Potsatas minu postkasti üks reklaambrošüür, millel kirjas lihtne, isuäratav retsept:
Jõuluhõnguline Kausimaius
Vaja läheb:
Piparkoogid
Pohlamoos (toored pohlad segada suhkruga)
Vahukoor
Vanilli-kohupiim
Valmistamine:
Purusta jalaga läbipaistvasse kaussi kiht piparkooke, järgnevalt lisa kiht pohlamoosi, edasi kiht vahustatud vahukoore-kohupiima-kreemi. Kaunista piparkoogipuruga ja pohladega.
Hmm, huvitav, mis sellest läbipaistvast kausikesest küll järele jääb, kui ma jalaga need piparkoogid sinna sisse purustan...
Tundub suur
2012 aasta kevadel tellisin nende lillede seemned Seemnemaailmast, kus kirjas järgmine info:
"... 150 cm kõrgune populaarne dekoratiivtaim, millel areneb 8-10 vart-õisikukandjat. Täidisõied koondunud 70-80 cm pikkustesse hiiglaslikesse õisikutesse..."
Tookord arvestasin, et 150 cm on selline paras kõrgus ja vastavalt plaanitule istutasin taimekesed varjamaks aiamaal olevat suurt piklikku kastmistünni. Täna aga hakkasin Märdiga arutlema, et ma olen seda infot vist ikka valesti lugenud, et ilmselt on taime kogu kõrguseks mõeldud ikka 150+80 cm. Kuid Märt vaidles vastu, et kassi kaalutakse ikka koos sabaga aga mitte nii, et saba kaal tuleb hiljem ise juurde liita...
On kuidas on, kuid 2.75 cm tundub märgitutest igal juhul rohkem ja uhkem :). Ja oma eesmärki veetünni varjamisel täidavad nad sellises mõõdus ideaalselt. Kuigi jah, ühtegi lille ei tohiks istutada millegi varjamiseks, vaid ikka lilleilu enda pärast, kuid see on juba hoopis teine teema ...
Avastasin, et südamikest on taimed erinevad – peaksid olema valged, kuid osadel taimedel jookseb valgetel südamikulehtedel sinine triip ning on oma olekult lokilisemad. Hetkel olen ma nendest helesinistest hiiglastest tõeliselt lummatud! :)
"... 150 cm kõrgune populaarne dekoratiivtaim, millel areneb 8-10 vart-õisikukandjat. Täidisõied koondunud 70-80 cm pikkustesse hiiglaslikesse õisikutesse..."
Tookord arvestasin, et 150 cm on selline paras kõrgus ja vastavalt plaanitule istutasin taimekesed varjamaks aiamaal olevat suurt piklikku kastmistünni. Täna aga hakkasin Märdiga arutlema, et ma olen seda infot vist ikka valesti lugenud, et ilmselt on taime kogu kõrguseks mõeldud ikka 150+80 cm. Kuid Märt vaidles vastu, et kassi kaalutakse ikka koos sabaga aga mitte nii, et saba kaal tuleb hiljem ise juurde liita...
On kuidas on, kuid 2.75 cm tundub märgitutest igal juhul rohkem ja uhkem :). Ja oma eesmärki veetünni varjamisel täidavad nad sellises mõõdus ideaalselt. Kuigi jah, ühtegi lille ei tohiks istutada millegi varjamiseks, vaid ikka lilleilu enda pärast, kuid see on juba hoopis teine teema ...
Avastasin, et südamikest on taimed erinevad – peaksid olema valged, kuid osadel taimedel jookseb valgetel südamikulehtedel sinine triip ning on oma olekult lokilisemad. Hetkel olen ma nendest helesinistest hiiglastest tõeliselt lummatud! :)
Lille tuvastamise abi palun
Kas keegi teab, mis lillega on tegu? Taim kasvab nii inimese kõrguseks, õied värvilt õrnlillakasroosad. Avanemata õied sarnased laikelluka õienuppule. Õitses juuli teises pooles.
Kingiti see mõni aeg tagasi ämmale-äiale ja eelmsisel suvel õitses rikkalikult. Uued omanikud lille nime ei tea. Lahkesti pakuti jupikest ka mulle, kuid paraku ei tea ka mina sellest lillest midagi. Olen üritanud guugeldada, kuid kahjuks pole leidnud ühtegi kindlat 'niidijuppi', millest kinni haarata. Tundub üsna lollikindel, kuid kui suur vallutaja ta on? Kas hakkab mööda aeda ringi kolama ja laiutama? Iseenesest on ta armsake ja mulle meeldib – on kõrge, paistab kaugele ja samas on õrna olemisega. Istutamise aeg on saabunud ja nüüd oleks vaja selgeks saada, kas ma teda oma aeda soovin :).
Vastajatele tänud ette!
Kingiti see mõni aeg tagasi ämmale-äiale ja eelmsisel suvel õitses rikkalikult. Uued omanikud lille nime ei tea. Lahkesti pakuti jupikest ka mulle, kuid paraku ei tea ka mina sellest lillest midagi. Olen üritanud guugeldada, kuid kahjuks pole leidnud ühtegi kindlat 'niidijuppi', millest kinni haarata. Tundub üsna lollikindel, kuid kui suur vallutaja ta on? Kas hakkab mööda aeda ringi kolama ja laiutama? Iseenesest on ta armsake ja mulle meeldib – on kõrge, paistab kaugele ja samas on õrna olemisega. Istutamise aeg on saabunud ja nüüd oleks vaja selgeks saada, kas ma teda oma aeda soovin :).
Vastajatele tänud ette!
Üle piiri
Ühel varakevadisel päeval, kui suur talvepime oli möödas ja päike taevas pillutas oma vallatuid kuldseid kiiri, paisus rännukihk põues aina suuremaks kuniks väljendus pere ühiseks aruteluks teemal "pole perega enam ammu kuskil käinud". Veeretanud mõtteid natuke siia- ja sinnapoole, klõbistasid sõrmed peagi klaviatuuril, saadaval oli veel viimane peretuba. "Selle me võtame!" oli kiire otsus. Muretsemiseks ei olnud põhjust, broneeringu võis tühistada nö viimasel minutil.
Nädalake enne oodatavat reisi sain külge miskise kõhu pahalase, isegi ööl enne sõitu oli südamekesega putka põlluserval vastupandamatu külgetõmbega. Need hetked, mis ma parasjagu tähistaevast ei imetlenud ja olin jõudnud teki all sooja saada ning suikuda, leidis pisipiiga, et ma olen talle ääretult vajalik, kohe nii vajalik, et enne ei saanud uuesti uinuda, kui olin ta lätsu voodiavarustest üles otsinud ja tekki kohendanud. Kui äratuskell andis märku "võrratu" öö lõppemisest, ei olnud ma sugugi enam rännuoptimismi täis. Hotelli tasuta broneeringu tühistamine lõppes eelmisel päeval, seega hotell tuli igal juhul maksta. Üsna kobe kopikas niisama maha viskamiseks. Mõningad hetked pingelist siseheitlust, pakkisin kotid, ajasin üles lapsed ja istusimegi autosse. Esialgu teadmisega, et kui ikka hulluks läheb, saab iga hetk kodu poole tagasi keerata. Oli kogu pere ju nii oodanud seda minekut, kuidas ma ikka neile pettumuse valmistan...
Siguldasse jõudsime paari sirutuspausiga – Pärnus täiendasime söögivarusid ja peale seda põikasime läbi paarist geopeituse aardest. Ei saa ju tahta, et lapsed neli tundi jutti ainult autos istuksid. Teel hotelli möödusime Sigulda taimeparaadi sündmuskohalt. Oli see vast hullumaja! Idee sealt möödaminnes läbi põigata kadus sama äkitsi, nagu oli tekkinudki.
Kell oli juba kolm läbi, kui kirjutasime end sisse hotellis Kakitis (siinkohal tänan Lillekasvatajat, kes mõned ajad tagasi sellest hotellist oma blogis kirjutas!). Kuigi personali tundus selles hotellis vähevõitu olevat, oli see üks ütlemata mõnus perega peatumise koht, meile väga meeldis. Maja ise on selline hubane ja nunnu, omamoodi armsust lisasid meie toa (üleval paremal) akna all üleni valges pitsivahus õitsevad põõsad (tuhkurenelas 'Grefsheim'?). Tuba oli avar, kõrge laega, korras, puhas ja lastel liikumisruumi rohkem, kui oskasime oodata. Päike paistis aknast sisse, nii soe ja vaikne... mõõõnus... kõik näis täiuslik! :)
Kuid ei olnud mahti mõnuleda miskit, söötsime lastel kõhud täis (mina ei võinud söögi poole muidugi vaadatagi, no isu oli, aga ei julenud) ja tõdesime, et kell tormab kahtlaselt kiirel sammul edasi. Kuidas ja mis vahenditega me infot ka ei otsinud, ei suutnud leida ainumat märget selle koha, mis kellani taimeparaad avatud on, isegi hotellist ei osatud meile selle kohta miskit kosta. Igal juhul võtsime autoga suuna sinnapoole, et kui ka enamus on juba lahkunud, näeme ikkagi ära, mis seal laias laastus toimub. Alguses oli plaan, et läheme hotellist see 3 km jalgsi, kuid mu olemine polnud sugugi nii tugev. Minnes juba autoga otsustasime, et ok, läheme luurame, kas on lootust laadaplatsi lähistele saada. Ja ennäe imet!, enamus rahvast oligi juba igasse ilmakaarde laiali läinud. Saime päris platsi kõrval olevale heinamaa parklasse. Rahvas pigem lahkus kui saabus, seda rahulikum oli lastega ringi uudistada. Ega meil konkreetset soovi taimeparaadilt midagi kokku hamsterdada ei olnudki, pigem oligi tegemist lihtsalt uudistusretkega ja see sündmus andis hea põhjuse Sigulda külastamiseks. Kuid otsatu on mu rõõm peale seda, kui müüa ulatas mulle mu ammuse unistuse, pojengi "Cora Louise"... eks ta ole veel pisine, järgmine aasta veel ei õitse aga küll ükskord saabub ka päev, kui teda rohketes õites näen. "Bartzella", samuti Itoh-hübriid, on mul igal juhul väga tubli olnud ja ma ei näe põhjust, miks "Cora Louise" peaks tahtma talle alla jääda :).
Kui kogu territoorium läbi jalutatud ja taltsutatud tungi, et oi, see on nii tore taim, oi, see on nii vahva, mul on neid kindlasti vaja!, käisin poisiga ilmarattal. Sellest on juba palju aastaid, kui ma taolise riistapuuga viimati sõitsin ja poisil oli see üldse esimest korda elus. Eks aastad ole juba oma töö teinud ja ma ei saa sugugi öelda, et ma end seal kõrgustes nii vabalt oleks tundnud, "korv" oli kohati ikka üsna kreenis ja nõksatas ja kõikus. Päris tukunuia moodi ma seal nüüd siiski ka ei istunud, aga sellist karusselli, nagu üks neljane seltskond tegi, ma oma lapsega teha ei söandanud, kuid poisil silmad põlesid neid nähes.
Seejärel kippus poiss kangesti köisraudtee peale. Olime talle sellest rääkinud, kui idee tekkides selle piirkonna Google view'ga läbi sõitsime, misjärel ta seda pikisilmi ootama jäi. Mis seal salata, eks ootasin ja kippusin minagi. Oli see mul ju elus esimest korda sellisele asjale oma jalga tõsta (kõrgust kartev Märt jäi piigaga ikka turvalisele pinnale). Oi, see elamus oli tõeliselt võimas! Sõit ise suhteliselt nö igav, ikkagi ju väga turvaline, kui just tõepoolest miskit tehnilist riket ei teki aga kõik need vaated! Lennelda linnuna puude latvade kohal! Ahmida silmadega igat sõõmu, mida looduseavarus oma rohekirjus kevadkuues sulle lahkesti pakub... see piiritus... see vabadus... see ühtekuuluvustunne... seda kõike on raske siin sõnadesse valada. Võimas!
Seejärel kolasime ümbruskonnas autoga ringi, vaatasime, kus saaks õhtusööki. Lõppes see jahiretkega kohalikus suuremas kaubanduskeskuses ning oma hottelitoaga. Viimaks julgesin ka mina miskit hamba alla poetada. Kuna kell oli magama minekuks veel varavõitu, otsustasime tutvust teha lähikonnas olevate geopeituse aaretega. On ikka hea, et selline tore mäng on üldse välja mõeldud! Esmalt viis me jalutuskäik aardeni "Gauja Valley", kust avanes imeline vaade Koiva jõe ürgorule ja selle ümbruskonnale. Sealsamas oli meil au saata päike tuttu, veel viimaseks lehvituseks kuldas ta üle kogu mäetipu, millel viibisime ja nii jäigi pildile justkui sügisene kevad :).
Jalgade puhkamiseks ning pikemaajaliseks vaate nautimiseks oli sinna püstitatud puidust pinkidega seeneke, mis tõsi küll, juba päris palju päevi näinud. Kohendanud mõnda aega päikesel tekki ja patja, suundusime aardesse "The Emperor's Seat" (Keisri iste). Mõlemad aarde asukohad on omavahel tegelikult seotud (esimest kohta nimetatakse ka Emperors View'ks, Keisri vaade) ning oma nimetused on nad saanud Vene tsaar Aleksander II järgi, kes oli lummatud nendest vaadetest, kui ta aastal 1862 Siguldat külastas.
Täitnud oma meeled muinasjutuliste piltidega, mis loodus ja aeg meile sel hetkel pakkusid, oli viimane aeg võtta suund kodu poole. Kuigi ise jaksanuks veel küll jalutada, oli ju imeline ja vaikne õhtu, tahtsid lisaks päikesele ka lapsed sängi. Oma koduteel jalutasime läbi hotelli lähistel asuvast uuselamurajoonist, mis tundus olevat mõeldud vähe paksema tengelpunga omanikele, üks loss näis uhkem kui teine. Isegi autod neis aedades kandsid mittetavapäraseid numberid. Ma seda autonumbrimärkide hingeelu ei tea, äkki olid miskid poliitikaga seotud tegelased vmt. Uudistamist ja vaatamist oli nii palju, et isegi fotokas jäi kotist välja võtmata. Ühes aias töötas vihmuti nii hoolega, et enamus vett pritsis üle plangu kõnniteele, mitte õuemurule, millele ta ilmselt mõeldud oli. Mis sest plangust peale selliseid ujutamsi järgi jääb, ma küll ei kujuta ette. Kõva häälega siin kritiseerima ei hakka, kuid tiba võõras oli see 'külake' meie silma jaoks. Justkui üksteisele (naabrile) ära tegemine või nii... et ei tundnud ma ennast nende majade vahel hästi. Kuid paar, äsja valminud, mitmepereelamut olid oma stiililt küll täiesti erilised. Võõrana mõjus vaid see, et välisfassaad oli maalitud lillornamentikaga kaunistatud. Praegu, uutena, olid nad nunnud ja kenad.
Öö möödus mulle üle ootuste rahulikult, isegi piiga oli nii väsinud, et vajas mind vaid korra ja sedagi pea kohe, peale minu uinumist. Ülejäänud öö oli siis üks katkematu uni hommikuni :). Äärmiselt meeldivalt vaikne koht ja hotell (vaikus on minu jaoks ülioluline), supermõnus voodi, millest ei tahtnud kuidagi välja ronida, oodaku see Sigulda taimeparaad mind või mitte. Ka lapsed leidsid selle voodi hea koha olevat, kuhu järgemööda ja korraga emme-issi kaissu pugeda. Kui aga pisem jäigi üle meie talluma ja veeretama, oli aeg end püsti ajada. Teine alternatiiv oli läbimuljutuks saada, kuid ma tundsin, et ei ole selleks veel valmis. Nüüd oli vaja veel tunnike aega söögini ära sisustada. Lihtsalt enne kella 9 polnud hommikusööki ette nähtud.
Nii kui söögitoa ukse lahti tõmbasin ja sealt koos lastega läbi imbusin, kuulsin naisterahva häält: "no ma olin täiesti kindel, et need on eestlased, kes sööma tulevad. Nagunii jälle taimehullud, kes siia praegusel ajal ikka niisama satub" :). Ja nii me seal siis jutlesime mõnda aega, kuid lapsed nõudsid oma tähelepanu ja nii jäigi välja uurimata ning üksteist tutvustamata, et kellega tegu. Kuid eks neid taimehulle ole siin väikesel Maarjamaal palju...
Peale hommikusööki oli supsti autosse ja taimelaadale! Vedas sama hästi, kui eelmisel õhtul, auto jätsime vaid grammikese kaugemale. Hommik oli ilus päikeseline, tiba soojem oleks võinud ehk olla. Ja nii me seal siis lihtsalt käisime ja uudistasime, müüjaid oli muidugi rohkem, kui eelmisel õhtul. Vahepeal käisime poisiga jälle õhusõitu tegemas. Võrreldes köisraudteega oli see "toolisõit" lahja, ent teadmine, et tilpned nö lahtise tooliga kuskil kõrguste kohal, andis väikese adrenaliinilaksu. Jällegi asi, mida pole ise siiani proovida saanud. Uutmoodi elamus. Eks see tooli peale minek oli alguses tiba koba või oli see nüüd selle pealeaitaja teene aga alguses kõikus see tool ikka päris hoolega, läks jupp aega enne kui end turvaliselt tundma hakkasin. No ja poisil ei lubanud ma end üldse liigutada :). Sealsamas kõrval lookles maapinnal kelgu raudtee. Ühte kelku õnnestus isegi laskumisel osaliselt näha, mispeale poisi silmad jälle tuld pilduvalt põlema läksid. Sõitja pea aga töllerdas nõks ja viuh ühele poole, nõks ja viuh teisele poole, justkui kaltsunukul... ootasin hinge kinni pidades, millal ta sealt kelgu pealt nüüd nõks ja viuh maha vuhiseb... Kisa ei kostunud, järelikult läks õnneks. Aga oma poissi ma praegu veel sinna peale lasta ei julgenud, kuigi reeglite järgi oleks ta juba võinud sellega sõita. Las kasvab veidi suuremaks, küll ta veel jõuab. Ja mine tea, mis hullud mõtted mulle endalegi pähe kargavad...
Seejärel sukeldusime taas laadamelusse, rahvast oli kordades rohkem, kui enne. Kohati oli tükk tegu, et lapsekäruga läbi pääseks. Ja selline pidev külg-külje kõrval tunne hakkas ka ennast häirima, ei olnud enam seda chill olemist. Kuid nüüdseks olid juba tekkinud mõningad soovid, ilma milleta me laadalt lahkuda ei tahtnud. Peagi sai piigal sellest kõigest kõrini ning ta väljendas seda üsna häälekalt. Parasjagu sooritasin üht järjekordset ostu, mis jäigi meie viimaseks. Kõige vähem tahan ma oma chillimise nimel omi lapsi piinata. Nii oligi me lahkumine keskpäeva paiku veidi ootamatu ja kiire. Soov oli endale leida ka lõhnav kuslapuu, mitte see Hollandi import, mis esimese talvega välja läheb, vaid see vanas headuses, mis ikka taluaedades kasvanud on. Kuid selle jaht jäigi meil nüüd pooleli.
Kokku sai siis hamsterdatud:
- pojeng "Cora Louise"
- ploomipuu "Victoria"
- murel (loetamatu nimega)
- kollaselehine murtud süda
- piimalill
- forsüütia "Nana". Forsüütiaga oli see huvitav lugu, et Läti poole sõites ma teda meie kodumaa aedades üldse ei kohanud, aga nii kui ületasime piiri, oli teda pea igas aias. Ja parasjagu õitsesid nad oma täies ilus! Nähes neid säravkollaseid põõsaid, tundsin, et tahan seda ka endale. Ja nii me selle forsüütia sealt lihtsalt võtsime, Läti õitsvate forsüütiate mäelestuseks :).
Seejärel põikasime veel läbi turismimagnetist – Gutmanala koopast, mis oli mulle paraku mõningane pettumus. Eelmisel õhtul hämaras sealt mööda sõites jäi mulje, et sinna koopasse saab sügavale sisse minna. Kahjuks oli see väga vale mulje.
Peale piisavat sirutuspausi koopa juures jätsime Lätimaa selja taha. Kuigi hing kuhjaga tulvil positiivseid elamusi, ei olnud kojusõit sugugi nii meeldiv. Mida enam põhja poole, seda külmemaks ja tuulisemaks läks ilm, taevast viskas alla ka paduvihmasahmakaid. Kiiskav heleroheline, mis eelmisel päeval oli valust silmi kissitama pannud, oli saanud mälestuseks. Sigulda kandis olid puud juba peaaegu täislehtes, kuid meid tervitasid kodus pruunitoonilised veel raagus puud. Justkui suurest suvest oleks põhjanabale tulnud. Vähemasti kaks nädalat on Läti oma suvega meist ees.
Käimata jäi Turaida lossis ning kindlasti veel mõnes põnevas kohas. Seega – meil on mitu põhjust Siguldasse peagi tagasi minna! No vast nii paari aasta pärast, kui tüdruk juba ka vähe suurem.
Nädalake enne oodatavat reisi sain külge miskise kõhu pahalase, isegi ööl enne sõitu oli südamekesega putka põlluserval vastupandamatu külgetõmbega. Need hetked, mis ma parasjagu tähistaevast ei imetlenud ja olin jõudnud teki all sooja saada ning suikuda, leidis pisipiiga, et ma olen talle ääretult vajalik, kohe nii vajalik, et enne ei saanud uuesti uinuda, kui olin ta lätsu voodiavarustest üles otsinud ja tekki kohendanud. Kui äratuskell andis märku "võrratu" öö lõppemisest, ei olnud ma sugugi enam rännuoptimismi täis. Hotelli tasuta broneeringu tühistamine lõppes eelmisel päeval, seega hotell tuli igal juhul maksta. Üsna kobe kopikas niisama maha viskamiseks. Mõningad hetked pingelist siseheitlust, pakkisin kotid, ajasin üles lapsed ja istusimegi autosse. Esialgu teadmisega, et kui ikka hulluks läheb, saab iga hetk kodu poole tagasi keerata. Oli kogu pere ju nii oodanud seda minekut, kuidas ma ikka neile pettumuse valmistan...
Siguldasse jõudsime paari sirutuspausiga – Pärnus täiendasime söögivarusid ja peale seda põikasime läbi paarist geopeituse aardest. Ei saa ju tahta, et lapsed neli tundi jutti ainult autos istuksid. Teel hotelli möödusime Sigulda taimeparaadi sündmuskohalt. Oli see vast hullumaja! Idee sealt möödaminnes läbi põigata kadus sama äkitsi, nagu oli tekkinudki.
Kell oli juba kolm läbi, kui kirjutasime end sisse hotellis Kakitis (siinkohal tänan Lillekasvatajat, kes mõned ajad tagasi sellest hotellist oma blogis kirjutas!). Kuigi personali tundus selles hotellis vähevõitu olevat, oli see üks ütlemata mõnus perega peatumise koht, meile väga meeldis. Maja ise on selline hubane ja nunnu, omamoodi armsust lisasid meie toa (üleval paremal) akna all üleni valges pitsivahus õitsevad põõsad (tuhkurenelas 'Grefsheim'?). Tuba oli avar, kõrge laega, korras, puhas ja lastel liikumisruumi rohkem, kui oskasime oodata. Päike paistis aknast sisse, nii soe ja vaikne... mõõõnus... kõik näis täiuslik! :)
Kuid ei olnud mahti mõnuleda miskit, söötsime lastel kõhud täis (mina ei võinud söögi poole muidugi vaadatagi, no isu oli, aga ei julenud) ja tõdesime, et kell tormab kahtlaselt kiirel sammul edasi. Kuidas ja mis vahenditega me infot ka ei otsinud, ei suutnud leida ainumat märget selle koha, mis kellani taimeparaad avatud on, isegi hotellist ei osatud meile selle kohta miskit kosta. Igal juhul võtsime autoga suuna sinnapoole, et kui ka enamus on juba lahkunud, näeme ikkagi ära, mis seal laias laastus toimub. Alguses oli plaan, et läheme hotellist see 3 km jalgsi, kuid mu olemine polnud sugugi nii tugev. Minnes juba autoga otsustasime, et ok, läheme luurame, kas on lootust laadaplatsi lähistele saada. Ja ennäe imet!, enamus rahvast oligi juba igasse ilmakaarde laiali läinud. Saime päris platsi kõrval olevale heinamaa parklasse. Rahvas pigem lahkus kui saabus, seda rahulikum oli lastega ringi uudistada. Ega meil konkreetset soovi taimeparaadilt midagi kokku hamsterdada ei olnudki, pigem oligi tegemist lihtsalt uudistusretkega ja see sündmus andis hea põhjuse Sigulda külastamiseks. Kuid otsatu on mu rõõm peale seda, kui müüa ulatas mulle mu ammuse unistuse, pojengi "Cora Louise"... eks ta ole veel pisine, järgmine aasta veel ei õitse aga küll ükskord saabub ka päev, kui teda rohketes õites näen. "Bartzella", samuti Itoh-hübriid, on mul igal juhul väga tubli olnud ja ma ei näe põhjust, miks "Cora Louise" peaks tahtma talle alla jääda :).
Kui kogu territoorium läbi jalutatud ja taltsutatud tungi, et oi, see on nii tore taim, oi, see on nii vahva, mul on neid kindlasti vaja!, käisin poisiga ilmarattal. Sellest on juba palju aastaid, kui ma taolise riistapuuga viimati sõitsin ja poisil oli see üldse esimest korda elus. Eks aastad ole juba oma töö teinud ja ma ei saa sugugi öelda, et ma end seal kõrgustes nii vabalt oleks tundnud, "korv" oli kohati ikka üsna kreenis ja nõksatas ja kõikus. Päris tukunuia moodi ma seal nüüd siiski ka ei istunud, aga sellist karusselli, nagu üks neljane seltskond tegi, ma oma lapsega teha ei söandanud, kuid poisil silmad põlesid neid nähes.
Seejärel kippus poiss kangesti köisraudtee peale. Olime talle sellest rääkinud, kui idee tekkides selle piirkonna Google view'ga läbi sõitsime, misjärel ta seda pikisilmi ootama jäi. Mis seal salata, eks ootasin ja kippusin minagi. Oli see mul ju elus esimest korda sellisele asjale oma jalga tõsta (kõrgust kartev Märt jäi piigaga ikka turvalisele pinnale). Oi, see elamus oli tõeliselt võimas! Sõit ise suhteliselt nö igav, ikkagi ju väga turvaline, kui just tõepoolest miskit tehnilist riket ei teki aga kõik need vaated! Lennelda linnuna puude latvade kohal! Ahmida silmadega igat sõõmu, mida looduseavarus oma rohekirjus kevadkuues sulle lahkesti pakub... see piiritus... see vabadus... see ühtekuuluvustunne... seda kõike on raske siin sõnadesse valada. Võimas!
Seejärel kolasime ümbruskonnas autoga ringi, vaatasime, kus saaks õhtusööki. Lõppes see jahiretkega kohalikus suuremas kaubanduskeskuses ning oma hottelitoaga. Viimaks julgesin ka mina miskit hamba alla poetada. Kuna kell oli magama minekuks veel varavõitu, otsustasime tutvust teha lähikonnas olevate geopeituse aaretega. On ikka hea, et selline tore mäng on üldse välja mõeldud! Esmalt viis me jalutuskäik aardeni "Gauja Valley", kust avanes imeline vaade Koiva jõe ürgorule ja selle ümbruskonnale. Sealsamas oli meil au saata päike tuttu, veel viimaseks lehvituseks kuldas ta üle kogu mäetipu, millel viibisime ja nii jäigi pildile justkui sügisene kevad :).
Jalgade puhkamiseks ning pikemaajaliseks vaate nautimiseks oli sinna püstitatud puidust pinkidega seeneke, mis tõsi küll, juba päris palju päevi näinud. Kohendanud mõnda aega päikesel tekki ja patja, suundusime aardesse "The Emperor's Seat" (Keisri iste). Mõlemad aarde asukohad on omavahel tegelikult seotud (esimest kohta nimetatakse ka Emperors View'ks, Keisri vaade) ning oma nimetused on nad saanud Vene tsaar Aleksander II järgi, kes oli lummatud nendest vaadetest, kui ta aastal 1862 Siguldat külastas.
Täitnud oma meeled muinasjutuliste piltidega, mis loodus ja aeg meile sel hetkel pakkusid, oli viimane aeg võtta suund kodu poole. Kuigi ise jaksanuks veel küll jalutada, oli ju imeline ja vaikne õhtu, tahtsid lisaks päikesele ka lapsed sängi. Oma koduteel jalutasime läbi hotelli lähistel asuvast uuselamurajoonist, mis tundus olevat mõeldud vähe paksema tengelpunga omanikele, üks loss näis uhkem kui teine. Isegi autod neis aedades kandsid mittetavapäraseid numberid. Ma seda autonumbrimärkide hingeelu ei tea, äkki olid miskid poliitikaga seotud tegelased vmt. Uudistamist ja vaatamist oli nii palju, et isegi fotokas jäi kotist välja võtmata. Ühes aias töötas vihmuti nii hoolega, et enamus vett pritsis üle plangu kõnniteele, mitte õuemurule, millele ta ilmselt mõeldud oli. Mis sest plangust peale selliseid ujutamsi järgi jääb, ma küll ei kujuta ette. Kõva häälega siin kritiseerima ei hakka, kuid tiba võõras oli see 'külake' meie silma jaoks. Justkui üksteisele (naabrile) ära tegemine või nii... et ei tundnud ma ennast nende majade vahel hästi. Kuid paar, äsja valminud, mitmepereelamut olid oma stiililt küll täiesti erilised. Võõrana mõjus vaid see, et välisfassaad oli maalitud lillornamentikaga kaunistatud. Praegu, uutena, olid nad nunnud ja kenad.
Öö möödus mulle üle ootuste rahulikult, isegi piiga oli nii väsinud, et vajas mind vaid korra ja sedagi pea kohe, peale minu uinumist. Ülejäänud öö oli siis üks katkematu uni hommikuni :). Äärmiselt meeldivalt vaikne koht ja hotell (vaikus on minu jaoks ülioluline), supermõnus voodi, millest ei tahtnud kuidagi välja ronida, oodaku see Sigulda taimeparaad mind või mitte. Ka lapsed leidsid selle voodi hea koha olevat, kuhu järgemööda ja korraga emme-issi kaissu pugeda. Kui aga pisem jäigi üle meie talluma ja veeretama, oli aeg end püsti ajada. Teine alternatiiv oli läbimuljutuks saada, kuid ma tundsin, et ei ole selleks veel valmis. Nüüd oli vaja veel tunnike aega söögini ära sisustada. Lihtsalt enne kella 9 polnud hommikusööki ette nähtud.
Nii kui söögitoa ukse lahti tõmbasin ja sealt koos lastega läbi imbusin, kuulsin naisterahva häält: "no ma olin täiesti kindel, et need on eestlased, kes sööma tulevad. Nagunii jälle taimehullud, kes siia praegusel ajal ikka niisama satub" :). Ja nii me seal siis jutlesime mõnda aega, kuid lapsed nõudsid oma tähelepanu ja nii jäigi välja uurimata ning üksteist tutvustamata, et kellega tegu. Kuid eks neid taimehulle ole siin väikesel Maarjamaal palju...
Peale hommikusööki oli supsti autosse ja taimelaadale! Vedas sama hästi, kui eelmisel õhtul, auto jätsime vaid grammikese kaugemale. Hommik oli ilus päikeseline, tiba soojem oleks võinud ehk olla. Ja nii me seal siis lihtsalt käisime ja uudistasime, müüjaid oli muidugi rohkem, kui eelmisel õhtul. Vahepeal käisime poisiga jälle õhusõitu tegemas. Võrreldes köisraudteega oli see "toolisõit" lahja, ent teadmine, et tilpned nö lahtise tooliga kuskil kõrguste kohal, andis väikese adrenaliinilaksu. Jällegi asi, mida pole ise siiani proovida saanud. Uutmoodi elamus. Eks see tooli peale minek oli alguses tiba koba või oli see nüüd selle pealeaitaja teene aga alguses kõikus see tool ikka päris hoolega, läks jupp aega enne kui end turvaliselt tundma hakkasin. No ja poisil ei lubanud ma end üldse liigutada :). Sealsamas kõrval lookles maapinnal kelgu raudtee. Ühte kelku õnnestus isegi laskumisel osaliselt näha, mispeale poisi silmad jälle tuld pilduvalt põlema läksid. Sõitja pea aga töllerdas nõks ja viuh ühele poole, nõks ja viuh teisele poole, justkui kaltsunukul... ootasin hinge kinni pidades, millal ta sealt kelgu pealt nüüd nõks ja viuh maha vuhiseb... Kisa ei kostunud, järelikult läks õnneks. Aga oma poissi ma praegu veel sinna peale lasta ei julgenud, kuigi reeglite järgi oleks ta juba võinud sellega sõita. Las kasvab veidi suuremaks, küll ta veel jõuab. Ja mine tea, mis hullud mõtted mulle endalegi pähe kargavad...
Seejärel sukeldusime taas laadamelusse, rahvast oli kordades rohkem, kui enne. Kohati oli tükk tegu, et lapsekäruga läbi pääseks. Ja selline pidev külg-külje kõrval tunne hakkas ka ennast häirima, ei olnud enam seda chill olemist. Kuid nüüdseks olid juba tekkinud mõningad soovid, ilma milleta me laadalt lahkuda ei tahtnud. Peagi sai piigal sellest kõigest kõrini ning ta väljendas seda üsna häälekalt. Parasjagu sooritasin üht järjekordset ostu, mis jäigi meie viimaseks. Kõige vähem tahan ma oma chillimise nimel omi lapsi piinata. Nii oligi me lahkumine keskpäeva paiku veidi ootamatu ja kiire. Soov oli endale leida ka lõhnav kuslapuu, mitte see Hollandi import, mis esimese talvega välja läheb, vaid see vanas headuses, mis ikka taluaedades kasvanud on. Kuid selle jaht jäigi meil nüüd pooleli.
Kokku sai siis hamsterdatud:
- pojeng "Cora Louise"
- ploomipuu "Victoria"
- murel (loetamatu nimega)
- kollaselehine murtud süda
- piimalill
- forsüütia "Nana". Forsüütiaga oli see huvitav lugu, et Läti poole sõites ma teda meie kodumaa aedades üldse ei kohanud, aga nii kui ületasime piiri, oli teda pea igas aias. Ja parasjagu õitsesid nad oma täies ilus! Nähes neid säravkollaseid põõsaid, tundsin, et tahan seda ka endale. Ja nii me selle forsüütia sealt lihtsalt võtsime, Läti õitsvate forsüütiate mäelestuseks :).
Seejärel põikasime veel läbi turismimagnetist – Gutmanala koopast, mis oli mulle paraku mõningane pettumus. Eelmisel õhtul hämaras sealt mööda sõites jäi mulje, et sinna koopasse saab sügavale sisse minna. Kahjuks oli see väga vale mulje.
Peale piisavat sirutuspausi koopa juures jätsime Lätimaa selja taha. Kuigi hing kuhjaga tulvil positiivseid elamusi, ei olnud kojusõit sugugi nii meeldiv. Mida enam põhja poole, seda külmemaks ja tuulisemaks läks ilm, taevast viskas alla ka paduvihmasahmakaid. Kiiskav heleroheline, mis eelmisel päeval oli valust silmi kissitama pannud, oli saanud mälestuseks. Sigulda kandis olid puud juba peaaegu täislehtes, kuid meid tervitasid kodus pruunitoonilised veel raagus puud. Justkui suurest suvest oleks põhjanabale tulnud. Vähemasti kaks nädalat on Läti oma suvega meist ees.
Käimata jäi Turaida lossis ning kindlasti veel mõnes põnevas kohas. Seega – meil on mitu põhjust Siguldasse peagi tagasi minna! No vast nii paari aasta pärast, kui tüdruk juba ka vähe suurem.
Maagiline kaks
Seekordset sissekannet alustan positiivse uudisega - "s"-kadunuke on üles leitud! See juhtus nibin-nabin nädalake enne või pärast kaheseks saamist, kuidagi märkamatult. Nüüd on sõnadel "iss" ja "kass" (no eks neid ole rohkem) hoopis teine kõla, hingest ja mõnuga venitatakse seda s'i. Ent "kiigu" jäi esialgu ikka kiiguks, ju talle meeldib siis nii rohkem :).
Ja niisama ootamatult, kui tuli see s, hakkasid tulema ka kõik muud sõnad. Täpsemini öeldes siis aktiivne püüe korrata järgi sõnu, mida talle öeldakse. Kui enne võis aimata, mida laps omas keeles soovis, siis nüüd on need soovid juba konkreetselt arusaadavad. Enim meeldib mulle, kui pisike klammerdub suure (tema vaatenurgast võetuna) külmiku külge ning nõuab "u'tsu"! Hoidku selle eest, et juust kodust otsa saab – see on talle nii söök kui maius, suur lemmik.
* * *
Mingid ajad peale kaheseks saamist tekkis piigal järsku paanika elutoa seinal oleva õhksoojuspumba peale. Mitte niisama "mänguline" paanika, vaid ikka päris tõsine – plika täiesti värises ja röökis, aja möödudes rahunes süles maha, kuid pilk oli naelutatud valgele kastile seinal. Alul arvasime, et on lihsalt peale lõunatudu omadega tiba sassis ja unine, kuid nähtus ei kadunud päevade möödudeski. Vahepeal tundus, et kui termomeeter masinal panna 22 kraadi peale, oli olukord rahulikum. Arvasime, ehk teeb masin mingit heli, mida meie tömp kõrv kinni ei püüa, kuid lapsele on häiriv. Ent ei aidanud see temperatuuri sättimine ka, sama trall läks ikka edasi. Nägime siis päris tõsist vaeva, selgitasime lapsele, et masin on hea, masin on sõber, masin annab meile sooja jne jne... rahunenud olekus vaadati issi süles siis imeaparaati ka veidi lähemalt, kuid kui vahemaa liiga ohtlikuks muutus, hakkas piiga jälle värisema ja röökima. Täiesti müstiline ja arusaamatu! See masin oli seal seinal juba mitu aastat enne tema siia ilma tulemist, on ta sellega koos ju kasvanud. Ja nüüd järsku päevapealt selline trall... Ei taha nagu uskuda, et sellised pisikesed miskiseid halbu unenägusid näevad... et oli miski "valgeseinakastikoll"... Oli, mis oli, tänaseks on olukord rahunenud, kuid valget kasti seinal piieldakse endiselt umbuskliku ja kõheda pilguga...
* * *
Mis minu peenralilledest alanud aiandushooajal saab, ei oska praegu ette kujutada. Kevadised sibullilled on sel kevadel kuidagi iseäranis õnnetud. Tulpidel olid talvel, enne lume tulekut, juba korralikud otsad maa seest väljas, neil on ilmselged talvekahjustused, kuid ka kõik ülejäänud (võrkiirised, krookused jne) on kuidagi räsitud ja nõrga olemisega. Ja piiga avaldab suurt armastust lillede vastu läbi jalataldade :(. Kui näitan talle õisi ja seletan, et siin on peenar ja need on ilusad lilled, siis kükitatakse, vaadatakse hoolega, õhatakse kogu hingest "oooii!" ning järmisel hetkel on ta neil jalgupidi peal kiiremini kui mina reageerida jõuan. Saan aru, et kevadel on veel peenrad korda tegemata ja kõik see maa näib talle ehk ühesugune, jookse kus tahad, kuid kui ma talle näitan, et see on lill ja lillele ei tehta haiget, siis nagu vihuti tehakse. Loodan, et suur kiire saab peagi mööda ja peenrad oma õiget nägu, ning arenevad ka piiga arusaamad armastuse väljendamisest :).
Ja niisama ootamatult, kui tuli see s, hakkasid tulema ka kõik muud sõnad. Täpsemini öeldes siis aktiivne püüe korrata järgi sõnu, mida talle öeldakse. Kui enne võis aimata, mida laps omas keeles soovis, siis nüüd on need soovid juba konkreetselt arusaadavad. Enim meeldib mulle, kui pisike klammerdub suure (tema vaatenurgast võetuna) külmiku külge ning nõuab "u'tsu"! Hoidku selle eest, et juust kodust otsa saab – see on talle nii söök kui maius, suur lemmik.
* * *
Mingid ajad peale kaheseks saamist tekkis piigal järsku paanika elutoa seinal oleva õhksoojuspumba peale. Mitte niisama "mänguline" paanika, vaid ikka päris tõsine – plika täiesti värises ja röökis, aja möödudes rahunes süles maha, kuid pilk oli naelutatud valgele kastile seinal. Alul arvasime, et on lihsalt peale lõunatudu omadega tiba sassis ja unine, kuid nähtus ei kadunud päevade möödudeski. Vahepeal tundus, et kui termomeeter masinal panna 22 kraadi peale, oli olukord rahulikum. Arvasime, ehk teeb masin mingit heli, mida meie tömp kõrv kinni ei püüa, kuid lapsele on häiriv. Ent ei aidanud see temperatuuri sättimine ka, sama trall läks ikka edasi. Nägime siis päris tõsist vaeva, selgitasime lapsele, et masin on hea, masin on sõber, masin annab meile sooja jne jne... rahunenud olekus vaadati issi süles siis imeaparaati ka veidi lähemalt, kuid kui vahemaa liiga ohtlikuks muutus, hakkas piiga jälle värisema ja röökima. Täiesti müstiline ja arusaamatu! See masin oli seal seinal juba mitu aastat enne tema siia ilma tulemist, on ta sellega koos ju kasvanud. Ja nüüd järsku päevapealt selline trall... Ei taha nagu uskuda, et sellised pisikesed miskiseid halbu unenägusid näevad... et oli miski "valgeseinakastikoll"... Oli, mis oli, tänaseks on olukord rahunenud, kuid valget kasti seinal piieldakse endiselt umbuskliku ja kõheda pilguga...
* * *
Mis minu peenralilledest alanud aiandushooajal saab, ei oska praegu ette kujutada. Kevadised sibullilled on sel kevadel kuidagi iseäranis õnnetud. Tulpidel olid talvel, enne lume tulekut, juba korralikud otsad maa seest väljas, neil on ilmselged talvekahjustused, kuid ka kõik ülejäänud (võrkiirised, krookused jne) on kuidagi räsitud ja nõrga olemisega. Ja piiga avaldab suurt armastust lillede vastu läbi jalataldade :(. Kui näitan talle õisi ja seletan, et siin on peenar ja need on ilusad lilled, siis kükitatakse, vaadatakse hoolega, õhatakse kogu hingest "oooii!" ning järmisel hetkel on ta neil jalgupidi peal kiiremini kui mina reageerida jõuan. Saan aru, et kevadel on veel peenrad korda tegemata ja kõik see maa näib talle ehk ühesugune, jookse kus tahad, kuid kui ma talle näitan, et see on lill ja lillele ei tehta haiget, siis nagu vihuti tehakse. Loodan, et suur kiire saab peagi mööda ja peenrad oma õiget nägu, ning arenevad ka piiga arusaamad armastuse väljendamisest :).
Kadunud S-i otsinguil
Tüdruku sõnavarasse on hakanud iga päevaga ikka rohkem arusaadavaid sõnu tekkima. On need esimesed ju kõige armsamad ja seepärast tähendan nad enda jaoks siia üles.
Emme
Emme ata – emme, vaata!
Aitäh
Anna
Auto
Õue
Onu
Tau-tau, tadaa – tšau-tšau, head aega.
Te'e - tere. On väga viisakas, ütleb kõigile tere, kui saab :).
Tuttu
Tuttu-äiu-äiu-ää – kust on tulnud äiu-äiu-ää, ei oskagi öelda. Panen lapsed magama ja siis käin ikka mõne aja tagant kontrollimas, kas nad magavad. Poiss magab mõnikord samal hetkel, kui pea patja puutub, kuid tirtsul ei taha aga uni kuidagi tulla. Siis ta toimetab seal omaette, mõnikord vaikselt, mõnikord päris häälekalt ja ülemeelikult. Kui siis lähen teda uuesti pikali panema, hakatakse nii kangesti sülle kippuma, et võtangi ta sülle ja siis nii nalja pärast keeran kussu-kussu asendisse ja seletan talle vaikselt-rahulikult, et aeg on magama jääda... ja ju ma neid äiu-ääsid siis olen ka sinna jutu vahele pikkinud :).
Äi-o-e – ei ole
Be'a – Bella, meie berna. Kuna Bella on ikka veel noor koer ja üsnagi ülemeelik, siis oleme sunnitud lastega koos olles ikka koera korrale kutsuma, ei adu ta meil, et lapsed ju väikesed ja nendega peab oma ülemeelikus mängu-ja hüppehoos ettevaatlik olema. Ja nii kõlab ka piiga suust see Be'a konkreetselt ja valjusti stiilis "sa pead minu sõna kuulama!".
Kiigu – kiisu
Baba/naba – igal õhtul ja lõunal tuttu minnes kontrollitakse üle, kas on ikka alles. Kord on baba, kord naba, kuidas parasjagu välja tuleb.
Tihh – tiss. Ka need kontrollitakse enne tuttu minekut üle.
Ihh – issi
Kajji – nii kalli kui pai.
Enna/änna koo – venna läks kooli, venna on koolis.
Kukku – midagi kukkus (minul olnud see 'kuks').
Appi – parasiitsõna aga osatakse väga hästi kasutada :). Näiteks tiritakse salamahti sukkpükse jalast ära, kuid need osutavad ootamatult visa vastupanu ning jalg põrkub käest lahti, siis tuleb südamest "appi". Mitte, et keegi peaks nüüd appi minema, kuid pigem tähenduses, et "appi, kaua ma nendega maadlema pean?!".
*
Pildil oleva kaunitari kinkis kallis kaasa koos kahe teise (sinise ja heleroosa) kaaslasega mulle paar nädalat tagasi, kui mul tekkis kange igatsus lillede värvide ja lõhnade järele. Kui teised olid ostuhetkel juba värvilt näha, mis nad on, siis see õieke oli täielik üllatus, oli ta siis veel nii nuppus, et polnud aimatagi, mis ta olla võiks. Kui teised jäid värvilt tagasihoidlikuks, siis see kaunitar on tõeline säraja ja meelte ergutaja!
Emme
Emme ata – emme, vaata!
Aitäh
Anna
Auto
Õue
Onu
Tau-tau, tadaa – tšau-tšau, head aega.
Te'e - tere. On väga viisakas, ütleb kõigile tere, kui saab :).
Tuttu
Tuttu-äiu-äiu-ää – kust on tulnud äiu-äiu-ää, ei oskagi öelda. Panen lapsed magama ja siis käin ikka mõne aja tagant kontrollimas, kas nad magavad. Poiss magab mõnikord samal hetkel, kui pea patja puutub, kuid tirtsul ei taha aga uni kuidagi tulla. Siis ta toimetab seal omaette, mõnikord vaikselt, mõnikord päris häälekalt ja ülemeelikult. Kui siis lähen teda uuesti pikali panema, hakatakse nii kangesti sülle kippuma, et võtangi ta sülle ja siis nii nalja pärast keeran kussu-kussu asendisse ja seletan talle vaikselt-rahulikult, et aeg on magama jääda... ja ju ma neid äiu-ääsid siis olen ka sinna jutu vahele pikkinud :).
Äi-o-e – ei ole
Be'a – Bella, meie berna. Kuna Bella on ikka veel noor koer ja üsnagi ülemeelik, siis oleme sunnitud lastega koos olles ikka koera korrale kutsuma, ei adu ta meil, et lapsed ju väikesed ja nendega peab oma ülemeelikus mängu-ja hüppehoos ettevaatlik olema. Ja nii kõlab ka piiga suust see Be'a konkreetselt ja valjusti stiilis "sa pead minu sõna kuulama!".
Kiigu – kiisu
Baba/naba – igal õhtul ja lõunal tuttu minnes kontrollitakse üle, kas on ikka alles. Kord on baba, kord naba, kuidas parasjagu välja tuleb.
Tihh – tiss. Ka need kontrollitakse enne tuttu minekut üle.
Ihh – issi
Kajji – nii kalli kui pai.
Enna/änna koo – venna läks kooli, venna on koolis.
Kukku – midagi kukkus (minul olnud see 'kuks').
Appi – parasiitsõna aga osatakse väga hästi kasutada :). Näiteks tiritakse salamahti sukkpükse jalast ära, kuid need osutavad ootamatult visa vastupanu ning jalg põrkub käest lahti, siis tuleb südamest "appi". Mitte, et keegi peaks nüüd appi minema, kuid pigem tähenduses, et "appi, kaua ma nendega maadlema pean?!".
*
Pildil oleva kaunitari kinkis kallis kaasa koos kahe teise (sinise ja heleroosa) kaaslasega mulle paar nädalat tagasi, kui mul tekkis kange igatsus lillede värvide ja lõhnade järele. Kui teised olid ostuhetkel juba värvilt näha, mis nad on, siis see õieke oli täielik üllatus, oli ta siis veel nii nuppus, et polnud aimatagi, mis ta olla võiks. Kui teised jäid värvilt tagasihoidlikuks, siis see kaunitar on tõeline säraja ja meelte ergutaja!
Tellimine:
Postitused (Atom)