Esmaspäev, 28. mai 2012
Reede, 25. mai 2012

Rõõmud jätkuvad

Suurt rõõmu ja ärevust pakub sel kevadel kolm aastat tagasi istutatud ploomipuu "Emma Lepermann", kes on nüüd esimest korda üleni õites. Kuna ta ise on veel siiski suht väike, siis väljend 'üleni õites' on esialgu natuke suurustavalt öeldud :). Aga mesimummud sumistasid seal õite vahel päris hoolega, eks siis suve lõpupoole ole näha, kas ta ka esimesel õitsemise aastal nüüd ka vilja kanda jaksab. Puud tervikuna pilti püüda ei õnnestu kuna taust jääb liiga kirju ning puuke oma väikeste õitega kaob tausta lihtsalt ära.


Siin siis minu poolt ka mõned tulbiõied. Mis tulpidega tegu, pole mul õrna aimugi (Kollase-punasega on Banja Luka; edit 23.08.'12). Sügisel sai aianduspoest hetke emotsiooni ajel ostetud, et kevadel oleks aias lihtsalt natuke värvi ja silmailu. Ühes pakis oli 10 ühesugust (need kollase-punasega, hästi nunnud), teine pidi olema segupakk 2x 5 erinevat õit. Otsus segupaki kasuks langes tänu juuresolnud pildile, mis lubas hästi tume-tume punast, peaaegu musta õit. Aga tutkit, mida pole, seda pole. Nüüdseks on selge, et segupakk on täiesti mõttetu ost, kuna ükski õis ei vasta pildile. Samasse ämbrisse teist korda astuda ei tasu. Üllatusmoment on muidugi põnev, kuid kui see on pigem negatiivne, siis ei õigusta see end sugugi.
Too teravate tippudega (kroonõieline?), mida leidus isegi kaks tükki, on ju päris huvitav, ülejäänud kaheksa on oma värvis ja õie suuruses väga tagasihoidlikud. Minu jaoks natukene liiga tagasihoidlikud.

Neljapäev, 24. mai 2012

Rõõmude aeg

Kuigi mulle meeldivad varahommikud, eriti suveti ja maal, satub sekka ikka mõni hommik, mil vajadus voodis kauem põõnata. Nii lubasingi endale eile koos pisikesega ühe unetsükli veel, kui äkki läbi une kostis kõrvu Kodukest väristama panev mürin. Kokkulepitud ajal, veidi enne kella üheksat, jõudis meie õuele vägev abiline, kelle ülesandeks oli välja juurida vanad kännud, vundamendi tegemisest järele jäänud suurte kivide-kruusahunniku likvideerimine ning maa tasandamine. No selles mürinas ja möllus ei tulnud sellest magamisest enam midagi välja.
Kui oma unise kogu elutuppa vedasin, vaatas mulle aknast vastu raudsete lõugadega monstrum, kes parasjagu materdas vana kändu – tõstis selle kõrgele õhku ning lasi matsaki maha tagasi potsatada. Keset majaesist haigutas esimene suur auk. Veel paar rappimist ehk mullast puhtaks saputamist ning seejärel oli kännuront valmis õue pealt ära toimetamiseks. Mõne hetke pärast saabus põõsaste taha kadunud abiline taas, lõi kopa maasse, tõmbas kaks korda ühelt poolt kändu ja kaks korda teiselt poolt, kangutas veidi ning peagi oli tal raudsete lõugade vahel järgmine suur tuustakas, mispeale ta peale mõningast materdustööd taas põõsaste taha kadus. Kui kännud juuritud, sai ette võetud ehitusjääkide hunnikute likvideerimine. Kuna nende suurte betoonimurru tükkidega polnud mitte midagi peale hakata ega võimalust kuhugi krundilt eemale vedada, said need pinna täiteks lihtsalt kändude eemaldamisest tekkinud suurde auku maetud ning paekivituhahunnik neile peale ja kõrvale laiali lükatud. Õnneks ei ole meil siia maja ette plaanis muud kui muru, kuid kui kunagi peaks tekkima tahtmine siia midagi istutada, peab lihtsalt meeles pidama, et roniroosist sõidutee poole on siis selline kraam mulla alla peidetud ning istutada on mõtet ainult lubjalembeseid taimi.
Peale majaesise korrastamist jätkus tööd veel maja otsas ning taga õueski. Tasandades õuemaad leidis traktorist veel mõningaid kände, mis ta omal initsiatiivil kenasti likvideeris. Sama sujuvalt nagu senised tööd, kujunes tal ka maapinna jonksu ajamine. Ikka lust on vaadata, kuidas oma ala proff tööd teeb – sujuvalt, progressiivselt ja ilma ülearuse kohmitsemiseta. Ikka leidub meil veel korralikke töömehi!
Kändude tekkest kuni tänaseni on möödunud kolm ja pool aastat. Numbrites väljendatuna polegi see midagi aga iseendale tundus see aeg igavikuna, lugematu arv kordi peatus pilk sel kaosel ning ikka ja jälle sai unistatud kaunist ja korras koduümbrusest. Kaunist ja korrasolevast on asi veel mõne pika sammu kaugusel, kuid suur samm on ometi astutud. See on tõeline rõõm! Nüüd jääb üle veel oodata mulla saabumist, selle paika ajamist ning muru külvamist. Teada olevalt peaks ka see toimuma varsti-varsti... On rõõm ja põnevus – kas tõesti viimaks on saabunud aeg, mil üks osa mu unistustest täitub :).
Teisipäev, 15. mai 2012

Saabunud nuhtlused


Tänasest hakkas meil õitsema võilill ning üliaktiivset tegevust alustasid verejanuliste sääskede hordid.
Üldiselt mulle võilill kevadeti väga meeldib, kui kõik lööb eredalt rohetama, on need kollased tupsud nagu väikesed päikesed murus, mis panevad kõik kuidagi eriliselt särama. Mulle toovad nad alati kevadeti naeratuse hinge. Aga seda muidugi igal pool mujal, mitte koduaias :).
Esmaspäev, 14. mai 2012

Palun kiiret iiriseabi!

:( Esimene vasikas läheb ikka aia taha, nüüd oleks vaja ta kuidagi aeda tagasi aidata... ehk on kuidagi võimalik. 'Cascade Springs' näeb väga kole välja – vana risoom on katsudes üleni täiesti pehme ning üks titadest on juba loojakarja läinud ja tundub, et kohe läheb sealt järgmine ka. Uurisin oma eelmisel aastal soetatud Iirise raamatust, mida selle õnnetukesega peale hakata. Peaksin ta nüüd siis välja kaevama ja katki lõikama? Tal on kokku 6 titat, mis tunduvad ok olema, aga nad on ju nii pisikese risoomiga, et kui ma nad eraldan selle vana tössu küljest, kas nad üldse jäävad mul hinge? Eelmine kord kui nad ära rohisin, puistasin lehtpuutuhka ümber, sellest ka selline kole välimus. See tundus juba siis selline kahtlane olema, kuid kuna lumi alles läks ja kõik oli üsna vettinud ja märg, lootsin, et tuul ja päike teevad oma töö ning olukord paraneb. Oleks pidanud juba siis kriitilisemalt sellesse suhtuma. Kas nüüd üldse annab veel midagi päästa?
Lisaks sellele maiustavad mu iiriste kallal sellised ~2mm suurused tumerohekasmustjalt sätendavad putukad. Kujutavad nad endast suurt ohtu? Lihtsalt ära noppida?

Pühapäev, 6. mai 2012

"Tulekahju" kustutatud

ehk linnatont lasti ka vahepeal maaõhku hingama. See oli nii hää, et algselt plaanitud linnatulek 1. mail lükkus ilusate ilmade tõttu kahe päeva võrra edasi. Õnneks annab poisi lasteaiapäevi niimoodi näpsata, kooliajal sedasi enam ikka ei saa... Vahepeal oli küll meeleolu käega lüüa ja jäädagi maale, eks see väikeste lastega edasi-tagasi kolimine on üsna närvesööv (kogu aeg jälgi, et miskit tarvilikku maha ei unustaks), kuid kuna Kodukese siseehitustööd on veel pooleli, oli mõistlikum ehitajamehel jalust ära tulla. Las tema kõpitseb rahulikult elamise valmis, küll meie saame siis suvel rahulikult seal olla.
Kõik võimalikukd vabad hetked veetsime perega õues ning ühine meeskonnatöö sujus meil hästi – Bella valvas vabatahtlikult pisipiigat, poiss lippas niisama ringi, mees kaevas "kapsamaad" ja mina üritasin korda teha oma püsikupeenrad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõigega mis teha tahtsin, ma valmis ei saanud. Eks seda oligi palju tahetud :). Unistada ju võis... Aga kõige kriitilisemad tööd tegin siiski ära, korda sai püsikute ala, mis on küll alles kujundamisel (mingit konkreetset plaani mul sellele ei ole, küll aeg kujundab :)), kuid olemasolevatel asunikel said silmad pestud, make up jäi järgmiseks korraks. Paar roosi kolisin ka ühest kohast teise, loodan et uus koht neile kasvamiseks meelepärane on ning uustulnukana tuli meie aia rooside sekka Inglise roos "Winchester Cathedral". Tema peab nüüd paraku mõnda aega veel potis elama. Õhtuti olin paras laip ning viimaseks päevaks olid käed ja sõrmed kaevamistest ja umbrohu kitkumisest üsna valusad. Täitsa kohutav kui nõdraks võib ühe talvega ikka jääda.

Kuna koerlooma kaitseks sai paigaldatud kiirelt ajutine piirdeaed näeb meie aed üsna kummaline, kui mitte öelda kole, välja. Aga see on ajutine, eksole :). Postideks kasutasime vanade varjualuste tugiraame, kuna need on kõige tugevamad. Maja ette said kaubandusest muretsetud spetsiaalsed postikesed taolise aia jaoks, kuid nad on suht lödid ja annavad pingele kole kergesti järgi. Need valged on küll koledamad, kuid kindlamad. Võimalus on poest tuua roheline spray, kuid ma pole veel välja mõelnud, kas sel on mõtet. Nonii, postid postideks... kaevasin siis mina seal aia sees kui mul selja taga üks suur klaperjaht lahti läks. See, et Bella ringi tuuseldab ja igale poole suuri kraatreid kaevab, sellega hakkasin vaikselt juba harjuma ning ei pööranud sellele madinale tähelepanu. Korraga käis tume mütsakas ning vaene kohmakas koerloom maandus keset võrkaeda, ei saanud ei edasi ega tagasi... aias sees kõige tagumises servas aga irvitas puhevile aetud kass: "Ehhee, sa ei saa mind kätte, ei saa! :P". Vat siis, päris hea, et see aed selline suht lödi on, muidu oleks peniplika võinud ikka päris haiget saada. Iseenese tarkusest ta sellest aiast üle ei kipu aga kui teisel pool aeda ikka konkreetselt õrritatakse, no siis on ju põhjust!

Olen teiste blogides nautinud kauneid kevadõisi ja tänu sellele tegin avastuse, et minul polegi kevadlilli, v.a. üks lumeroos, lumi- ja märtsikellukesed, paar üksikut krookuseõit ja need kollased nartsissid. No mõned tulbid ja nartsissid on veel, kuid need alustavad õitsemist gramm hiljem. Ausalt öeldes pole mul sellist head kohtagi olnud kuhu neid kevadisi õitsejaid panna. Nüüd kui Koduke paigas ja mingi visioon ümbritsevast olemas, on see üks teema, mille üle tõsiselt mõelda. Tegelikult on mul pea paksult mõtteid ja ideid täis, mida ma meie aias näha tahaksin, üks uhkem ja toredam kui teine... Kuid ikka ja jälle takerduvad nende elluviimised võimaluste taha... ja nii ongi mul oma aeda vaadates kogu aeg paras annus frustratsiooni hinges. Kuid ma siiski liigun nende mõtete teostamise poole... vaikselt aga visalt...
Esimesel pildil siis mininartsissid, mis sel aastal on mingil põhjusel pea kolmandiku võrra väiksemad kui eelmine aasta. Tea, kas järgmine aasta peab neid luubiga vaatama või polegi siis enam midagi vaadata. Kuna majapidamises tikutopsi ei leidunud, panin suurusest aimu saamiseks kõrvale telefoni - tänavu on nad siis telefonipikukesed. Teisel pildil sarnased nartsissid aga oma täies suuruses.