Esmaspäev, 18. märts 2013

Kas midagi hakkab muutuma?

Istusin väikeses lennukis, milles umbes pooled istekohad olid täidetud reisijatega, neid võis olla nii kümmekond, mitte rohkem. Kummalgi pool vahekäiku oli kahene istmerida. Piloot ei istunud mitte juhikabiinis, vaid reisijatega samas ruumis, umbes nagu bussijuht või nii, vasakul pool. Mina istusin umbes esiotsa kolmandiku piiril, parempoolse rea vahekäigupoolsel istmel. Lennuk oli sooritamas oma õhkutõusu. Ühtäkki oli lennuk tugevasti paremale poole kaldu ning lennuki aknast välja vaadates nägin enda ees krobelist asfalti. Mind valdas suur ärevus, peaaegu paanika ja ütlesin teistele kuuldavalt, et me kukume alla! Minu kõrval, aknapoolsel istmel, istus Märt (on töötanud reisisaatjana lennukis), vana rahu ise ja seletas, et see ongi täiesti normaalne, lennuk peabki õhku tõusmiseks sellise manöövri tegema. Lennuk oli hästi madalal, vahetult viiekordsete majade kohal või isegi vahel. Õues oli talviselt niiske sula-sombune, õhk oli uduvines ja põleva tänavavalgustuse mahekollases kumas. Oli kas hiline õhtu või hommik, väljas inimesed ei liikunud, kuid majas, mis lennukiaknast paistis, põlesid akendes üksikud tuled. Kuigi ma teadsin ja tundsin, et krobeline, tänavavalgustuses märjalt läikiv asfalt, millele puruks kukkuda, on siinsamas minu all, mõjusid ometi aknast nähtud pilt ja Märdi sõnad väga rahustavalt. Sellises viltuses olekus tegi lennuk terve ringi ja siis hakkaski sujuvalt kõrgust koguma. Kummaline selle pildi juures on veel see, et need majad olid lapse lasteaia (käisin lapsena ka ise samas lasteaias) juures olevad majad ning kui lennuk kõrgustesse tõusis, lendas ta üle lasteaia. Järgnes kõikide reisijate üleüldine rõõmuhüüe, et uskumatuna näiv ja kõikides ärevusepinget kerinud tõus oli siiski teoks saanud ja nii uskumatuna kui see sel hetkel ka ei tundunud, me ei kukkunudki alla! Lennuk jätkas oma tavapärast lendu... järgmine kaader on kuskil välismaal, väikese öistes tuledes linna kohal ning reisijatel oli piloodiga vestlus, mis on järgmise sihtkoha nimi. Nime enam ei mäleta, kuid mälus on justkui pilt, et see sisaldas „s“ tähte...
Tänu sellele, et me ei kukkunud alla, vaid lennuk tõusis edukalt õhku ja me lendasime ning reisijate (kaasaarvatud piloot) vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond, sain sellest nii suure adrenaliinilaksu ja positiivset pauerit, et ärkasin üles... kell oli kümmekond minutit enne kuute hommikul. Kuidas ma ka ei üritanud, korralikult magama jääda enam ei õnnestustunud, lihtsalt nii palju positiivset energiat pulbitses mu sees...
*
Minu jaoks oli nähtu enneolematu, esmakordne. Läbi oma elu, kuni tänaseni, olen näinud (muidugi mitte igal öösel, kuid siiski vastikult palju) erinevates variatsioonides, kuidas lennuk vaid alla kukub. Ise ma lennukis ei ole olnud, kuid alati on lennuk kukkunud alla kuskil minu lähistel ja ma olen pidanud võitlema, jooksma ja põgenema, et kukkuv lennuk või puruneva lennuki tükid mulle peale ei lendaks. Olen pidanud põgenema nö elu eest. Ja need unenäod on hommikuti ärgates alati väga värvikalt meeles ning hinges on olnud kohutav äng. Heameel muidugi selle üle, et see vaid uni oli, kuid rõhuvas meeleolus ärgata ei ole sugugi meeldiv.
*
Uni ja unenäod on läbi aegade inimeste meeli köitnud ja pakuvad põnevat uurimisainest veel tänagi. On see ju tõesti maailm, meie teine reaalsus, millesse me läheme, oleme ja sealt naaseme, kuid millest ikka veel nii vähe teame... Paratamatult tekivad mul küsimused, et miks justnimelt lennuk; miks olen kukkuvate lennukite puhul alati olnud sellest väljas, kuid nüüd tõusva lennuki ja õnnestunud sõidu puhul selle sees; miks kuni tänaseni olid ainult katastroofid jne jne... On kuidas on, kuid ma siiralt loodan, et alates tänasest ma enam kunagi kukkuvaid lennukeid ei näe :).
Reede, 8. märts 2013

Kudsumaa kusudama

Kui poiss alles päris väike oli, oli talle üsna keeruline selgeks teha, miks tema elab emmega linnas aga issi maal. Sai siis lapsele selgitatud, et maal on kutsud-kiisud, kes tahavad süüa ja hoolitsust ning neid ei saa üksi jätta. Ja nii me siis läksimegi arginädala lõppudel maale kutsude-kiisude juurde, mille poiss üsna ruttu mugandas endale lihtsamasse keelde ehk siis lapse sõnutsi läksime kudsumaale. Ja nii ongi see pere- ja sõpraderingis jäänud tänaseni.
Kuna poiss kipsis käega lasteaias nagunii käia ei saa ja kuna ka õues käimine on maal kordades lihtsam kui linnas, siis põgenesimegi perega mõneks ajaks linnast ära kudsumaale.
*
Juba mõnda aega oli teada, et ükspäev on külalisi oodata. Ühel hommikul, kui kuidagi voodist sooja teki alt välja ei saanud, rändasid mõtted toa vähe elavamaks muutmise radadel. Meenus, et on olemas selline vahva paberivoltimise kunst nagu origami. Vaja läheb vaid (värvilist)paberit, osavaid näppe, veidi kannatust ja mõningase nikerdamisega saabki toa teist nägu. Nagu ikka mingi uue mõtte puhul, sai nüüdki võetud appi sõber Guugel, kelle abiga tabas silm peagi mulle meelepärase detaili. Veel veidi surfamist ja leidsin sellise vahva õpetuse. Nüüd polnud tegu enam lihtsalt origamiga, vaid origami tehnikas valmis volditud identsete detailide ühendamise (kas liimi, niiti või muud abivahendit kasutades) tulemusel saadud kusudama palliga.
Kuna asi tundus põnev, asusin õhinaga töö kallale, arvestamata palju mul üldse mingit paberit kodus olemas on. No loomulikult ei olnud niipalju kui tarvis. Liimi seevastu oli küllaga. Üritasin olla säästlik ning võtsin juurde ka teise mapka paberit, mis osutus tunduvalt paksemaks, kui see, millega olin juba ühe posu valmis voltinud. Kompenseerisin seda paksust siis sellega, et lõikasin vajamineva suuruse pooleks ning teisel poolel kasutasin ajakirjast lõigatud õhukest (läik)paberit. See oli üks paras nikerdamine, kuid minu meelest lisas päris huvitavaid nüansse. Kuna see oli aga üsna töömahukas, kuid aega nappis, sai mindud poodi uue värvilise paberi järgi. Lastega seda ohtu õnneks ei ole, et need niisama sahtlipõhja tolmu koguma jääksid. No ja kui mul juba pea kõik detailid valmis olid, ei saanud ma aru, miks ma üldse valget paberit polnud kasutanud. Nii saigi pall endale vaid ühe valge õielehe, kuigi võinuks ju rohkemgi olla.
Valmis palli diameeter on umbes 13 cm (ühest A4 lehest sain 4 ruutu), ega terve toa dekoreerimiseks seda nüüd just palju pole, kuid paraku polnud ka enama jaoks aega. Aga üks pall on ikka rohkem kui mitte midagi! :)
Palli valmides selgus ka, et kodus pole grammigi mingit paela või linti, millega see pärast üles riputada. Oli ainult seda läikivat kingipaki linti, mida PVA paraku ei liimi, seega tuli see sama targalt sahtlinurka tagasi lükata. Õnneks tegime aastavahetuse paiku poisiga siin lasteaia jaoks ühte kollaazhi ning olin toonud linnast kolm näpuotsa suurust tutsakat lõnga, millest nüüd siis nööri kokku keerasin ja tutsu nikerdasin.
Selline see kudsumaal tehtud elu esimene kirju-mirju kusudama pall siis sai ehk minu kudsumaa kusudama :).