Pühapäev, 8. aprill 2007

Kuused, kastanid ja kukerpuu...

Vaatamata vastikult jäiselt lõikavale tuulele ei mallanud mitte tervet nädalavahetust toas istuda, näpud nii sügelesid aias nokitsemise järele. Viibinud väljas aga mõned minutid, ei olnudki see nokitsemine ühtäkki enam nii ahvatlev. Nii leidsimegi end peagi kogu perega autost, läbi autoakna oli kevadpäike märksa sõbralikum. Kolasime paar tunnikest mööda metsi. Metsas oli päris mõnus - kevadiselt küll üsna trööstitu, kuid tuule eest pakkus varju. Tahe miskit kasulikku oma aias ära teha õnneks aina kasvas, kasvas piisavalt nii palju, et pealelõunal saigi tuult trotsides näpud mullaseks tehtud. Nimelt istutasime 18 pisikest kuusepuud krundi lõunapoolsele küljele, mis praegu põllult tulevatele tuultele täiesti valla on ning suure tuulega õue peale vastiku tuulekoridori tekitab. Tean, et läheb mitmeid-mitmeid aastaid enne, kui neist kuusepoegadest miskit asja saab, aga ikkagi oli tore istutada neid teadmises, et kunagi on siin oma väike kuusemetsatukakene. Okei, okei, 18-st kuusest just metsatukakest ei saa, kuid eks mõned isendid ole juba eelnevatel aastatel sinna oma koha leidnud...
Tänaseid toiminguid aias alustasime eile istutatud kuusekeste kastmisega. Seejärel seadsime eesmärgiks leida kukerpuule uus koht kasvamiseks, praegune oli suure kuuse all liiga varjuline. Seetõttu on ta meil nüüd ühekülgne, aga arvestades tema noort iga ja veel väikest kasvu, kasvab selle kindlasti välja, pakkudes tulevikus lopsakat silmailu. See tehtud, tampisin mutimullahunnikuid maa sisse ning tõmbasin raudrehaga tasaseks. Pagana mutid, ma ütlen küll! Kogu aed ja õu on nagu seasongermaa, urrr! Ega neid kõiki jaksanudki tasandada, enne sai hing täis. Käsi haaras murureha järele, hea end vehkimisega maandada. Sain paar korda tõmmata, kui reha varre otsast kukkus. Vars osutus nii vanaks ja väsinuks, et uut naela sinna lüüa polnud enam miskit mõtet. Kodust uut vart aga võta polnud kuskilt ja seepärast nüüd poodi sõitma ka ei hakanud. Sellega siis minu väljaelamised piirdusidki...
Peenramaal uudistustööde käigus tuvastasime idanema hakanud kastanimuna, mille sügisel lootusrikkalt koos paljude teiste munadega uut elu ootama sättisime. Mine tea, ehk tõesti saab kunagi mu kastaniallee-unistus teoks ja ehk on just see isend üks minu tulevastest allepuudest :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar