teisipäev, 18. detsember 2007

Kõik müügiks?!

Kingiti mulle ilus väike jõulukaktus, mis oma kasvu kohta võiks öelda, et õitses kui pöörane. Või vähemasti tahtis seda! Hinge tegi soojaks, ümbritseva detsembrikuu lumeta hallusegi lõi veidikenegi särama :). Imetlesin ja kiitsin salamisi pisikest - ise nii väike, aga tubli! - pikkust teisel vaid 3-4 lehe lüli jagu ja pea kõik tipud õisi ja õienupukesi täis!
Järgnesid päevad täis askeldusi-toimetusi, kuniks ühel päeval avastasin taimel mulla kuivanud olevat. Ei midagi, kastsin siis taimekese ära. Vaatamata sellele leidsin aga mõned tunnid hiljem mõned maha kukkunud õienupukesed. Kui neid aja möödudes jätkuvalt aga üha rohkem ja rohkem poti kõrval oli, hakkas süümeuss hinge närima. Vat mis ma nüüd ilusa lillega tegin! Oleksin natukenegi varem teda kasta märganud, oleks ta ehk veel täies elujõus... Ja õiesadu jätkus, meel läks aina kurvemaks ja kurvemaks... Kuniks kuulsin, et ka teisel, samal ajal ja samast kohast soetatud taimel täpselt sama nähtus on, ainult selle erinevusega, et too ei jäänud nii pikalt kuivale kui minu oma. Hinges läks kergemaks, ehk tõesti see kaduv ilu ei olnudki minu tähelepanematuse vili? Miski aga krõpitseb mu sisemuses visalt edasi... Mõruks kipub meel. Kas tõesti on õitseva lille väärtus vaid 1,5 nädalat?! Et ostad ilusa taime, lilleäri saab oma papi kätte - kaup maha müüdud ehk missioon täidetud - ja muu ei olegi enam oluline!? Või ongi väärtuslik vaid see hetk, mil see ilu müüjalt ostjale ulatatakse...?!...
pühapäev, 2. detsember 2007

Vaenlasega voodis... vol 2

Hommikul läbi une kuulsin, kuidas poiss omaette nahistama ja madistama hakkas. Üldiselt kui põnglane vähekenegi laseb, tukun edasi. Kui ta aga kärsitu ja pahas tujus on, ajab mu oma kisaga koheselt voodist välja. Valdavalt ta siiski mängib hommikuti pool tunnikest omaette ja siis selle aja peale suudan ka mina endale pildi ette võtta. Nii ka täna - poiss asjatas oma voodis, mina pugesin aga sügavamale teki alla... kuni korraga... pats-pats ja mürts oli mul keegi kõhu peal. Kas sa näe - oma laps!
No ütle, mis sa ütled... läbi need minu hommikused tukud :(.
Juba nädala jagu oleme issiga vaadanud, et põnglasel see jalg nii hoolega kõrgele voodi äärele käib, et see nüüd ainult aja küsimus, millal ta end sellele jalale järgi vinnab. Aga et see nii ruttu juhtub, seda ma veel ei oodanud küll...
Hm, huvitav-huvitav, mis üllatus mind järgmisel pühapäevahommikul ootab?!
pühapäev, 25. november 2007

Vaenlasega voodis... vol 1

Hommikul, kui uni juba hõredam, tundsin läbi une, et puusakondi-taljejoone juures kõditab miski. Tegin silma lahti, poiss nohises oma voodis, iss norskas teises toas, olin laias voodis üksi. Kas ikka olin?! Järjekordne kerge kõditus sundis tekki ropsuga pealt tõmbama ja kaema, et mis imelugu see siis toimub minu voodis? Veel kiirema liigutusega, kui tekki tõstes, olin kerge karjatuse saatel voodist väljas. Ja seal ta oli - tumehall väike hiireke. Hiir! Minu voodis! Minu kaisus?! Prrr...
Lisaks sellele, et ta oli mõne nädalaga mu padjapüüri sisse ja teki alla oma siniste mürgikuubikute varu teikitanud, mille ma eile õhtul saabudes avastasin ja enne magama minekut likvideerisin, oli tal nüüd vaja mulle veel kaissu sooja ka pugeda?! Nojah, saan aru, kuna iss kõrval padjal magas, siis sinna nagu hästi ei saanud oma "maiusi" ladustada... aga ikkagi, miks just minu padi?! Nagu neid nurki ja kapialuseid vähe oleks...
Järgmisel hetkel tormasin juba kui peata pöörane kana teise tuppa issi juurde... see oli nii unesegane, et ei saanud ööd ega mütsi aru, mis ma talle seal seletasin... Noh, oli hiireke... ja siis?... Igaks juhuks tuli ja tsekkas mu voodi siiski üle, justkui ma oleks tahtnud, et ta sealt miski kolekolli välja ajaks. Heh seda naiste mõistust mõnikord...
Viimaks, kui rahu maapeal, otsustasin veel pühapäevahommikuselt tiba laiselda ning teki alla tagasi tukule pugeda. Samas oli poiss selle madina peale juba virgeks muutunud ja ärkas üles. Tegi meele naguke mõruks - no oli mul vaja nüüd siis niimoodi kiljatada? Aga teisalt... ega see hiirega ühe teki alla pugemine enam kes teab mis ahvatlev ei tundunudki. Tuli korra, tuleb äkki teisegi...
teisipäev, 31. juuli 2007

Veemõnusid nautimas

Kui välja arvata aastate tagune Saaremaa sanatooriumi spa's käik, oli tänane nii Mauripoisi kui emme elu esimene spa'tamine - Kaelvi spa keskuses :) Paraku ei saanud enne minna, kui alles õhtul peale tööpäeva, kuna emme sõbranna Triinu pidi päeval tööl olema. Sättisime siin siis Mauriga päeva plaani paika ja üritasime kõik tip-top hästi teha, kuid välja ei tulnud sellest mitte tuhkagi. Põnglane oleks justkui adunud, et õhtul miskit põnevat toimuma hakkab. Plaanitud lõunane magamine, et poiss saaks end väljapuhanu ja värskena tunda, jäeti lihtsalt ära. Vähemasti oli üle tunni mul voodis, sai natukenegi oma ülekeevat rahmeldamiseenergiat maha tõmmata. Sõi ta vähemasti ilusti, seda muret ei olnud, et poiss nälja pärast virisema hakkaks. Igaks juhuks võtsin siiski natuke näksimist ja juua kaasa ka...

Ilm oli super rõve - kogu aeg sadas ja hull tuul möllas tänavatel. Ega sellest miskit hullu olnudki, saime autoga ju kesklinna, kuid viimane pool kilomeetrit tuli meil siiski jalgsi minna. Oma kümmekond minutit sai poiss autos tukkuda ka ja eks ta siis kärus istudes natuke jorr oli, kuid ei midagi hullu, sest nii põnev oli ju, palju see emme sellise ilmaga lapsega ikka väljas käinud on, ja linnas veel seda enam!

Ei saaks öelda, et rahvast just vähe oleks olnud. Ilmselt mängis rolli peale tööpäeva järgne vaba aeg ning viimane sooduspäev st 2in1 ehk kaks piletit ühe hinnaga. Aga ega seda rahvast nüüd segavalt palju ka olnud, lihtsalt pole harjunud enam rahvamassides liikuma... Aga spas oli vahva! See on hea, et seal on väikelastele oma bassein, kus nad madistada saavad. Maurile oli vesi üle põlve poolde säärde, piisavalt selline kõrgus, et poiss sai isegi käpakil edasi liikuda, nina mahtus veel veest välja :) Lastebasseinis olid vahvad junglitegelased, kes siis erinevatel viisidel vett välja ajasid, eriline magnet oli puu otsas olev pärdik, kel veejuga suust kaarega alla langes. Nii kui Mauri sellest kinni haaras, oli juga kadunud ja kõik maailm pritsis väikest poissi. Täielik müstika! Seda pidi siis ikka ja jälle katsuma - on juga ja enam ei ole! :) Ja kui suuremad lapsed (tädid-onud) pärdiku suu juures joa kinni katsid, hakkas pärdiku kõrval olev papagoi vett pritsima, kuid kuna linnuke oli kõrgemal, siis selle joa surve jäi natuke lahjaks ja see ei pakkunud eriti lastele pinget... siis sulistas vees veel üks krokodill, kes ka vett suust välja ajas, ning boamadu, kel samased kombed, mõnules basseini ääre peal. Krokodill oli ka sõber, tema otsa sai ronida ja teda sai patsutada! Lisaks lastebasseinile oli hulgaliselt (vist vähemasti 5) ümmargust mullibasseini, kuhu igasse mahtus u 10 inimest. Nendes oli erineva soojusastmega vesi, mõni oli suisa päris kuum. Hea oli seal soojas käia :).
Kuigi rahvast, suuri ja väikesi, oli palju, saavutas poiss hea kontakti kahe isikuga - vanema paksemat sorti vene mammiga ja u 5-6 aastase, tundus, et hispaania keelt kõneleva, väikese tüdrukutirtsuga. Viimasega oldi kohe päris suur sõber, aeti laia naerunäoga käed juba pikalt ette kui ta silmapiirile ilmus ja ei mingit võõrastamist. No tegelikult see võõrastamise periood ei ole meil veel päris kätte jõundud ka, vahest on mõnikord natuke häbelik... Üritasin siis omaette mõtiskledes selgusele jõuda, miks just need kaks persooni? Vene mammi kohta pole mul paraku ühtegi head teooriat, vahest vaid ainult see tähelepanek, et ta oli lihtsalt ise hästi aval ja sõbralik ja aktiivne, kes initsiatiivi üles näidates ise lapsega kohe tegelema hakkas. Ja millisele lapsele see ei meeldiks, kui temaga tegeletakse? Ja see tüdrukutirts... temaga on asi lihtne - ta näis Maurile oma suurema poolõe koopiana, selline tumedamat sorti, tumedad ja pea sama pikad krässus juuksed ja pruunid silmad. Ja muidugi see lapselikult siiras rõõm, mida teineteist nähes tuntakse ja vastastikku kiiratakse...

Üldkokkuvõttes üks igati tore ja elamusterohke seiklusõhtu oli - põnglasele palju uusi elamusi ja teistmoodi olemise põnevust, emmele natuke lõõgastust - vesi, see on ju nii mõnus! :). Ja kui see poiss nii püsimatu ringitormaja ei oleks, võiks mõelda ju taaskülastusele... aga valus kukkumine libedas pesuruumis tegi mõneks ajaks ettevaatlikuks. Ei adu ta neid ohte veel seal, kus peaks... ehk aitaksid spetsiaalsed kummipapud? Ei tea, ei ole paraku midagi sellist poes näinud. Peaks viist usinamalt otsima...
pühapäev, 24. juuni 2007

Pilditu jaanipäev

Hommikul, kui pilt natukene selginema hakkas ja eilset õhtut meenutatud sai, selgus, et eilsest toredast päevast polnud mitte ühtegi pilti! Mõned tunnid enne jaanitule süütamist otsisin välja oma videokaamera ja digifotoka jäädvustamaks mõningaid pilte põnglase esimesest jaanipäevast. Selline mõnus rahulik kodune jaanituli oli - mina, minu pere ja muud loomad. Kokku oli rahvast kümne ringis, koerloomi kokku tükki neli. Oi seda piiritut vabadust ja hullamiselusti! Kõik kohad tundusid koeri täis olevat... Tuli oli igati aus ja hea, samuti grill ja keelekaste. Ilmateade hirmutas öise vihmasajuga, mis kell üks öösel paraku saigi tõeseks. Lahkusid esimesed külalised. Jutusuminat jätkus pea poole kolmeni, kui peale viimaste külaliste lahkumist viisin põnglase tuppa magama, misjärel ka ise unne suikusin. Iss olla kella nelja aeg otsad kokku tõmmanud.

Kogunesime täna pere väikeste ja suurtega memmede juurde eilsetest grilliülejääkidest lõunagrilli tegema. "Ma ei teinud eile ühtegi pilti, unustasin täiesti ära" olid Rasmus-poisi esimesed sõnad, kui üleaedseteni jõudsime. Sarnased sõnad lausus ka Aljas, misjärel minagi eeslausujatega ühinesin. Ja nii saigi kamba peale pilditu jaanipäev. Ega selles ju miskit erilist olegi, aga tavaliselt on keegi ikka kuskil mõne klõpsu teinud... seekord siis mitte ühtegi... vaid isiklikud mälupildid toimunust :) Hinges natukene kripeldab, et nüüd ei olegi poisile tema kõige esimest jaanituld näidata, pidas ta ju nii vapralt ja tublilt pool pidu vastu. Eks neid tulesid saa tal veel palju olema, kuid mitte ükski neist ei ole see esimene...
PS: eilne oodatud rattasõit põnglasega jäigi ära, pealelõuna oli lihtsalt nii tihedat toimetamist täis. Ja ega jõua tänagi, ehk homsest läeb taas tiba lahedamaks :)
laupäev, 23. juuni 2007

Jälle ratastel!

Oooh, võimas oli see tunne! Suvine õhtupäike, tuulekene soe, küla vahel vinav lehmakoogilõhn sõõrmeis... suvi oma täies hiilguses! Väntad ja väntad, kord kiiremini, kord aeglasemalt... pisike Mauri selja taga nihelemas. Tegi väikemees ju oma elu esimest rattasõitu! Vaatamata juba hilisele õhtutunnile ja peatselt saabuvale uneajale näis kutt sõiduga igati rahul olevat. Isegi kiivri, mis talle elus esimest korda pähe sai pandud, vastu ei tulnud suuremat protesti. Ju ümbritsev ja teismoodi tegemine-olemine oli niipalju põnev, et "võõrkeha" peas ei tulnud sõidu aeg enam meeldegi... Põnglane nokitses minu selja taga omi asju, uudistamist oli ju palju, mina aga tallasin pedaale ja mõtisklesin omaette, et kuda ma küll olen need kaks aastat ilma rattasõiduta hakkama saanud... Aga nii vahva on nüüd - pistad poisi tooli ja annad muudkui aga minna! Enam ei peagi üksi väntama, väike abiline on ju ühes ;) Mine tea, kui suve jooksul selle va õige sadula maitse jälle kätte saab, ehk teeb suve lõpupoole ühe pikema matkagi... nii kangesti tahaks ju...

Põnglane põõnab praegu oma lõunatudi, üritame siin issiga õhtuseks jaanituleks materjanti kokku korjata, grillimise platsi valmis seada ja muid toiminguid õhtuseks mõnusaks äraolemiseks toimetada. Aga kindlasti leiab ka ühe tunnikese, et teha üks eilane tiir, kui väikemees unest ärganud on :)
reede, 1. juuni 2007

Ikka põnglasest...

Aeg on hakanud tormama pöörase kiirusega, mistõttu üha vähem jääb vaba aega siia midagi kirja panna. Ja sellest on kahju... Aga eks elu koosnebki valikutest ja tähtsatest ning vähemtähtsatest asjadest. Olgu minu tegemistega kuidas on, üritan nüüd vähemalt põnglasega seotud auku siin natuke täita:

* 5 päeva peale kolmandat hammast tuli meile ka neljas hammas, ülesse, ilusti eelmise kõrvale. Nüüd on ees 4 väikest kikut. Tänaseks pole neid rohkem juurde tulnud. Aga see on nüüd nii vahva, kui ta naeratab ja siis need väikesed valged pärlikesed paistavad põselohkude vahel :). Arvan, et siinkohal põnglase hambateema ka lõpeb, ega ma saa kõiki neid üles lugema jääda, aga minu meelest need esimsed neli need kõige tähtsamad on :).

* 1. maist suleti meie kohalik kauplus, mistõttu pean lapsele piima toomas käima nüüd kas Mustamäel või Nõmmel. Nii pistsingi põnglase kärusse ja kalpsasin Mustamäele. Kuna tee on piisavalt pikk, jäi poiss ilusti magama. Minul süda ka hea ja rahul, et poiss saab õues olla nii kaua, kui mina poes ära lippan. Ei olnud ju kavas shoppamisega tegeleda, vaid võtta kiiruga külmikust piim ja kassasse. No nii, kassas aga oli järjekord. Mingi paar-kolm inimest enne mind. Et üldsegi mitte palju, peaks ju ruttu minema. Aga kus sa sellega! No nii aeglast kassiiri ikka annab otsida! Lisaks sellele, siis tuli veel mingi saalitöötaja, kellel oli probleem, kas too kohvi on ikka kannukohv või filtrikohv. Ja küll nad siis keerutasid seda pakki seal käes, küll ühtpidi ja teistpidi ja... aeg läks... Heitsin pilgu kassiiri taga olevast aknast välja... ja mis ma nägin?! Mingi memmeke, soliidselt riides, kloppis käru, milles oli minu poiss. No selge, põnglane oli vahepeal üles ärganud ja oh siis seda paanikat, emmet ei kuskil! Ju see tuul oli vast, mis poisi üles ajas, sest ilm oli väga tuuline ja ega mul seal poe ees polnud suurt valida ka, kuhu poiss panna, tuul keerutas igatepidi. Vaatan siis mina klopitavat last ja kibelen välja, aga no mitte kuidagi ei liikunud järjekord edasi... Ausalt öeldes kohe tigedaks tegi. Kummaline, kuidas ikka mõnel nii palju aega on, eriti veel klienditeenindajal... Aga midagi seal kraaksuda olnuks ka mõtetu, ega ta sellepärast end kiiremini liigutanud oleks. No lõpuks siis sain välja röökiva lapse juurde. Tänasin memmekest ja rahustasin last. Natuke arusaamatu või mõistetamatu on minu jaoks, miks arvatakse, et kui laps nutab, siis peab teda hirmsasti kloppima? Poiss ikka "lendas" ülesse ja alla, niipalju kui käru välja võttis... Ise mõtlesin, et kui põnglane oleks vahukoorest, oleks ma vahtu aetud lapse saanud :) Tänasin memmekest aga selle eest, et ta vaevus lapsega üldse tegelema. Ei oskagi siinkohal öelda, oli see nüüd poisi seisukohast parem või halvem, kuid millegi pärast arvan, et kui keegi poleks tast üldse välja teinud, oleks see siiski hullem olnud.

* Ka järgnevate poeskäikudega hakkas ilmnema, et emme ei tohi silmapiirilt kaduda, nii on kohe ahastav pisaratega nutt lahti. Totaalemmekas. Ja mina veel arvasin, et põnglane on selline omaette hakkamasaaja. Aga eks selline etapp ole vast ikka kõikidel lastel - hakatakse üha enam tajuma ümbritsevat maailma ja emme kadumisega kaob ka teatud annus turvatunnet ja nii tundubki kogu ülejäänud maailm suur ja kole...

* 22. mail käisime pediaatri juures tavakontrollis. Perearst arvas, et võiks võtta vereproovi, kuid kuna seda sai eelmine kord pediaatri juures tehtud (teine polikliinik, kui perearstil), siis pediaater otsustab, kas on vaja või mitte. Et ei ole mõtet võtta lapsel vereproove erinevates med.asutustes, olgu ikka andmed ühes kohas koos. Pediaater tunnistas meid terveks ja tugevaks, vereproovi järgi polnud mingit vajadust. Saime nõuandeid, mida põnnile edaspidi süüa võiks anda, soovitas isegi pissipotile harjutama hakata, lasta suvel õues paljalt ringi lipata jne ...
Mõõtudeks saime: 9,8 kg ja 73,5 cm.
neljapäev, 10. mai 2007

Hüppehammas

5-6. mai: Nädalavahetus, mil tavaliselt oleme Leevil kanuuga igasuguseid trikke tegemas. Ilmad aga ei soosinud veel pisipõnniga välja telkima jääma (ööseti temperatuur alla nulli) ning endal oli üks lõpetamist vajav projekt käsil, mistõttu jäime põnglasega seekord veel koju, iss läks aga vetele vägitükke tegema. Kui ilmad ja olukord vähegi lubavad, oleme sügisel platsis :)
Päev põnglasega kodus möödus nagu iga teinegi - oli naeru, oli nuttu, oli jonni... Üks jonnituur võttis võimust, kui ta mu kõrval võrevoodis askeldas. Kes seda jonni põhjust nüüd täpselt teab, oli see tuku, oli see janu või hoopis opa vajadus, igatahes jalgu trampima see pani. Põnglasel on voodis jonnides kombeks hoida voodi servast kinni ja siis üles-alla hüppama hakata. Ja kuna need käekesed-jalakesed veel nii kindlad ja koordineeritud siiski ei ole, on ikka juhtunud, et ta musipidi vastu voodi serva hüppab. Oi siis seda nuttu... Nii juhtus tänagi. Mats oli päris kõva, isegi kõrvale valus kuulata. Ei siis aidanud muu, kui emme opasse ja jääkuubikut imema. Nii saime verejooksu ruttu kinni, katkes nutt ja kuivas pisar, poisile jagus põnevustki. Ülemise parema hamba kohal (st kohal, kuhu peaks hammas tulema) oli päris kobe verevalum, täpselt hamba kujuga... See tegi ühtaegu nii murelikuks, kui süstis tiba lootustki...
Ja järgmise päeva hommikul, seal ta oligi - verevalumi asemel ilus väike valge kikuots igemest välja trüginud. Selle hamba kohta saab küll öelda "välja hüpatud hammas" :)
kolmapäev, 9. mai 2007

Kallaletung

28. aprill: Käisime Jüris uues kaubanduskeskuses, väljusime juba poest, kui issile meenus, et midagi olulist jäi ostmata. Koos kaupadega oli ostukärus ka Mauri, loomulikult ikka selleks ettenähtud istumiskohas. Läks siis iss poodi tagasi, meie liikusime põnglasega auto poole. Olin poest väljunud ja otsisin turvalisemaid kohti madalatest äärekividest (millegi pärast seal ei ole see üleminek asfaldiks eriti sujuv) ülesõitmiseks, kui poiss korraga täiest kõrist kisama pani. Ja järjest hullemini röökima hakkas, täitsa paanikas tundus olevat. No mina ei saanud asjast kohe mitte midagi aru - ta ei "tõmmelnud" ka, ega tõmbunud kössi, et oleks kuskilt sisemiselt valus olnud. Jõudsin siis lõpuks röökiva lapsega autoni, iss saabus ka ning asju ja last autosse tõstes korraga näen, lapse põsel mööda lõualuujoont pikad verevermeis kriipsud, nagu oleks kassi käest sugeda saanud. No täiesti müstika, mis müstika, polnud seal ei kassi ega keskit muud. Kontrollisin veel ostukäru (uhiuued, kõike võib ju juhtuda, väike tehasepraak vmt) käega katsudes üle - sile, mis sile, ühtegi plastmassi- ega traaditeravikku ei suutnud tuvastada. Autoga kodupoole sõites oli hämming missugune, no kuidas saab lapse nägu niimoodi verekriimuliseks?! Kodus siis lõpuks saabus müsteeriumile täiesti eluline põhjendus. Olin talle uue (st tema jaoks uue, saadud kasutatuna sõbrantsi käest) dressipluusi selga pannud ja sellel oli kõige ülemine kapronluku lüli katkine ja oi-oi kui terav! Kui ma sealt äärekividest alla sõitsin, ju siis käru rappus piisavalt nii palju, et see lukulüli lapsele kallale kargas ja pisikeses näos edasi-tagasi hõõrdus... Oh seda algaja lapsevanema kogenematust :( A no tõesti ei tulnud selle peale, et peaks kõik lapse riideesemed sõrmede vahelt läbi libistama või kohe esimese asjana lapse hilpe kuritegudes kahtlustama hakkama. Aga eks need kogemused ju elu enese käigus tulevadki :) Lihtsalt... lapsest oli kahju. Õnneks unustas ta selle peagi ning müttas oma igapäevaseid madistamisi sama innukalt, kui ennegi :)
teisipäev, 17. aprill 2007

Õue!

16 aprill: Terve möödunud nädalavahetuse oli mõnusalt suvine - päike paistetas nii soojalt-soojalt, linnud laulsivad ja siis veel need muud loomad ja mutukad ja putukad sinna juurde... ainult tiba tuuline oli. Hm, huvitav, kui sügisesi sooje ilmu nimetatakse vananaiste suveks, kas siis kevadisi nimetatakse noormeeste suveks - et aga lähed ja istud lumest paljaks sulanud murumättale, nööbid õlled lahti ja lihtsalt oled ja püüad kevadpäikest :P... Muud tarka ju nagunii veel teha ei kannata, ei maad kaevata, ei külvata, ei istutada.
No tegelikult lehti riisuda ja aeda koristada kannatab küll, kui aus olla. Ja seda kavatsesingi täna teha. Eile istus Põnglane kenasti kärus, uudistamist oli piisavalt nii palju, et ei tulnud nagu mõttessegi end kõhuli pöörama hakata. Nii läksin ka täna kindla peale välja - laps kärusse ja ise askeldama, vargsi hoidsin poisil kogu aeg silma peal. Siis aga oli ühe probleemiga nii palju asjatamist, et kui viimaks Põnglasele pilgu heitsin, oli too täies pikkuses kärus püsti! Siuh, käis jutt hingest läbi! Korraks isegi kangestusin, kuid järgmisel hetkel leidsin end juba käru juurest. Ei taha mitte mõeldagi, kui ta sealt end välja oleks ukerdanud. Vot sulle siis neid käru rihmasid! Nüüd pean sinna kiiremas korras ühed "traksid" peale monteerima. Kuhu ja kuidas ei oskagi hetkel öelda, esmapilgul ei näinud kohtagi olevat, kuhu neid kinnitada. A küll ma midagi välja mõtlen ;). Selge oli see, et sedasi ei saa ma aias kohe mitte midagi tehtud. Mõni hetk hiljem söötsin tal kõhu täis ja läksin jalutama, ehk jääb magama, siis kaks tundi aega enda tarbeks kindlustatud. Justkui oleks mu mõtteid lugenud, kiuste ei kavatsenudki magama jääda. Peale kolmandat püstitõusmist kiirustasin ära koju, pole ju mõtet teisega ainult kätshida. Kiiremas korras oli vaja miskit välja mõelda, kahju olnuks last, ja ennastki, nii ilusa ilmaga toas hoida. Termomeeter näitas +20,3 C. Ainus võimalik väljapääs - laps koos voodiga õue! Kuna mul ei olnud last hetkekski kuhugi üksinda panna ega jätta, siis tuli iss lõunaaeg kodust läbi ning sättis meile elamise õue. Mina häpi, laps häpi :). Sain mina oma toimetamised tehtud, poiss omad annused värsket õhku ja päikest.
Lilleilu poolest on aias praegu natuke nukker aeg, lumikellukesed on oma ilu minetanud, märtsikellukad veel siiski kelluka nägu, uute õitsejatena leidsin peenrast sinililled. Kuna neid meil ainult üks puhmake, siis ega nendegi ilu kauaks jagu. Järgmiseks kevadeks peab üritama ikka krookuseid mulda panna, oleks natukenegi rohkem seda kevadist õiteilu...
reede, 13. aprill 2007

Vol ...

Askeldasin parasjagu köögis igapäevast rutiinset toimingut teha, kui korraga tabas mind see müstiline hetk. Ei teagi nüüd, kas oli see välgatus mõtetest, tundmustest või hoopis selgepiirilisest mälupildist. Tavaliselt eelistan lapsele süüa teha siiski omaette, ei pea vajalikuks temaga köögis kuuma pliidi ja tuliste möginatega koos mässata. Poiss kiskus enne sööki suure jorina lahti, mille peale mul süda haledaks läks ning nii võtsingi ta endale kaenlasse, täpsemalt puusale istuma. Katsusin kahvliga kartuli-kaali-porgandi pehmeks keemise astet, pöörasin end ümber söögilaua poole, sättimaks paika vajalikke nõusid. Tõstsin poisi söögitaldrikut õigesse kohta, kui käis "plaks" - justnimelt see hetk, justnimelt see liigutus, justnimelt kõikide asjade nendel kohtadel olek, kus nad parasjagu olid, justnimelt need värvid... Kestis see tunne healjuhul 10-20 sekundit, kui sedagi, aga selgelt kangastusid silme ette pildid, et olen seda protsessi juba korra läbi elanud. Esmalt oli tundmus, et nägin seda kunagi unes... nägin seda kunagi enne poisi sündi... See tunne on nii kummaline, lummav, müstiline... oleks nagu teatud äratundmisrõõm... hetk hiljem aga hirm...
Sellest momendist üle saanud, hakkas kaine mõistus analüüsima, et ma ei saanud oma last näha unes ju enne tema sündi, just sellisena nagu ta mul on... Samas aga oli teadmine, justkui olnuks see hetkepilt kunagi ammu-ammu, mis välistas olemast katke mingist viimase aja unenäost.
Deja vu tundmusi olen läbi elanud teadlikult teisme-east saadik (varemalt ma seda kas ei teadnud või ei osanud sellele tähelepanu pöörata) kas rohkemal või vähemal määral. Mäletan üht aastat, kus neid situatsioone oli mul väga palju... See oli üks pingelistest aastatest. Peale seda olukord rahunes ja arvasin isegi, et olen sellest "nähtusest" lahti saanud. Mõni aeg hiljem tekkisid need taas, küll harvem, aga nad on siiski olemas... on kogu aeg minuga...
Mõnikord, peale selliseid läbielamusi, taban end ikka selle üle mõtisklemas, et mis asi see deja vu siis ikkagi on - kas tõesti mällu jäänud läbielatud situatsioon unest või ehk äkki midagi "Matrixi"-laadset, kus me kõik mängime teatud reeglite järgi ette söödetud rolli... ainult, et osadel meist on "delete"-funktsioon puudulikult oma ülesande täitnud...
neljapäev, 12. aprill 2007

Silmaarstil käik

11. aprill: silmaarstile oli aeg kinni pandud kella 14:00-ks, polikliinikus olime juba 45 min varem. Ja hea oli, et nii vara jõudsime, täielik hullumaja valitses seal, üle kahekümne inimese oli meie ees registratuuri järjekorras. Istusime siis oma korda ootama ja no ei liikunud see järjekord, kohe mitte sugugi ei liikunud, osuti kella numbrilaual see-eest liikus aga hoolega. Tekkis juba kerge sabin sisse, et kas saamegi niimoodi õigeks ajaks arstikabineti ukse taha. Varsti laekus õnneks kolmas registratuuritädi ka, siis näis asi natuke edenevat. "Väikese lapsega tulge siia" kuulsin teda ütlevat ja meie poole vaatavat. Soh, kas tõesti?! Vaatamata järjekorranumbrile, mille kohaselt vähemalt 15 inimest pidanuks veel enne meid olema, saime jutule. Hakkas siis usinasti poisi isikukoodi masinasse klõbistama, kui teatas, et ta ei leia. No toksis seda siis vähemalt kolm korda ja ikka ei leidnud. Nüüd valdas mind puhta hämming - kas ma siis tõesti polegi silmaarstile numbrit kirja pannud, ometigi on see mul ju must-valgelt paberil kirjas?! See ei ole ju võimalik! Üldiselt lamendilööja tüüp ei ole, aga siis hakkas küll aju juba igasuguseid mõtteid kokku genereerima teemal "mis teil siin ometi toimub?!". Peale mõningast klõbistamist suutis ta vajalikud numbrid masinale õnneks siiski selgeks teha ning saime oma visiidi registreeritud.
Vaatamata ootamatutele elamustele jõudsime kümmekond minutit enne õiget aega. Ukse taga oli veel üks pisipõnn koos vanematega, vanust võis olla nii 6 kuu ringis. Ja oi kui märjad olid tema silmad! Istusime ja ootasime, keda aga polnud, oli arst. Vahepeal tuli veel kolmas tita, tüdrukutirts. Temagi oli Maurist noorem. Täpselt kella kahe paiku hakkas õde pabereid-saatekirju kokku korjama ja väga sõbralikult meie kõigiga juttu ajama. Selgus, et arst on ise veel lõikusel, saabub niipea, kui omadega seal valmis saab. Vaatas siis meie poisile otsa - ilusad kuivad silmad pidid olema, andis lootust, ehk pääseme siit ilma torkimata minema... Salamahti seda ma ju lootsingi! ;) Poiss hakkas vaikselt ära tüdinema, kuidagi ei püsinud enam süles, kangesti oleks ju mööda pikka koridori ringi lipata tahtnud. Teiste lastega oli ka huvitav suhelda, kuid see paikne tegevus ei pakkunud pikaks ajaks pinget. 15 min peale täistundi saabus ka arst, mõneks ajaks oli askeldusi ja nõupidamisi. Jäi mulje, et teised titad olid juba kordusvisiidil. Vaatas siis arst meie poisi silma, uuris infotausta ja vanust ning otsustas: "teeme ära." Võetigi siis meid esimesena ette, st et poiss võeti, emme-issi pidid ukse taha jääma. Lihtsalt võeti mult laps ja viidi ära. Vähemalt selline ootamatu tunne oli. Toimus see kõik muidugi viisakalt ja inimlikult.
Mõni hetk hiljem hakkas kabinetist poisi nuttu kostma, mis hetkede möödudes järjest valjemaks ja valjemaks läks ning päris kisaks kasvas. Raske oli kuulata seda, pisar tükkis vägisi silma. Üritasin siis vapper olla. Ühele issidest oli seda natuke palju kuulata-taluda, jättis naise-lapse sinna ja läks ise kuuldeulatusest kaugemale. Võta nüüd kinni, kui valus see pisarakanali lahti torkimine on, eks seda teab vaid ainult Mauri ise. Üle aasta vanustele pidavat seda silma pisioperatsiooni igatahes üldnarkoosiga tehtama. Muist kisast võis tingitud olla lihtsalt emme puudumisest ja võõraste tädide jõumeetoditele allumisest... Minutid aina läksid, kisa ei kuulnud lõppevat, aeg näis venivat... Kaua see kõik aega võttis, ei oskagi öelda. Viimaks läks uks lahti ja sain oma lapse tagasi! Istus kui kukununnu õe süles ega teinud piuksugi, jube tõsine oli ainult. Nii kui mind nägi, sirutusid käed minu poole - nii kangesti oli ju emmet vaja! Kõik kisa ja nutt jäi kabinetti sisse, kätte sain sama hea lapse, kui ära andes :). Kästi siis nädala jagu silmatilku panna ning kolmandal eluaastal lapsega nägemise kontrolli minna. Poisi jõud oli arstidele imestuseks, Mauri pidavat väga tugev poiss olema. Mine tea, mis karm klaperjaht neil seal siis käis... :)

Ja siit ta tuli - esimene hammas!

Peale päevast rassimist istusin esmaspäeva (9. aprill) hilisõhtul korra diivanile, heitsin pilgu telekas toimuvale ning ühtlasi kobas nimetissõrm mulle sülle pugenud Mauri suhu. Viimastel päevadel on poiss olnud kui tatikülvimasin, kus ta ka ei liiguks, on ilajoru järel, lisaks sellele veel pidevalt kaks rusikat suus kah :) Ja mis ma tundsin! Täiesti konkreetselt kõva triibuke oli. Rõõm oli suur, esimese hooga ei tahtnud kohe mitte uskudagi, panin selle enda väsimuse ja hea fantaasia arvele... Uue päeva hommikul tegin kohe uue kontrolli ja seal ta tõepoolest oli - alumine vasak kiku! Nii pisi-pisikene, sakiline ja kõva. Hammas, mis hammas :). Et siis vanaonu sünnipäev tõi hamba, 3 päeva enne 9 kuu vanuseks saamist. Hurraaa!
pühapäev, 8. aprill 2007

Kuused, kastanid ja kukerpuu...

Vaatamata vastikult jäiselt lõikavale tuulele ei mallanud mitte tervet nädalavahetust toas istuda, näpud nii sügelesid aias nokitsemise järele. Viibinud väljas aga mõned minutid, ei olnudki see nokitsemine ühtäkki enam nii ahvatlev. Nii leidsimegi end peagi kogu perega autost, läbi autoakna oli kevadpäike märksa sõbralikum. Kolasime paar tunnikest mööda metsi. Metsas oli päris mõnus - kevadiselt küll üsna trööstitu, kuid tuule eest pakkus varju. Tahe miskit kasulikku oma aias ära teha õnneks aina kasvas, kasvas piisavalt nii palju, et pealelõunal saigi tuult trotsides näpud mullaseks tehtud. Nimelt istutasime 18 pisikest kuusepuud krundi lõunapoolsele küljele, mis praegu põllult tulevatele tuultele täiesti valla on ning suure tuulega õue peale vastiku tuulekoridori tekitab. Tean, et läheb mitmeid-mitmeid aastaid enne, kui neist kuusepoegadest miskit asja saab, aga ikkagi oli tore istutada neid teadmises, et kunagi on siin oma väike kuusemetsatukakene. Okei, okei, 18-st kuusest just metsatukakest ei saa, kuid eks mõned isendid ole juba eelnevatel aastatel sinna oma koha leidnud...
Tänaseid toiminguid aias alustasime eile istutatud kuusekeste kastmisega. Seejärel seadsime eesmärgiks leida kukerpuule uus koht kasvamiseks, praegune oli suure kuuse all liiga varjuline. Seetõttu on ta meil nüüd ühekülgne, aga arvestades tema noort iga ja veel väikest kasvu, kasvab selle kindlasti välja, pakkudes tulevikus lopsakat silmailu. See tehtud, tampisin mutimullahunnikuid maa sisse ning tõmbasin raudrehaga tasaseks. Pagana mutid, ma ütlen küll! Kogu aed ja õu on nagu seasongermaa, urrr! Ega neid kõiki jaksanudki tasandada, enne sai hing täis. Käsi haaras murureha järele, hea end vehkimisega maandada. Sain paar korda tõmmata, kui reha varre otsast kukkus. Vars osutus nii vanaks ja väsinuks, et uut naela sinna lüüa polnud enam miskit mõtet. Kodust uut vart aga võta polnud kuskilt ja seepärast nüüd poodi sõitma ka ei hakanud. Sellega siis minu väljaelamised piirdusidki...
Peenramaal uudistustööde käigus tuvastasime idanema hakanud kastanimuna, mille sügisel lootusrikkalt koos paljude teiste munadega uut elu ootama sättisime. Mine tea, ehk tõesti saab kunagi mu kastaniallee-unistus teoks ja ehk on just see isend üks minu tulevastest allepuudest :)
esmaspäev, 26. märts 2007

Hammasteta

Veel enne poisi sündi nägin ma ikka unenägusid - küll värvilisi, seiklusrikkaid, jaburaid, painajaid... mida iganes. Peale Mauri majja tulekut pole mulle au antud unenägusid näha. Millegi pärast on ta ööseti halvasti maganud (siiani oleme selle hammaste tuleku arvele pannud) ja nii ei ole ka mina saanud korralikult magada. Üksvahe trallitasime iga 40 minuti järel - sain pea padjale, silmad kinni, kui poiss juba jälle karjus. Nüüdseks, mil Mauri on 8k ja 2n vana, on asi normaliseerunud. Esimest korda ärkab kuskil kolme, poole nelja paiku ja järgmine kord 5-6 ajal. Kui varemalt, kuni 6-nda elukuuni, talle kõhuli magada ei meeldinud, siis nüüd on kõhuliasend ta lemmikpoos. Probleem aga seisnebki selles, et ta ei suuda läbi une end nii mugavasse kõhuliasendisse sättida, kui tahaks ja siis ongi kisa lahti, emme peab aitama. Ikka aitan ju, kus ma pääsen :)...

Olin täna poisi pannud õue lõunatudisse, koristasin ise tuba, küürisin põrandat ja mida kõike veel, kui korraga plaks, miskid jaburad pildid silme ees. Ja vaikselt hakkas meenuma... Vastu hommikut olin näinud unenägu, detailset, värvilist ja vastikut... Reedeti on ikka näidatud küll kanal 2-st ja TV 3-st dokumentaalsaateid elust enesest, kus on siis igasuguseid veidrusi ja haruldasi haigusi jmt, millega tavainimene igapäevaelus kokku ei puutu. Nii oli ka minu unenäos Colleen (üks negatiivne ja ebasümpaatne tegelane seebikast "Kodus ja võõrsil") sattunud reporterite tule alla teemaga, et temal ei ole sünnist saati hambad suhu kasvanud... Ema kord rääkis mulle, et tema tutvusringkonnas oli üks laps, kellele ei kasvanu kunagi juukseid. No miks ei võiks siis olla ka inimest, kellele ei kasva kunagi hambaid?! Selline üsna embameeldiv teemaarutelu oli seal unenäos, näidati Colleeni nö "hambumust" - olid vaid igemed, ja näha olid hambad nende all, kuid kunagi ei kasvanud need igemest välja. Võeh!

Ju mulle on siis nii hinge läinud, et Mauri sõpradel, temast kaks kuud noorematel Joonasel ja Andreasel on kummalgi juba kaks hammast suus, ja meie poisil ei ühtegi... Ülevalt igeme alt paistab kummaltki poolt vähemalt kolm hammast, alt ei midagi. Millal ükskord need välja kasvavad, eks elu näitab :) Sinnamaani vaatan aga omi painajaid edasi... Mhhh, kas sellist unenägu ma siis tahtsingi?!

Filmidega kaasneb see hea nähtus, et lükkad DVD mängijasse just sellise plaadi, mida parajasti ise näha tahad, unenäod, va maidad, need tulevad aga ise, ilma tellimata... Ja nii peadki vaatama igasugust rämpsu, mida su aju alateadlikult genereerib. Iseasi, kui paljut sa sellest hommikuks mäletad...

Selle kohta meenus isegi üks hea anekdoot, mille ema mulle kord rääkis.
"Pojake, mida head sa siis unes ka nägid?" küsib ema lapselt.
"Ah... igasugust jama..." vastab laps tülpinult "küll sind ema, küll isa..."

Kevadpäike

Mauri ärkas täna suhteliselt hilja, kella 9 paiku, kui issi mobla äratuskell helises. Mõnulesime veel mõnda aega niisama voodis, alguses emme-issi vahel, poiss pärast oma voodis, iss sättis tööle minema ja mina vedelesin veel mõnuga teki all. Tea, kas on see nüüd suveajale üle minemises või milles, aga nii raske oli voodist välja saada. No viimaks ikka sain... 10-ne paiku sai kutt oma hommikupudru, mängis toas ilusti omaette ja natuke peale 11 otsustasin lapsega väljas aias jalutada, vaadata, millised lilled on end juba kevadpäikese kätte sirutanud. Leidsime palju ilusaid valgeid lumikellukesi, lumeroosi, murtud südagi on oma väiksed otsakesed maa seest välja pistnud, aiamaalt leidsime eelmise sügise porgandeid ja... üldiselt on kõik ikka veel nii trööstitu, koristada ja teha oleks vääääga palju... Käisime jalutasime memmede krundist mööda jõeäärde välja, vaatasime kuidas kevadvesi pahinal voolas. Praegu annaks mõnuga seal kanuuga küll siia- ja sinnapoole kimada, kuid kuidas sa üksi ikka lähed, Maurist ju tõmbajat kah veel ei ole. Ja nii me siis vaatasime seal mõnda aega ja jalutasime koju tagasi. Oh oleks minu aed ka nii korras, kui memmedel... aga tiba vara on veel võtta kätte reha või labidas või hark... ja nii ma siis lohutan end sellega, et küll varsti... varsti on ka meil jälle olukord parem... teen veel tiiru aia tagumiste lumikellukesteni, kui adun, et poiss kuidagi väga apaatne on. Oli mul kõhuli käte peal ja ega mina ka näinud, mis ta seal täpselt tegi. Magama oli jäänud! Lootsin teda veel küll tunnike üleval hoida ja siis vankriga pikale lõunatudile panna... aga näe, ei jaksand väikemees. Nii ma siis vedisingi aiatooli, magav laps kätel, tuulevaiksesse kohta päikese kätte. Istusin toolile, sättisin poisile hea mugava asendi, ja lihtsalt vaatasin enda ümber. Soe kevadpäike paitas meie mõlemi nägusid, nii mõnsa oli olla, et endalegi kippus tukk vägisi peale... Mine tea, äkki tukastasingi mõned hetked... Niimoodi vaikselt seal toolil istudes ja oma poja unemagusat nägu nohina saatel päikese käes nähes tundsin, kuidas ma seda kohta armastan. Kuigi siin on kõik pilla-palla ja väga palju tööd on vaja ära teha, enne kui päris hea saab, aga kuidagi selline mõnus soe tunne puges hinge... rahu... vaikus... päike... kevad... lihtsalt oled... ja vaatad kasvavat elu enda ümber... Viimaks, kui neid mõtteid ja tundeid juba omajagu hellitatud sai, ajasin poisi vaikselt üles ning tulime ära tuppa. Seinakell kinnitas fakti, et olime seal kevadpäikese kaisutuses veetnud tunni... Poiss oleks kindlasti pool tunnikest veel tukkuda tahtnud, küll teeb lõunaaeg tasa ;)