Esmaspäev, 21. märts 2016

Pühade ootel

Igale lapsele oma tibu :)


Õpetus siin
Neljapäev, 28. jaanuar 2016

Nipet-näpet

Jaanuari alguse käredatel külmadel avastasin, et suuremal tüdrukul ei ole korralikku oma salli. Soojematel ilmadel ajasid buff ja tuukrimüts asja ära ning külmematel ilmadel oli varuks venna vana kaelussall. Aga ei olnud tüdrukul sellist pehmet, sooja, ilusat ja õiges mõõdus päris oma. Ja kui piiga tuulerõuged, pikituna ägeda bronhiidiga, meid koduseinte vahele aheldasid, olidki esimesed võimalikud vabad sammud lõngapoodi. Oh-oh-hoo... kus tänapäeval on seda valikut, silme eest võttis kirjuks! Kuna villasest oli kergelt villand (kõik eelmised tegemised on olnud 100% villasest lõngast), siis seekord tahtsin midagi hästi pehmet ja mõnusat. Seda enam, et see läheb tüdrukule kaela ja hakkab nägugi puutuma. Nii langes valik meriinolõngale. Kududa oli küll imepehme ja mõnus, tõeline stressimaandaja!
Omal ajal sai poisi sall tehtud esi- ja tagatükist, need kokku õmmeldud ja üleskorjatud silmustest kootud kaelasoonik. Seekord tahtsin aga midagi ilusamat ja mitte nii labast. Kunagi oli netis surfates silma jäänud sõna "raglaan", aga kuna ma siis kudumise lainel parasjagu ei olnud, siis sinnapaika see tundmatu sõna seekord jäi. Nüüd oligi käes aeg see sõna uuesti üles otsida ja asi endale selgeks teha! Super, mis nii viga kaelussalle kududa! :) Oleks ma seda vaid varem teadnud...
Ilusatest tibilikest kaelussallidest on väga popp üks lehemustriline-pitsiline sall, mis esimese hooga ka mulle sõelale jäi. Samas aga nägin, kuidas Karolin oma peenikeste sõrmedega olemasolevat salli üle juuksepahmaka tiris... Kujutasin elavalt ette, mis sest mustrist niimoodi mõne aja möödudes järgi jääb, kui need 10 sõrme pidevalt sinna aukude vahele surutakse ja kõigest jõust sikutatakse. Ja nii, puht praktilisest küljest lähtudes, saigi valmis selline tagasihoidlik sallike. Kuna meil on hetkel kuum teema ponid ja südamed, saigi viimane oma lihtsuses väikest salli kaunistama. Heegelääre jaoks meriinolõnga enam ei jätkunud, nii sai see tehtud kodus olnud varudest villasest heleroosast lõngast. Ise olen terake targem, omadega rahul ja tüdruk on ka rõõmus!
Salli kudumise õpetuse leidsin siit, mugandasin muidugi kandjale vastavaks.



Veel enne salli käsile võtmist jõudsin võluväega mänguasjade tarbeks õigete töövõtete meeldetuletamiseks Lille-Liisi raamatust valmis nikerdada sellise väikese kõrinategelase:


Kuigi mõeldud pere kõige pisemale, oli peagi nelja-aastaseks saaval Karolinil õhinat kui palju joosta sellega toast tuppa ja laulda "ma lendan, ma lendan!" :).
Värvilt selline tagasihoidlik, tehtud jällegi lõngadest, mis parasjagu kodus olemas olid (Katia Pima Cotton). Järgmiste tegelaste jaoks peab aga sammud taas poe poole seadma...
Teisipäev, 29. detsember 2015

Aeg kooreüraski pitsis

Enne pühi aitasin ka natuke päkapikke :).
Idee idanes juba mõnda aega, kuid vajalikest vahenditest olid olemas vaid salvrätikud (neid on aja jooksul kogunenud) ja akrüülvärvid. Nii saigi lauajupi järel kaugel Eestimaa kagunurgas käidud, kus vennaraasul seoses maja ja sauna ehitamisega igasugu huvitavat materjali tekkinud. Kuid selgus, et ega ühe lihtlabase lauajupi leidmine nii lihtne ei olegi... Laudu oli küll mitmeid, kuid ikka oli tunne, et "see ei ole ikka päris see", kuniks ühest viimasest hunnikust vennaraas selle päevavalgele tõi. Vaatasime siis koos laua enam-vähem üle, kuid lõplik laua lõikamine/jupitamine jäi tema fantaasiaks ja kätetööks. Kolmest erineva suurusega jupist langes minu valik pitsilisele ja õhulisele (oksaaugud).
Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma ühe lauajupikese pärast ikka teise Eestimaa otsa sõitma ei hakka, eks oli lihtsalt üks tore lõõgastusreis Võrumaa metsade vahele, kus sai siis ühendatud mitu asja korraga.
Kell saigi stiililt selline tagasihoidlik,lihtsate numbrite ja seieritega ning ilma ülearuse mürata taustal. On mõeldud ikkagi ju lastele, kellest enamik alles õpib lugema – mida lihtsam, seda arusaadavam.
Numbrilaua põletasin peale pürograafiga, detailid decoupage tehnikas ning muru mätserdasin siis akrüülvärvidega. Eks see värvidega mätserdamine nõuab veel harjutamist aga salvrätiku detailide puhul katsetasin üht uut meetodit, tänu millele sain need paika ilma ühegi makro- ja mikrovoldita. Jee, ma olen nii häpi :).
Omamoodi päris vahva oleks ka kui servadel oleks küljes ntx puu enda koor, kuid paraku sellel laual enam ei olnud, küll aga oli seal ohtralt kooreüraski käike ja auke. Alguses mõtlesin seda liikumist värviga toetada, kuid tundub, et pürograaf oli siin õigem otsus. Viimistluse ja püsivuse mõttes sai paar kihti lakki ka peale, eks need väikesed näpud tahavad ju kõike ikka ise "näha".
Nüüd on nii hea lastele öelda, et enne kella 9 oma toast välja ei tule, emme tahab magada! (Väike nali eksole :)).


Esmaspäev, 30. november 2015

:)

Kui Karolin õhtul lasteaias kojuminekuks riietus, muljetasime möödunud päevast.
Mina: Kas sul oli täna tore päev?
Karolin: Jah!... (väike mõttepaus)... Ma magasin halvasti...
Mina: Oi, miks sa siis halvasti magasid?
Karolin: Mul tuli uni peale.
Reede, 20. november 2015

Soojad

Haige olemisest natuke kasu ka.
Ei mäleta, et mul täiskasvanuna nii kõrget palavikku üldse olnud oleks. Kolm päeva vahelduva eduga 40nese palavikuga võidelda võttis päris jõuetuks. Kogu aeg pikali aga olla ei jaksa ja 2,5-kuuse beebiga pole see paraku ka võimalik. Kui aga muud asjalikku teha ei jaksa, siis diivanil istuda ja vardaid liigutada ikka jaksab :).
Kui päris aus olla, siis töödega tegin algust juba mõni aeg tagasi, kuid pideva "kiire-kiire" tõttu jäi asi seisma. Nüüd siis oli mahti töö lõpuni valmis teha :).
(Väikesed sokid ongi väikese kiiksuga.)

Pühapäev, 25. oktoober 2015

Vallatu Värmsi...

... ehk värviline Vormsi 21.-22. oktoobril :).

Kui koduaias ja lähiümbruses kauneid sügisvärve napib, on alati võimalus teha üks väikene tuur oma armsal Eestimaal. Seekord sattus see kõige magusam aeg just sügisesele koolivaheajale ja seekordseks sihtpunktiks valisime Vormsi. Kuna tegemist ikkagi nö väikese puhkusereisiga ja väikeste lastega ei tahtnud tormata, siis planeerisime sisse ka ühe ööbimise saarel. Ja nii, nagu meile tavaks on saanud, pikkisime ka seekord oma reisi geopeituse aaretega. Nad lihtsalt annavad hea mõtestatud eesmärgi minna punkti A, B ja jne... Muidugi, kõik neist ei paku elamusi, kuid valdavalt on nad siiski pandud kohtadesse, kus ka midagi toredat ja vaadatavat on.

Oma rännakut saarel alustasime Rumpo poolsaare ilu ja valu nautimisega. Eesmärgiks oli seatud aare, mis jäi matkaraja poolele teele – ikkagi kaks väikest last ühes, mine tea, palju nad jaksavad. Vaatamata sellele, et valdavalt vastutuul oli kohati päris tõsine ning päike meiega peitust mängis, oli ilm matkamiseks siiski super. Imeteldavat ilu oli küllaga ja samm oli sees, nii saigi sihiks võetud ka järgmine punkt, mis asus poolsaare tipus. Tagasitee nii reipalt aga ei kulgenud – kolmene Karolin kippus pigem käpuli käima või paigal seisma ning minugi selg andis teada, mida ta traksides rippuvast kuue kilosest lisakoormast arvab. Maiken ise arvas õnneks aga väga hästi :). Peale kahe tunni möödumist, viimaste kilomeetrite pidevaid ergutuskõnesid lastele ja kilomeetri jagu Karolini ratsutamist issi kukil, jõudsime taas autoni. Maiken saab uhkusega öelda, et tema veetis oma 2. elukuu sünnipäeva 7,5 km matkates kesk sügisesi värve ja kadakaid.



Edasi hullasime Hullos ja tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Tore, et söök oli endal mandrilt kaasa võetud, lastele kommi saime, kuid numbrid, mis sellega kaasnesid, jätan parem mainimata :).
Seejärel vaatasime üle männimetsas asuva 20-meetrise ümbermõõduga rabakivist rändrahnu, millel pühendus viimasele Vormsi parunile Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergile: "Isale armastavatelt poegadelt". Külastasime Vormsi kirikut, Allika matkarajal asuvat Suur-allikat (mille põhi vetikatest neoonroheline, kuid mis paraku päikese puudusel minu piltidele ei jäänud) ja hindasime matkaraja selleks päevaks läbimatuks, kuna kummik oli vajalik, kuid keegi ei ilmutanud entusiasmi käia paarsada meetrit autoni ja tagasi ning seejärel veel matkata :).



Järgmiseks otsisime mõned vähem jalavaeva nõudvad aarded ja nautisime lihtsalt kauneid vaateid. Niimoodi aardest aardeni jõudsimegi pimeda hakul Norrby külla Hanase tallu, kus saunaapartment oli meile koduks kuni järgmise hommikuni. Peale väsitavat rännu-matkapäeva oli õndsuslik end kuumas saunas tammevihaga läbi nüpeldada. Ka lapsed (va Maiken, keda kampa ei võetud) nautisid seda täiel rinnal. Väga armas koht perega olemiseks – lapsed saab lükata lae alla ning all on kööginišši ja lahtikäiva diivaniga eluruum. Kuigi apartment on mõeldud neljale, mahub lahedasti olema ka viiene perekond kolme lapsega, kellest pisima saab enda juurde diivanile kaissu võtta. Tõeliselt mõnus koht ja tore peremees, julgen soovitada! :)



Uut rännupäeva alustasime eelmisel päeval külastamata jäänud Allika matkarajaga. Seejärel tutvusime saare geoloogilise vaatamisväärsusega - Huitbergi paekühmuga, mille paljastunud pindadel võib näha kivistunud koralle jm huvitavat. Edasine tee viis meid aga randa Saxby tuletornini, mille lähistelt avanes imeline vaade. Tõelise sügiskulla leidsime aga Kerslininast.



Kitsad käänulised teed, millel kogu saare suurim lubatud kiirus 50 km/h, võrratud vaated ja sügiskuld puudes-põõsastes – selline vallatu see Vormsi ongi!
Pühapäev, 18. oktoober 2015

Taaskasutus ehk pesukaru lillekesega

Mõnikord võib koristamine olla väga viljakas – lisaks sellele, et midagi saab kuskil puhtaks ja korda, võib täiesti ootamatult leida midagi unustuse hõlma vajunut. Nii leidsingi need kotikese detailid ühest kingakarbist, kuhu olin nad tolmumise eest peitu pannud. Alustasin selle koti tegemist, kui poiss oli paras põnglane, 2-3 aastane lasteaia mürgeldis. Alatasa võeti ikka emme suur seljakott, vinnati see endale selga ja käidi toas tähtsa näoga ringi. Kuniks siis ühel päeval otsisin kokku vanad teksapüksid, mida enam jalga panna ei kõlvanud, kuid millel kasutamiskõlbulikku kangast küljes kuipalju. Riidekapi avarustest leidsin ka vanad kooliseelikud, millega oli hea aktsenti lisada. Selleks, et kott rohkem ikka poisilikum oleks, lisasin tumedamas-mahedamas värvis paela ning endalegi üllatuseks leidsin lapiteki õmblemise jääkidest ühe tervena säilinud vallatu pesukarukese, mis paelaga väga hästi kokku mängis. Siis aga tekkis miski takistus, millest ma enam tookord üle ei saanud, see võttis innu maha ja nii ta siis vaikselt unustusse jäigi...
Nüüd on esimene tüdruk samas vanuses ja koti teema aktiivselt jälle päevakorral. Ju see vist miski alateadvuse tagauks oli, mis mind nüüd selle karbini juhatas. Vaadanud need asjad üle, jäi mulle arusaamatuks, miks see töö tookord pooleli jäi... Nüüd oli vaja see vaid veidi tüdrukulikumaks tuunida. Ja jällegi oh seda õnne kui näppu jäi lillekestega riideriba, millel vaid see üks terve lilleke :).
Kõigest 7! aastat ja valmis üks seljakotike saigi :D.

Kolmapäev, 16. september 2015

Nokitsesin natuke

Leidsin interneti vahendusel mõistliku hinnaga kasutatud võrevoodi. Mõistagi olid väikesed 'hambakunstnikud' sellele oma meistriteosed jäädvustanud, kuid paraku ei jaga me ühte ilumeelt. Nii haarasingi esmalt lihvuri järele ja eemaldasin otste ülemistelt osadelt vana laki ja ebatasasused puidus. Erinevus puhastatud ja puhastamata detailide vahel jäi aga väga silmatorkav, mistõttu algselt plaanitud kiire värskenduskuur venis vähe töömahukamaks ja ajakulukamaks, puhastatud ja uuesti lakitud said kõik detailid va ümarad võrepulgad.
Olles vana laki eemaldanud, tundus see puit kuidagi väga steriilselt puhas ja lage. Olin eelnevalt välja vaadanud ka detailid, mida sinna teha/panna, kuid ka koos nendega tundus vaimusilma ees see kuidagi 'mitte see, mida näha tahaks'. Nii leidsingi huvitava tööriistana gaasipõleti, mille Märt oli äsja muretsenud kitkutud kukkedelt karvade eemaldamiseks. Aga nagu kiuste ei olnud mul selle põleti kasutamiseks sobivat tuulevaikset ilma, tähtaeg hingas kukile ja vaja oli tegutseda. Paraku ei ole ka ühtegi sellist tööruumi, kus tolmuseid, värvihaisuseid ja tulega mängimist vajavaid töid teha. Nii ma jooksingi nende voodiotstega ümber maja ja kasvuhoone, otsides veidigi tuulevaiksemat kohta. Tuul aga arvas siiski, et tahab minu tegemistes kaasosaline olla ja järgnes mulle kõikjale, kuhu üritasin peitu pugeda. Ja ega mul siis ei olnud ühtegi sarnast puutükki ka, millel proovitööd teha. Kui hakkasin saavutama juba soovitud tulemust, tuli aga tuuleke visa ja puhus leegi vihaseks ja oligi untsus jälle kõik... Nii ma siis põletasin, lihvisin, põletasin, lihvisin... mitmeid kordi, kuniks viimaks vaatasin, et nii ei jää sest puidust enam miskit järgi ja kui ta tahab selline välja tulla, siis tulgu. Lambukesega tükiga olen ise päris rahul, lillemotiiviga läks parem pool liialt tumedaks.
Lambukese leidsin oma decoupage salvrätiku varudest. Kahte samasugust voodiotsa teha ei tahtnud ning lambukesele sõpra seltsiks enam ei leidnud. Nii oligi jälle põhjust külastada üht Tallinna suurima valikuga decoupagetarvete kauplust. Sealt leidsin seekord aga hoopis imeilusa riisipaberi. Riisipaberitega igasugune kogemus puudus, üleüldse oli see mu elu esimene riisipaber, millega kokku puutusin, lihtsalt nii suur uudishimu oli seda oma sõrmede vahel tunda. Oi, kuidas ma seda nüüd armastan! Kui mõnus on sellega toimetada! Eks salvrätikutel ole omad eelised (õhem, ei jää muust tasapinnast kõrgem; odavam), riisipaberil omad (lihtsam töödelda, ei lähe liimides kortsu).
Kui motiivid paigas, põletasin puidupõletiga kaunistused lisaks. Leidsin need peale pikki surfamisi neti avarustest ning kohendasin pilditöötlusprogrammiga endale meelepäraseks. Siinkohal on kurb see, et mul endal puudub igasugune loominguline fantaasia ja vabakäe joonistamise oskus. Vaimusilmas tekib oodatavast tulemusest miski visioon, mille väljendamiseks siis enda oskustest vajaka jääb ja nii ongi net lähim abiline, sest sisemine tung ise midagi valmis teha ei ole kõikidele tagasilöökidele vaatamata vaibunud...



Universaalne tööriist - gaasipõleti:

Kolmapäev, 9. september 2015

Tul-Nuk sai nime

Enne kõigi kolme lapse sündi mõtlesin ikka nimede peale, mida siis uuele ilmakodanikule võiks nimeks panna. Kuid ikka on olnud kuidagi nii, et need nimed pole lastele "külge hakanud". Nime panemine on ikkagi tähtis asi, elada tuleb nimega ju terve elu. Nii olemegi meie oma lastele leidnud nimed, millega oleme nii mina kui laste isa rahul. Mingeid kombineeritud liitnimesid me ei tahtnud, et noh, paned kokku selle, mis meeldib ühele ja mis teisele. Tegemist on ikkagi ühe isiksusega ja olgu neid nimesid siis ka üks. Seadusega võib eesnimeks anda kuni kolm lahku kirjutatud nime või sidekriipsuga seotud kaks nime, kuid igapäevaelus mugandatakse need pikad nimed suupäraselt ikkagi lühikeseks ning toretsev ja mitmekülgne nimi jääb üldjuhul vaid dokumenti.
Nimi tuleb lapsele panna esimese elukuu jooksul. Kõige kiiremini ja valutumalt sai oma nime meie esimene tütar – sünnijärgsel õhtul, olles lapsega kahekesi ema-lapse palatis, vaatasin heldinult hämaras toas oma magavat beebit ning plõks! ilmutas end tema nimi (huvitav, kuidas mõned detailid ikka nii ehedalt meelde jäävad). See variant sobis nii mulle kui isale, kuid peale sündi lasime siiski emotsioonidel paar päeva settida. Ja nii see nimi sai ja jäi. Nüüd, teise tütrega, aga... aeg muudkui tiksus ja tiksus. Mis meeldis ühele, ei meeldinud teisele ja vastupidi... ja kui isegi meeldis, leidus ikka mõni negatiivse maiguga põhjus, miks seda nime mitte panna. Vahepeal tuli juba täitsa ahastus peale – no ei ole meie tütrekesele nime! Kuniks siis ükspäev käis jälle see müstiline 'plõks!'. Jällegi lasime olukorral paar päeva settida ja ka tütrekesel enda eest ise "kõneleda". Kompromiss oli leitud – see sobis meile kõigile kolmele!
Eile, 08. septembril, oli siis tähtis päev – tütreke sai endale nime Maiken. Nime pidime registreerima Tallinna Perekonnaseisuametis (veebis ei saanud), kuna mina olen Tallinna kodanik, aga issi mitte. Kahe eelmise nime panekuga oli seekordne vastuvõtt kuidagi külm ja kauge. Asetanud lauale vajalikud dokumendid, klõbistas ametnik omaette nohistades tuimalt tükk aega arvutiklahvidel, suristas printerit ja kolistas sahtlitega. Sama elutult tutvustas ta mu ette kirjutuslauale asetanud A4 formaadis paberilehte, mis on siis lapse sünni dokument ning väiksemat, A5 formaadis, nimetunnistust. Kolmanda detailina lisas veel reklaam-infobrošüüri "Laps ja Perekond 2015" ja viimased sõnad "ongi kõik". Kuigi nimi oli must-valgel paberil kirjas, ta isegi ei küsinud sõnaliselt üle (rääkimata muidu suhtlusest), kas antud nimevariant on õige, nagu kahel eelneval korral. Vahetasime elementaarsed viisakused ja läksime laiali.
Enam ei antudki lapsele kausikest ja kruusikest kirjaga "väikesele tallinlasele"... Ajas tagasi vaadata, siis poisi sündimise aegu (2006) olime nii mina kui laps täieõiguslikud Tallinna kodanikud, saime sünnitusmajas beebipaki ja hiljem lisaks riiklikule toetusele ka linna sünnitoetuse, sünni ja nime registreerimisel kingiti lapsele ka kausike ja kruusike. Esimese tütre sündimise aegu (2012) kahte esimest enam ei antud, kuid viimati mainitud meened kingiti, lisaks veel raamatuke lapsele. Ja nüüd... ei midagi! Mitte, et mul seda nänni nii hirmsasti vaja oleks ja ma ilma selleta kuidagi hakkama ei saaks, aga lihtsalt nii vahva on läbi ajaloo tunnetada, kuidas "Tallinn hoolib!". Huvitav, kas tulevikus need vanemad, kes mõlemad ei ole registreeritud Tallinna kodanikeks, on ikka pädevad oma lapsele ise nime panema või tuleb sünni registreerimiseks hoopis linnale lõivu maksta?!
Laupäev, 29. august 2015

Tul-Nuk'i tulemine

Oli 20. augusti hommik. Tul-Nuk avas silmad, ringutas jõuliselt, haigutas pikalt ja magusalt... Seejärel suundus ta ukse juurde: "Läheks uudistaks, mis seal väljas põnevat ka toimub, ikkagi EV taasiseseisvumispäev ju." Vajutanud ukselingi vargsi alla, osutas see ootamatut vastupanu. Tul-Nuk oli hämmingus... tal ei käinud uks kunagi lukus ja nüüd äkitse oli see kinni mis kinni. Proovis kõhklevalt korra veel, ehk oli see vaid meelepete. Link vajus küll alla, kuid uks lahti ei läinud... See hakkas Tul-Nuk'ile tuska tegema... Nüüd lõgistas ta seda juba jõuliselt, üles-alla... sihikindlalt ikka uuesti ja uuesti... Kuid mis ei avanenud, oli uks. Alistunult puges väike Tul-Nuk keskpäeva paiku diivani nurka ja jäi ainitisilmi ust põrnitsema "häh, ma võin ju telekast kah vaadata, mida toredat seal väljas täna toimub!"...
Lõppeva päeva viimase tunni eel oli ta täis enesekindlust. Nüüd oli tal plaan! Tuleb olla vaid visa ja järjekindel... ja nii väike Tul-Nuk tegutsema asuski... Kuniks uue päeva seitsmendal hommikutunnil jõudis ta arusaamisele, et üksi läheb tal riskantseks. Suure visadusega oli ta suutnud ukse vahele juba väikese õhuprao nihverdada. See valmistas Tul-Nuk'ile suurt rõõmu! Ent nüüd tuli olla eriti hoolas, et järjepideva madistamise käigus uks uuesti kinni ei prantsataks, sest endiselt osutus see visa vastupanu. Abibrigaad saabus peatselt, kuna Tul-Nuk oli ettenägelikult enne kesklinna liikluse tipp-tundi tegutsenud... Väljastpoolt kostusid sõbralikud ja abivalmid hääled. "Hurraa, ma olen päästetud!" hõiskas Tul-Nuk'il rinnus rõõm. Hääled olid... kuid ust avama ei tõtanud keegi... Küll pandi mingeid andureid ja mõõdeti, kord ühtmoodi, kord teistmoodi... Aga ikka pidi Tul-Nuk ise toimetama. Sama visalt ja hoolega, nagu ta oli seda eelmisel õhtul tasa ja targu alustanud. Teadmine, et teda teisel pool oodatakse, andis indu juurde - "Ma olen küll pisike, aga ma suudan! Sain siia väikese prao, saan suuremagi!". Ja niiviisi, hing väikest trotsi täis, jätkas ta oma visa ja jõulist vabadusse murdmist. Andurid aina registreerisid, et kõik kulgeb plaanipäraselt ja Tul-Nuk on oma tegemistes väga tubli. Need positiivsed sõnad ergutasid teda niivõrd, et kell 13:24, kui ta oli suutnud oma pea ukse vahelt välja pressida, avanes uks kui võluväel... "Hurraa, ma sain välja, ma olen Vabaduses! Kas te ikka näete ja kuulete mind?! Jee, ma olen tegija!" Kogu ruum, ja ilmaruum, oli korraga õnnest paks ja sulnis, suvetäis päikeselist sumedust oli laskunud Tul-Nuk'i ümber... Hinged, nii väikesed kui suured, pakatasid otsatust, kirjeldamatust rõõmust :).


* * *
22. august – tutvumine.

Kuna me Tul-Nuk'iga mõlemad olime nii tublid ja kõik kulges tõepoolest ideaalselt hästi, lubati meid haiglast koju veel enne, kui 24 esimest elutundi täis said. Isa tuli koos vanemate lastega järgi ja viis meid linnakoju. Asetanud Tul-Nuk'i oma suurele voodile, selgus, et suuremat sorti "last" vajab ümber laadimist. Nimetatud tegevus aga ei ole uuele ilmakodanikule sugugi meelepärane, millest anti ka koheselt kõva kisaga märku. Õde-venda olid Tul-Nuk'ist niivõrd elevuses, et hoidsid kogu aeg meie ligi ning jälgisid igat liigutust, mis mina või pisike tegime. Äkitselt, kui Tul-Nuk oli mõned hetked katkematut sõjakisa teinud, hakkas kolmene Karolin suurte pisaratega lohutamatult nutma. Väike hing ei saanud lihtsalt aru, miks beebi nutab ja nii need emotsioonid valla purskusid... Küll oli hea, et isa sel hetkel olemas oli. Kui mina beebiga asjatasin, sai suurem neiu oma vajaliku tähelepanu ja selgitused, miks asjad on just nii, nagu nad on :). Mõned korrad peale seda vaadati nutvat beebit veel kõhklevalt, kuid nüüdseks on arusaam, et beebist ei olegi veel mängukaaslast, vaid on keegi, kes sööb, magab ja karjub. Aegajalt teatatakse ikka tähtsalt: SEE karjub, SEE jäi nüüd vait :).

* * *
24. august (nüüd juba maakodus) – lapsesuu.

Karolin: "Tita sööb tissi."
Emme: "Ei söö tissi. Tissi seest tuleb piima."
Karolin: "... ja vorsti ja liha ja kartulit..."

* * *
Hetkel veel ilma nimeta, kuna konsiilium ei ole üksmeelt saavutanud.