Teisipäev, 30. oktoober 2012

Ise tehtud - hästi tehtud :)

Trotsides reedel (26. okt.) mahasadanud lund, pistsin pisipiiga kängurukotti ning asusin perearsti poole teele. See oli paras Kolgata tee, sest too lumi teedel oli juba kokku trambitud ja jäiselt siledaks lihvitud. Nagu ikka ja alati tuleb talv ootamatult ja seega polnud teed näinud kübetki liiva ega peenkruusa, ole aga ise oma akrobaatiliste harjutuste meister ja jää püsti. Kuna mul oli oma vastutusrikas tandem kanda, siis läksingi enesekindlalt kossa-kossa jalgu lohistades. Ega ta ju kena ole, et noor inime niimoodi jalgu lohistab aga no mis sa hädaga ikka teed :). Kogu tee läbimine võttis kaks korda kauem aega kui tavaolukorras, kuid ma olin sellega arvestanud. Bussipeatusesse jõudsime isegi väikese varuga, sai terake jalga puhata. Seal sai piiga endale peagi hüüdnimeks "suurte silmadega jänku". Ootepaviljoni serva tagant tuli nähtavale naine, vanuses üle keskea, nägi meid ja turtsatas vaikselt naerma. Muheles natuke omaette, vaatas veidi ringi ning piilus uuesti meie poole ja suu kiskus taas kõrvuni ning siis ei suutnud ta enam omaette muheleda, vaid ütles oma mõtte kõva häälega välja. Ja see ei ole mitte esimene kord, kui piiga tänaval käijatele niimoodi positiivselt mõjub. Iseenesest ju armas :), kuid minu meelest need kõrvakesed selle kombe küljes on küll üpris väiksekesed või siis tõesti olen mina ise sellega lihtsalt nii ära harjunud (pilt kõhukotiga, mis on matkajutu juures).
Esimese lume tuleku hullus oli tänaseks vaibunud ning bussid kenasti graafikus, jõudsin pärale ettenähtud ajaks. Kui lastetoas piigaga asjatasin ja perearsti ootasime, küsis õde igasuguseid küsimusi lapse üldise arengu kohta ning üks küsimus oli: "Kas hambaid on?". Pidin vastama eitavalt, kuna neid veel lihtsalt ei olnud. Peagi vaatas ka perearst meid üle, kõik oli tip-top korras ja siis oli aeg saada plaanijärgne surakas. Või õigemini suisa kaks tükki. Piiga oli tubli, ühe süsti peale ei tehtud teist nägugi, aga selle peale mida õde hoiatas, et on kibe, tehti ikka paar kõvemat rööki ka, mis hetke pärast juba ununes. Peagi asusime taas läbi toidupoe külastuse kossa-kossa kodu poole. Lisaks lapsele ja seljakotile oli käe otsas nüüd veel suur tordikarp ka, mis teatud tasakaaluharjutusi tehes käe otsas piruetti lõi.
Kodus saabus meil peale korralikku kõhutäidet lõunaune aeg. Kasutasin täna võimalust ja läksin ka keset päeva unedemaale seiklema. Ja oh üllatus-üllatus, ärkasin mingi aja pärast ise üles (sellist asja tavaliselt ei juhtu, ikka on väljamagamise defitsiit) ja kuidagi ehmatas, et piiga polnud veel häält teinud. Vaatasin kella, olin põõnanud paar tundi, piiga kokku juba kolm. Enneolematu. Lõunauni ikka nii kahe tunni ringis tavaliselt.
Kui piiga viimaks ärkas ja temaga tegelesin, kinkis ta mulle taas ühe oma miljonitest siirastest ja avalatest naeratustest ja sel hetkel märkasin miski valge puru tal igeme peal. Hakkasin seda sealt siis ära pühkima, kui selgus, et polegi sodi – hammas hoopis! Hing ei andnud rahu, katsusin veel kergelt sõrmega. Hammas mis hammas!
Võta nüüd kinni, kas see pikk magamine oli nendest süstidest või hoopis hambast aga igatahes selle hamba ta endal lõunase unega välja magas. Nüüd on meil hambaga tegija tüdruk ja seda täpselt oma 7-nda kuu sünnipäeval. Nüüd oli kohe kaks põhjust tordi söömiseks :).
Teisipäev, 16. oktoober 2012

Sipsikud sahistasid sügises

Nagu sipsikutel ikka kombeks, nii kutsus sügis ka sel aastal neid loodusesse matkama. Aastate jooksul on mitmete erinevate matkade (ratta-, kevad- ja sügismatk) käigus läbitud radu nii linnametsades kui linna lähiümbruses. Et ei peaks hakkama kordama juba käidud radu, tekkis idee vaadata veidi kaugemale, seda enam, et see jääb tõenäoliselt sipsikute viimaseks ühiseks matkaks. Esialgne plaanitud versioon Paldiski pankrannikule jäi ära, kuna Eesti Raudtee teostab raudteeremonti, mistõttu sõiduplaanide osas valitseb täielik Paabeli segadus ning mõeldamatu oli sel viisil hakata paarikümne lapsega teadmatusse seiklema. Nii jäigi viimaks sõelale autodega versioon linnast välja. Eks aastatega ole kujunenud ka pilt, kui palju lapsi ja kes matkadel osalevad. Kuna info sai ka piisavalt varakult teatavaks, oli kõigil soovijail võimalus koopereeruda – need, kel autos vaba ruumi, võtsid peale neid, kel autosid ei ole.
Pühapäeval, 14. oktoobril, kell 10:45-11:15 toimus plaanitud kogunemine Rebala Muinsuskaitseala Muuseumi parklas Jõelähtmel. Ärksamad olid kohal juba 10:30 ning ikka leidub ka neid, kes ettemääratud ajaks kohale ei jõua. Õnneks anti meile aga telefonitsi pisukesest hilinemisest teada ning ühiselt asusime Kõrvemaale teele 11:30. Üks ekipaaž oli tee peal midagi valesti arvestanud/vaadanud ning nemad sõitsid otse matkaraja algusparklasse.
Kella 12 paiku asusime kõik ühiselt Koersilla parklast Jussi järvede poole teele. Kui Jõelähtmel pildus päike vallatuid kiiri me pihta, siis Kõrvemaal tervitas meid paks niiske somp, päikest ei kuskil. Kuid ei see meid heidutanud, teada oli, et sadu ei lubatud ning see oli see kõige olulisem. On ikka vaks vahet küll, kas läbida seda rada talvel või suvel. Kolm aastat tagasi talvel läbi lume nendele oosidele tõus võttis mu ikka täiesti võhmale, nüüd kui mul pisipiiga ka veel kotiga kõhu peal, ei saanud maastiku vahest eriti arugi. Võimalik, et nüüd ma juba teadsin mida oodata ja olin alateadvuses selleks juba valmis... aga kuidagi mõnusalt ja sujuvalt kulges see ränd. Lapsed, nagu ikka, tormasid valdavalt kõige ees. Paari kilomeetri pärast 'leidsin' oma poja ka jälle üles, oli teine juba tilkuvmärjaks end rassinud ja kimbutama hakkas esimene väsimus. Peale vesist hingekosutust janu kustutamise näol ning teadmine eesootavast üllatusest andis lapsele justkui uut tuult tiibadesse. Peagi oli ta mu vaateväljast jälle kadunud. Kuna täiskasvanud hajuvad vastavalt oma tempole kogu raja ulatuses nii ette- kui tahapoole, siis laste üksi olemise pärast mul muretseda polnud vaja, kulgesin tirtsuga rahulikult omas tempos.
Ooside otsas oli tüdrukuga natuke raske – vaatamata tuulevaiksele ilmale puhus kõrgustes, olenemata suunast, kuhu ma end pöörasin, päris näpistav karge tuul. Peale oose laskusime aga alla järvede ja metsade vahele, kus tänu märjalibedatele okastele-lehtedele ja maapinnast väljaturritavatele juurikatele tuli olla kogu aeg valvas ja ettevaatlik.
Umbes peale tunnist tatsumist jõudsime pikniku- ja lõkkeplatsile järve ääres, kus ootas meid ees juba varem läidetud sooja andev tuli ja parajal hulgal hõõguvat sütt, millel küpsetada omi vorstikesi, leibu ja midaiganes :). Poiss oli nii õnnelik ja rahul – lõke oli tema vanema pooleõe ja tema sõbra tehtud ning nüüd sai ta nendega ka üle pika aja taas kokku. Oh seda rõõmu! Lastel jagus järve ääres elevust pea 1,5 tunniks, esmalt kõhutäide, seejärel murumängud. Selgus, et paljud lapsed polnud oma elus veel kordagi lõkketulel puuoksakese küljes vorstikesi küpsetanud, see oli nende jaoks täiesti uudne maailmaavastus.
Kui rahvas juba väga laiali kippus vajuma, oli viimane aeg kõik metsa alt kokku hüüda ja teha üks ühine grupipilt, peale mida võeti jalge alla taas matkatee. Kuigi mõnusa seltskonna ja jutusumina saatel oleks võinud seal olla veel päris tükk aega, seda enam, et ka päike oli viimaks meid saatma tulnud.
Teada oli, et raja teine pool võib peita endas raskesti ületatavaid, märgi ja mudaseid kohti. Kaks ärksamat peret asusid luure eesmärgil juba teele ning leppisime kokku, et helistavad ja annavad olukorrast teada, kui olukord ikka väga hull, leiame teise tagasitee (üldiselt matkates on meil kombeks, kui vähegi võimalik, tuldud teed mitte tagasi minna). Kui kogu ülejäänud matkaseltskond jälle koos ja liikumisvalmis, võtsime suuna esimestele järgi. Polnudki jõudnud veel kaugele minna, kui telefon kaelas metsavaikusesse omi valje noote laiali paiskas ning saime raporti, et sillast, mis pidi üle laia kraavi minema, pole pehmelt öeldes enam midagi alles. Küll aga oli sama koha peal üle visatud mitmeid peenemad palke. Nemad olid sealt üle saanud, kuid nad polnud sugugi kindlad, et me kõik sellega hakkama saame. Kuna ikkagi turvalisus ennekõike, otsustasime varu tagasitee kasuks. Taas lõkkeplatsil, selgus et esimesele grupile oli järgnenud veel ka teine – kaks kasvatajat ja kahe lapsega pere + käru. Võtsime siis nendega ühendust, kuid nad polnud probleemse kohani veel jõudnud. Olukorra selginemiseni jäime siis uuesti ootele. Kuigi turvalisus ennekõike, ei tahtnud siiski kahes leeris ka matkata, oli see ju ikkagi sipsikute ühine matk. Peale 10 minutilist ootamist võtsime riski ja helistasime uuesti, lootuses et nad sel hetkel parajasti just köielkõndija etteastega ei esine. Selgus, et ka nemad olid sealt edukalt üle saanud. Kui juba kasvataja, kel vanust mõni pügal üle seitsmekümne ja ka lapsekäru edukalt üle said, siis ei näinud me küll põhjust, miks meie grupp ei peaks saama. Seega uuesti suund ikka edasi! Olukord näis kohapeal, võiks öelda, et päris mõtlemapanev. Esmalt läks Märt, kui matka organisaator, oma 100 kg keharaskusega kõige ees. Peenikesevõitu palgid pidasid kenasti vastu ja peagi oli ta teisel kaldal. Seejärel veel mõni täiskasvanu ning algaski laste teisaldamine ühelt kaldalt teisele. See oli selline hea meeskonnatöö harjutamise koht – tuli jälgida, et purret mitteületajad ei kõõluks palgiotstel ja ei kõigutaks samal ajal palke, kui teised seda ületavad. Lastel jälle elevust kui palju, kraavikaldad tõmbasid ligi kui magnetiga. Peagi tuli pingsalt jälgida kahte kraavikallast, millede ääres lapsed üheskoos õhinaga asjatasid. Peagi peegelduski veepinnalt ja kaikus üle latvade Märdi vali ja nõudlik hääl – kõik lapsed kraavi äärest eemale! Nii põnev oli ju metsasodi kraavi visata ja siis seda kepikestega susida, unustades turvalisuse sootuks. Peale konkreetset käsku läksidki lapsed vee äärest eemale metsa mängima. Mina piigaga ei olnud veel kraavi ületanud, jätsin end viimaseks ja vaatasin, et teised ikka edukalt üle saaksid, Märt pildistas teisel pool. Meid oli alles jäänud vaid käputäis, kui kuulsin vastaskaldalt oma poisi haledat joru – emme, ma kukkusin sisse :(! Esimese hooga ei saanudki aru, et kuhu ta siis sisse kukkus, olid ju kõik lapsed läinud eemale mängima. Aga tutkit! Tema oli end ikka kuidagi kraavi äärde nihverdanud ja ei paistnud puude tagant mulle välja. Oli maadelnud seal mingi puunotiga ja loomulikult kaotanud tasakaalu, mistõttu end järgmisel hetkel juba kraavist leidis. Tere-tore, seda muidugi raja kõige kaugemas punktis (tähistatud kaardil ristiga). Olin lastele võtnud kaasa küll varuriided, aga olles oma poisi oskustes kindel, jätsin need, et mitte end asjadega üle koormata, muidugi autosse. Need olid kaasa võetud igaks juhuks, et mine tea, äkki hakkab sadama vmt. Seljakotis oli mul põhiliselt plika varustus, juhuks kui ta peaks meid üllatama eelnevalt tegemata hädaga nr 2, mis tuleks sügiseses looduses jooksvalt likvideerida ja selle peale ma tõesti ei tulnud, et poiss võiks mingi jamaga hakkama saada. Hetkega olid vastaskalda vanemad (suured tänud neile!) juba abiks, kuniks Märt temani jõudis. Tolleks hetkeks olid poisil märjad riided juba maha kooritud ning kamba peale klapitati midagi kokku. Kui ma eelviimasena (üks isadest jäi siiski viimaseks turvaks) kraavi ületasin ja lõpuks oma poega nägin, oli ta tõeline hilpharakas, selle sõna kõige otsesemas mõttes - jalas suured dressipüksid, mis nööriga kõvasti ihu külge tõmmatud, nende otsas kuivad soojad sokid ja nende peale mässitud kilekotid ning jalad omakorda kummikutes, millest äsja vesi välja valatud, ihu ülemist otsa kroonis ühelt isalt saadud suuuuur fliis, mis hea, et maani ei lohisenud :D. Kuna poiss suples nabani vees, siis ülemine osa oli endal enam-vähem kuiv, kuid paraku ei saa kombel eraldada alumist ja ülemist osa, seepärast täitis fliis jope funktsiooni. Õnneks oli poiss ise suht roosa ja häpi.
Kui kõik viimaks edukalt teisele kaldale turninud, mis iseenesest võttis kokku päris korraliku aja (ikka rahulikult ja turvaliselt, kiiret polnud ju kuskile), jätkasime üheskoos läbi märja metsa oma rännakut. Kõik kulges kenasti rahulikult hetkeni, mil Märt sai uue telefonikõne – ees läinud grupp nr 2 andis teada, et nendel sai nüüd tee otsa, et mis nüüd edasi, kuhu peab minema?! Oot-oot, kuidas sai tee otsa, kui rada oli ju vastava märgistusega tähistatud. Nemad polevat juba ammu ühtegi märki näinud aga rada läks ju edasi, kuni viimaks end lageda märja raba äärest leidsid. Nüüd tuli Märdil tuvastada, kus nad olla võiksid. Kogunesime kõik jälle ühtseks seltskonnaks kokku ning ootasime olukorra selginemist, ise samaaegselt pidades sõjaplaani "Kuidas päästa eksinud". Rahval oli juba vahepeal mure, et kui kasvatajad metsa jäävad, siis kuhu ja kelle hoolde järgmisel päeval lapsed viia :). Viimaks, kui saabus teade, et nad näevad jälle vett, oli teada, et nad on järve ääres ning igasuguste võimalike tekkivate juhtumiste vältimiseks otsustasime üheskoos, et targem on Märt neile vastu saata. Sel hetkel, kui plaani pidasime, jõudis meile järele ka varakult irdunud grupp nr 1. Vaat niipalju siis kasu kiirustamisest – meie lõikasime plaanitult kahe järve vahelt tee lühemaks, nemad seda muidugi ei teadnud ja tegid lisaringi ümber järve :). Sama tempoga, mis nad meile järgi tuhisesid, tuhisesid nad ühe soojaga meist nüüd mööda. Ja nii me seal siis kulgesime, Märt otsis eksinuid ning meie liikusime üheskoos põhigrupiga võiduka lõpu poole. Pidasime Märdiga ikka sidet, kuniks saabus rõõmusõnum, et eksinud on leitud.
Rahuliku südamega matkasime aga ikka edasi ja edasi. Tõeliselt mõnus oli seal metsaradadel jalgu lohistada ja naudinguga lehti botaseninadega taeva poole õhku lennutada, vastutasuks saatsid maha langenud sügiskirjud lehed meid oma salapärase sahinaga. Eks sa katsu linnatänavatel nii teha (eks ma ikka mõnikord teen ka), kohe saad paari hävitava pilgu osaliseks ja vaadatakse kui kohtlast. Vahepeal tuli ületada suisa Vaikne Ookean, kummikukandjatele hea plätserdada, botaseomanikele, nagu mina näiteks, aga mitte nii lõbus. Aga ega enam ei olnud jaksu ka, et kaugemalt metsa alt kuivemat kohta otsima minna, nii saigi valitud otsem, kuid märjem tee. Jänese kalpsatustega kiirelt võimalikele mätastele hüpeldes ja kolm paari sokke botastes õigustasid end igati :). Stardist oli möödunud mitmeid tunde ja rajale matkama kogunenud rahvast palju. Kõrvus kõlamas Märdi juhatussõnad, et peale oosi keerata rajalt paremale ja ikka kogu aeg jälgida kollaseid täppe, jõudsimegi viimaks õnnelikena autode juurde. Mis aga kummalise momendina silma jäi, oli see, et grupp nr 1 osa liikmeid ikka veel autoga platsil ja ei kavatsegi liikuma hakata. Ja mis siis selgus?! Need, kel kõige kiirem oli olnud (mingi teine üritus ootas ees) ja kes kõige usinamalt liikusid, läksid vahetult enne raja lõppu uuele ringile :D. Nemad olid vaadanud, et näe, rahvas (mitte meie seltskonna omad) läheb sinnapoole, lähme meie ka! No kui viimaks juba tuttavad kohad vastu tulid, said nad oma eksimusest aru ja pöörasid tagasiteele. Üldkokkuvõttes, mina kes ma olin põhigrupis, kes kuhugi ei kiirustanud, vaid võtsime kogu olemist ja tegemist rahulikult ja mõnuga, jõudsime metsast välja kõige esimesena ning need, kel kõige kiirem, kõige viimasena.
Poole viie paiku lõime viimastena autole hääled sisse, maha jäi üks ilmatuma tore matkapäev, kaasa saime kuhjaga positiivset energiat ja küllaga toredaid emotsioone. Minge sügisesse loodusesse matkama, see on tõeliselt võrratu!
Jalge alla jäi 7,6 km tallatud maapinda ja üle nelja tunni imelisi elamusi.

Teisipäev, 9. oktoober 2012

Väike rumaluke


Tulin hommikul poissi aeda viimast ning elutuppa astudes tundus väljast tulnuna ruum umbne. Kiireim viis värske õhk tuppa saada on rõduuks mõneks ajaks pärani valla jätta. Panin toa tuulduma ja läksin teise tuppa pisipiigat õueriietest lahti koorima. Peale pikka jalutuskäiku väike suutäis ka enne mängule minekut. Ja kui ma siis mõne hetke pärast uuesti elutuppa astusin, ei saanud ma aru, miks mu sidrunipuu lehed nii usinasti ja jubeda kolakaga aknalauale kukuvad. Täitsa ehmatasin kohe. Ja siis mina nägin – pisikene linnukene oli varjunud minu sidrunipuusse ja üritas sealt okste vahelt läbi klaasi välisesse rohelusse lennata. Et siis lehed pudenesid jalge alt ja kolakad tulid aknaklaasi vastu põrgates. Panin toa ukse kinni, et korteri avarustesse ei lendaks ning hakkasin teda vaikselt rõdu uksest välja ajama. Puuke asub rõdu suhtes üle toa kõrvalseina aknalaual. Alguses ei tahtnud ta sellelt aknalaualt kuidagi lahkuda, kuid kui sealt viimaks lendu tõusis, võttis õige suuna. Aga nii õnnetult, et tormas kõige otsemat teed suurde aknaklaasi, mitte ei sihtinud rõduukse auku. Ju nad väiksekesed vist ei oska... Kuna see lennudistants oli ikka päris mitu meetrit, siis ta vaeseke sai korraliku peapõrutuse. Kolaki vastu akent ja pots põrandale. Saime ta siis viimaks kätte ning viisime pisikese õnnetusehunniku rõdule kapi peale. Ja ta oli tõeline väike õnnetusehunnik – nokaga toetas vastu kappi ja lihtsalt oli, liikumatult. Paar hetke hiljem, kui fotokaga naasin, arvasin esmalt, et ongi temaga juba kurvasti. Siis aga nägin, et hingab ning silmad liikusid. Veel umbes 5 min hiljem tõstis juba pead ja tegi isegi paar piuksu noka vahelt aga ise veel täiesti liikumatu. Vaikselt käisin teda ikka aknast piilumas, mida aeg edasi, seda tragimalt juba uudistas ümbrust. 25 min hiljem oli mulle kapi nurgale jäetud väike valge "kingitus", kinkijat ei kuskil. Loodan, et kosub ikka kenasti ja on võimeline usinalt jätkama omi igapäevatoimetusi :).