Kudsumaa kusudama

Kui poiss alles päris väike oli, oli talle üsna keeruline selgeks teha, miks tema elab emmega linnas aga issi maal. Sai siis lapsele selgitatud, et maal on kutsud-kiisud, kes tahavad süüa ja hoolitsust ning neid ei saa üksi jätta. Ja nii me siis läksimegi arginädala lõppudel maale kutsude-kiisude juurde, mille poiss üsna ruttu mugandas endale lihtsamasse keelde ehk siis lapse sõnutsi läksime kudsumaale. Ja nii ongi see pere- ja sõpraderingis jäänud tänaseni.
Kuna poiss kipsis käega lasteaias nagunii käia ei saa ja kuna ka õues käimine on maal kordades lihtsam kui linnas, siis põgenesimegi perega mõneks ajaks linnast ära kudsumaale.
*
Juba mõnda aega oli teada, et ükspäev on külalisi oodata. Ühel hommikul, kui kuidagi voodist sooja teki alt välja ei saanud, rändasid mõtted toa vähe elavamaks muutmise radadel. Meenus, et on olemas selline vahva paberivoltimise kunst nagu origami. Vaja läheb vaid (värvilist)paberit, osavaid näppe, veidi kannatust ja mõningase nikerdamisega saabki toa teist nägu. Nagu ikka mingi uue mõtte puhul, sai nüüdki võetud appi sõber Guugel, kelle abiga tabas silm peagi mulle meelepärase detaili. Veel veidi surfamist ja leidsin sellise vahva õpetuse. Nüüd polnud tegu enam lihtsalt origamiga, vaid origami tehnikas valmis volditud identsete detailide ühendamise (kas liimi, niiti või muud abivahendit kasutades) tulemusel saadud kusudama palliga.
Kuna asi tundus põnev, asusin õhinaga töö kallale, arvestamata palju mul üldse mingit paberit kodus olemas on. No loomulikult ei olnud niipalju kui tarvis. Liimi seevastu oli küllaga. Üritasin olla säästlik ning võtsin juurde ka teise mapka paberit, mis osutus tunduvalt paksemaks, kui see, millega olin juba ühe posu valmis voltinud. Kompenseerisin seda paksust siis sellega, et lõikasin vajamineva suuruse pooleks ning teisel poolel kasutasin ajakirjast lõigatud õhukest (läik)paberit. See oli üks paras nikerdamine, kuid minu meelest lisas päris huvitavaid nüansse. Kuna see oli aga üsna töömahukas, kuid aega nappis, sai mindud poodi uue värvilise paberi järgi. Lastega seda ohtu õnneks ei ole, et need niisama sahtlipõhja tolmu koguma jääksid. No ja kui mul juba pea kõik detailid valmis olid, ei saanud ma aru, miks ma üldse valget paberit polnud kasutanud. Nii saigi pall endale vaid ühe valge õielehe, kuigi võinuks ju rohkemgi olla.
Valmis palli diameeter on umbes 13 cm (ühest A4 lehest sain 4 ruutu), ega terve toa dekoreerimiseks seda nüüd just palju pole, kuid paraku polnud ka enama jaoks aega. Aga üks pall on ikka rohkem kui mitte midagi! :)
Palli valmides selgus ka, et kodus pole grammigi mingit paela või linti, millega see pärast üles riputada. Oli ainult seda läikivat kingipaki linti, mida PVA paraku ei liimi, seega tuli see sama targalt sahtlinurka tagasi lükata. Õnneks tegime aastavahetuse paiku poisiga siin lasteaia jaoks ühte kollaazhi ning olin toonud linnast kolm näpuotsa suurust tutsakat lõnga, millest nüüd siis nööri kokku keerasin ja tutsu nikerdasin.
Selline see kudsumaal tehtud elu esimene kirju-mirju kusudama pall siis sai ehk minu kudsumaa kusudama :).