esmaspäev, 23. märts 2009

Aiaplaanid 2009

Üle pika aja on poiss taas lasteaias ja ka töises olukorras valitseb hetkel vaikus. Paras aeg üha päikeselisemas kevadekaisutuses, mil talv näitab pagenduse tusameeles teravaid hambaid ning nähtud on oma aia esimene lumikelluke (tõsi, küll arglik ja väikene) ja mullast tärkavad punased tulbininad, vaikselt omaette aiamõtteid mõlgutada. Suure põnevusega, hingevärinaga ootan lume sulamist – kas sügisel istutatud krookused jäid ellu ja kas nad on piisavalt tugevad, et pakkuda sel kevadel juba silmailu? Vormisin mõtted ka konkreetseteks kirjasõnadeks, et nad pelgalt vaid uitmõteteks ei jääks ning hiljem oleks, millele tagasi vaadata...

1. Võtta maha vanad õunapuud, krundi keskelt suured elupuud. Varjavad valgust, naat võtab aias võimust. Elupuud ja mõned õunapuud on tänaseks maas, ja oh seda õhku ja ruumi, mis aeda juurde tuli! :)
2. Võtta maha vanad mustsõstrapõõsad. Nagunii korralikku saaki ei kanna, jätta alles vaid paar noort ja tugevat ning suunata oma tähelepanu nende hooldamisele.
3. Istutada 2-3 ploomipuud (minu ammune unistus) vanade õunapuude asemele. Õige sordi leidmise nimel tuleb veel natuke vaeva näha, kuid Emma Leppermann näib väga kiidetud.
4. Istutada puukoolist oma õigele kohale kastanid (paar-kolmkümmend). Selle tarbeks muretseda vajalikud vahendid – traatvõrku, nööri, neoonpaela. Küsisin ühest suure kaubanduskeskuse aiandusosakonnast, kas neil on ehk miskit neoonpaelalist müügil, mida panna noortele istikutele, et ntx küla traktorist neid põlluservast ikka märkaks ja neid maha ei sõidaks. Ta oli üsna nõutu ning ütles, et pigem on just vastupidi, on materjale, mis loodusest välja ei paista. Üks variant on muidugi käsitöötarvete poest vaadata, kuid lootsin, et ehk on just mingit spetsiaalset materjali, poolplastikut vmt olemas, mis nii ruttu ei pleeki ega mädane päikese ja vihma käes, kui tavaline pael.
5. Istutada väljapoole õueala kuuski (palju), hiljem on headeks varjajateks lagedalt väljalt tuleva tuule eest.
6. Kolida ümber rabarber. Kesksuvine ärakasvanud rabarberipeenar pole lillepeenardele just parimaks täienduseks, õnnetul kombel on ta aga lillede vahele jäänud.
7. Istutada krundipiirile, naaberkrundile viiva raja äärde, sümboolseks piirdeks põõsad. 2-3 siberi kontpuud "Elegantissima". Algselt jäi sõelale kolm sorti – "Variegata", "Elegantissima" ja "Aurea". Neist viimane oleks tumeroheliste kuuskede all päris kenaks kollaseks aktsendiks, kuid kuna samas läheduses on kollaste lehtedega jasmiinipõõsaid, siis mehe arvates pole mõtet nö duubeldada, prooviks ikka erinevaid ja mitmekesisemaid toone. Tükk aega vaagisin kahe esimese sordi vahel, millest esimene ehk "Variegata" mulle lehestikku poolest isegi rohkem meeldib, kuid antud kasvukohale, niigi kirju floksipeenra kõrvale, sobib tagasihoidlikum "Elegantissima" paremini. Ja samas edeneb ta ka varjus paremini kui eelnimetatu (kasvukoht ongi üsna varjuline).
8. Viia lõpule eelmisel aastal alustatud vaarikadzhungli ohjamine, et jääks kaks pikka hooldatavat peenart ning ümbritsev maa oleks niidetav.
9. Floksipeenras vahetada välja muist flokse, kuna eelmise suve lõpuks selgus, et nad on värvi poolest sattunud kõik enam-vähem "ühte ämbrisse" ning mõjub natuke liiga raskelt. Oma kuju poolest erineb teistest 'turumammi heleroosa' (‚Natascha’?), selle vahetaks valge vastu välja, annaks peenrale õhulisust juurde. Kuna ära visata ei raatsi midagi, leida 'turumammi heleroosale' uus koht.
10. Rajada moonipeenar. Ja võimalusel veel miskit sinna juurde?
11. Ehitada 7-meetrine jupp lippaeda saunast laudani (H=1,5 m).

* Kindlasti soovin aias kasvamas näha ka äädikapuud ning leinajalakat. Viimane on just mehe ammune unistus, mille ma talle ka sünnipäevaks lubasin. Kuna sünnipäev ise oli märtsi alguses, siis kingituse üleandmine tiba viibib. Nüüd tuleb ühiste jõududega vaid välja mõelda sobiv koht. Äädikapuu peab veel aga mõnda aega ootama...

** Peale selle aasta plaani täitmist jääb veel 2 küllalt suurt kriitilist tsooni, milleks mul täna veel häid mõtteid ega vahendeid pole. Kuid ega kõike saagi ühekorraga paika ajada ja valmis teha. Minu salaunistuseks on omada väikest roosiaeda, kuid veel tänaseni pole leidnud selle rajamiseks sobivat kohta. Need mõned aastad on tõestanud, et üleöö ei juhtu mitte midagi – aia rajamine, mis oleks nii silmailuks kui ka praktilise väärtusega ning milles end tõeliselt hästi tunda, on pikaldane protsess. Vahest 10 aasta töö, kui mitte rohkemgi... Eks oleneb muidugi ka aia suurusest! :) Kuid nii väga, nii väga tahaks seda kõike ju juba täna näha ja tunda!
Üheks suureks takistavaks asjaoluks on maja ehitamine, mis omal ajal pooleli on jäänud ning mille ehitamiseks praegu vahendeid lihtsalt ei ole. Nii tulebki hetkel arvestada auguga krundis ning kõige ülejäänuga, mida üks ehitus võib tulevikus endaga kaasa tuua...
teisipäev, 3. märts 2009

Vat nüüd on hing täis! :S

Täna hommikul last lasteaeda viies, leidsin eest "toreda" (et mitte öelda shokeeriva) kevadkuu alguse üllatuse – seoses eelarve kärpimisega vähendati kasvatajate ja nende abide palkasid, mis omakorda tõi kaasa tööaja vähendamise ning sellega seoses kaotati ära valverühmad. Päris ära siiski ei kaotatud, kuid koondati nad kõik ühte kohta kokku – kui enne olid rühmad lasteaia peale ära jagatud, kes kuhu ja millal läheb, siis nüüd tehti põnglase rühmast, mis on väikelaste rühm, lasteaia AINUKE valverühm, mis tähendab siis seda, et sinna viiakse varahommikuti ja õhtuti lapsed tervest lasteaiast. Jõudsin aeda umbes 7.45 ja leidsin eest juba paarkümmend last + võõra kasvataja. Lisaks sellele on meie lasteaed üsna vana ning kõik rühmad ei ole koridoriti ühendatud, vaid tuleb käia õue kaudu, mis tähendab siis seda, et need lisa lapsed tulevad meie rühma oma õueriietega. Ega sellest ju miskit hullu olekski, aga tänu ruuminappusele pole rühmas praegugi lastel omi kappe, vaid on nagid, väike vahe jalanõudele, kuhu hea tahtmise korral pressib kaks paari jalatseid ning väike nö kapike siis ühe paari toa vahetusriiete ja kammi tarbeks, rohkemat sinna ei mahu – mütsid-sallid on mõttekas libistada kombe varrukasse. Kui viimased nädalad oleme poisiga haigustega võidelnud, terveks saanud, taas haigeks jäänud, siis sellise lasteaia kodukorra juures pole enam lootustki, et laps terve saaks olla ja aias käia... Eks see vist lasteaia eesmärk olegi, mis siis elul viga – on hingekirjas olevad lapsed, kelle eest raha laekub, kuid lapsi, keda kantseldada-kasvatada aias lihtsalt ei ole.
Aga enam kui ümberkorraldus lasteaias ajab mind marru hoopis see, millest taoline muudatus tingitud on või pigem see, kelle arvelt lahendatakse riigi eelarve probleeme. Eks ikka laste ja pensionäride arvelt. Antud juhul on tegemist küll õpetajate-kasvatajate palkade vähendamisega, kuid oleks väga lühinägelik arvata, et see ainult neid mõjutab. Rahakoti paksus paraku tõesti saleneb, kuid kõik ülejäänu, mis sellega kaasneb, avaldab kõige otsesemat mõju ju lastele, kelle kätes peaks olema meie riigi tulevik... Ja ükskõik mis nurga alt ma seda teemat ka ei vaata, ei mahu mulle kuidagi ei pähe ega hinge, kuidas on üldse võimalik, et riik, meie oma riik, võtab niigi madalapalgalistelt selle vähesegi ning süüdimatult suurendab "tähtsate riigininade" palkasid summa võrra, mis on nii paljudelegi kogu kuu sissetulekuks?! Ei, ma ei ole kade, ei nende minule kosmiliste suurustena näivate palkade ega palgatõusu peale, vaid ma ei saa aru, kuidas ei suudeta majandada nii, et lihtrahvas, kes oma palga raske töö ja auga välja teenib, ülekohtust puutumata jääks...