Neljapäev, 12. aprill 2007

Silmaarstil käik

11. aprill: silmaarstile oli aeg kinni pandud kella 14:00-ks, polikliinikus olime juba 45 min varem. Ja hea oli, et nii vara jõudsime, täielik hullumaja valitses seal, üle kahekümne inimese oli meie ees registratuuri järjekorras. Istusime siis oma korda ootama ja no ei liikunud see järjekord, kohe mitte sugugi ei liikunud, osuti kella numbrilaual see-eest liikus aga hoolega. Tekkis juba kerge sabin sisse, et kas saamegi niimoodi õigeks ajaks arstikabineti ukse taha. Varsti laekus õnneks kolmas registratuuritädi ka, siis näis asi natuke edenevat. "Väikese lapsega tulge siia" kuulsin teda ütlevat ja meie poole vaatavat. Soh, kas tõesti?! Vaatamata järjekorranumbrile, mille kohaselt vähemalt 15 inimest pidanuks veel enne meid olema, saime jutule. Hakkas siis usinasti poisi isikukoodi masinasse klõbistama, kui teatas, et ta ei leia. No toksis seda siis vähemalt kolm korda ja ikka ei leidnud. Nüüd valdas mind puhta hämming - kas ma siis tõesti polegi silmaarstile numbrit kirja pannud, ometigi on see mul ju must-valgelt paberil kirjas?! See ei ole ju võimalik! Üldiselt lamendilööja tüüp ei ole, aga siis hakkas küll aju juba igasuguseid mõtteid kokku genereerima teemal "mis teil siin ometi toimub?!". Peale mõningast klõbistamist suutis ta vajalikud numbrid masinale õnneks siiski selgeks teha ning saime oma visiidi registreeritud.
Vaatamata ootamatutele elamustele jõudsime kümmekond minutit enne õiget aega. Ukse taga oli veel üks pisipõnn koos vanematega, vanust võis olla nii 6 kuu ringis. Ja oi kui märjad olid tema silmad! Istusime ja ootasime, keda aga polnud, oli arst. Vahepeal tuli veel kolmas tita, tüdrukutirts. Temagi oli Maurist noorem. Täpselt kella kahe paiku hakkas õde pabereid-saatekirju kokku korjama ja väga sõbralikult meie kõigiga juttu ajama. Selgus, et arst on ise veel lõikusel, saabub niipea, kui omadega seal valmis saab. Vaatas siis meie poisile otsa - ilusad kuivad silmad pidid olema, andis lootust, ehk pääseme siit ilma torkimata minema... Salamahti seda ma ju lootsingi! ;) Poiss hakkas vaikselt ära tüdinema, kuidagi ei püsinud enam süles, kangesti oleks ju mööda pikka koridori ringi lipata tahtnud. Teiste lastega oli ka huvitav suhelda, kuid see paikne tegevus ei pakkunud pikaks ajaks pinget. 15 min peale täistundi saabus ka arst, mõneks ajaks oli askeldusi ja nõupidamisi. Jäi mulje, et teised titad olid juba kordusvisiidil. Vaatas siis arst meie poisi silma, uuris infotausta ja vanust ning otsustas: "teeme ära." Võetigi siis meid esimesena ette, st et poiss võeti, emme-issi pidid ukse taha jääma. Lihtsalt võeti mult laps ja viidi ära. Vähemalt selline ootamatu tunne oli. Toimus see kõik muidugi viisakalt ja inimlikult.
Mõni hetk hiljem hakkas kabinetist poisi nuttu kostma, mis hetkede möödudes järjest valjemaks ja valjemaks läks ning päris kisaks kasvas. Raske oli kuulata seda, pisar tükkis vägisi silma. Üritasin siis vapper olla. Ühele issidest oli seda natuke palju kuulata-taluda, jättis naise-lapse sinna ja läks ise kuuldeulatusest kaugemale. Võta nüüd kinni, kui valus see pisarakanali lahti torkimine on, eks seda teab vaid ainult Mauri ise. Üle aasta vanustele pidavat seda silma pisioperatsiooni igatahes üldnarkoosiga tehtama. Muist kisast võis tingitud olla lihtsalt emme puudumisest ja võõraste tädide jõumeetoditele allumisest... Minutid aina läksid, kisa ei kuulnud lõppevat, aeg näis venivat... Kaua see kõik aega võttis, ei oskagi öelda. Viimaks läks uks lahti ja sain oma lapse tagasi! Istus kui kukununnu õe süles ega teinud piuksugi, jube tõsine oli ainult. Nii kui mind nägi, sirutusid käed minu poole - nii kangesti oli ju emmet vaja! Kõik kisa ja nutt jäi kabinetti sisse, kätte sain sama hea lapse, kui ära andes :). Kästi siis nädala jagu silmatilku panna ning kolmandal eluaastal lapsega nägemise kontrolli minna. Poisi jõud oli arstidele imestuseks, Mauri pidavat väga tugev poiss olema. Mine tea, mis karm klaperjaht neil seal siis käis... :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar