Pühapäev, 25. märts 2012

Esimesed rõõmud-mured aias

Täna viimaks õnnestus aias teha üks kevadine ülevaatlik jalutuskäik. Nagu kiuste hakkas eile lõunast vihma sadama ja sadas ühtejutti kuni hommikuni, mil kella kuue paiku asendus sadu lörtsi-lumega. Hommikul tõustes oli kogu maa taas kaetud ühtlase valge lumevaibaga, mis ausalt öeldes kuidagi optimistlikult ei mõjunud. Ent ilmateade lubas keskpäevast alates päikest ja see lubadus pidas tõesti paika ning kella kaheks oli see vastik valge ollus õuest kadunud. No päris kadunud mitte, pigem asendunud lõputute suurte lompidega igal pool. Aga see ei tundunud sugugi nii eemalepeletav, vähemasti oli nüüd maailmale valla ja näha, mis aias toimub.
Üldiselt on kõik enam-vähem korras, no nii korras kui ta peale lume sulamist olla saab. Aga just taimede osas - suuri kadusid ei avastanud ning igalt poolt pressib peale uus elu :). Lisaks esimestele õitele aias leidsin ka vapraid mullast välja tunginud tulbi ja pojengide ninakesi. Sõrmed hakkasid sügelema ja kange kihk oli võtta kätte väike reha ja hakkata juba peenraid riisuma ja vanast sodist korrastama, kuid siis tuli siiski mõistus koju – las loodus toimetab veel vaikselt omatahtsi, kiiret ei ole ju kuhugi. See, et meile näidatakse selle aasta esimest elu aias ei tähenda veel, et peaks kohe käsipidi ligi kargama, las need taimekesed veel kosuvad ja maa taheneb.
Töötegemise kihk sai rahuldatud lillepeenardele koerlooma piirde paigaldamisega, sellel pisikesel on kõrvade vahel ju ikka alles üksainus suur rõõmukäär ning manitsussõnad talle veel kohale ei jõua ja kui jõuavadki, siis ei seisa ju meeles. Aga nüüd on piirded ümber ja süda rahul - saab loom möllata palju süda lustib ning minu taimed jäävad terveks :).


Lisaks silmailule on siiski paar muret ka:
- mida teha sügisel lõigatud iirise lehvikutega, need on ju selleks kevadeks omadega läbi. Kas kuni risoomini pealt ära lõigata või jäetaksegi need niimoodi külge? Et kõrvalt kasvavad uued harud peale ning need jäävad nende varju? Kuidagi kole tundub sedasi.
- mis vaevab minu rododendronit 'Catawbiense Grandiflorum' (peaks üsna lollikindel sort olema)? Tahaks pakkuda päikesepõletust, kuid ta ei ole sugugi nii päikese käes, et see talle nii hullusti viga võiks teha. Või piisab talle siis tõesti vähesestki?
Reede, 23. märts 2012

Õppind mehed, head riistad.

Kevade tulemisega saabus meie õuele ka hommikuvalgus. Nimelt oli meil krundi ida-lõuna piiril olevas puudesalus üks ilmatuma suur pappel, mis juba mitmeid aastaid pinnuks silmas. Aeg-ajalt, isegi tuulevaikse ilmaga, kukkus tema otsast ikka mõni suur oks alla. No ja lapsed, nemad ju ronivad mänguhoos ikka igale poole ja ei taha mitte mõeldagi, et mõni neist just täpselt oksa langemise aeg samas kohas juhtuks olema. Lisaks veel see, et oli vanale saunale väga lähedal ning tema ligidusest jooksis elektriühendus ämma-äia krundile.
Varasemate aastatega sai selgeks, et meie oma hammas sellele jurakale peale ei hakka. Aga nagu öeldakse, iga asi omal ajal ja nii saabuski nüüd sobiv võimalus see probleem konkreetselt käsile võtta. Sai tellitud õppind mehed heade riistadega, kes selle probleemi lahendamise oma südameasjaks võtsid. Kahel päeval, 19.-20. märts, tehti tõisist tööd. See oli meestele paras väljakutse – antud puu läbimõõt inimese kõrguselt oli umbes meeter, kaks meest vaevalt ulatasid sellest ümbert kinni võtma. Selgus, et nende praktikas puudub kogemus taoliste isenditega aga mehed ei vandunud alla vaid võtsid väljakutse vastu. Selleks, et toda paplit maha saada, tuli enne selle langetamiseks ruumi teha ehk lisaks paplile võeti maha veel: 2 suurt kuuske ja 1 mänd, sellised 70++ aastased, 1 suur 3-haruline pärn ja veidi eemalt 1 keskmise suurusega pappel. Pärn vajas kasside kaasabil kõrgustes personaalsemat lähenemist, kuna tolle oksad olid segamini põimunud langetatava suure papli okstega ning need vajasid enne langetamist eelnevat eemaldamist, ülejäänud puud olid maapinnalt lihtmeetodiga langetatavad.
Esimene päev kuluski meestel langetamise ruumi rajamiseks. Kassidega üritati vallutada ka paplit ennast – kuna jalad ümber puu ei ulatunud, siis kassidega liiguti nö jalad ühel pool, heideti köis ja vinnati end edasi. Kogu see ronimise protsess esimeste oksteni, mis asusid ca 8m kõrgusel maapinnast, võttis aega poole tunni tuuris. Peale kahe alumise väiksema oksa eemaldamist selgus kurb tõsiasi, et oksatüükad jäid ette ning kassidega olles köit edasi heita ning ülespoole ronida oli võimatu. Sellega loeti siis esimene tööpäev lõppenuks, kuna jäänud oligi vaid papli enda langetamine. Aga mida sa langetad, kui ihaldatud kõrgustesse kuidagi ei saa.
Teisel päeval tuldi tagasi juba asjalikuma – alpinisti varustusega. Nüüd läks ronimine võrreldes eilsega suisa libedalt. Et puu raskus oleks langemise suunas õieti, eemaldati paplilt esmalt kõik põhjapoolsed oksad (langetamissuund lõunasse). Seejärel seoti üles puu otsa suur köis, mida kaks meest (üks neist Märt) maapinnal tõmbasid-juhtisid ja kolmas mees siis samal ajal saagis. Meeskonnatöö sujus kenasti ja pappel prantsatas suure kolina ja mürinaga täpselt sinna, kuhu plaanitud. Veel viimases hädas püüdis ta oma paari suurema oksaga kinni haarata kõrvalolevast väikesest paplist, mistõttu viimane päris õnnetult nüüd okstest paljaks jäi. Kuna aga ka see pappel on eemaldatavate puude listis, siis seda lihtsam meil nüüd on.
Kulus aega, mis neil kulus, aga õppind mehed ja head riistad tõid oodatud tulemuse. Lisaks said mehed ka kogemuse võrra rikkamaks :).


Allpool siis ka väike võrdlus, mis vilja kannab tehtud töö. Nüüd jääb meil endil veel eemaldada pildil suurimana paistev kuusk ning sellest paremale jäävad ülejäänud isendid, mis iganes need seal siis ei ole (välja arvatud esiplaanil olev suur tamm). Eesmärk on teha see nö vanast risust puhtaks, koristada metsaalune ning istuda peale uued noored kuused. Seda kõike nüüd see kevad ilmselt enam ei jõua aga eks aeg näitab. Eks neid suuri puid veidi kahju langetada ole, kuid fakt on, et need üksikuks jäänud isendid ei pea seal niimoodi tormide käes kaua vastu ning mingit silmailulist väärtust nad ka ei paku, rääkimata tuuletõkkest või millestki muust. Eks aegajalt peab ikka "välimust" uuendama, selline see elu kord juba on.

Teisipäev, 20. märts 2012

Kevade kuulutamine



Säuts-säuts!
Imelist saabunud kevadet kõigile!

Reede, 16. märts 2012

Esimene muru niidetud! :)

Igatsusest kevade järele ja et ka põnglasel põnevam oleks, olen viimastel aastatel kevade tuppa meelitamiseks külvanud lihavõteteks natuke muru. Üks väike ereroheline murumätas keset kevadist hallust on ju nii armas! Esimene külv sai selline natuke õnnetuke – vastavalt juhendile külvasin mullapinnale ja seemneid ei katnud, paraku jäi külv ka üsna hõre. Et esimene tegu sai aastaid tagasi üsna mannetu, kasvavate roheliste rohuliblede vahelt paistis must mullapind, millel siis omakorda valendamas veel heledad seemnetäpid. Nüüdseks juba kogenenumana tegin hästi tiheda külvi ja katsin seemned õhukese mulla kihiga ja voilaa, tulemus missugune!
Täna siis pügasin pealt 2/3 maha, hetkel rohkem ei raatsinud. Suurest kevadeigatsusest olen selle külvi vist küll tiba liiga vara teinud, lihavõtteni see muru ilmselt vastu ei pea... aga mine tea, kui hoolega pügada... ;)


PS. See siis minu blogis esimene moblaga tehtud pilt, kuna millegi pärast me ei satu viimasel ajal fotokaga omavahel kuidagi kokku.
Esmaspäev, 5. märts 2012

Võsapusavõitlus

2010 aasta kevadest, mil uude Kodukesse vaikselt elu sisse tekkima hakkas, peatus silm üha rohkem teda ümbritseval. Nii jäi iga päevaga silma ikka üha rohkem neid detaile, millega sugugi rahul olla ei tahtnud. Paraku pole roheline aeg aga puude ega võsa langetamiseks. 2010/2011 talvel, mil mahlad puudel juba külmunud, sai saag kätte võetud ning suure hurraaga asja kallale asutud, kuid siis selgus karm tõsiasi, et lumikatte paksus oli meeter kõrge ning parima tahtmise juures mootorsaega istmikuni lumes rabeleda ei tundunud see kõige parem mõte. Mõned suuremad oksad said eemaldatud pusast nr 1 (vt esimene pilt) ning sinnapaika see asi jäi, lootuses, ehk enne päris kevadet tuleb soojemaid ilmu, mis lumekatte õhemaks sulatavad ning saetöödega jätkata lasevad. Aga tutkit. Lumi läks koos suure kevadega, mil kõik lõi roheliseks ja õitsele ning algasid tavapärased kevadised aianduslikud-põllumajanduslikud tööd.
Õnneks pole kõik aastad aga vennad ning tänavune leebe talv lasi rahulikult lõpule viia eelmisel talvel alustatu. Esialgse plaani kohaselt ei olnudki rohkem kavas, kui eemaldada esimesel pildil olev rägastikpuu, see kriipis kõige enam meeli ja silmi. Töödega alustasime 21. jaanuaril ning aiatöödeks olid meil kasutada ainult nädalavahetuse päevad, sest töönädala sees peale tööpäeva oli juba ju pime. Töö aga ei sujunud sugugi nii ühe jutiga kui alguses endale ette kujutasin. Nagu eelmisest blogikandest lugeda võib, tekkis meile uus pereliige bernhardiinikutsikas Bella näol, kellele oli vaja teise Eestimaa otsa järgi minna. Mõni aeg peale seda saabus aga käre külmalaine, mis õieti ninaotsagi toast välja pista ei lasknud, rääkimata siis õues töö tegemisest. Ja olgu see töötahe kui suur tahes, ega talvel üle paari tunni korraga väljas ikka ei rassi. Või noh, rassiks ju kah, aga hambad kõvasti ristis eesmärgi poole püüelda pole nagu kah päris see, hobidega peab ikka mõnuga tegelema ;). Lisaks sellele oli paaril nädalavahetusel üritusi-koosviibimisi, mis aja röövisid. Ja nii see aeg läks... kuniks eilsega saab siis antud töö lõpetatuks lugeda. Ja oi, see tunne on hea!
Esmalt eemaldasime kurjajuur nr ühe. Kui see oli tehtud, ilmus eemaldatud rägastiku tagant nähtavale järgmine pahalane, keda ei saanud enam ka kuidagi püsti jätta. Pikemalt arutlemata läks saag sellelegi sisse. Kui ka see oli eemaldatud, jäi vaatevälja pahalane nr 3, mis enne nagu ei hakanudki eriti silma, kuid kui kõrvalt oli plats puhtaks tehtud, ei sobinud sedagi enam püsti jätta. Nii sai temagi sae karmi maitset tunda. Tegemist siis vanade võsastunud õuna- ja ploomipuudega, mis saaki juba ammu enam ei kandnud, vaid varjasid valgust ja lämmatasid õhku.
Kogu langetatud materjal tuli vedada eemale põlluserva, sest oksi sealsamas lähedal põletada olnuks liiga riskantne, majale liiga lähedal. Nüüd tuleb oodata soodsat kevadilma, mil teha sõpradega üks tegus lõkke- ja grillipäev. Kuna foto ei anna edasi ruumilisust, siis märgin ära, et need oksad on kokku kuhjatud poolringi kujuliselt ning 1/3 nendest on veel lume all. Mul oli päris hea meel, et vahepeal lund juurde sadas, kuhjad läksid juba nii kõrgeks, et mul oli päris tükk tegu nende üksteise otsa ladustamisega. Kokkuvõttes sai selle oksteveoga hea annuse värsket õhku kopsudesse ja hea hulga käidud kilomeetreid trenni :). Lisaks veel tuisukaitse - kus oksi ei olnud, olid üle sissesõidutee kõrged lumevaalud, okste taga aga ei midagi.
Kui nüüd päris aus olla, siis antud langetustööde lõplik viimistlus jääb aega, mil lumi sulanud on. Siis saab korralikult maha võtta praegu veel püstiolevad tüvetüükad, vedada ära vahepeal juurde sadanud lume alla jäänud peene oksarisu ning tulevase grilli tarbeks ladustada ühte kohta kokku jämedamad puud. Kuid see on kõik siuke nipet-näpet ühepäeva tegemine.


Pildipangast otsides leidsin võrdluseks vaid ühe pulapildi kevadest 2010, kus Märt parasjagu kanuuga kuiva trenni teeb. Võrreldes neid kahte pilti on minu meelest tulemuseks küll palju "puhtam ja kuivem" tunne :)! Ja oh seda rahulolu, millega nüüd saabuvale kevadele vastu minna!


PS. Esialgsete plaanide kohaselt näen vaimusilmas antud piirkonnas kividest laotud välipliidi-ahjuga tulevast grillinurka, kuhu eelmisel aastal juba vaikselt elupuu hekki rajama hakkasin. Pildil nr 1 kollase täpiga tähistatud kepikeste vahele on istutatud 4 väikest elupuu oksakest, aiamaal ettekasvatuspeenrale sai neid pandud veel 25 tk, eks kevadel näha ole, paljud neist talve üle elasid. Nendel elupuudel on ka oma lugu. Antud pistoksad said võetud tollesse kivimäkke kasvama pandud puukeselt. Hekki kõrgeks kasvatada ei kavatse, kuna heki taha jääb loojuv päike. Sooviks hekki hoida võimalikult madalana ja ühtlaselt kompaktselt pügatuna. Kas see antud elupuu sordiga ka reaalsuses õnnestub, pole mul õrna aimugi :).