Esmaspäev, 31. detsember 2012

Pilk aeda kevadest sügiseni 2012

Meil oli perega plaanitud aastavahetus sõprade ja nende peredega, kuid pisipiigal lõi eile ootamatult palaviku üle 39. Nii jäimegi meie piigaga kahekesi koju ja meespere läks külla, kuna poiss ootas seda põnevusega juba mitmeid päevi. Kasutasin seda vaba aega siis pisukese kokkuvõtte tegemiseks:

Mai
  • Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest maja pool, juuriti välja ja veeti ära suured vanad kännud, likvideeriti ehitamisest jäänud suured betoonimurruhunnikud. Edasiseks jäi pinnase täitmine, mullaga tasandamine ja muruga viimistelmine.
  • Võitlesin eelmisel suvel istutatud iiriste heaolu eest. Risoomid olid jäänud kevadiste lumesulavete märga meelevalda, mistõttu kippusid mädanema.
  • Kullerkupud on lilled, millega seoses on palju erinevaid lapsepõlvemälestusi. Ikka meeldis mulle korjata neid niipalju kui pihku mahtus. Aastaid olen mehe jutu järgi teadnud, et ka siinkandis on koht, kus neid lahedasti kasvab, kuid varasematel aastatel pole meil nendega kas õnne olnud või pole lihtsalt aega olnud, kuid sellele välule sattusin sel kevadel esmakordselt. Ja nagu lapsepõlveski, korjasin neid nüüdki suure peotäie, mehega kokku kaks, nad on lihtsalt niivõrd võrratud!

Juuni
  • Maja esiselt platsilt, sissesõiduteest teiselt poolt, sai ära veetud vana autoromu. Seda platsi olen ikka aegamisi koristanud ning läheb veel aega, enne kui see korda saab, ülejäänud olulisemad asjad enne.
  • Saabus kaks koormat mulda. Optimistlik lootus oli, et kui saame need veetud, tellime veel paar juurde.
  • Õitsesid eelmisel aastal seemnest kasvatatud idamagunad. Lilled, mida olen ammu oma aias näha tahtnud. Vaatamata kiuslikule vihmale, mis neid närtsutas, õitsesid rikkalikult ja pakkusid silmailu päris pikaks ajaks. Loodan neid näha ka järgnevatel aastatel :).
Juuli
  • Lilleaed oli saanud endale kirju, erinevate värvide ja toonide õites rüü, mida varakevadest saati nii väga igatsenud olin.
  • Suurima rõõmu pakkus iiristest ainukesena ja ainukese õiega õitsenud 'Rippling River'.
  • Hästi kosus ja võttis uue elupaiga omaks poisi kasvatajalt saadud helmikpööris. Vaadates lehe kuju ja värvust ning õite värvust julgen guugli vahendusel arvata, et tegu võiks olla 'Jade Gloss'iga. Tema on minu aias siis helmikpööristest see kõige esimene.
  • Oma esimesi õisi näitas eelmisel suvel istutatud roniroos 'Flammentanz'. Esimese aasta kohta oli tulemus vägagi rahuldav, ehk järgmine aasta on õisi juba ka kõrgemal. Aga eks ma pean seda roniroosi eduka kasvatamise kunsti veel õppima.
  • 2010 a. Aalujate kokkutulekult saadud punane astilbe (nime ei tea) tahtis see aasta kangesti silma paista ning et see tal hästi õnnestuks, tekitas punaste vahele kaks roosat õit. Ja ma ei saanudki aru, kas need tulid nüüd selle sama taime küljest või on sinna vahele siis jupike roosat sattunud...
  • Eelmisel kevadel oma uuele kohale istutatud elulõng (nime ei tea, võib oletada, et 'Silmakivi') valmistas heameelt rikkaliku õitsemisega. Oleks õitsenud veel rohkemgi, kuid pidev vihm ei ole talle mitte meelepärane, mida lõppeva aasta suvi talle paraku ohtralt pakkus. (Panin pildile ka lapse, et oleks näha õite suurus. Poiss on lastetoolil püsti; antud õite ülemine piir on u kahe meetri kõrgusel.)

August
  • 2008 a. kevadel rajatud, aias kahte ala eraldav floksipeenar on hakanud vaikselt omatahtsi tegutsema. Mulle meeldivad sellised lopsakad õietutid pikas rivis, kuid algselt oli ta mõeldud ikka mitmevärvilisena. Sain tookord ämma käest ühe suure floksimätta, mille siis 7-8 tükiks lammutasin ja järgnevatel aastatel nendele siis teist värvi, tumedamat lillat ja erksamat roosat, vahele panin. Nagu näha, võib teist värvi vaid aimata, kui tead, et ta seal peab olema. Nüüd olengi dilemma ees, kas lammutada olemasolev peenar laiali, aeg on edasi läinud ja otsene vajadus selle järele nagu puudub või siiski üritada seda korrale kutsuda. Nii või teisiti pean sealt likvideerima suurema koguse seda vana taluaia lillakasroosat. Kui keegi arvab, et see floks võiks kuskil temagi aias silmailu pakkuda, võiks julgelt märku anda, muidu rändab lihtsalt komposti.
  • Jõudsime kurvale äratundmisele, et kuidas me ka ei üritaks, seda kevadel saadud kahte koormat mulda meil suve lõpuks laiali kärutada ei õnnestu. Ja seda kõike tänu meie kandis taevast alla tulnud pidevale vihmale, mis mulla plinki kokku mätsis ja raskeks tegi. Võimatu vedada, võimatu riisuda. Seega majaesise lõplik hooldamine lükkus jälle järgmisesse suvesse. Plaanid küll, aga mis neist plaanidest kasu on, kui ilm need omatahtsi ümber kirjutab...

September
  • Sel suvel avastasin enda jaoks suvelilled, nad on ikka asendamatud tegelased saamaks aeda kiiresti ja palju värve ning erinevaid vorme. Paraku pean peale mitmeid aastaid katsetamisi leppima, et kõiki soovitud taimi endal ettekasvatada ei õnnestu, lihtsalt ei ole ettekasvatamiseks rahuldavaid tingimusi. Paraku aga pole ka kaubanduses taimedena kohanud kõike, mida tahaks. Eks siis peab kuidagi kombineerima... Aga selle suve erilisemateks suvelillede seas said lõvilõuad oma värvide erksuses ja longus rebasheinad oma kelmikate pikkade sabadega. Sügise poole meeldis poisile ikka iga päev neid sabasid silitamas käia ja mõnikord isegi ümber kaela sättida :). Millegi pärast läksid osad sabad kole haruliseks, võimalik, et neid peab ka kuidagi 'aitama', vat ei tea.
  • Vaatamata sellele, et poiss ja Bella kevadel konnatatart omatahtsi kujundasid, kasvas temast sügiseks juba päris korralik põõsake. Eks järgmine aasta jälle veidike suurem.

Oktoober
  • Ikka igal aastal tasapisi soetan juurde püsikuid. Selle aasta huvitavaimaks uustulnukaks on aedhortensia 'Wim's Red'. Suve teises pooles pakub vaatamiseks pidevat värvidemängu – õite avanedes on nad alguses õrn kollakas-rohelised, mida vanemaks, seda valgemaks. Põõsas on valge roheka kirju, kuniks ühel päeval lisandub valge palgetele ka särav roosa ning põõsas on tõeline aiamagnet. Saades vastu sügist aga eakamas, muutuvad õied tumeroosamaks, kuid paraku ka tuhmimaks. Sära põõsalt siiski ei kao, kuna nüüd vahetab rüüd ka lehestik, kus roheline on sujuvalt asendunud sooja kollasega. Esimene aasta meil oli küll väga põnev! No näeme, kuidas ta nüüd talve üle elab ja järgmine aasta juba iseseisvalt hakkama saab.
  • Suure üllatuse pakkusid mulle minu kevadel tuppa külvatud aed-kukekannused 'Centurion Sky Blue'. Küll nad kidusid aias suve esimeses pooles, kuidagi ei võtnud vedu ega hakanud edenema. Hoolsalt ikka rohisin ja kastsin neid, kui vaja, kuniks siis suve teises pooles oli neile miskit meelepärast ja võtsid jõu sisse. Ja üllatus-üllatus, oktoobri keskel avanesid esimesed õied. Seda ma küll ei oodanud. Kuid rõõm oli suur, sain ikka ära näha, et on küll see värv, mida ootasin :). Peale pildistamist lõikasin õievarred kohe maha. Ikka kummaline on see inimmeel, kunagi see lill mulle üldse ei meeldinud ja ma olin üsna veendunud, et minu aias sellist lille olema ei saa. Aga näed, aja jooksul hakkad nägema ruumi ja taimi enda ümber hoopis teise pilguga. Tänaseks on mu soovide nimekirja lisandunud juba üsna mitmeid tegelasi, kes varemalt ei äratanud mingit huvi. Never say never...
Reede, 28. detsember 2012

Võidujooks Ooravatega

Jah, justnimelt Ooravatega, igavesed üleannetud tegelased sellised.
Kui mina asusin oma vanale väikesele toolile uuenduskuuri läbi viima, siis tekkisid mul veel mõningad mõtted, mida tahtnuks realiseerida. Nii saigi enne tooli kallale asumist netist tellitud üks kobedam portsuke erinevaid salvrätikuid, juhuks kui tekib tahtmine ja võimalus miskit teha, oleks omast käest võtta. Aga kus sa sellega. Kui ma olin tooliga enam-vähem rahuldavalt valmis saanud ja aeg oli tiksunud niipalju edasi, et päkapikk pidi usinasti nokitsema asuma, selgus uut tööd kätte võttes, et Ooravad va üleannetud, olid jalga lasknud. Kuidas mina neid ka ei keelitanud-meelitanud, koju tagasi tulla nad ei kavatsenud. Aga antud esemele olid Ooravad ette nähtud ja ilma nendeta teha ei tahtnud kuidagi, poleks olnud see, mis vaja. Tuhlasin ja pöörasin elamise mitu korda pea peale, otsisin läbi ka kõige võimatumana tundunud kohad, kuid mida polnud, olid Ooravad. Ja see on müstika tänaseni, kuhu kurjam nad siis kadusid?! Kuhugi Tallinna linna teise otsa pärakoplisse polnud mul enam ka võimalust minna, pealegi polnud kindlat fakti, et neid seal üldse on, nii ei jäänudki üle muud, kui tellisin netist uued. Tellimuse täitmine võttis ka aega aga terve nädala. Ja siis läks päkatsil kiireks...
Kuigi võtsin värvi kuivatamisel appi ka fööni, kippus nätskevõitu värv ikkagi lihvimisel liigselt liivapaberi külge pakkima. Liivapaberit oli mul muidugi ka piiratud kogus, priiskamiseks ei midagi ja seega oli nikerdamist omajagu. Aga ähkis ja puhkis see päkapikk mis võimalik ning eelmisel õhtul enne kingipakki keeramist sai peale veel viimase kihi lakki.
See decoupage tehnikas kaunistatud soolavakk sai kingitud siilifännide peresse ning kuna sobivas stiilis siile rohkem ei ole ning muud siilid poleks sinna sobinud, pealegi tundus, et üleni siiline poleks ka päris see olnud, siis ülejäänud tegelastel on siin kingisaajatele ka oma tähtis roll ja kindel koht :).

Kolmapäev, 26. detsember 2012

See surnuksarmastamine...

... ei ole üldse naljaasi. Äsja aastaseks saanud, ca 60 kg kaaluva, bernhardiinikutsika ülevoolav ja tormiline armastus päädis minu emale täna 2,5 tunnise visiidiga traumapunktis, kodarluu murru tuvastamise ja kipsiga käe ümber. Kuueks nädalaks käsi kaelas. Armastus on tore asi ja ilma selleta siin ilmas ei saa ega tahaks kuidagi, kuid liiga suurtes kogustes ei ole seegi enam hea. Ikka kõike mõõdukalt paluks! :)