Kas selline siis ongi pühapäeva hommik?!

Opijärgne rahulik taastumine hakkab möödanikuks saama ning igapäevaelu vaikselt oma normaalsetesse aktiivsetesse rööbastesse libisema. Nii ongi arginädal möödunud sellise kiirusega, et pole leidnud isegi kümmekonda minutit päevas, et heita pilk peale, mis blogimaailmas toimub või siis pole mul enam aimugi, mida tähendab sõna "TV". Nii otsustasingi eile õhtul juhtme seinast välja võtta ja lihtsalt puhata ehk siis sättisin end kella üheteistkümne paiku õhtul filmi vaatama. Mõnus oli sooja pleedi all diivanil lösutada (linnas on kivimajas praegu niiiii külm, prrr) ja filmi "Toscana päikese all" vaadata. Film just päris minu maitse järgi ei olnud, kuid aja mahavõtmiseks sobis eile küll imehästi. Nii saingi voodisse peale poolt kahte öösel.
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!