Oli laupäeva pealelõuna. Avasin silmad. Esimese hooga ei saanud aru, kus olen ja miks olen. Järgnesid pinevad sekundid, kuniks jõudsin äratundmisele, et olen vaid paar peatusevahet kaugemal kohast, kui veel "kaine mõistusega" ärkvel olin. Kuid siiski jäi veel küsimus – kas selsamal ringil või juba uuel?! Kujutasin elavalt ette, kuidas kaks sõbrantsi "Seiklusjuttudes" istuvad, kärsitult kella vaadates mind "sõbrantside miitingule" ootavad aga mina juba ei-tea-mitmendat ringi bussiga mööda linna ringi tukun. Bussi kollaselt elektroonsed numbrid andsid mõista, et tegemist on õnneks siiski esimese ringiga :).
Seiklused omavahel maalt ja merelt jutustatud, saatsime ühe meist bussijaama Haapsalu bussi peale, järele jäänud kaks istusime sealtsamast lähistelt linnaliini ühistranspordi bussi ja vurasime koos kodu suunas. Buss oli üsna uus ja soe, kuid vaatamata suht viksile ja viisakale väljanägemisele lõhnas seal ikka alko järele, üsna ebameeldiv. Viimasel ajal polegi enam ühistranspordi teenuseid eriti kasutanud, vaid üsna lühikesi otsi. Ega muutunud olegi tegelikult midagi, pikema sõiduga tundus ehk uudne, või vähemasti jäi see hästi kõrva, peatuste teavitamine. Ilma kahinateta ja selge häälega saad teada, kus oled ja kuhu lähed, eks see on juba mõned aastad nii olnud, kuid ei mäleta et seda nii tihti oleks tehtud – ühte peatust 3x: saabudes peatusse öeldakse antud peatuse nimi ja järgmine peatus on ntx "X", siis poole tee peal teavitab uuesti, et järgmine peatus "X" ning peatuse jõudes uuesti peatus "X". Et kui terve bussiliinitrass läbi sõita, nagu mina paraku olen sunnitud tegema, siis tundus see mulle küll täieliku ajuloputusena, arvestades veel asjaolu, et elu jooksul on mul kõik need peatused pähe kulunud. Teisalt, võõrale inimesele tundmatus keskkonnas on see jällegi väga hea, ei pea bussiustel kõõluma ja peatustes paaniliselt peatusesilte lugema.
Oli õhtune aeg ja reisijaid vähe, sättisime end sõbrantsiga mõnusasti istuma, kui korraga sõbrants kõrval väga tõsiseks jäi ning ehmunult ja arusaamatult küsis, et mida peatusenimi – Püssi?! Ei mäleta enam täpselt, kas meie ees või taga, no vahet pole, ajasid inimesed juttu ning peatuse teine pool "rohu" jäi sõbrantsil kuulmata. Ja siit juba arenes meie jutt loomulikku radapidi teemani, et miks mitte, nii nagu on olemas Õismäe, kus iga peatus kannab lille nime, nii võiks olla ka linnaosa "Krimi" või "Krimka", kus iga peatus kannab siis vastavat temaatilist nime kuni uue linnaosani, ntx peatused: kuul pähe, lase maha, anna tina, nuga neeru jne. Kõlab küll julmalt aga... asjalt on hea pool ka – pole ohtu, et bussis magama jääd, kogu aeg oled meeled ärevil...
Nodsu muundub ziiliks
Kus on maailma õiglus?! See on muidugi imearmas, kui üks pisike tegelane maandub su kõhu peal ja ütleb nõudliku, selge ja kõva häälega "emme", aga kui seda tehakse järje visadusega nii laupäeva- kui pühapäevahommikuti kell 6, siis tahaks küll natuke uriseda. Sellisel madalal ja rahulikul kurguhäälel nagu koerad, kes haistavad ohtu, et keegi tahab nende kondi pihta panna. Ometi panen poisi töönädala lõpus tunnike hiljem magama (kauem ei pea ta lihtsalt vastu), lisaks sellele jorises ta eile voodis endale veel tunnike unelaulu, ehk jäi magama paar tundi hiljem. Ja ikka on ta punkt kell 6 üleval! Nüüd ma siis podisen ja turtsun kui puhevile aetud okastega ziil, sest kui ma olen unine ja magamata, siis ma olen tusane...
Plaan oli juba eile koos poisiga 3h lõunaund nautida, kuid sõbrants, keda polnud pool aastat näinud, sattus päälinna peale tulema, no ja teadagi siis see tudi... Aga minugi poolest tulgu täna või veeuputus, 2-3 h lõunaund olen ma endale broneerinud! Pod-pod-durts...
Plaan oli juba eile koos poisiga 3h lõunaund nautida, kuid sõbrants, keda polnud pool aastat näinud, sattus päälinna peale tulema, no ja teadagi siis see tudi... Aga minugi poolest tulgu täna või veeuputus, 2-3 h lõunaund olen ma endale broneerinud! Pod-pod-durts...
Tähtis päev
Reedel, 7. novembril, oli põnglasel lasteaias tähtis päev – toimus isadepäeva pidu, laste esimene pidu aias, esimene esinemisega pidu. Või noh, mis esinemist nüüd nii pisikestel ikka on, kuid väikese taidluse olid kasvatajad välja mõelnud küll.
Kui kell 16.00 olid kõik kokku kogunenud, läksime saali. Mingil põhjusel võttis see osadel pisidel nutujoru lahti, ju loodeti vist koju saada... Aga kui kasvataja klaveril esimesed noodid ette mängis, said lapsed justkui uue hoo sisse. Kavas olid liikumismängud issiga. Paraku vastupidiselt eilsetele kasvatajaabi sõnadele "Mauri on läbi päeva nii elurõõmus ja üks aktiivsemaid lapsi rühmas", hoidis poiss kui liimitult ainult emme külge, isegi issiga ei lepitud olema. Nii olingi mina see "issi", kes lapsega klaverihelide saatel ühisesse mänguringi mängima läks. Ja oh seda väikeste laste ettearvamatut käitumist – poiss keeldus üleüldse sülest maha minema, ehk et siis mängisin ainult mina, poiss hoidmas klammerdunult ümber minu. Kui mina enam "sületantsu" teha ei jaksanud, läksime istusime ja vaatasime teisi tantsimas-mängimas. Peale iga loo lõppemist plaksutati tubli esinemise eest, kuid võta näpust, poiss ei lubanud mul plaksutada ka – jõuga suruti emme käed sülle kokku. Nii me siis istusime vaikselt ja lihtsalt vaatasime. Tore oli see – mängiti-hullati emme-issiga, kõik oli justkui tip-top lahe ja siis erinevatel ajahetkedel hakkas nii üks kui teine pisike südantlõhestavalt nutma. Täiesti arusaamatu :)!
Kui mängud mängitud, läksime tagasi rühmatuppa, kus meid ootasid rikkalikult maiustustega kaetud lauad ning veel ühistegevusi koos issiga. Muidugi ikka vabatahtlikult, kedagi ei sunnitud. Nii otsustasid ka meie pere meesliikmed osaleda ühises savivoolimisaktsioonis, mis jällegi poisi osalemise poolest väga tagasihoidlikuks jäi ja iss siis omi oskusi proovile pani.
Tõelist aktiivset huvi äratas poiss maiustustelaua vastu, millelt oli vaja ära proovida kõik seal pakutav (va mammud ja puuviljad), suisa nii, et ühes käes üks, teises teine maius ja siis veel alustassitäis nina ees. Kui ma selle lõpuks avastasin, siis noh... ega ei olnudki enam midagi teha. Eks ma siis jõudumööda aitasin tal maiustada :).
Kokkuvõttes oli üks vahva ja teistmoodi päev. Tänud kasvatajatele korraldamast ja tänud issile! :)
Kui kell 16.00 olid kõik kokku kogunenud, läksime saali. Mingil põhjusel võttis see osadel pisidel nutujoru lahti, ju loodeti vist koju saada... Aga kui kasvataja klaveril esimesed noodid ette mängis, said lapsed justkui uue hoo sisse. Kavas olid liikumismängud issiga. Paraku vastupidiselt eilsetele kasvatajaabi sõnadele "Mauri on läbi päeva nii elurõõmus ja üks aktiivsemaid lapsi rühmas", hoidis poiss kui liimitult ainult emme külge, isegi issiga ei lepitud olema. Nii olingi mina see "issi", kes lapsega klaverihelide saatel ühisesse mänguringi mängima läks. Ja oh seda väikeste laste ettearvamatut käitumist – poiss keeldus üleüldse sülest maha minema, ehk et siis mängisin ainult mina, poiss hoidmas klammerdunult ümber minu. Kui mina enam "sületantsu" teha ei jaksanud, läksime istusime ja vaatasime teisi tantsimas-mängimas. Peale iga loo lõppemist plaksutati tubli esinemise eest, kuid võta näpust, poiss ei lubanud mul plaksutada ka – jõuga suruti emme käed sülle kokku. Nii me siis istusime vaikselt ja lihtsalt vaatasime. Tore oli see – mängiti-hullati emme-issiga, kõik oli justkui tip-top lahe ja siis erinevatel ajahetkedel hakkas nii üks kui teine pisike südantlõhestavalt nutma. Täiesti arusaamatu :)!
Kui mängud mängitud, läksime tagasi rühmatuppa, kus meid ootasid rikkalikult maiustustega kaetud lauad ning veel ühistegevusi koos issiga. Muidugi ikka vabatahtlikult, kedagi ei sunnitud. Nii otsustasid ka meie pere meesliikmed osaleda ühises savivoolimisaktsioonis, mis jällegi poisi osalemise poolest väga tagasihoidlikuks jäi ja iss siis omi oskusi proovile pani.
Tõelist aktiivset huvi äratas poiss maiustustelaua vastu, millelt oli vaja ära proovida kõik seal pakutav (va mammud ja puuviljad), suisa nii, et ühes käes üks, teises teine maius ja siis veel alustassitäis nina ees. Kui ma selle lõpuks avastasin, siis noh... ega ei olnudki enam midagi teha. Eks ma siis jõudumööda aitasin tal maiustada :).
Kokkuvõttes oli üks vahva ja teistmoodi päev. Tänud kasvatajatele korraldamast ja tänud issile! :)
Esimene sügissuplus tehtud!
Kuna sügis on juba selline vähe mustem aeg, siis pesin eile õhtul (ei hakanud nädalalõppu ootama) poisi õuekombe ja muud mänguriided puhtaks ja et hommikuks kindlasti kuivaks saaksid, panin veel elektriradiaatorile kuivama (meil lülitatakse ööseks keskküte välja). Vastu talve ei ole hakanud ka teist õhemat kombet juurde muretsema, kevadeks kasvab nagunii välja. Hommikul tõmbasin poisile puhtad ja värskelt lõhnavad riided selga ning asusime teele, oma igahommikusele lasteaiasõidule.
Üldiselt läheme poisiga koos keldrist ratast tooma, kuid mõnikord ei malda ta minu juures olla ning kipub maja juures ringi jooksma. Heameelega ma tal seda teha ei lase, sest peale umbes 50 m laiust haljasala jookseb maja eest läbi sõidutee (väiksema liiklusega kvartalisisene tee), kuid samas ei saa ju ka kogu aeg kui takjas saba küljes põnglasel järgi joosta, siis ei tekigi mingit maailma- ega ohutunnetust. Täna siis oli üks nendest hommikutest, kui minuga ratta järgi tulla ei tahetud ning vaatamata minu keelule mindi omi käike ajama. Keerasin sügavas keldrisopis parajasti ratast lukust lahti, kui kõrvu kostus poisi nutujoru. "Sõitvate autode ja pidurite kriginat eelnevalt kuulda ei olnud, järelikult komistas ja kukkus, misjärel siis tusk peale tuli" käisid mõtted peast läbi. Kuna olin ratta lahti saanud, lükkasin selle keldrist välja, et teen lapsele lohu-lohu ning vurame minema. Ja mida minu silmad nägid! Üks keskeas härrasmees talutas käe kõrval minu last – läbimärg, üleni mudane, haisev ja tilkuv! Ilmselt oli poiss suure hooga maja eest jooksu pannud ning libedal murumättal pidur ei haakunud piisavalt hästi ja nii ta end enne sõiduteed asuvast kraavist leidiski, täies pikkuses. Kraavil on suht sügavad kaldad, u kahe aastase lapse kõrgus, kuid vett on põhjas siiski ainut kümmekond sentimeetrit (talveti jääga ja sügisel lehtede langemise aegu, siis ajab ka üle kallaste).
Ega midagi, ratas ruttu keldrisse tagasi ja laps tuppa sooja vanni. Peale mõningast ligunemist läksime siis uuele katsele, mis õnnestus viimaks edukalt :). Riided rändasid sama targalt pesumasinasse tagasi nagu ma nad sealt õhtul võtsin. Nüüd jääb üle vaid loota, et laps haigeks ei jää... ning et saadud "vitsad" ka mõneks ajaks meelde jäävad.
Üldiselt läheme poisiga koos keldrist ratast tooma, kuid mõnikord ei malda ta minu juures olla ning kipub maja juures ringi jooksma. Heameelega ma tal seda teha ei lase, sest peale umbes 50 m laiust haljasala jookseb maja eest läbi sõidutee (väiksema liiklusega kvartalisisene tee), kuid samas ei saa ju ka kogu aeg kui takjas saba küljes põnglasel järgi joosta, siis ei tekigi mingit maailma- ega ohutunnetust. Täna siis oli üks nendest hommikutest, kui minuga ratta järgi tulla ei tahetud ning vaatamata minu keelule mindi omi käike ajama. Keerasin sügavas keldrisopis parajasti ratast lukust lahti, kui kõrvu kostus poisi nutujoru. "Sõitvate autode ja pidurite kriginat eelnevalt kuulda ei olnud, järelikult komistas ja kukkus, misjärel siis tusk peale tuli" käisid mõtted peast läbi. Kuna olin ratta lahti saanud, lükkasin selle keldrist välja, et teen lapsele lohu-lohu ning vurame minema. Ja mida minu silmad nägid! Üks keskeas härrasmees talutas käe kõrval minu last – läbimärg, üleni mudane, haisev ja tilkuv! Ilmselt oli poiss suure hooga maja eest jooksu pannud ning libedal murumättal pidur ei haakunud piisavalt hästi ja nii ta end enne sõiduteed asuvast kraavist leidiski, täies pikkuses. Kraavil on suht sügavad kaldad, u kahe aastase lapse kõrgus, kuid vett on põhjas siiski ainut kümmekond sentimeetrit (talveti jääga ja sügisel lehtede langemise aegu, siis ajab ka üle kallaste).
Ega midagi, ratas ruttu keldrisse tagasi ja laps tuppa sooja vanni. Peale mõningast ligunemist läksime siis uuele katsele, mis õnnestus viimaks edukalt :). Riided rändasid sama targalt pesumasinasse tagasi nagu ma nad sealt õhtul võtsin. Nüüd jääb üle vaid loota, et laps haigeks ei jää... ning et saadud "vitsad" ka mõneks ajaks meelde jäävad.
Põnglase-emme/issi-põnglase vestlussõnastik
Peale eelmist postitust läks veel natuke aega edasi, kui põnglane avastas, et emme-issi-kelleiganes sõnu saab ilusti järgi öelda, kuni sinnamaani ta seda eriti teha ei tahtnud. Mida päev edasi, seda rohkem sõnu hakkas tulema. Üldiselt on ta mul selline väga elav, püsimatu ja jutukas ja nii juhtubki, et tahaks kiirelt ja palju korraga ehk et välja kukub suht mõistetamatu sõnadevool, millest siiski mõned sõnad on ka teistele arusaadavad :). Tänaseks päevaks uued vahvad (kõiki uusi sõnu ei hakka välja tooma, ainult vahvad) sõnad:
Lo-loo – tahan juua. On see tulnud sellest, et kui kiirustame hommikul lasteaeda minema või lihtsalt kuhugi kellaajalisele kokkusaamisele ning poiss venitab oma söömisega, olen ikka öelnud: "Joo-joo oma piim (mahl) nüüd ära, kohe hakkame minema." Nüüd ongi siis lo-loo.
Nonis – tahan joonistada! (mitte segi ajada sõnaga noni)
Maama – sõna, mis mu hämmingusse viis. Linnavanaema on meil "mammi", teine vanaema on "memme" ja nüüd korraga öeldakse "maama". Minu teada ei ole meil lasteaiagrupist ühtegi vene rahvusest last ka. Läks siis natuke aega edasi, kui poiss üks hetk "maama" mulle puust ette ja punaseks tegi – minu kätte toodi raamat, värvilised pildid ja kirjasõna sees. :).
Meenus veel üks tore sõna, mis oli üks ta esimesi:
Kršš (kidagi pehmel, seda on raske trükkida) – osutitega kell. Ükskõik millist osutitega kella sai talle näidatud, öeldi see sõna. Siis tekkis vaikselt kuri kahtlus, et mine tea, äkki on poiss poolakas :P.
* * *
26.09.2008
Kui Mauri sündis, üritasin ikka vahelduva eduga poisi esimese aasta kohta päevikut pidada. Mõnus ju kunagi prõksuvate puude saatel kaminatule ääres tugitoolis kiikudes lugeda – kas siis minul või poisil endalgi :). Kiire elutempo virr-varris, mis mind viimasel ajal paaniliselt kummitab, avastasin, et peale lasteaeda minekut hakkab poisi sõnavarasse vaikselt üha uusi ja uusi sõnu tekkima ja kahju oleks, kui neid kõige esimesi tähendusega sõnu hiljem enam ei mäletaks. Sellest ajendatult siis tänane blogikanne, mida vastavalt olukorrale siis tulevikus ilmselt vaikselt täiendan ;).
Noooh – üks esimesi sõnu (nüüdseks kasutusest kaduma hakkav), mis väljendas paljusid asju. Põhitähendus oli, et "miks raadio ei mängi?!", teisejärguline "raadiot ei olegi oma kohal?!" (Mammil käib see ööseti "kaisus" ja siis hommikuti ongi köögis raadio koht tühi). Tegelikult oli see hästi vahva, kuidas hommikuti kõigepealt raadiot otsima joosti ja siis kõlav "noooh" teadvustas, et jama on majas. Väljendas ka mõne telesaate või dvd lõppu, nüüdseks on selle asemele tulnud konkreetne "otsa" ehk otsas (sai otsa).
Mah – avaldatakse soovi juua saada, üldjuhul tähendab mahla.
Mih – pihvid või väikesed kotletitaolised lihatooted, mis ei ole lihapallid.
Kii – juhitakse tähelepanu, et kiiver on vaja pähe panna (lasteaias käime ju rattaga, tiimitöö - emme väntab ja põnglane annab turvatoolis valjuhäälseid juhiseid).
Oo – juust; anna mulle juustu!
Pupsi/putsi (rõhk u peal) – püksid.
Tutsu – teletupsud. Avaldatakse soovi vaadata dvd-d. Sama tähenduslikud on ka sõnad "muumi" ja "mumuu". (Shaun the sheep’i ta hääldada veel ei oska :P)
Kejji – Kelli, meie berna.
Kiisu – ongi Kiisu ehk 50% bernat, 50% kaukaaslast. Seejärel ütleb poiss kohe "kass", mis on siis ilmselgelt vale... Oh seda rasket lapse elu küll – koer on kiisu, aga pole kass... saa sa nüüd siis aru?!
Koer – koer, ei armasta öelda "kutsu" ja "auh", kuigi neid oskab, ju siis "koer" kõlab konkreetsemalt.
Kaps, kapsti, kupsi – küpsis.
Noni – koos käeviipega tehakse selgeks, et vot just sinna on vaja ronida. Oh seda tänast lasteaiast tulekut! – olude sunnil tegime seda ühistranspordiga ja jala (mitte "kii" ja rattaga) ning kõik kilomeetrisel lõigul olevad lahtiste väravatega aiad tuli läbi joosta (sry, ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti järgi :$) ning kõik nonitavad aiad tuli läbi nonida. No ma kohe ei raatsinud lapse üürikest õnne keelamisega rikkuma ka hakata, muidu üks ja sama rutiin päevast päeva. Aga see oli jälle nii tore, kuidas keset tänavat öeldakse mulle "noni" ja näidatakse plangu peale. Mul võttis sõnatuks, aga järgmisel hetkel oli põnglane kui spiderman kleepunud vastu aeda ja lippidest kinni hoides siis liiguti nii kaua, kuni aiapost ette tuli. No kui aus olla, siis sel aial oli umbes kolme tellise kõrgune kivipiire all ja vot seal peal oli vaja tingimata nonida :). Samas oli see tulek ka paras katastroof, mida meenutada ei tahakski – äkksööstuga oli poiss järsku keset sõiduteed ja nii oma paar korda. Täiesti ootamatutel hetkedel. Tänan siiani õnne, et elame suht rahulikus piirkonnas ning sel kellaajal liiklus veel hõre oli...
Upu – esineb keelekasutuses päris tihti, kuid siiani mõistatan... mõnikord on viiped ja sõnad kattunud raadio nuppudega (et vaja käima panna noh), kuid samas näidatud kuhugi üldiselt, tõlgendamatusse kohta.
Puusi – ehk et siis pluus tuleb kas selga panna või sealt ära võtta.
Lisaks eelpool mainitutele on meil veel terve hulk nö tavasõnu nagu: emme, issi, mammi, opa, autu, aitäh, kätu, papu, uuue (õue), tuttu, padi, teki jne jne, mis siis vastavalt meeleolule on seotud sidesõnadega kas "tsai" (sai) või "anna" või mõlema sidesõnaga korraga :).
Lo-loo – tahan juua. On see tulnud sellest, et kui kiirustame hommikul lasteaeda minema või lihtsalt kuhugi kellaajalisele kokkusaamisele ning poiss venitab oma söömisega, olen ikka öelnud: "Joo-joo oma piim (mahl) nüüd ära, kohe hakkame minema." Nüüd ongi siis lo-loo.
Nonis – tahan joonistada! (mitte segi ajada sõnaga noni)
Maama – sõna, mis mu hämmingusse viis. Linnavanaema on meil "mammi", teine vanaema on "memme" ja nüüd korraga öeldakse "maama". Minu teada ei ole meil lasteaiagrupist ühtegi vene rahvusest last ka. Läks siis natuke aega edasi, kui poiss üks hetk "maama" mulle puust ette ja punaseks tegi – minu kätte toodi raamat, värvilised pildid ja kirjasõna sees. :).
Meenus veel üks tore sõna, mis oli üks ta esimesi:
Kršš (kidagi pehmel, seda on raske trükkida) – osutitega kell. Ükskõik millist osutitega kella sai talle näidatud, öeldi see sõna. Siis tekkis vaikselt kuri kahtlus, et mine tea, äkki on poiss poolakas :P.
* * *
26.09.2008
Kui Mauri sündis, üritasin ikka vahelduva eduga poisi esimese aasta kohta päevikut pidada. Mõnus ju kunagi prõksuvate puude saatel kaminatule ääres tugitoolis kiikudes lugeda – kas siis minul või poisil endalgi :). Kiire elutempo virr-varris, mis mind viimasel ajal paaniliselt kummitab, avastasin, et peale lasteaeda minekut hakkab poisi sõnavarasse vaikselt üha uusi ja uusi sõnu tekkima ja kahju oleks, kui neid kõige esimesi tähendusega sõnu hiljem enam ei mäletaks. Sellest ajendatult siis tänane blogikanne, mida vastavalt olukorrale siis tulevikus ilmselt vaikselt täiendan ;).
Noooh – üks esimesi sõnu (nüüdseks kasutusest kaduma hakkav), mis väljendas paljusid asju. Põhitähendus oli, et "miks raadio ei mängi?!", teisejärguline "raadiot ei olegi oma kohal?!" (Mammil käib see ööseti "kaisus" ja siis hommikuti ongi köögis raadio koht tühi). Tegelikult oli see hästi vahva, kuidas hommikuti kõigepealt raadiot otsima joosti ja siis kõlav "noooh" teadvustas, et jama on majas. Väljendas ka mõne telesaate või dvd lõppu, nüüdseks on selle asemele tulnud konkreetne "otsa" ehk otsas (sai otsa).
Mah – avaldatakse soovi juua saada, üldjuhul tähendab mahla.
Mih – pihvid või väikesed kotletitaolised lihatooted, mis ei ole lihapallid.
Kii – juhitakse tähelepanu, et kiiver on vaja pähe panna (lasteaias käime ju rattaga, tiimitöö - emme väntab ja põnglane annab turvatoolis valjuhäälseid juhiseid).
Oo – juust; anna mulle juustu!
Pupsi/putsi (rõhk u peal) – püksid.
Tutsu – teletupsud. Avaldatakse soovi vaadata dvd-d. Sama tähenduslikud on ka sõnad "muumi" ja "mumuu". (Shaun the sheep’i ta hääldada veel ei oska :P)
Kejji – Kelli, meie berna.
Kiisu – ongi Kiisu ehk 50% bernat, 50% kaukaaslast. Seejärel ütleb poiss kohe "kass", mis on siis ilmselgelt vale... Oh seda rasket lapse elu küll – koer on kiisu, aga pole kass... saa sa nüüd siis aru?!
Koer – koer, ei armasta öelda "kutsu" ja "auh", kuigi neid oskab, ju siis "koer" kõlab konkreetsemalt.
Kaps, kapsti, kupsi – küpsis.
Noni – koos käeviipega tehakse selgeks, et vot just sinna on vaja ronida. Oh seda tänast lasteaiast tulekut! – olude sunnil tegime seda ühistranspordiga ja jala (mitte "kii" ja rattaga) ning kõik kilomeetrisel lõigul olevad lahtiste väravatega aiad tuli läbi joosta (sry, ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti järgi :$) ning kõik nonitavad aiad tuli läbi nonida. No ma kohe ei raatsinud lapse üürikest õnne keelamisega rikkuma ka hakata, muidu üks ja sama rutiin päevast päeva. Aga see oli jälle nii tore, kuidas keset tänavat öeldakse mulle "noni" ja näidatakse plangu peale. Mul võttis sõnatuks, aga järgmisel hetkel oli põnglane kui spiderman kleepunud vastu aeda ja lippidest kinni hoides siis liiguti nii kaua, kuni aiapost ette tuli. No kui aus olla, siis sel aial oli umbes kolme tellise kõrgune kivipiire all ja vot seal peal oli vaja tingimata nonida :). Samas oli see tulek ka paras katastroof, mida meenutada ei tahakski – äkksööstuga oli poiss järsku keset sõiduteed ja nii oma paar korda. Täiesti ootamatutel hetkedel. Tänan siiani õnne, et elame suht rahulikus piirkonnas ning sel kellaajal liiklus veel hõre oli...
Upu – esineb keelekasutuses päris tihti, kuid siiani mõistatan... mõnikord on viiped ja sõnad kattunud raadio nuppudega (et vaja käima panna noh), kuid samas näidatud kuhugi üldiselt, tõlgendamatusse kohta.
Puusi – ehk et siis pluus tuleb kas selga panna või sealt ära võtta.
Lisaks eelpool mainitutele on meil veel terve hulk nö tavasõnu nagu: emme, issi, mammi, opa, autu, aitäh, kätu, papu, uuue (õue), tuttu, padi, teki jne jne, mis siis vastavalt meeleolule on seotud sidesõnadega kas "tsai" (sai) või "anna" või mõlema sidesõnaga korraga :).
Tellimine:
Postitused (Atom)