Pühapäev, 22. august 2010

Üllatajad ja üllatused aias

1. Üheks tublimaks üllatajaks on meie nooruke ploomipuu "Ave", kes suve hakul veel nii õnnetuke välja nägi, et olulist elulootust ei julgenud temast enam oodata. Aeg aga läks, suvi edenes ning põdurake kogus tublisti jõudu. Nüüd, suve lõpuks, on ta endale tekitanud kenakese võra juurdekasvu, kogupikkuses 75 cm. Üheks puukese põdemise põhjuseks oli talvel tema kallal maiustanud kitseke, kuid mis vaevas lehepungi avamise faasis, on mulle siiani mõistatuseks. Tõenäoliselt mingi putukaline. Lehed hakkasid edenema siis, kui ise lehti natuke laiali painutasin ning sõrmega neid puhastada püüdsin, just hirmus, et mingi putukas on sinna miskit jama teinud. Mine võta nüüd kinni, kas oli sellest abi või mitte, aga peale seda hakkas puukene edenema. Kirjutan siin ja mõtlen nüüd, et kas peaks teda järgmine kevad äkki millegagi pritsima? Või ehk hoopis nüüd sügisel? Aga millega?
Enne karmi sügist, vast paari nädala jooksul praegusest, on plaan ta aia piirilt, suurte puude varjust, kolida eemale, nii kümmekond meetrit aeda sissepoole. Seal peaks tal olema rohkem vabadust ja hingamisruumi. Ja kindlasti peab talle talveks veel midagi kitsede kaitseks välja mõtlema, niisamuti teisele noorukesele ploomipuule. 3-meetri kõrgust aedpiiret ju ümber ei pane, ehk varjukangast vmt materjalist kotike pähe tõmmata?
2. Teine üllataja on kevadel mehe poolt mulle niisama saabuva kevade puhul kingitud minipotiroos "Pearl Kordana". Tuli ta minu juurde veel siis, kui paks lumi oli maas ja maa külmunud. Hiljem, kevade saabudes, oli aga muid olulisi aiatöid ohtrasti ja nii ta mõneks ajaks ununes. Kui ta juba õitsenud oli ja lehed massiliselt kollaseks hakkasid minema, läks taimekese päästmise eesmärgil aeda istutamisega juba kiireks. Nagu ikka, kaevasin augu, vedasin põhja komposti ja siis kaasalausutud hääde sõnade saatel taimeke mulda. Aja edenedes aga... muutus lilleke nukramaks ja vaevatumaks. Nädalake peale istutamist panin talle ka roosidele mõeldud suve jooksul mulda imenduvaid väetisegraanuleid. Ei näinud ta sellegi üle rõõmustavat. Nii ei jäänudki minul muud üle kui vaadata ja oodata, kas võitleb end taas elule. Kui aga neljast oksakesest ka kolmas läbi kuivas ja ma selle ära lõikasin, otsustasin – saagu, mis saab, aga enne järgmist suve ma teda ka välja kaevama ei hakka, eks uus kevad annab arutust. Nüüd, nädala jagu päevi tagasi avastasin, et see ainuke ellujäänud oksake lisaks tublile kosumisele ja roheliseks muutumisele, on ka kolm arglikku õiekest külge tekitanud. Hip-hip hurraa, ta on tubli! Nüüd jääb üle loota, et ta ka saabuva talve kenasti üle elab ja järgmisel aastal juba ilusaid ja tugevaid õisi näitab.
3. Mõni päev tagasi pojengipeenart korrastades avastasin pildil oleva tegelase. Leidsin ma ta IHL'i käest saadud peedipunase alt. Ja see on täielik üllatus, kuna pojengi istutasin ma oma aeda 2008 august ning rohinud olen ma teda ju pidevalt. Mul ei ole õrna aimugi, millega võiks tegu olla. No tundub, et umbrohi ta siiski ei ole, kuid igaks juhuks tõstsin ta kuni selguse saabumiseni ajutiselt potti. Oskab IHL ehk kommenteerida, kas võib see olla kuidagi tema aiast pärit, et oli lihtsalt need paar aastakest seal pojengi all mulla sees peidus? Või on ta nüüd siis üllatuskülaline ei-tea-kust? Paraku ei oska sellesse tundmatusse kuidagi suhtuda... Tekkinud mõtted pole ka guugeldamisel abi toonud. Igasugune abi tuvastamisel on teretulnud :).

4.Ühel juulikuu päeval tuli mehele sõber külla. Meest ei olnud sõbra saabumise hetkel kodus, pidi ootamatult tööasjadega seoses linna sõitma. Nii me siis jutlesime omavahel, lapsel ka hea meel, et onu külla tuli, sai kõik olulised maailmaasjad talle ära rääkida. Korraga, nii muuseas, ulatas saabunud külaline mulle rohelise ümbriku, et mul olla üks tähtis päev olnud. Nojaa, oli tõesti. Eile oli. Roheline ümbrik oli väga tuttav, paar päeva varem olin sõbrannadelt saanud samasuguseid tükki kaks. Olin äsjasest liigutusest nii üllatunud, et võttis hetkeks suisa sõnatuks. "Kust ta teadis?!" mõtlesin ise palavikuliselt sealjuures. Sõbrantsid olid eelnevalt uurinud, et mis oleks meelepärane. Enam ammu ei ole meil kombeks teha üllatuskingitusi, kuna inimeste maitsed on niivõrd erinevad, et lihtsalt kinkimise pärast midagi kinkida pole mingit mõtet, soov on ligimesele ikka ju heameelt teha. Ja minu puiklevad sõnad, et tegemist on ennekõike põnglasele suunatud üritusega (on meil ju ühel ajal see tähtis päev), ei kanna juba ammu vilja. Niisiis, mis võiks olla ühele hingele veel parem, kui tema armastatud hobi tarbeks saadud abivahendid – kinkekaardid – millede eest saab soetada ihaldatud taimi-lilli või hoopiski vastava valdkonna alast kirjandust? Eelnevad kaks sarnast ümbrikku olid ülimalt suuremeelsed. Ihaldatud lillest jäi aga siiski oluline osa puudu ning see pani mind hoolega kaaluma, kuidas neid kõige mõistlikum realiseerida oleks. Endal tol hetkel hobi tarbeks vabu vahendeid ei olnud, kaalusin isegi võimalust oodata kevadeni, siis veel piisavalt aega nende realiseerimiseks. Saadud kolmas ümbrik lõi mu aga õnnest täiesti pahviks! Soetades enda ihaldatu, jääks mul abivahendeid isegi üle! Peas keerles mustmiljon mõtet, üks kiirem kui teine. Keerles veel mitu päeva peale seda, kui mehe sõber oli lahkunud... Juba kevadel, enne lume sulamist, mõtlesin välja, kuidas võiks kujundada majaesise (tee poolt vaadatuna). Tähendanuks see üsna paljude taimede soetamist, milleks mul nüüd ju ometi võimalus oli! Hinges kripeldas aga edasi see üks ja ainus. Seda enam, et ehitustööd ei ole kulgenud sugugi nii, nagu me lootsime. Võitlesin ma endaga, mis ma võitlesin, aga kindlale otsusele ükspäev jõudsin. Seejärel oli suur tuhin sees, et lähme ja toome nüüd ruttu ära! Mõned päevad hiljem, Hansaplantist muid tarvilikke asju soetades, käisime ka oma 'kullakest' vaatamas. Oli teine letil täiesti olemas, kuid hetkeline rutt ei tekitanud seda õiget ühtekuuluvustunnet, nii ta meist sinna poodi edasi jäi. Ja siis... ühel juulikuu lõpupäeval tundsime, et voh!, nüüd on sel kaunitaril aeg koju tulla. See oli kohe selline eriline tunne, et leiad spetsiaalselt aega ainult temale, mitte ei soeta teda koos teiste ostudega, nagu toidupoes lisaks saiale-leivale libistad korvi ka munad... Ja nii tuligi meile pojeng "Bartzella", mis möödunud nädalal nõuetekohaselt täidetud tingimustega endale oma pesa leidis. Aitäh, mu kallid sõbrad, tänu teile sai ühest unistusest reaalsus! :)
Pühapäev, 15. august 2010

Oli kord...

Nii algavad paljud muinasjutud. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus minulgi, koos perega, siseneda ühte neist - muinasjutuaeda, kus kõiki külalisi tervitasid paljud erinevad tegelased, kes lopsakate taimede vahelt piiludes, kes puu otsast sulle teraselt silma vaadates, kes vee peal liueldes. Igal sammul oli aed täis üllatusi nii taimede-lillede kui sõbralikult koos tegutsevate 'aiavaimude' näol, olen veendunud, et mõned neist jäid mul isegi kahe silma vahele, sellised pisemad ja häbelikumad... Aga tore oli seal olla, kõigi nende tegelastega üheskoos. Lisaks veel paras ports ühise aiakiiksuga tegelasi, kelledest kui võluväel seal aias lisaks bloginimedele ka reaalsed tegelased said. Tõeliselt vahva oli teie kõigiga seal tutvuda, siirad tänud Thelale ja Lepatriinule, tänu kellele see teoks sai ning teile kõigile, kes te sinna imelisse aeda sisenesite ja selle muinasjutu seal elama panite :)!

Lisaks positiivsetele emotsioonidele jäävad seda kokkusaamist meenutama ennast meiega kaasa nihverdanud taimelapsed – Tiinalt saadud punaselehine enelas (Diabolo?) ja punaseõieline astilbe, Deialt tumepunaseõieline nelk ja suur hostapuhmas ning muinasjutuaia loojate Thela ja Lepatriinu poolt puhta soojakollaseõieline päevaliilia (Aten?) ja Lepatriinu sõnutsi kohustuslik ungari sinise-kollaseõieline iiris. Tänaseks päevaks on nad kõik leidnud meie aias endale oma koha. Hetkeks, mil lugesin Mare blogist, et oleks võinud temagi hosta tarvis soovi avaldada, olin mina juba valmis saanud sellise uue peenraüllitisega tammepuu all.

Oleks ma seda hinges teadnud, oleksin pool (ehk ühe puhma) sellest ära andnud ja nö oma poole veelkord pooleks teinud, oleks mul sellest jagunud piisavalt, saadud hostale seltsiks muretsetud hosta 'Sum and Substance' on ju ka alles väikseke. Ei ole me teineteisest ju nii kaugel ühti, et sellest mingit probleemi võiks olla. Kuna aga katsetasin peenrameetodit a la Muhedik, siis enam ei tahaks seda peenart praegu kuidagi lammutama hakata :(. Samas on mul plaanis kolida ümber oma hosta 'June', kes küll ei ole eriti suur, kuid natuke jagada annaks sealt juba küll.
Kokkuvõtvalt, mis siis on selliste kokkusaamiste plussid ja miinused? Silmast-silma kokkusaamised on absoluutselt asendamatud puht inimlikust aspektist – pelgalt pikslimustast helendaval arvutiekraanil kujuneb vaimusilmas küll mingi tegelaskuju, kuid see on vaid mikroosake tegelikkusest. On see tegelikkus siis nii oluline? Kindlasti mitte, kuid minu meelest on see tore ja rikastav, kui saad kirja pandud mõtetele-sõnadele juurde lisada reaalse isiku. Kui oleks tegemist AA-klubiga (Anonüümsed Aiahoolikud), siis oleks muidugi teine lugu :).
Samuti on kokkusaamised asendamatud saamaks taimedest, mida oma aias ei ole, reaalset pilti. Raamatust või internetist võib otsida ja vaadata neid pilte sadu, kuid see kõik jääb tegelikkusest ikka väga kaugele, eriti veel siis, kui mõne taimega eelnevalt kokkupuude üldse puudub. Näiteks oli minul kogu aeg arvamine, et päevakübar (siilikübar) on oma olemuselt selline karikakra mõõtu. Kuid oh üllatus-üllatus, ta on ikka märksa suurem. No Thela aias pidi ta veel eriti võimas olema. Aga üheainsama hetkega minu arvamus sellest lillest muutus, positiivsemas suunas. Nüüd tahaks seda endagi aeda :). Või siis näiteks see imeliselt kollase õiega päevaliilia – päevaliiliad ei ole minu aias asjatamise aastate jooksul kuulunud minu favoriitide hulka, olen leppinud nende kõige tavalisematega, mida pea igast aiast leida võib ning mis olid siin enne mind, kuid endale uusi soetada pole mõtteski olnud. Ega siis kõik taimed ei saagi ju ühtmoodi meeldida, see on täiesti loomulik mu meelest. Nüüd aga olin esimesest pilgust sellest kollasest nii lummatud, et võttis sisemusest kohe kripeldama ja kuidagi ei saanud lahkuda sealt ilma, et oleks endalegi väikese tutsaka palunud. Olen selle sordi pilte nüüd netis palju vaadanud ja no ei teki seda emotsiooni, mis vahetult taime ennast vaadates. Pilt küll kannab edasi informatsiooni, et see lill on ntx kollane, kuid taime enda olemus jääb ikkagi ainult vahetusse tegelikkusesse.
Eelmainitu on vaid mõtteline osa kokkusaamiste positiivsema külje pealt, lisaks veel kõiksugu erinevad aiakujundusdetailid ja muud kavalused aia kujundamisel, taimede kasvatamisel. Negatiivsema külje pealt tooks välja ehk selle, et kõik toredad üritused saavad liiga ruttu otsa. Isegi kui me oleks saanud jääda ööbima ja veel pühapäevalgi koos ringi tuuritada, oleks see ikkagi üks moment liiga järsku otsa saanud. Aga eks ta ole, head asja korraga palju ei saa, muidu ta ei olekski ju enam hea :).
Veelkord kõigile suured tänud koosveedetud toreda aja eest, jagajatele minu aia uute asukate eest ning loodan, et võõrustajad andestavad väikese Nodsupoisi pisikesed põrsatembud :).

PS: Ehk parandatakse homme "ahvide" poolt puruks näritud kaabel ka ära, selle MINTpulgaga on levi nagu kuuvarjutus – kord on ja kord ei ole, valdav enamus ajast ei ole. Siis saab ehk jälle inimese moodi sõna sekka öelda, pooled 'kommid' on läinud praegu lihtsalt musta auku ja ma olen loobunud.