Üllatajad ja üllatused aias

1. Üheks tublimaks üllatajaks on meie nooruke ploomipuu "Ave", kes suve hakul veel nii õnnetuke välja nägi, et olulist elulootust ei julgenud temast enam oodata. Aeg aga läks, suvi edenes ning põdurake kogus tublisti jõudu. Nüüd, suve lõpuks, on ta endale tekitanud kenakese võra juurdekasvu, kogupikkuses 75 cm. Üheks puukese põdemise põhjuseks oli talvel tema kallal maiustanud kitseke, kuid mis vaevas lehepungi avamise faasis, on mulle siiani mõistatuseks. Tõenäoliselt mingi putukaline. Lehed hakkasid edenema siis, kui ise lehti natuke laiali painutasin ning sõrmega neid puhastada püüdsin, just hirmus, et mingi putukas on sinna miskit jama teinud. Mine võta nüüd kinni, kas oli sellest abi või mitte, aga peale seda hakkas puukene edenema. Kirjutan siin ja mõtlen nüüd, et kas peaks teda järgmine kevad äkki millegagi pritsima? Või ehk hoopis nüüd sügisel? Aga millega?
Enne karmi sügist, vast paari nädala jooksul praegusest, on plaan ta aia piirilt, suurte puude varjust, kolida eemale, nii kümmekond meetrit aeda sissepoole. Seal peaks tal olema rohkem vabadust ja hingamisruumi. Ja kindlasti peab talle talveks veel midagi kitsede kaitseks välja mõtlema, niisamuti teisele noorukesele ploomipuule. 3-meetri kõrgust aedpiiret ju ümber ei pane, ehk varjukangast vmt materjalist kotike pähe tõmmata?
2. Teine üllataja on kevadel mehe poolt mulle niisama saabuva kevade puhul kingitud minipotiroos "Pearl Kordana". Tuli ta minu juurde veel siis, kui paks lumi oli maas ja maa külmunud. Hiljem, kevade saabudes, oli aga muid olulisi aiatöid ohtrasti ja nii ta mõneks ajaks ununes. Kui ta juba õitsenud oli ja lehed massiliselt kollaseks hakkasid minema, läks taimekese päästmise eesmärgil aeda istutamisega juba kiireks. Nagu ikka, kaevasin augu, vedasin põhja komposti ja siis kaasalausutud hääde sõnade saatel taimeke mulda. Aja edenedes aga... muutus lilleke nukramaks ja vaevatumaks. Nädalake peale istutamist panin talle ka roosidele mõeldud suve jooksul mulda imenduvaid väetisegraanuleid. Ei näinud ta sellegi üle rõõmustavat. Nii ei jäänudki minul muud üle kui vaadata ja oodata, kas võitleb end taas elule. Kui aga neljast oksakesest ka kolmas läbi kuivas ja ma selle ära lõikasin, otsustasin – saagu, mis saab, aga enne järgmist suve ma teda ka välja kaevama ei hakka, eks uus kevad annab arutust. Nüüd, nädala jagu päevi tagasi avastasin, et see ainuke ellujäänud oksake lisaks tublile kosumisele ja roheliseks muutumisele, on ka kolm arglikku õiekest külge tekitanud. Hip-hip hurraa, ta on tubli! Nüüd jääb üle loota, et ta ka saabuva talve kenasti üle elab ja järgmisel aastal juba ilusaid ja tugevaid õisi näitab.
3. Mõni päev tagasi pojengipeenart korrastades avastasin pildil oleva tegelase. Leidsin ma ta IHL'i käest saadud peedipunase alt. Ja see on täielik üllatus, kuna pojengi istutasin ma oma aeda 2008 august ning rohinud olen ma teda ju pidevalt. Mul ei ole õrna aimugi, millega võiks tegu olla. No tundub, et umbrohi ta siiski ei ole, kuid igaks juhuks tõstsin ta kuni selguse saabumiseni ajutiselt potti. Oskab IHL ehk kommenteerida, kas võib see olla kuidagi tema aiast pärit, et oli lihtsalt need paar aastakest seal pojengi all mulla sees peidus? Või on ta nüüd siis üllatuskülaline ei-tea-kust? Paraku ei oska sellesse tundmatusse kuidagi suhtuda... Tekkinud mõtted pole ka guugeldamisel abi toonud. Igasugune abi tuvastamisel on teretulnud :).

4.Ühel juulikuu päeval tuli mehele sõber külla. Meest ei olnud sõbra saabumise hetkel kodus, pidi ootamatult tööasjadega seoses linna sõitma. Nii me siis jutlesime omavahel, lapsel ka hea meel, et onu külla tuli, sai kõik olulised maailmaasjad talle ära rääkida. Korraga, nii muuseas, ulatas saabunud külaline mulle rohelise ümbriku, et mul olla üks tähtis päev olnud. Nojaa, oli tõesti. Eile oli. Roheline ümbrik oli väga tuttav, paar päeva varem olin sõbrannadelt saanud samasuguseid tükki kaks. Olin äsjasest liigutusest nii üllatunud, et võttis hetkeks suisa sõnatuks. "Kust ta teadis?!" mõtlesin ise palavikuliselt sealjuures. Sõbrantsid olid eelnevalt uurinud, et mis oleks meelepärane. Enam ammu ei ole meil kombeks teha üllatuskingitusi, kuna inimeste maitsed on niivõrd erinevad, et lihtsalt kinkimise pärast midagi kinkida pole mingit mõtet, soov on ligimesele ikka ju heameelt teha. Ja minu puiklevad sõnad, et tegemist on ennekõike põnglasele suunatud üritusega (on meil ju ühel ajal see tähtis päev), ei kanna juba ammu vilja. Niisiis, mis võiks olla ühele hingele veel parem, kui tema armastatud hobi tarbeks saadud abivahendid – kinkekaardid – millede eest saab soetada ihaldatud taimi-lilli või hoopiski vastava valdkonna alast kirjandust? Eelnevad kaks sarnast ümbrikku olid ülimalt suuremeelsed. Ihaldatud lillest jäi aga siiski oluline osa puudu ning see pani mind hoolega kaaluma, kuidas neid kõige mõistlikum realiseerida oleks. Endal tol hetkel hobi tarbeks vabu vahendeid ei olnud, kaalusin isegi võimalust oodata kevadeni, siis veel piisavalt aega nende realiseerimiseks. Saadud kolmas ümbrik lõi mu aga õnnest täiesti pahviks! Soetades enda ihaldatu, jääks mul abivahendeid isegi üle! Peas keerles mustmiljon mõtet, üks kiirem kui teine. Keerles veel mitu päeva peale seda, kui mehe sõber oli lahkunud... Juba kevadel, enne lume sulamist, mõtlesin välja, kuidas võiks kujundada majaesise (tee poolt vaadatuna). Tähendanuks see üsna paljude taimede soetamist, milleks mul nüüd ju ometi võimalus oli! Hinges kripeldas aga edasi see üks ja ainus. Seda enam, et ehitustööd ei ole kulgenud sugugi nii, nagu me lootsime. Võitlesin ma endaga, mis ma võitlesin, aga kindlale otsusele ükspäev jõudsin. Seejärel oli suur tuhin sees, et lähme ja toome nüüd ruttu ära! Mõned päevad hiljem, Hansaplantist muid tarvilikke asju soetades, käisime ka oma 'kullakest' vaatamas. Oli teine letil täiesti olemas, kuid hetkeline rutt ei tekitanud seda õiget ühtekuuluvustunnet, nii ta meist sinna poodi edasi jäi. Ja siis... ühel juulikuu lõpupäeval tundsime, et voh!, nüüd on sel kaunitaril aeg koju tulla. See oli kohe selline eriline tunne, et leiad spetsiaalselt aega ainult temale, mitte ei soeta teda koos teiste ostudega, nagu toidupoes lisaks saiale-leivale libistad korvi ka munad... Ja nii tuligi meile pojeng "Bartzella", mis möödunud nädalal nõuetekohaselt täidetud tingimustega endale oma pesa leidis. Aitäh, mu kallid sõbrad, tänu teile sai ühest unistusest reaalsus! :)