolõe ja –venna ühes ning läksime Jussi järvesid vallutama. Seda muidugi teadmises, et matkaraja pikkus on 5 km – selline mõnus paras jalutuskäik väikese lapsega. Noorimal vanust 1a7k, vanimal aastaid 11. Tänu lumele haarasin ka kelgu ühes, juhuks kui väikemees ära väsib ja omal jalal tatsuda ei taha. Tavaliselt leiab küll koha issi-emme kukil, kuid kelgutada on ju palju vahvam, kui selleks võimalus! Mauril oli põnevust palju, ometi sai end tühjaks joosta ja rahmeldada. Raskusi tekitas talle ainult kõrgustes puhuv vali tuul, mis üle välja tulles paraja hoo sisse oli saanud. Siis otsiti kohta emme süles. Aga võrratult mõnus oli see matk! Alguses vaikset mäkketõusu, pikalt ja visalt, kui juba lootsid, et oled kõige kõrgemal, avastasid, et tõus aina jätkub ja jätkub… ega sellest miskit hullu olnudki, kui välja arvata allergiast tekkinud astma, mis pingutusega nüüd end täies elujõus ilmutas ja näkku puhuv vali tuul, mis teineteisega käsikäes hingetuks võtsid. Nii juhtuski, et tragimad ees aegajalt silmapiiri (no tegelikult künka) taha kadusid ja mina end kõrgustes keset lagedat välja üksi leidsin. Ja see oli mõnus! Selline rahulik iseendaga olemise hetk… keset „metsikut” loodust. Noh, ütleme, et seal kõrgustes seda metsikust just ei olnud, pigem sellise lageda, kõrbevälja tunne, kaugustes sinetamas metsaviirud… Kuid kui mäed viimaks vallutatud, jõudsime ka „metsikusse”. Tõeline puhkus, nauditav olemine. Piknikupaik järvekaldal… pikniku enda lükkasime aga edasi vähe soojemale ajale :)
Muudkui astusime, astusime ja astusime… tee näis lõputu… 5 km oli ammu selja taga, kuid lõppu ei paistnud kuskilt… Taas auto juures, saime läbitud distantsiks 8 km… ju see 5 oli siis linnulennult pakutud. Oli kuidas oli, aga matk looduses on alati hää! Uskuge mind ;)

Teisipäev, 4. märts 2008

Muusikahelid öös

Kõikehõlmav vaikus... Täielik tuuletus... Värskelt sadanud lumekirme kumab ümbritsevat valgust... Kollakat tänavalaternate helki... Kaks valget siluetti mustavas kaldavees... meile nii lähedal... meiega koos... Ühtäkki kostavad kõrvu sümfooniahelid... ootamatult... võrratult... katkematult... üha edasi ja edasi... olen naaldunud paigale... pilk ekslemas kaugustes merepiiri taga... täieline rahu... nii hea on olla... imetlen seda maailmas olemise ilu... hetke kaduvikku kandumist...

Nii leian end öösel kella kahe paiku esimest korda elus Haapsalus Tšaikovski pingi juures. Eks olen Haapsalus varemgi käinud, kuid siis kas läbisõidul või tuttavatel külas, mitte kunagi aga linna peal uudistamas. Põhiline, mis Haapsaluga esmalt seondub, on lossimägi. Tšaikovski pingist polnud mitte kuulnudki, nagu paljudest Haapsalu vaatamsiväärsustest. Linnaga lähemalt tutvuma sattusime nüüd seiklemise käigus. Ja taaskord peab ütlema 1:0 öiste seiklemiste kasuks. Saadud elamused on nii võrratult ehedad, emotsiooniderohked, kohati kirjeldamatud... mis päevases elumöllu virr-varris oleks kõik kaduma läinud. Enne veel kui lahkume ja uutesse ülesannetesse süüvime, jõuan mõelda pingi kummastavast kooslusest - ühelt poolt nii õrnad meelierutavad muusikahelid ja teisalt massiivne kivist tahutud kandiline pink. Oleks midagi kergemat tahtnud. Kuid ega ei meenugi ühtegi teist materjali, mis ajahambale nii hästi vastu peaks. Viimaks tõden fakti, et mulle isegi meeldib see kontrastsus... selle koosmõju...