Laupäev, 14. jaanuar 2012

Kutsumata külaline

Maast madalast me kasvame teadmisega, et mitte miski siin ilmas ei ole igavene, tulek ja minek on meie igapäevaelu loomulikud osad. Ent ometi on meil nii raske leppida teadmisega kui keegi meie seast lahkub, mida lähedasem, seda raskem. Mida ootamatum minek, seda arusaamatum – miks küll?! Inimeste puhul on see minek nii lõplik – kui ta on kord juba läinud, siis jäädavalt, enam kunagi ei anta meile võimalust temaga kohtumiseks. Jäävad vaid mälestused meis endis, piltide peal. Tänaseks veidi enam kui nädal tagasi sain ühel õhtul teate onu ootamatust lahkumisest, vanust mõni aasta üle 60. Onu oli olemuselt soe inimene, eestlaslikult vaikse loomuga, heasüdamlik, sõbralik, tegus ja töökas – teinuks veel palju...
Järgmisel hommikul sain teate meie suure sõbra ja koduvalvuri – bernhardiin Kelli – lahkumisest. Selja taha jäi tal üksteist aastat pikka ja tegusat elu. Olnuks ülekohtune tahta veel enamat, ent ometi oli ka see minek ootamatu. Tundus nii enesestmõistetavana, et kui nädalalõpus uuesti saabun, kohtume taas... Isegi põnglane, kes alati autost esimesena väljub ja terrassile jookseb, hüüdis "Kelli-Kelli!" kuna saabudes ei olnud hipsadi-hopsadi sõpra teda tervitamas. Seejärel informeeriti nõutult-küsivalt mind, et Kelli ei tulegi tema juurde. Õnneks võttis laps uudist rahulikult, palju ta sellest praegu tegelikult aru saab, kes teab.
Minu mälestustesse jääb Kelli (koos oma paar aastat tagasi lahkunud 'kaasaga') väga eriliseks koeraks. Nimelt kardan ma kõiki suuri koeri, eranditult, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ent aastaid tagasi, kui siiamaile tekkisin, pidime vastastikku teineteise olemasoluga leppima. Eks mind võeti alguses kui võõrast, kelle peale oli igal taaskohtumisel vaja ikka ja uuesti haukuda. Seda siis 'kaasaga' kahel häälel. Oma hirmust võitu saamiseks soovitas mees neile miskit anda ja nii kujuneski, et alati kui siia tulin, andsin kummalegi ühe kommi. Nemad võtsid mind ilmselt üsna pea omaks, kuid minul kulus vähemalt aasta, enne kui nende seltsis end vabalt tundma hakkasin. Ajapikku said need suured koerad minu pere osaks või õigemini pigem vastupidi, mina sain nende pere osaks... Kuigi võõraid suuri koeri kardan tänaseni, olen ma tänu Kellile ja tema 'kaasale' valmis võtma uue väikese sõbra, kellest kasvaks (koos minuga) suur koer :). Jah, nii julmalt kui see hetkel ka ei kõlaks, saame lahkunud lemmiku asemele võtta uue. Soovi korral sarnase lahkunuga, vähemalt väliselt, eks käitumuslikult-olemuselt ole igaüks kordumatu, omaette isiksus. Maa tingimustes peab ju ikka vähemalt üks koduvalvur majapidamises olema, kes asjadel silma peal ja korda hoiaks...
Mälestuseks üks pilt suurtest sõpradest (tehtud paar aastat tagasi).
Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Oo üllatus-üllatus!

Talv jõudis meite õuele!
Maha sadanud esimene arvestatav särav lumevaip tõi endaga kaasa -15 pakasepoissi.
Lubatud -5 asemel leida hommikul eest -15 on ikka üllatav küll! :)