"Tulekahju" kustutatud

ehk linnatont lasti ka vahepeal maaõhku hingama. See oli nii hää, et algselt plaanitud linnatulek 1. mail lükkus ilusate ilmade tõttu kahe päeva võrra edasi. Õnneks annab poisi lasteaiapäevi niimoodi näpsata, kooliajal sedasi enam ikka ei saa... Vahepeal oli küll meeleolu käega lüüa ja jäädagi maale, eks see väikeste lastega edasi-tagasi kolimine on üsna närvesööv (kogu aeg jälgi, et miskit tarvilikku maha ei unustaks), kuid kuna Kodukese siseehitustööd on veel pooleli, oli mõistlikum ehitajamehel jalust ära tulla. Las tema kõpitseb rahulikult elamise valmis, küll meie saame siis suvel rahulikult seal olla.

Kõik võimalikukd vabad hetked veetsime perega õues ning ühine meeskonnatöö sujus meil hästi – Bella valvas vabatahtlikult pisipiigat, poiss lippas niisama ringi, mees kaevas "kapsamaad" ja mina üritasin korda teha oma püsikupeenrad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõigega mis teha tahtsin, ma valmis ei saanud. Eks seda oligi palju tahetud :). Unistada ju võis... Aga kõige kriitilisemad tööd tegin siiski ära, korda sai püsikute ala, mis on küll alles kujundamisel (mingit konkreetset plaani mul sellele ei ole, küll aeg kujundab :)), kuid olemasolevatel asunikel said silmad pestud, make up jäi järgmiseks korraks. Paar roosi kolisin ka ühest kohast teise, loodan et uus koht neile kasvamiseks meelepärane on ning uustulnukana tuli meie aia rooside sekka Inglise roos "Winchester Cathedral". Tema peab nüüd paraku mõnda aega veel potis elama. Õhtuti olin paras laip ning viimaseks päevaks olid käed ja sõrmed kaevamistest ja umbrohu kitkumisest üsna valusad. Täitsa kohutav kui nõdraks võib ühe talvega ikka jääda.

Kuna koerlooma kaitseks sai paigaldatud kiirelt ajutine piirdeaed näeb meie aed üsna kummaline, kui mitte öelda kole, välja. Aga see on ajutine, eksole :). Postideks kasutasime vanade varjualuste tugiraame, kuna need on kõige tugevamad. Maja ette said kaubandusest muretsetud spetsiaalsed postikesed taolise aia jaoks, kuid nad on suht lödid ja annavad pingele kole kergesti järgi. Need valged on küll koledamad, kuid kindlamad. Võimalus on poest tuua roheline spray, kuid ma pole veel välja mõelnud, kas sel on mõtet. Nonii, postid postideks... kaevasin siis mina seal aia sees kui mul selja taga üks suur klaperjaht lahti läks. See, et Bella ringi tuuseldab ja igale poole suuri kraatreid kaevab, sellega hakkasin vaikselt juba harjuma ning ei pööranud sellele madinale tähelepanu. Korraga käis tume mütsakas ning vaene kohmakas koerloom maandus keset võrkaeda, ei saanud ei edasi ega tagasi... aias sees kõige tagumises servas aga irvitas puhevile aetud kass: "Ehhee, sa ei saa mind kätte, ei saa! :P". Vat siis, päris hea, et see aed selline suht lödi on, muidu oleks peniplika võinud ikka päris haiget saada. Iseenese tarkusest ta sellest aiast üle ei kipu aga kui teisel pool aeda ikka konkreetselt õrritatakse, no siis on ju põhjust!

Olen teiste blogides nautinud kauneid kevadõisi ja tänu sellele tegin avastuse, et minul polegi kevadlilli, v.a. üks lumeroos, lumi- ja märtsikellukesed, paar üksikut krookuseõit ja need kollased nartsissid. No mõned tulbid ja nartsissid on veel, kuid need alustavad õitsemist gramm hiljem. Ausalt öeldes pole mul sellist head kohtagi olnud kuhu neid kevadisi õitsejaid panna. Nüüd kui Koduke paigas ja mingi visioon ümbritsevast olemas, on see üks teema, mille üle tõsiselt mõelda. Tegelikult on mul pea paksult mõtteid ja ideid täis, mida ma meie aias näha tahaksin, üks uhkem ja toredam kui teine... Kuid ikka ja jälle takerduvad nende elluviimised võimaluste taha... ja nii ongi mul oma aeda vaadates kogu aeg paras annus frustratsiooni hinges. Kuid ma siiski liigun nende mõtete teostamise poole... vaikselt aga visalt...
Esimesel pildil siis mininartsissid, mis sel aastal on mingil põhjusel pea kolmandiku võrra väiksemad kui eelmine aasta. Tea, kas järgmine aasta peab neid luubiga vaatama või polegi siis enam midagi vaadata. Kuna majapidamises tikutopsi ei leidunud, panin suurusest aimu saamiseks kõrvale telefoni - tänavu on nad siis telefonipikukesed. Teisel pildil sarnased nartsissid aga oma täies suuruses.