esmaspäev, 25. veebruar 2008

Igapäevane ja ometi nii võõras

Kui mitte just iga päev, siis kindlasti vähemalt korra nädalas topime oma tubli solgutaja kõhu pungil täis, ühendame juhtme vooluvõrku ning lülitame ta sisse, pidamata sealjuures pikemalt aru, kas sai nüüd ikka õige pesu või mitte, ühtemoodi mustad ja kasimist vajavad ju kõik. Kui, siis vast sorteerime automaatselt eraldi heleda pesu, tumedad rõivad ja värviandvad rõivad. Ja see on üldiselt ka kõik. Kahtlased asjad olen tõstnud kõrvale - käsitsi pesemise tarbeks. Tõepoolest, minu pesumasinal, mis on minu elu esimene, täitus jõulude aeg kaks pikka aastat, enne seda olin ma ise solgutaja. Ja nii juhtubki, et mitte kõik ei rända masinasse... täna taas solgutajale kõhutäidet toppides sattusin iseendaga konflikti - tuulepluus, mida eelmine kord veel käsitsi pesin, tahtis täna koos teiste asjadega kangesti ühes minna. Kiire oli. Tuulepluusi oli ruttu vaja ja ei näinud ma seda aega, et hakata käsitsi solgutama. Samas üsna uus ja mitte just eriti odav ka teine... Tean! Kõikidel rõivastel on ju sedel lubatud ja lubamatute toimingute tingmärkidega kirjas! Uurisin ja puurisin siis teist, osade tähendusi teadsin, kuid umbes poolte osas vaatasin kui hiina keelt. Tean! Mul on eelmistest elanikest (17 a. tagasi) vannitoa kapiukse siseküljel vastav tabel olemas. Uurisin ja puurisin... kuid mida polnud, seda polnud. Osade märkide suhtes sain targemaks, kuid ikka jäi üks, mille tähendust ei teadnud. Ja selgelt oli pilt silme ees, kuidas müüjanäitsik seletas selle rõiva garantiist ja puhastamise tingimustest. Aga no ei mäleta ju enam! Olemasolevate teadmistega ei julgenud seda masinasse ka panna. Kallis guugel avita! Õnneks ei olnud pikka otsimist, kuniks leidsin järgmise tabeli, kus vajalik kõik kirjas. Et see ka tulevikus käepärast võtta oleks, riputan ta siia üles. Ja tuulepluus leidis rahuliku südamega koha solgutaja sisemuses... Ajavõit missugune!
laupäev, 9. veebruar 2008

Põgenemine

Istusin autos põnglase kõrval, kes muhedasti oma turvatoolis asjatas, iss keeras rooli. Tema kõrval olevast tühjast toolist oli hea vaba vaade välja - seal paistis linnadzungel, kõrghoonetega ärikvartal. Helises telefon, törts asjalikku juttu rooliratta taga. Selge, taksot vaja sõitma minna, nüüd ja kohe. Ikka tobe küll, kui teed perekonna väljasõitu ja siis pead hoobilt tööle lendama . Aga mis teha, kui oled fie, tuleb sellega leppida, käib nö ameti juurde (olgu siinkohal mainitud, et meie perest poole keegi kunagi taksojuht olnud ja hetkel pole keegi isegi fie mitte :)). Kuna juhtusime just kunde läheduses olema ja teada oli, et kundesid on ainult üks, siis läksime kogu perega, nii nagu olime. Juhi kõrval olev iste oli ju vaba, saame hakkama küll. Autot oleks võinud natukene eelnevalt koristada, see oli oma käe järgi perekonna tarbeks "ära kujundatud", ikkagi pikem väljasõit ju plaanis - rändasid uitmõtted mu peas ringi. Pidurite krigin. Minu pool ehk paremal pool tee ääres oli meie kunde - umbes 10-ne aastane soliidses rõivais poiss koos vanemat sorti härraga. Soh, kas siis kunde ei olegi üksi?! Olime liiklusvoolus ning peatuda ei saanud, sõitsime tiba edasi, tuli ristmik, millelt pöörasime paremale, seal oli peatumiseks paras tasku. Silmanurgast nägin, et poiss koos härraga tulevad meile järgi. Selge, seega nad märkasid meid ja kõik sujub. Järgmisel hetkel oli gaasipedaal põhjas. Ma olin hämmingus. Mis toimub?! "Poisi ja tema saatja tagant tulid jooksuga veel viis snoobilt riietatud härrasmeest, maffiabande. See poiss on kindlasti nendega seotud" - sain selgituseks. Algas põgenemine. Vaatasime, et sealt kiirelt minema saaks. Kuigi aru ma ei saanud, mis pistmist meil nendega on. Võim on roolikeeraja käes. Ja kui tegemist on maffiaga, siis peab ju hirmus olema. Sõitsime kuhugi majade vahele. Vanad lagunenud puumajad aedadega. Ja hästi kitsad tänavad. Viimaks leidsime ühe mahajäetud ja rohtu kasvanud aia, mingi tellistest laotud suure vana kasvuhoone või midagi selle sarnast. Tulime autost välja ja vaatasime, et saaks end sinna ära peidetud. Kuhu põnglane oli jäänud, ei tea, olime nüüd vaid kahekesi. Kõik nurgatagused olid piisavalt nii kitsad, et sinna kahekesi ära ei mahtunud, pidime hargnema. Mina jäin ühe nurga taha, vaatasin veel, et oma seljakotiga ära mahuksin, oli suur ja punnis teine. Kuigi ta enda jalgade ette maha tõstsin, oli seal nibin-nabin kitsas. Iss viskus end mingite paneelide vahele. Polnud ta veel õieti horisontaali end visata saanudki, kui hakkas mehist norinat kostma. Soh, me peame peituma ja end varjama, aga tema kukub muretult norskama. Kas tõesti ta on siis end oma tööga nii ära tapnud, et nii kui pikali saab, nii plaks magab?! Ei olnud aega selle üle juurelda, nüüd oli tarvis ta üles ajada, muidu see norin reedab ju kohe välja, kus oleme. Pagan, oma nurgast ei julge välja ka minna, äkki tüübid just sel hetkel tulevad. Üritan pssst'itada ja vaikselt hüüda, aga ei midagi, norin ainult valjenes. Ja nii ma siis seal maadlesin - peaks magaja üles ajama, aga nagu ei julge ka, kuid vaja ju oleks... Kuni ma viimaks mingi liigutuse peale end oma voodist norskava mehe kõrvalt leidsin. Norsaku pealegi, peaasi, et maffiat ei oleks :) Oma voodi oli kallis.
laupäev, 2. veebruar 2008

Nöoli lumes

Sattusime eile õhtu kella 9 paiku Poola mäele ja selle ümbrusesse seiklema. Äsja oli sadanud palju kohevat laia lund. Või õigemini lumelörtsi, sest külmakraade polnud kuskil. Kogu maa oli kaetud valge lumevaibaga, mis nii puhas ja puutumata. Vaid mõned üksikud jäljed... Põnglasel oli nii põnev, jooksis aga siia ja sinna, kuid mitte selles suunas kuhu vaja oleks olnud. Ja käekõrval ei püsi ta hoopiski. Sai siis poiss missiooni täitmiseks sülle võetud, saab rutem edasi. Aga ei raatsinud ju ka. Nii saigi ta jälle lumele pandud. Ja teadagi millega see taas lõppes. Ei saa ju last ainult oma huvide tarbeks kogu aeg keelata-käskida. Nii otsustasimegi, et iss läks vastuse jahile üksi ja meie suundusime poisiga tagasi auto poole. Olles taas turvaliselt mäe otsas, lasin poisil omatahtsi toimetada, eesmärgiga ikka auto poole liikuda. Kuid sellest viimasest ei tulnud küll miskit välja. Viimaks pugesin jämeda puu taha peitu, et kas põnglasel üldse emmest sooja või külma on... No natuke oli. Seisnes see selles, et vähemasti suund võeti minu poole. Ei teagi milleks seda liikumist nüüd nimetada, käimisest oli asi kaugel ja nagu päris roomamine ka ei olnud. Poiss viskus end kõhuli nägupidi lumme, hammustas/lakkus seda, tõusis püsti, astus sammu ja taas uuesti näoli lumme. Ja nii oma kümmekond korda järjest. Tahtsin oodata ja vaadata, et no kaua võib?! Aga siis... siis tuli peremees suure uhke koheva karvaga hundikoeraga. Oli siuke äästi nunnu teine :). No ja teadagi, mis poiss siis tegi! Padavai pandi kutsule järgi. Ei enam olnud mahti kõhuli visata või lund lakkuda... Ei jäänudki mul muud üle kui poisile järgi joosta. Kunagi ei tea ju, kuidas võõras koer või tema peremees reageerib, kui laps pahaaimamatult looma patsutama läheb. Mauri koeri ei karda, kodus on tal kaks suurt sõpra, kuid need on ju omad... Ja nii ma ei saanudki teada, kaua poiss oleks seal maas püherdanud ja kas ta üldse kunagi ise minu juurde oleks jõudnud. Oli kuidas oli, aga poisil oli vähemasti põnev :).
reede, 1. veebruar 2008

Öös on kummalisi hetki

Toas oli vaikne. Keerasin end läbi une teisele küljele. Kurk oli kare ja kähe. Neelatada oli ebamugav. Tea, kas oli see nüüd kuivast õhust või millestki muust. Võtsin lonksu vett ja pugesin ninaotsani tagasi teki alla. Uni oli. Aga uuesti unne suikuda ei suutnud. Hirmus külm oli. Lebasin liikumatult ja mõtlesin. Kas tuua lisaks kahele tekile veel miskit peale. Ei jaksanud. Lootsin, et küll varsti soe hakkab. Mõned hetked mõtteid mõlgutanud, hakkas kõrvalvoodis nahistamine. Selge, Maurpoiss keerab külge. Nahistas ja nahistas ja mida rohkem tema nahistas, seda käredamaks ta muutus. Kuni viimaks oli nutt lahti. No tohotonti, mis see nüüd siis keset ööd on?! Ei aidanudki muu, kui ronisin külmast tekialusest veel külmemasse tuppa (nimelt lülitatakse meil ööseti küte välja :)). Andsin poisile joogipudeli kätte, panin pikali, sättisin teki peale. Silisin ta unesooja peakest. Jõudsin teki alla minna, kui hetke pärast jälle jorin lahti. Vesi oli lutipudelist otsa saanud. Muidugi teeb meele mõruks ju. Tahad juua, aga pole. Egas midagi. Uuesti teki alt välja ja kööki vee järele. Silm peatus mikrouuni elektriliselt rohelistel numbritel - see näitas loetud minutid 4 läbi. Olin maganud 1,5 tundi. Seepärast mulle külge keerates tunduski, et olin vaid tukastanud...
Aga mis siis ikkagi on see, mis ajab öösel ühel ja samal ajal üles kaks inimest?! Ja veel nii, et poisil nutujorugi lahti võttis...