Nädal tagasi...

... laupäeval, 28. augustil, kogunesid Sipsikud Rocca-al-Mare kooli juurde parklasse, kust võeti ennelõunal kell 11 ette ühine teekond Stroomi randa. Rühma lapsi kogunes kokku 13 ning lisaks veel mõned sõiduhuvilised õed-vennad. Kuigi ka vanematel ei olnud ratta selga istumine keelatud, eelitasid nad valdavas enamuses siiski jalgsi liikuda, niisamuti mina ise. Sõiduoskused olid lastel väga erinevad, üllatusega nägin, et paaril lapsel abirattaid ei olnudki. Ju nemad olid saanud siis kõvasti trenni teha :). Põnglane aga, muidu nii püsimatu, kiire ja rahmeldav, eelistas kulgeda vaikselt, tasa ja targu. Tragimad olid juba pikalt eest ära, kui tema alles õppis lubatavuse ja vabaduse piire kompama ning kerge tagant utsitamine kippus hoopis nutuvõru suu ümber tooma, kui pisikesele indu andma. Peale esimest sedasorti katset pidasin targemaks last rohkem mitte torkida, oluline oli, et ta suudaks aru saada, mis ja kui palju on lubatud ning oleks võimeline ikka ise, iseseisvalt koos teiste lastega liikuma. Samas polnud ta aga sugugi kõige viimane. Poisi pelglikkus oli kinni väheses eelnevas sõidukogemuses ning saadud kogemuski oli ju tulnud piiratud tingimustes, vähese liiklusega autosõiduteel, kus hetkekski ei tohtinud autode suhtes valvsust kaotada, ent samal ajal tuli tegeleda nii uudse asjaga, nagu iseseisev väntamine. Nii ei saanudki ta nüüd kohe asjale pihta, et selle tee peal liiklevad ainult jalgratturid ja jalakäijad ning et eemal sõiduteel paistvad autod ei pääse kuidagi temani. Jälgima pidi, et ei sõidaks teistele ise otsa ning ei kalduks tee keskteljest vasakule poole. Eks see kõik oli tema jaoks uus ja nii teistmoodi, vaja oli vaid veidi aega harjumiseks. Umbes esimese kilomeetri läbimisega sai vabanetud ka esialgsest pingest ning võis aru saada, et laps lustib täie mõnuga. Ja mida aeg edasi läks, seda kiiremini hakkas pedaal käima :). Esiotsa kiired sõitjad tegid paar kogunemise pausi ka, oodati, kui rahulikumad sõitjad kõik järgi jõudsid ning jätkati taas jälle üheskoos. Enamus teed suutsin nii käies kui joostes lapse lähedal püsida, mine tea, millal tal abi vaja, kuid veel enne kui Stroomi rand paistma hakkas, oli poiss kaugele ette vändanud. Vanemaid jagus kogu distantsile, ratastega olid eesotsas ja rahulikumad tagapool. Kui ka juhtus mõni väike apsakas, siis kõik hoidsid kõigil silma peal ja abi oli alati kohe olemas.
Sihtpunkti jõudmiseks olime läbinud tiba rohkem kui kolm kilomeetrit. Arvasin, et poiss on sellest sõidust nii läbi, et tötsab kohe murule istuma. Aga kus sa sellega! Kiirelt pargiti ratas murule ning tormati turnipuudele ronima, isegi kiivrit polnud mahti peast võtta. Ja küll nad siis rahmeldasid seal üheskoos, väsimatult... lõputult... Vahepeal pidasime ikka kaasa võetud toidumoonaga pisikese pikniku ka, vähemasti oli mahti kustutada suur janu, ent söögipoolisest võeti paar ampsu ning emme pidi siis ülejäänu sööma. Nojah, kellel seal ikka mahti süüa on kui nii põnevad atribuudid piiramatult käes ja veel värskes õhus pealegi. Söök on küll see kõige viimane asi, mille peale meie põnglane mõtleb. Samas oli neid, kes end toidu ääres väga mõnusasti tundsid. Kohe rõõm oli vaadata, et mõni laps ikka sööb ka! :)
Tagasiteele startisime kõik koos. Mõnedele oli auto sinnasamasse vastu tulnud, mõni pööras poole tee pealt ära, kuid enamus läks tagasi stardikohta. Tagasiteel nägin oma last esimesel paarisajal meetril, jookse või ära jookse. Nüüdseks oli sõit selge ja enesekindlus põues, emmest-issist polnud sooja ega külma, peaasi, et vändata saaks ja mida kiiremini, seda parem. Lõppeks tagasi auto juures, oli lapsi, kes sõitnuks aga veel ja veel, mõni neist isegi uuesti otsa ringi keeras ning uuele ringile läks. Ju vanematele vastu. Ja ega põnglanegi nii väga autosse kippunud. Mida aga ei saanud sugugi minu kohta öelda... Oli see peale operatsiooni mul ju esimene nii pikk käimine (6 km!), pealegi veel tempoga. Pehmelt öeldes olin ma autoni jõudes ikka päris surnud, jalad kanged all kui puupakud... Ent vaatamata sellele oli see üks ütlemata tore üritus sel suvelõpu rõõmsa päikese all. Tuult oli mõõdukalt ning ilm spordi tegemiseks parajalt soe.


Paar päeva varem saime oma auto remondimeeste käest tagasi ning nüüd oli tarvis siis testsõitu teha, mistõttu suundusime edasi väikesele rännutuurile. Suunaga Thela poole, kust läksime ära tooma poisi plehkupannud mütsi, põikasime läbi ka Treppojalt. Oleme sealt küll palju kordi mööda sõitnud, kuid joastikku ennast pole mul õnnestunud varemalt vaatamas käia. Väga põnev koht tundub, kui oleks vaid rohkem aega ja võimalusi fotokaga sinna sattumiseks. Koht, kuhu kunagi tahaks kindlasti tagasi...
Thela juures kasutasime pererahva lahkust ning heitsime pilgu peale ka kohalikule kullakaevandusele, no mida muud sel kopajuhil sealt nii sügavalt ikka otsida oli :). Esmapilgul üsna ehmatama panev vaatepilt annab fantaasiale aga hea lennu ning tulevikus saab sellest kohast kindlasti midagi väga ilusat ja vahvat. Ootan põnevusega :). Auto poole jalutades kuulsin end mehele ütlevat: "Kui meie endale kunagi aiatiigi teeme, siis palun ärme nii suurt tee".