pühapäev, 27. oktoober 2013

Tormijooks

Septembri saabumisega muutus kõik ootamatult. Ega see nii väga ootamatu olnudki, eks oli ju teada, mis tulemas, kuid milliseks elu kujuneb, ei osanud ette aimata. Oh seda roosat mulli! :) Suve lõpuga sai väikesel tirtsul vanust just täpselt nii palju, et aeg oli taas leivaraha teenima hakata. Kodukontoris töötajana ei olekski justkui hullu midagi... kuid tegelikkus on sümbioos Browni liikumisest ja ööliblika pekslemisest vastu aknaklaasi, mille taga nii kutsuv ere valgus... Poiss käib koolis õhtupoolses vahetuses, iga päev erinevatel kellaaegadel, ei mingit ühtset rütmi. Need hetked, mis jäävad laste söötmistest, riietumistest, magama panemisest-ärkamisest ja muudest tähelepanu vajavatest toimingutest üle, üritan siis arvutis tööd teha. Kuigi söögiga tegelemise ajad saab enam-vähem ühitada, on mõlemil lapsel ometi oma rütm ja omad vajadused. Nii ongi kujunenud, et olen katnud laste elementaarsed vajadused ning seejärel jälle hopsti! arvutisse ja niiviisi iga päev hommikust õhtuni – lapsed, töö, lapsed, töö, lapsed, töö... lõpmatuseni. Kui lapsed on ööunne jäänud, saan rahulikud 2-3 tundi töö tarbeks, kuid siis on kellaaeg juba nii kaugele lipanud, et töö ei suju enam sugugi nii produktiivselt kui võiks. Tihtipeale on kell juba jupi üle südaöö kui arvuti kinni panen ja luban endale, et homme õhtul olen kell 22-23 voodis. See homme aga ei ole veel saabunud... Kui pea viimaks patja puutub, ei suuda enam oma nimegi meenutada. Olen näpistanud lastevaba aega ka hommikutundide arvelt, kella 6st või nii arvutisse, sai tunnikese poolteist aega omale. Nüüd keerati kella ja ei saa enam sedagi. Vähemasti eelmine aasta plika kella keeramisega kaasa ei läinud, talle jäi ikka oma rütm. Vaatame, ehk on ümber koolitatav, sest kella 5st pole ma võimeline tõusma.
Konfliktid iseendaga – tahaks olla parem ema oma lastele, leida neile rohkem vaba aega, aega mis on tõesti ainult nende päralt, et ei oleks kogu aeg seda kõike saatvat kaja "teeme ruttu, mul on kiire-kiire!". Teisalt tahaks olla efektiivsem töötaja, teha rohkem, teha paremini, omada rohkem infot, jõuda kaugemale (hämmastav, kui palju võib pooleteise aastaga ununeda)... Kodukontoris töötamise võlu ja valu. On kuidas on, aga vähemasti on mul lastel ja nende tegemistel kogu aeg silm peal ja ma olen nende jaoks siiski olemas. Näis, mida toob järgmine sügis, kas piiga saab lasteaeda või mitte. Kui ei, siis ma selle peale praegu parem ei mõtle, võtan päev korraga :).
* * *
Ööseti kukutan jälle lennukeid – värviliselt, emotsionaalselt, ehedalt. Rusuv, vastik ja ängistav... Terve päev on rikutud. Kuidas sellest küll vabaneda?! Ma ei taha seda enam!
* * *
Üks põnevamaid asju seoses lapse kooliga on olnud vihikutele-õpikutele kilekaante panemine. Ehk et poest ostetud kilekaaned võis sama targalt prügikasti panna nagu nad poest toodud said – nende formaat ei ühti mitte ühegi asjaga, mis poisil koolis kasutuses. Need, mis laiupidi nagu sobiksid, tuleks joonlaua ja kuuma noaga parajaks lõigata-sulatada, nagu minu kooliajal sai tehtud, kuid pole endas seda indu leidnud, et nendega mässama hakata. Ja need, mis lähevad pikkupidi, ei ulatu enam laiusesse. Huvitav, miks selliseid meie kaubanduses üldse müüakse?! Õnneks teadis Märt, et on olemas isekleepuv kile. Mina kuulsin sellest tõesti esimest korda. Ja ta ka hoiatas mind, et selle paigaldamine on paras naljanumber. Pidi täiesti normaalne olema, kui esimene rull aia taha läheb. Ei ole võimalik, et üks asi nüüd nii hull ja võimatu on! Peale esimesi ebaõnnestunud katseid olin aga häpi, et lapse raamatutele üldse kaaned ümber jäid :). Olles selle kunsti nüüdseks hindele 5+ selgeks õppinud (kuskile ei tohi jääda ühtegi volti ega murdu!), leian et see on üks parimaid asju maailmas, mis kunagi leiutatud :).
esmaspäev, 2. september 2013

Algus vol. 2

Alles see oli, kui jätsin oma pisikese poisipõnni raske südamega lasteaeda kasvatajate hoolde. Ei osanud ta siis veel ju õieti rääkidagi, nii et kõik temast aru saaksid ja teda mõistaksid. Kui rasked olid need esimesed päevad aias nii emale kui väikesele lapsele endale. Aeg näis lõputu... enne kui jõudis kätte lapsele järgi minemise tund. Ja nii see aeg läks, päeva järel päev. Karastusin mina, karastus laps, kuni põnn kasvas suuremaks :D...

neljapäev, 29. august 2013

Mõnikord juhtub ka nii

LAUPÄEV, 24. AUGUST
Hommikul kell 6 vaatas termomeetrilt vastu 5,1 kraadi õuetemperatuuri. Nühkisin väheke uneuduseid silmi, kuid paraku see numbrit suuremaks ei muutnud. "Tea kas ongi tark tegu enam lastega telkima minna" mõtlesin omaette.
Tund hiljem teatas Märt, et näe, lähebki juba soojaks.
"Ja-jah, tervelt 6 kraadi on juba" osatasin vastu.
"Ei ooole" kõlas kavala noodiga vastus, "5,4 on."
See mu entusiasmi rändama minna just ei tõstnud. Hommikune päike sillerdas kastemärjas hommikus aga nii kaasakutsuvalt ja teadmine eelseisvast päikesesoojast päevast olid need tegurid, mis südamerahuga lasi lapsed ja kotid autosse pakkida.
Poole üheksa paiku, kui automootor nurruvalt kõrva paitama hakkas, võtsime suuna lõuna poole. Kohe sinna päris lõuna piiri lähistele. Ja ikka aardest aardeni. Oli tavalisi aardeid ja põnevamaid, millede leidmiseks kulus aega rohkem kui tahtnuks ning oli ka selliseid pähkleid, mida vaatamata korduvale külastusele seekord läbi ei hammustanudki. Vallutasime mägesid, kolasime metsades, nautisime kauneid vaateid, uudistasime tõrva saamise teekonda tõrvaahjus, püüdsime päkapiku moodi päiksekiirt, kuid vaatamata sellele kõigele midagi väga erilist, mida siinkohal pikemalt välja tuua, seekord ei ole.
Kella kuue paiku liikus kell juba niipalju õhtusse, et tarvis endale ööbimispaik leida. Ikkagi hilissuvi juba ja õhtuvalgust jagub märksa lühemaks ajaks, enne pimedat vaja vähemasti telk püsti ja tuduasemed korda saada. Aga nagu kiuste seekord meil hästi ei läinud – plaanitud Tündre oli hõivatud nii siin kui sealpool kallast mitmete telkide-autodega. Kiirelt tuli välja mõelda uus plaan. Märt helistas kohalikule, piirkonda hästi tundvale sõbrale, lappas Regiot ja paika saigi uus sihtpunkt. Arvestades kui hõivatud oli äsja külastatud koht, suuri lootusi me ei hellitanud. Paberatlas mängis ka vingerpussi ja eksitas meid läbimatusse mudamülkasse. Märt, vana rooli keeramise virtuoos, vangerdas mätaste vahel autole teise otsa, misjärel suundusime vähe suurematele, kuid ringiga minevatele teedele.
Mõni aeg hiljem jäi me vaatevälja palkpiirdega palistatud alal parkiv auto ja samal hetkel käis hingest jõnks läbi – kas tõesti? Viit telkimisalale näitas aga mööda teed veel edasi... Meil oli lootust! Hetk hiljem lõppes palkpiirde taga ka meie tee, ning otse meie ees, eemal lõkkeplatsil tossasid kustumata söed. Aga ei ühtegi hingelist, ei ühtegi telki! Läbi autoakna paistis koht üsna väike, vaid lõkke tegemiseks ja einestamiseks paras. Lippasime autost kiirelt platsile, põikasime selle risti ja põiki läbi ning ühine hinnang andis tulemuseks, et sinna annab panna isegi rohkem kui kaks telki! "Selle me võtame!" oli ühine ja kiire otsus.
Peagi saabusid Ruhijärve äärde ka sõbrad, kellega enne 'sõjaplaani' sai peetud. Lapsi sai siis kokku kolm, poisid ühevanused marakratid. Olime nende saabumise ajaks oma kummipaadi just täis saanud ning nüüd tuli kanuu veel lisaks. Küll oli lastel, ka kõige väiksemal, nüüd palju põnevust ja asjatamist – kanuus tehti kuiva trenni, püüti paadisillalt kala, joosti niisama metsa all järvekaldal ringi. Ajal, mil mina piigat magama panin (seekord läks üllatavalt ruttu, ei läinud vist tundigi) valmis õhtusöök, mille manustamise ajaks oli päike läinud sügavale metsa taha kaugele oma teed ning valgust ja sooja andis laagrilõke. Enne seda said aga kõik mehed ja mehehakatised loojuva päikesetiiru järvel. Peale korraliku sooja kõhutäidet ei raugenud poiste ramm veel niipea. Lasime neil siis sellest suvelõpust võtta veel, mis sai, olgu neil ka üks lahe õhtu, kui magama ei pea minema, vaid lähevad siis, kui kukuvad :). Kukkumine algas kuskil peale kella 23 ja südaööks kostist telkidest juba rahulikku nohinat. Ega endalgi enam pikka tiksumist ei olnud. Ääretult mõnus oli seal järvekaldal lõkketule soojuses jutelda, kuid kui uni ikka maha murrab, siis on tuduase see kõikse parem koht.
Öösel, nagu arvata oligi, oli minul külm. Lapsed olid mõlemalt poolt tihedalt vastu mind, see andis sooja, kuid päikesetõusu aegu, kella 5 paiku, mil kraad näitas vaid 4 numbrit üle nulli, võttis magamiskoti sees ikka vibreerima küll. Dress oli juba seljas ja kolm paari sokke jalas, enam midagi juurde panna polnud suurt võimalik, kuidas sa ikka kasukaga magamiskoti sisse ronid :). Peale mõningast küljekeeramist uinusin taas.
PÜHAPÄEV, 25. AUGUST
Uue päeva hommik oli ikka päris külm, õnneks olin lastele korralikud soojad riided kaasa võtnud ning nad said rahuliku südamega ringi tuuseldada. Päike siras rõõmsalt helesinises taevas ja iga hetkega muutus ilm aina soojemaks. Telgist välja astudes olin kohe näppu saanud tassi kuuma kange kohviga. Päikesesära ja kuum kohv värskes õhus tegid olemise järjest mõnusamaks ja mõõõnusamaks... Otsustasime, et meil ei ole täna kuskile kiiret, ei mingit plaani ega päevakava, chillime ja oleme lihtsalt ilusad just täpselt nii kaua, kui ise tahame. Sõbrad olid sunnitud varsti lahkuma ning nii jäimegi looduse ilu ja rahu vaid oma perega nautima. Mehed mängisid mõnda aega kalapüüdmist, sest päris püüdmiseks on seda raske nimetada, kuna kala selles järves lihtsalt ei olnud :). Ja siis saabus hetk, mil pere õrnahingelisem pool viidi järvele vesiroose imetlema. No küll oli mõnus! Isegi piiga ei kartnud, ikkagi elus esimest korda sellise jubilaga keset lagedat vett olla. Ja nii mina seal imetlesin neid vesiroose, nautisin päikest ja vaikust, vaatasin taamal paadisillal igatsevalt meid ootavat pojat ning tundsin siirast heameelt, et Tündre oli eelmisel õhtul hõivatud olnud – siin oli kordades mõnusam! Et mis esimesel hetkel tundus ebaõnnestumisena, osutus hoopis suureks vedamiseks. Nii leidsimegi endale uue väga toreda koha, mida lõuna osariike külastades taas ööbimiseks kasutada.
Koduteel noppisime veel mõned aarded, põdrakärbsed ja puugid. Elu käib metsas täie hooga! Poolel koduteel vaatasime, et ei olegi see kell nii väga palju, võib Lillekasvataja juurest läbi küll põigata. Igaks juhuks helistasin ikka ette ka :). Esmalt viis uudistusretk hiljuti valminud laste mängumajani, ent tee peal jäi ette heinamaale mõnest palgist ehitatud auto. Poiss oli krõpsti autos rooli keeramas, nagu ta poleks juba niigi kaks päeva autos istunud! Plikale pakkus majake aga palju põnevust, kuidagi ei tahtnud sealt enam välja tulla. Seejärel imetlesime aias lilli ja mina natukene kadeduse noodiga hinges õhtuhämaruses kiiskavaid valgetüvelisi noori kaski. Nad olid nii ilusad! Kask on mu lemmik, kuid meil nad paraku kasvada ei taha. Ja kui kasvavadki, ei ole neis midagi ilusat. Vägisi kippus õhtune niiske külm naha vahele ning ka valgust millegi imetlemiseks oli juba üsna napilt. Suuremad lapsed olid mänguhoo sisse saanud, ei neil olnud külm, ei nad olnud väsinud ja koju minek ei tundunud sugugi ahvatlevana. Märt toppis hellasti näppu saadud 'väikesed päikesed' ja lursslille pungil autosse, tegime lefa-lefa ning tunnike hiljem olimegi kodus. Aitäh Lillekasvataja! :) Tänaseks on taimekesed ilusti omadele kohtadele paika saanud, loodan, et neile ka nii sobib.

* Rännueelsel õhtul, enne uinumist, kujutasin ette, kuidas istun suure ümmarguse tumekollase kuu paistel järvekaldal, vaatan tema peegeldust veel ning püüan vahvaid kaadreid pildimasinasse. Aga sellest võisingi ma ainult und näha. Sain hoopis pisikese heleda kuutäpi päikesepaistel :). Küll aga nägime selle suure kollase ketta ära koju sõites suurte lagedate põldude taga. Küll see kuu on praegu ikka müstiline, kui ta silmapiiri tagant nähtavale ilmub.
* Vahvad õiterikkad õuevaasid jäid silma minnes Türil ja tulles Karksi-Nuias. Milline õite rohkus! Kohe kuidagi ei saanud pildistamata jätta...

teisipäev, 6. august 2013

Püstitame rekordeid

... vähemasti kohalikke. Hetke kõrgus 3.50 ja veidi ülegi. Tean-tean, kodumaise rekordi püstitamiseks on lisa vaja veel vähemasti paarkümmend ühikut üle poole meetri. Aga see ei olegi eesmärk. Kuna aga õisik veel avanenud ei ole, siis silmnähtavalt viskab iga päevaga tibake pikkust juurde... loodame, et lubatud äikesevihmad ja muud nähtused, mis sellega kaasnevad, talle nüüd kuidagi saatuslikuks ei saa.


Edit 14.08.: Mõned päevad hiljem pungitas oma õisiku ikka lahti ning tänaseks on kõrgus jäänud püsima 3.65 peal. Siiani meie aia parim tulemus :).
neljapäev, 1. august 2013

Kesk suviseid kadakaid

NELJAPÄEV, 25. JUULI
Juba mõnda aega oli plaanis teha üks väikene puhkusetuur Eestimaal. Kuna saartele pole juba mitmeid aastaid sattunud, said valituks nii Saare- kui Hiiumaa. Peale mõningaid põhjalikke kalkulatsioone jäi aga valikusõelale ainult Hiiumaa. Kui sihtkoht paika pandud, ei tahtnud ilm meid kuidagi soosida – kord lubas laussadu ja siis jälle mitte, selline väga segane prognoos väikeste laste ja telgiga minemiseks. Vahepeal juba otsustasime, et lükkame edasi augustisse või isegi septembrisse, kuniks ühtäkki ilmateade jälle Hiiumaale päikeselisi päevi lubas. Nii lükkuski me reis edasi vaid paari päeva võrra.
Valdav osa meie ringikäimistest on seotud geopeitusega, nii ka seekord. Reisieelsel õhtul pakkisime nii palju kui võimalik kokku oma geomobiili. Hommikul kell 5 oli siis tibake aega lasta aromaatsel kuumal mõrkjalt pruunil tummisel suhkruvabal vedelikul endale eluvaim sisse puhuda, pakkida lapsed, haarata näppu viimased vajaminevad asjad ning asuda teele, meeltes ärevus eelseisvast rännust.
Varahommikuti on mõnus teele asuda, liiklejaid on vähe ja üldse kulgeb kõik kuidagi hommikuvaikses rütmis. Rohuküla sadamasse jõudsime aegsasti, ligi 40 min enne praami väljumist. Üllatuslikult pidas ka piiga see pool tundi kenasti seisvas autos vastu, ei jorisenud ega midagi. Praamil õnnestus talle isegi mingi kogus sooja putru sisse toppida, kuid eks seda elevust ja teistmoodi olemist oli nii palju, et söök oli küll see viimane asi, mis huvi pakkus. Palju põnevam oli ju praamis ringi joosta. Laudade-toolide vahel oli seda aga suht tülikas teha, kuid seevastu õues leidus ruumi küllaga. Hommikuselt eelistas rahvas soojas ruumis istuda ja välimist ilu läbi akende vaadata.
Hiiumaa võttis meid vastu sombuses ja hallil ilmel, kuid üldsegi mitte mornilt. Ütleks, et meile isegi väga soodsalt, lauspäikeses matkamine oleks kindlasti palju vaevalisem olnud, sest vaatamata pilvisusele oli ikka päris palav. Alustasime oma esimest rännupäeva päeva pikima jalgsiretkega – üle vee ootas meid Kaevatsi laid. Parkisime oma auto ühe talu aia taha karjavärava juurde, võtsime kaasa joogid ja muu eluks vajaliku ning mööda karjamaa teed algas me ränd. Õnneks osutus minek üle vee päris turvaliseks, kuna rada oli toigastega tähistatud, ei olnud ise vaja aretama hakata, kust saaks paremini. Meri oli peaaegu peegelsile, ei miskit tuult ega lainet veel. Sügavaimad kohad olid suurtele vast põlvini, isegi poisil jäid püksid kuivaks. Tüdruk nautis aga mugavat sõitu küll issi, küll emme süles. Tea, kas vesi tundus talle tundmatu suurusena aga süles rabelema ja lollitama ta igatahes ei hakanud, kui sattusin aga pildistamise tõttu neist eemale jääma, siis võttis terake nutujoru küll lahti. Taas kindlal pinnasel, oli oma jalgadel jälle hea joosta. Aga hästi nagu ei viitsinud ka, süles oli ju palju mugavam :). Nii juhtuski, et kui vähe kõrgem rohutuust või kivi teele ette juhtus jääma, jäädi seisma ning nõuti kindlalt opasse. Mõnikord piisas ka, kui ta takistusest lihtsalt üle tõsta, siis vudis natuke maad edasi ja kükitas maha "ah ma nüüd juba käisin küll palju!". Hetkeks, mil jõudsime aarde juurde, oli Märdil kellaajalised töökohustused vaja täita, selleks tarbeks olid kaasas läpakas ja internetipulk ning kesk kadakast karjamaad saime sellestki takistusest üle ja me puhkus võis omas rütmis jätkuda. Oh seda tehnikasajandit ja toredat elu Eestimaal, kus pea kõik on kaetud internetiga :). Saanud oma asjad, nii tööalased kui mängulised, aetud, ligunesime taas veerand tunnikest jalgupidi merevees, jalge all veidike liiva, ohtralt erineva suurusega kiviklibu ja vetikad. Eriti ebameeldiv oli märja teekonna lõpp (ja ka algus muidugi, kuid siis see ei häirinud, kuna jalapesu ootas merevees), kus kõrkjatevaheline karjatee oli pikalt kaetud seisva vee ning vetikatepudruga, mis kui põdrakärbsed end visalt ümber varvaste ja krokside kleepisid. Võeh! Poisile oli selline räme rünnak nii vastumeelne, et keeldus oma vetikate poolt vallutatud krokse isegi näpu vahel tassimast, selleks tarbeks leiti spetsiaalsed roikad, kummalegi kroksile oma, ning paljajalu tundmatul maastikul käimine ei tundunudki enam nii ohtlik...



Järgmiseks põikasime läbi Paluküla kirikust, mille juures, üllatus-üllatus, peatusid ja asusid taas teele mitmed autod. Astunud autost välja, tabas kõrv miski kummalise ebamaise muusikalaadse müra ning kohe kangastus silme ette pilt toimuvast häpeningist. Jõudnud teisele poole kirikut (tornipoolsesse otsa), leidsime õues ukse ees igavlevalt istuva näitsiku ning avali valla kiriku uksed. Astusime siis sisse ja uudistasime meiegi, mis seal toimub. Ukse kõrval olevatest kõlaritest kriipis kõrva see jube muusika(?), vanadelt krohvitud seintelt võis leida lugematu arvu nimesid, suuremaid ja väiksemaid, pikemaid ja lühemaid, tugevalt ja tihedalt seintele risti-rästi kraapimistehnikas igavikku jäädvustatud, kiriku ühest otsast teise viis aga helepunane laudrada, mis lõppes laudraja jätkuna kuni aknani tõusva seinaga, mis siis tihedalt täis erineva käekirjaga kirjutatud valgeid lipikuid – kunstisaal, lasketiir, linnuvaatlustorn, ujula, korda teha, pulmamaja, võiks jätta nagu on jne jne, üks mõte lennukam kui teine, ehk siis kõik külastajad võisid kirja panna oma arvamuse ja nägemuse, mida selle kirikuga võiks teha. Tore, kui on projekti eestvedajaid ja kui oleks ka toetajaid, et ei peaks ühed varemed lihtsalt oma lõppu ootama jääma. Mida iganes ka välja ei mõelda, loodame, et saab vajalik.
Järgmine huvitavam paik oli Ristimägi. Käisin seal kunagi mituteistkümmend aastat tagasi ning tollased mälestused ei läinud kuidagi kokku praeguse reaalsusega. Tooaeg õhkas sellest nagu miskit suursugusust, võimast, kuid nüüd tundus kõik kuidagi õnnetu ja ajahambast puretud, väsinud. Võimalik, et seda pilti segab ka kaheksa aastat tagasi nähtud unenägu, mida nägin ööl enne Hiiumaale minekut ning mille tulemusena keeldusin tookord Ristimäele üldse minemast... On selle Ristimäega kuidas on, kuid hämmastama pani, kui leidlikud võidakse olla, et ei peaks oma prügi ise selleks ettenähtud kohta viskama vaid teatud ettekäändel võib selle lausa kunstiteosena süümepiinadeta metsa alla jätta. Sellist "annet" võiks kuidagi kasulikumalt ära kasutada, kui vaid lihtsalt oma sodi loodusesse maha jätmiseks, eriti veel kohtadesse, mis oma olemuselt veidi pühamad kui teised on.



Vahelduseks jälle mõned aarded ja nii see tee meid Tahkuna tuletorni viiski. Selles tornis polnud mina oma elus veel käinud. Ei mäletagi nüüd, kas sattusime sinna mituteistkümmend aastat tagasi lihtsalt nö valel ajal või ei olnudki see too aeg külastajatele üldse avatudki. Märt keeldus nii kõrgele tulemast ja hea oligi, ma ei pidanud piigat nii kõrgele tassima :). Tornis oli kellegi kunstinäitus (oh kiiruga sai loetud küll kelle, aga ei mäleta enam) ning kahe klaaskunstniku looming. Esmalt pidid külastajad klaaskiigel kiikuma, siis alles sai edasi. Õllesõbralikult jutukas valvurionu keelitas ka mind seda ära proovima, et kus mujal ma ikka klaaskiigel istuda saan. Kuna ma aga endamisi mõtlesin, et vaevalt see mu tagumiku all kuidagi väga eriliselt mõjub, lubasin seda proovida kui olen kõrgustest naasnud. Vahekorrustele paigutatud klaastaiesed olid päris vahvad, kuid neid korralikult pildile saada oli suht võimatu. Ajal, mil meie poisiga torni tipus avaraid vaateid nautisime ja tuletornide funktsioonidest rääkisime, pidas Karolin parkimisplatsil krobelise asfaldiga ühe väikese võitluse maha, mille tulemusel ta enda põlve veriseks sai. Õnneks oli jahutav merevesi kohe käepärast võtta ning peagi vajas ümbritsev maailm taas rõõmsameelset avastamist. Kui alla jõudsime, oli jutukas onu läinud värsket õhku hingama ning nii see klaaskiik järgmist külastajat ootama jäi...



Peagi lubas Märt meid Eiffeli torni viia. Ja tõepoolest – teeääres asuv makett lubas sedasama. Kuigi tornil suursugune nimi, oli teada, et see olukord pole seal sugugi nii roosiline. Seda enam oli huvi üle vaadata, mis nii laialdast kõnepinda on tekitanud. Minu üllatus oli küll väga suur, kui selle kodu aiast sisse astusime - lisaks tornile leidsime sealt eest hulga igasuguseid puuvigureid, mitmesuguseid ronimistorne ja mänguplatse lastele, eriti vahvad olid puutüvedest-juurikatest palju erinevaid kiikesid. Üks oli kinnitatud suisa Eiffeli torni enda külge, kuid vaadates seda kinnitust ja kiige raskust, sinna peale me igaks juhuks istuda ei julgenud. Torn ise on külastajatele praegu suletud. Lisaks uudistamisele-vaatamisele-imestamisele oli seal lihtsalt mõnus olla. Jah, see ei olnud eriti turvaline ega ka üles klanitud laste mängumaa, vaid see oli just oma lihtsuses ja eheduses väga... inimlik. Vähemasti meie tundsime seal ennast hästi ning Märdiga ikka üsna palju erinevates kohtades ringi käinuna leidsime, et vaatamata oma 'vildakusele' on see üks äraütlemata positiivse auraga koht. Täielik kirss meie tänasel rännupäevatordil. Torni ennast ootab aga juba hoopis kurvem saatus – ümberehitus euronõuetele vastavusse viimiseks peab olema lõpule viidud aprilliks 2014. Hetkeseisuga seda teostada ilmselt ei suudeta, nii et kui keegi tahab seda veel oma silmaga näha, peab kiirustama!
Loodame, et peremehel on südikust ja ettevõtlikust ning see koht areneb ikka edasi, sest mitte igaühel meist ei ole sellist silma sättida neid puuvigureid kokku nii, et sest miski asjalik ja tore asi saaks. Ikka lennukaid ideid ja töökaid käsi sinna perre!
Lisaboonusena ei saa mitte märkimata jätta, et teel tornini (lähenesime küll teiselt poolt) kui kiirus oli kehval kruusasel metsateel pea olematu, vudisid metsa vahelt auto ette kaks triibulist metsanodsut. Ai küll nad olid nunnud! Sellised väikesed ja kohmakad. Nüüd aga oli oht, et ka vana emis ise tuleb ja hüppab auto ette. Veeresime tasakesi edasi, nodsud silkasid üle tee teisele poole metsa ja rohkem ei ilmunud vaatevälja kedagi. Minu jaoks esmakordne elamus elus näha metsanodsusid nii lähedalt, vaid kahe autopikkuse kauguselt.



Aeg oli edasi tõtanud halastamatu kiirusega, oli viimane aeg endale ööbimispaika otsima asuda. Eks meil oli ju plaan, aga polnud teada, kas me sinna ka mahume. Seekord läks õnneks – mahtusime! Suht viimasel hetkel, st saime veel isegi meelepärase platsi valida. Kui magamiseks kõik valmis, et väsinumad saaksid vajadusel jala pealt kukkuda, läksime randa peagi lahkuva päikesega hüvasti jätma. Õnneks ta veel väga ei kiirustanud ning meespere sai mõnuga soojas merevees hullata. Eriti mõnusaks tegi selle olemise muidugi liivarand! Poiss igatses seda niiväga. Ja ma isegi. Tea, kas oli see nüüd väsimusest, aga mina vette ei kippunudki. Jalutasime piigaga niisama rannaliival õhtusoojades päikesekiirtes. Oli lihtsalt mõnus :).



Seejärel korralik soe söök ja kella 22 paiku lapsed tuttu. Vahepeal olime saanud endale valgevenelastest naabrid, neljaliikmeline noorte seltskond, kes olid tulnud kümnepäevasele Baltikumi puhkusereisile. Kuigi kartsin hullemat, olid nad väga tasased ja viisakad. Magama jäämisel Mauriga polnud probleemi, tema uinus üsna kohe kui pea patja sai aga Karoliniga nii lihtsalt ei läinud, kui olin vaikselt lootnud. Tema jaoks oli see ju esmakordne kogemus elus, nii hullult põnev! Plika avastas, et õhkmadratsi peal on nii hea põlvili hüpata, see võttis kilkama ja ulakusi tegema. Ja mina vana tola tahtsin ta ju pikali panna! Kus on ema mõistus?! See ju puha lõbustus, mis tema jaoks on välja mõeldud! Nii vahva oli üles-alla hüpata ja siis kõhuli üle minu viskuda. Või siis teisele poole mind magamiskoti seest vennat otsima minna. Kuna poiss magas, siis rohkem teda üle enda ei lasknud, kuid mõningase sõdimise saatel lasin tal siis natuke omatahtsi olla, et ehk harjub. Aga ei, hoopis pöörasemaks läks... Ja siis mulle meenus, et kui poiss oli sama väike, võtsin ta kõvasti enda kaissu, nii et laps liigutama ei pääsenud, ja vaatamata mõningasele nutujorule ma ei andnud alla ning laps uinus lähima kolme minutiga. Kasutasin nüüd sama tehnikat ja see toimis! Alguses üritati vastu punnida aga joru ajada enam ei jaksatud. Ja kui see uni tuli, siis kõikehõlmavalt hommikuni.
Minu jaoks oli öö paras õudukas, ei teagi, kas olin öö jooksul rohkem üleval või magasin. Uni oli väga erk, võimalik et kartsin alateadlikult end lastele läbi une peale keerata, ikkagi üks ühel ja teine teisel pool. Ja siis hakkas mul öösel kella kahe paiku veel hirmsasti külm ka, ma olen jube külmavares. Mingi hetk enne varahommikut hakkas see va meri ka täiega ajudele – terve öö ta kohises lakkamatult tuules, sekundikski ei saanud vaikust. Kui ikka ei ole selle merekohinaga harjunud, siis niimoodi pealesunnituna ta just rahustavalt ei mõju.

REEDE, 26. JUULI
Kella 9 paiku hommikul pugesin telgist välja ja sain näppu kohe kruusi kuuma kohviga, mille Märt äsja valmis oli saanud. Ka poiss toimetas juba ringi, kuid kellest veel piuksugi kuulda polnud, oli piiga. Lasime tal siis veel niikaua mõnuleda, kuniks ise kohvitasime ja miskit hommikusöögitaolist manustasime. Siis aga ajas iss ka tema üles, sest uus päev täis uusi seiklusi oli ootamas.
Ikka aardest aardeni ehk objektilt objektini viis me tee. Kõige kohta muljetada ja pildilist materjali mälestuseks mõistagi ei ole. Hommikut alustasime Kõpu tuletorni külastamisega. Minu jaoks oli see paras shokk, sest kui viimati siin käisin, oli vaid väike putkaköks torni läheduses, kust sai pileteid ja jäätist osta, nüüd ootas meid ees aga suur turismikeskus, mis nagu ei sobinudki sinna taha Hiiumaa nurka. Ei uskunudki, et see on seesama koht, kuid torn andis selles kinnitust. Rahvast oli muidugi murdu. Õnneks eelistasid nad istuda kohvikus või imetleda-osta kohalikku käsitööd, mistõttu saime kitsastel treppidel rahulikult omasoodu kõrgustesse tõusta. Nagu ikka, jäi Märt piigaga sinna, kus ta end kindlalt tundis ehk et siis maapinnale :). Seekord piiga asfaldiga võitlusesse ei astunud ning teine põlv jäi isegi terveks. Tornist mäletasin rõsket hallituse külma lõhna, märgi ja ligedaid seinu ning kõrgeid trepiastmeid, mida mööda minnes pidi olema kogu aeg ettevaatlik, et ses ligeduses mitte libastuda. Nüüd aga oli torn saanud endale uue puhta ilme, nagu väljast, nii ka seest. Seinad-trepid puhtad, ei miskit rõskust ega külmust. Noh, mugavused nagu ühele euroturistile ikka olema peavad. Meeldis väga see, et tornis sees oli põnev väljapanek Balti mere äärsetest tuletornidest ning nende ajaloost. Asjakohane ja huvitav.



Ühel hetkel jäi me teele üks väga vahva bussipeatus. Õigemini on ta küll päris peatusest eemal, kuid peremees selle tünn-bussiootepaviljoni, kus tuule ja külma varjus olla, omal ajal oma kooliskäivatele lastele bussi ootamiseks ehitas. Väga vahva, isegi suvises roheluses näevad nad vallatud välja!
Oma edasisel retkel köitis me tähelepanu teeäärsel heinamaal olev vahva pudelipuu – kunagise Hüti klaasikoja asukoht. Guugeldamise tulemusena selgus, et antud mälestusmärk on alles hiljuti, juulikuus, avatud. Seepärast ta veel nii värske ja läikiv välja näebki :). Ja pimedatel augustiõhtutel võib seal väga müstiline olla, kuna pudelipuude all on päikeselambid, mis peaksid pimedas klaasidele valgust heitma. Talvel need lambid vaevalt nii palju päikest endasse ammutavad, et seda valgustada jaksavad.



Üheks toredaks paigaks, kus hetkeks aeg maha võtta ja aktiivsest puhkamisest puhata, on Orjaku muuli matkarada, mis valmis 2010 aastal. Kõrge roostiku vahel ühest pisikesest saarest järgmisele jne kulgeb väike laudrada, millel on raja keskel bontoonidel sild keset lagedat vett, kus soovijad saavad kala püüda. Antud raja euronormid Karolini nõudmistele ei vastanud ning enamus aega, kui ikka kole vesi laudade vahelt vastu läikis, tuli piigat süles tassida. No ja muulist me ei räägigi, see oleks palju tahetud, et ta seal oma jala peal käinud oleks. Aga meid ootas ees see väike veeloodimaja, mis on külastajatele avatud 24/7. Jällegi tore, armas ja informatiivne koht, kus võimalik tutvuda Orjaku sadama ja küla ajalooga nii pildis kui sõnas. Eemalt, muuli algusest, sellele majakesele lähenedes, meenusid mulle esimeste tegelastena miskipärast Muumid :)...
Etteruttavalt mainin ära, et sattusime siia ka järgmisel päeval. Kui mina tüdrukuga toimetasin (süüa tegin, toitsin jne), käis Märt kalal. Vehkis mis ta vehkis, aga kala saada tal ei õnnestunud. Eks ta ole, turisti värk – ega kala ei pruugi siis võtta, kui turist seda tahab, kalale peab ikka spetsiaalselt ja õigel ajal lähenema ;).



Järgmiseks oli meil plaanis veel üks aare ning üksiti selle lähedusse end ka laagrisse sättida. Nii kui autonina puude vahelt lagendiku poole pöörasime, paistis me vaateväljas üsna suur auto. Pidasime kaks hetke aru ning tõdesime, et elu on õpetanud – räägi inimesega. Võimalik, et nad lihtsalt õhtustavad ja jätkavad pagi oma teed. Kui ei küsi, ei saagi teada. Paraku seekord aga nii ei olnud. Küll aga saime teada, et nad on Stan ja Marianne Austraaliast, kes alustasid Melbournist oma teekonda jaanuaris 2012, sõitsid Aafrika lõunatipust läbi kogu mandri põhja välja ja sealt läbi Euroopa edasi Inglismaale, kus vastu talve tuttavate juurde nö talvelaagrisse jäid. Kevadel jätkasid taas oma rännakut läbi Skandinaaviamaade lõuna poole, olles praeguseks jõudnud Eestisse. See kõik tundus ülipõnev ja kangesti tahaks olla ise Marianne nahas, kuid õhtu lähenes visa järjekindlusega ning meil polnud veel laagripaika. Peale seda kui olime neile geopeitust (geocaching'ut) tutvustanud ja nad olid sellest varemalt isegi kuulnud, tärkas neis huvi seda aaret koos meiega otsida. Leidnud selle ühiste jõududega üles, olime sunnitud oma teed jätkama. Küll aga leppisime kokku, et kui meil ei õnnestu vaba telkimisplatsi leida, ikkagi reede õhtu ju, siis neil pole midagi selle vastu, kui me seda platsi seal ühiselt kasutame. Kuna tegemist ei olnud ametliku telkimisalaga, siis lihtsalt ei pidanud paslikuks neid hetkel rohkem tülitada.
Nii suundusime oma otsinguil järgmise aarde poole, mis oli aimatavalt telklaagrisse jäämiseks ebasobivas kohas. Ja tõepoolest, see oli selline padu karumets, et kui seal ka oleks telgile mingisugune vaba pind leidunud, siis mina sinna lastega jääda poleks julgenud. Nii seadsimegi autorattad ametliku telkimisala suunas. Eilsele platsile me enam minna ei saanud, kuna see oli ühe seltskonna ürituse tarbeks täies ulatuses broneeritud. Vaatamata sellele, et telkijaid oli selle arvel nüüd mujal rohkem, vedas ka seekord platsi saamisega, veel viimasel hetkel. Nii mitmedki autod käisid õhtu jooksul luuramas, kuid kõik pöörasid sama targalt tagasi, sest platsid olid kõik hõivatud. Tänu sellele oli muidugi igasuguseid võõraid hääli ka rohkem kui tahtnuks ning tüdruku magama saamine kordades raskem. Eilne taktika ei töötanud enam mitte üks raas, kui üritasin tüdrukut kaissu võtta, röökis kui ratta peal. Alguses üritasin seda küll ignoreerida, kuid peagi kartsin, et mulle saadetakse lastekaitse kallale :). Lähinaabriteks oli üks suurem varateismeliste lastega seltskond ning teisele poole jäi hulk elevust täis valjuhäälseid lätlasi, kel oli vaja teineteisega tingimata üle kogu laagri karjuda, maldamata ära oodata, mil teine temani jõuab. Jaurasin tüdrukuga telgis pea poolteist tundi, poiss kukkus õnneks kohe. Kuna kaisutaktika ei töötanud, ei jäänudki mul üle muud, kui lihtsalt lasta lapsel end magama hüpata-rahmeldada. Ja just neil hetkedel, kui plika juba hakkas ära kukkuma, oli vaja kellelgi kuskil kilgata või huikuda ning kogu trall hakkas otsast peale. Tol hetkel tundsin end nii abituna, kirusin kogu seda laagrit ning lubasin endale, et see on viimane kord sellises kohas ööbida. Märt, kes kogu sellel trallil väljaspool telki silma peal hoidis, tõi viimaks uue pudelitäie sooja piima – see oli tõeline imerohi! Ta üritas seda juba varemgi tuua aga iga kord kui ta telgini jõudis, oli sees vaikus ja mina ei söandanud ka seestpoolt häält teha, et ehk tõesti nüüd piiga ometi jäi magama, kuniks ta siis 'õigel' momendil telgi juurde sattus ja saime teemas kokku lepitud. Peale sooja piima magas piiga nagu inglike, kogu seda eelnevat tralli poleks nagu olnudki! :) Enam ei raatsinud tirtsu juurest lahkudagi, see õnnis uskumatu pilt – ta magab! Aga ei, ma pidin oma turris närvid ometi kuidagi maha rahustama... Öö möödus samuti kui eelmine. Kuigi olime merele umbes sama lähedal kui eelmisel ööl, võibolla isegi lähemal, oli öö tänu tuule puudumisele vaikne, midagi kuskil ei kohisenud lakkamatult, ei meri, ei mets. Vähemasti midagigi head. Üldiselt kella 23 aegu tõmbus kogu laager end vaikseks ning nuriseda ei olnudki millegi üle.

LAUPÄEV, 27. JUULI
Kolmandaks ehk viimaseks päevaks oli saar juba enam-vähem läbi kolatud, kuid siiski leidus veel mõningaid käimata kohti. Oma päeva alustasime pisukese matkaga Vanajõe orus. Olin kunagi siingi varemalt käinud, orgu ennast mäletasin, kuid õpperada oli küll uus üllatus. Ehk siis nagu lubatud, saime kätte oma Hiiumaa metsiku looduse, või õigemini pigem eurometsiku looduse. Piigal tuli teatud kohtades ikka käest kõvasti kinni hoida, et ta jooksu hoos mäest alla ei kaoks, kaldad olid ikka väga kõrged. Üldiselt oli rada igati turvatud ja mugav astuda, isegi üle vete minek oli nö igav, ei mingeid katkisi ega matkajate endi poolt meisterdatud libedaid purdeid. Aga muidu selline väga ürgne ja vaikselt oma elu elav org. Hea koht käia energiat ammutamas.
Edasi viis me päeva väike rännak Ristsäärele, mis pidi kohalikul rahval olema selline hea privaatne koht ujumas käimiseks. Esmalt viis tee läbi rannaäärse karjamaa, kus eemaldunud sõiduteest mõni hetk hiljem meid kadakate vahel meeletu prügilagamus vastu võttis. Ikka täiesti hämmastav! Meil tekkis juba mõte, et mine tea, äkki broneeritakse endale niimoodi kohta, et kindlustada tagasitulek endale sobival ajal, sest keegi teine ju sinna prügi sisse end nagunii paika sättida ei taha. Tullakse, korjatakse oma prügi kokku, chillitakse oma aeg ära ning 'broneeritakse' paik järgmise korrani. On kuidas on, aga raske vaadata, et nii tehakse. Lisaks prügile leidus me teel ohtralt hobuste või miskite muude suuremate loomade 'ülejääke', mistõttu polnud kohta, kus oleks saanud tüdrukul ise tatsuda lasta. Nii oli hea turvaline koht, nagu eelmistelgi päevadel, issi kukil. Kuid miskipärast oli tüdruk täna seal olemise vastu väga tõrges ja kohati võttis lausa värisedes röökima. Tekkis kahtlus, et ta lihtsalt kardab kõrgust. Metsaradadel ja kõrgete kõrkjate vahel, kus enda kõrvalt võis tuge leida, see asi nii hirmus polnud, kuid lageda välja peal, kus ümber tema vilises vaid suvetuul, tundus see olukord hirmuäratav. Koht ise oli jah selline omamoodi päris vahva ja üsna populaarne, sest meie sealoleku ajal silmasime juba järgmist seltskonda, kel silme ees siht samasse kohta jõuda.



Oma rännu esimesel päeval üritasime oma käimised ja sõidud sättida nii, et kui Karolinil oli lõunamagamise aeg, sattus sellesse ajavahemikku mõni pikem ülesõit. Enam-vähem see meil ka õnnestus. Teisel päeval pikki ülesõite ei olnud ja enamus aegadest jäi tüdruk magama umbes 5-10 min enne järgmist sihtkohta ja nii kui auto seisma jäi, oli ta kohe krõpsti üleval ehk päevasest magamisest ei tulnudki siis nagu midagi asjalikku välja. Kuna tänaseks oli erinevates kohtades käimisi vähe ning praamile minek alles õhtul kell kaheksa, magatasime last lihtsalt mööda saart ringi sõites. Nii sai piiga oma tund uneaega kenasti kätte.
Peale seda oli siis tunnike söömise-olemise aega, nagu eelnevalt mainitud, Orjaku sadamas. Kui kõik olid saanud tegeleda sellega, millega nad tahtsid, jätkus me ränd, kuniks jõudsime Kallaste pangale. Ja oh üllatust, piiga oli magama jäänud ning auto seiskamise peale ei tehtud teist nägugi, isegi autost sisse-välja käimine ei äratanud temas ühtegi närvi (tegime seda muidugi vaikselt). Esmalt käis poiss isaga jalutamas, mina valvasin lapse und ja seejärel mina poisiga. Kas pisike oli nüüd tõesti surmväsinud või õppis ta peale kahepäevast praktikat ka lihtsalt seisvas autos magama?
Võttes suuna juba sadama poole, jäid silma tee ääres mitmed vahvad peatuseputkad ja ka toredad puidust postkastid. Nende kõigi juures ma muidugi peatuma ja neid pildipurki püüdma ei hakanud, kuid need postkastid olid küll väga vahvad, sammalkatusega ja puha. Ikka vahvaid nikerdajaid inimesi elab sel saarel!
Enne praami väljumist jäi meil veel lahedasti paar tundi vaba aega. Nii võtsimegi lähedalasuvas rannas kadakate vahel aja maha. Seekord sain isegi mina vette, peale kolmepäevast väntsutamist oli see ülikosutav. Ja kui mina olen juba vette saanud, siis ei saa ma sealt kuidagi välja :). Lihtsalt nii mõnusalt soe ja vaikne oli see meri! Seejärel kõigile kiired soojad söögid. No ei ole mõnusamat hetke, kui istuda retkest väsinuna, merevees end värskendanuna, suurel rannakivil ning süüa ja vaadata õhtusele merele. Aeg oli saarega hüvasti jätta!


Kindlasti jäi käimata kohti veel mitmeid, kuid seekord sai see rännak just selline.
teisipäev, 23. juuli 2013

190 päeva

Kuigi sellesse perioodi jäi ka toredaid hetki, tahaksin ma siiski käesolevast aastast esimesed ca 190 päeva oma elus olematuks muuta. Võtaks kustukummi, nühiks sellega kiiresti ja palju, kuniks ebameeldivast on järel vaid puru, mis kopsutäie õhuga mitme ilmakaare poole minema puhuda. Viuh! ja läinud ta olekski... Muidugi "delete"-klahvi kasutades saaks veel kiiremini ja kergema vaevaga. Neid võimalusi aga paraku ei ole. Halvad asjad, olgu neis või terake ka miskit head, ei ole meenutamist väärt, elu on selleks liiga üürike, et mineviku ebameeldivuste süngeid varje enda järel lohistada. Nii ei jäägi üle muud, kui teadlikult, mõttejõul, neile lihtsalt mitte mõelda, tegeleda endale meelepäraste asjadega ja minna eluga edasi... ikka elu helgemal poolel :).
Eks nii juhtuski, et vahepeal pagesin ära linna. Mitte et meil maal miskit halvasti oleks olnud. Ei, seda mitte. Kuid linna- ehk lapsepõlvekodu tundus olevat see kõikse parem ja turvalisem paik, kus end kogu ümbritsevast maailmast välja lülitada. Niipaljukest kui see pisukese tirtsu kõrvalt võimalik oli. Kuna igasugune tegutsemistahe oli halvatud või puudus sootuks, oli väga heaks kaaslaseks ja abiliseks, üllatuslikult – televiisor! Süvenenult ja pingsalt igasugu pahna vaadates ei jäänud ebavajalikele mõtetele lihtsalt ruumi.
Ja nii, ühel sellisel vähe segasel päeval, mil tegelesin endale meelepäraste asjadega, tekkis me perre selline väike, pikkade kõrvadega tegelane. Kuigi sai ilmelt vähe selline mõtlik, kutsun teda Hea Tuju Jäneseks, karvalt selline rahulik ja helge.
Aed, mis peale kevadist üles turgutamist pidi hiljem endaga ise hakkama saama ehk et jäi väheke unarusse, on tänaseks päevaks siiski rahuldavalt kenaks klanitud, pakkudes erinevatel aegadel erinevaid värvilisi õisi. Vahepeal elas läbi ka mõningad suured ja olulised muutused. Aga sellest kõigest lähemalt juba mõnes tulevikupostituses...
* * *
Õues lamamistoolis nina taevapoole klahvidel klõbistades jäävad mu vaatevälja kaks suurt erinevate kuubedega kõrvuti seisvat kasvult pea võrdset tamme, suurte õhtupäikese kuldkollase varjundiga pruunide käbidega rikkalikult kaunistatud tumerohelised kuuseladvad, siia-sinna välklevad heledad liblikad küll üksi ja paarikaupa, üle õue madalalt ja kõrgelt, tammede ja kuuse latvade kohal, vidina saatel pikeerivad pääsukesed, kes aegajalt mõne pommi pillavad ning panevad rõõmu tundma, et see parasjagu läpaka kohal ei juhtunud maanduma ning oh neid kilkeid ja elevust, kui issi aiast toodud kartulite pesu ajal vooliku hoopis laste poole suunab – suvi, suvi oma täies ilus ja elus!
Homme päeva täis askeldusi, ülehomme koos kuke ja koiduga kell 5 maast lahti ning kogu me peret ootab üks pisuke puhkus auto ja telgiga Hiiuma metsikus looduses :). Elu on võrratu seiklus!
teisipäev, 14. mai 2013

Jälle algab kõik, algab uuesti...

11:55 kõne kasvatajalt – poiss hüppas liumäelt (ronikompleks) alla, nutab hullusti, hoiab kätt kinni, vist oleks vaja kontrollida, kas ikka kõik ok.
12:20 jõudsin kondimootori kasutusel pooljoostes lasteaeda.
12:45 tänu lasteaiakaaslase emale, kes juhtus sel hetkel aias olema, jõudsime autoga traumapunkti.
13:00 röntgenis.
16:20 peale mõningast kodus "redutamist" taas traumapunkti ukse taga. Katkisi lapsi mitmeid. Kõige raskemas seisus umbes minu poisi vanune, tiba peale, poiss, kes jalaluumurruga kanderaamil aeg-ajat valust röögib. Mõtlen, kas tõesti ei saa talle siis valuvaigisteid anda? Enne narkoosi ilmselt siis mite...
16:35 plaanipärane narkoos (tänu viimasele söögile-joogile ei saanud varem teha) ja käe paikaväänamine.
16:50 algas toibumine operatsioonitoa kõrvalruumis, kestis ca 30 min.
17:15 taas röntgenis kontrollimaks, kas kõik sai õigesti paika.
17:20 kõik näib tip-top. Saame koju! Tagasi homme 9:40.
PS. Illustreerivat pilti ei pane, identne eelmisega.
PPS. Küsimus suurele ringile: "Kui mitu päeva sai me pere ilma kipsita hakkama?"
- Õige vastus – 34 päeva!
esmaspäev, 6. mai 2013

Tuult trotsides

Kuna eilne ilm oli ette teada mittesobilik aiatöödeks, trotsisime mõningast vihma ja 15-m/s tuult ning tegime kogu perega ühe mõnusa geopeituse rännupäeva.
Võimsad elamused ja kustumatud muljed, mida ikka ja jälle meiega jagada, sai poiss Rummu aherainemäelt. Ei saa kurta, eilse tuulega olid elamused päris ägedad tõesti :). Piiga peitis nii mõnigi kord puhkides näo issi põue. Kuna ta aga kogu aeg naerusuiselt rõõmsatujuline oli, julgen arvata, et mõningane seiklemine igapäevasest kodust eemal meeldis temalegi.
Pikema pausi pisukese piknikuga tegime Nõva kandis kauni Allikajärve ääres. Suvisel soojal ajal sinna ilmselt ligi ei pääse, nüüdki oli külastajaid peale meie rohkem kui üks. Sealt viis tee edasi Noarootsi Vööla mere kallastele, kus on superteostusega Järvekivi aare (minu päeva parim elamus) ja sealt väikese jõnksuga siis kodu poole tagasi.
Viimase aja kroonilise ajapuuduse tõttu hetkel pikemalt ei lobisegi...