Kuna sügis on juba selline vähe mustem aeg, siis pesin eile õhtul (ei hakanud nädalalõppu ootama) poisi õuekombe ja muud mänguriided puhtaks ja et hommikuks kindlasti kuivaks saaksid, panin veel elektriradiaatorile kuivama (meil lülitatakse ööseks keskküte välja). Vastu talve ei ole hakanud ka teist õhemat kombet juurde muretsema, kevadeks kasvab nagunii välja. Hommikul tõmbasin poisile puhtad ja värskelt lõhnavad riided selga ning asusime teele, oma igahommikusele lasteaiasõidule.
Üldiselt läheme poisiga koos keldrist ratast tooma, kuid mõnikord ei malda ta minu juures olla ning kipub maja juures ringi jooksma. Heameelega ma tal seda teha ei lase, sest peale umbes 50 m laiust haljasala jookseb maja eest läbi sõidutee (väiksema liiklusega kvartalisisene tee), kuid samas ei saa ju ka kogu aeg kui takjas saba küljes põnglasel järgi joosta, siis ei tekigi mingit maailma- ega ohutunnetust. Täna siis oli üks nendest hommikutest, kui minuga ratta järgi tulla ei tahetud ning vaatamata minu keelule mindi omi käike ajama. Keerasin sügavas keldrisopis parajasti ratast lukust lahti, kui kõrvu kostus poisi nutujoru. "Sõitvate autode ja pidurite kriginat eelnevalt kuulda ei olnud, järelikult komistas ja kukkus, misjärel siis tusk peale tuli" käisid mõtted peast läbi. Kuna olin ratta lahti saanud, lükkasin selle keldrist välja, et teen lapsele lohu-lohu ning vurame minema. Ja mida minu silmad nägid! Üks keskeas härrasmees talutas käe kõrval minu last – läbimärg, üleni mudane, haisev ja tilkuv! Ilmselt oli poiss suure hooga maja eest jooksu pannud ning libedal murumättal pidur ei haakunud piisavalt hästi ja nii ta end enne sõiduteed asuvast kraavist leidiski, täies pikkuses. Kraavil on suht sügavad kaldad, u kahe aastase lapse kõrgus, kuid vett on põhjas siiski ainut kümmekond sentimeetrit (talveti jääga ja sügisel lehtede langemise aegu, siis ajab ka üle kallaste).
Ega midagi, ratas ruttu keldrisse tagasi ja laps tuppa sooja vanni. Peale mõningast ligunemist läksime siis uuele katsele, mis õnnestus viimaks edukalt :). Riided rändasid sama targalt pesumasinasse tagasi nagu ma nad sealt õhtul võtsin. Nüüd jääb üle vaid loota, et laps haigeks ei jää... ning et saadud "vitsad" ka mõneks ajaks meelde jäävad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar