Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Ei Monika ei Scarlett...

vaid täiesti nimetu ja tähtsusetu tormihakatis, mis laupäeva õhtupoole oma võimu näitama hakkas, mätsis meid pühapäevaks päris kenakesti kinni. Hommikul silmi lahti lüües siras toaseintelt vastu ere päike, terve tuba oli päikest ja valgust täis! See oli nii-niiiiiii mõnus, ei olnud mingit voodis uimerdamist vaid sai krapsti jalad alla. Aknast välja vaadates see krapsakus nagu kadus – õhtune lumesadu oli küll lakanud, kuid kõik oli vihisevat-vuhisevat valget täis, nähtavus aegajalt täiesti olematu. Hm, ja ma pidin kindlasti õhtuks veel linna saama. Joonud rahulikult ära hommikukohvi ja nautinud tubaseid eredaid ja sooje päikeselaike, võtsime südame rindu ja läksime siis terve perega uurima, kas on üldse lootust kuhugi pääseda. Saanud õue piiridest välja, kukkus "karp" sõna otseses mõttes lahti – eile läks siit kuskilt veel jalgrada autoni, aga kus kohast, seda polnud võimalik enam tuvastada. Vähe sellest, oli väike tormipoiss meisterdanud me teele ka salakavala tõkkejooksuraja, vaalude paksus, mis tarvis ületada, oli kaugelt üle põlve ning tasasena näiv lumeväli kätkes endas tihket koorikut, millele astudes ikka krõps ja jõnks läbi vajusime. Alloleval pildil, kus poiss vaalu taga, seisab ta püsti, mitte ei kükita :). See "krõps ja jõnks" ja nabani lumme oli poisile nii raske, et sujuvalt läks ta üle käpuli roomamisele, mis muideks oli temasugusele väga efektiivne moodus edasi liikumiseks. Meid see vaevalt aidanud oleks, ei hakanud mitte proovimagi :). Jõudnud viimaks autoni ja saanud tee peale, hindas mees seda põlvekõrgust massi ja pakkus kahekesi tehes "tunnike" (ja nii oligi). Oma lume viskame ära, see pole probleem, küll aga tegi murelikuks sõiduteelt vastu vaatav olukord, selline "päev pärast homset" tunne tekkis, kõik tundus selline ühtlane valge väli. Teeotsast Lagedi poole, pool kilomeetrit eemal, oli üks jeep lumme kinni jäänud või õigemini tagumist otsapidi teelt maha libisenud ja sellega kogu ülejäänud liikluse sellel lõigul kinni pannud. Mõned üksikud autod tulid teiselt, Jüri, poolt ning keerasid siis sama targalt tagasi. Kuid oli ka autosid, kes meieni üldse ei pääsenud ehk siis madalapõhjalisematel nagu meie, polnud sinna teele asja. Jäi vaid oodata tuule vaibumist ja loota, et ehk päeva peale mõni sahk ikka läbi käib. Õhtu aga näitas, et see oli loll lootus. Siis kui päike endale kollase-oranshi-punasekirju teki peale tõmbas ja tudule sättis, andsime meie labidatele valu. Selleks ajaks oli müstilisel kombel asendunud jeep rekkaga, kes täpselt sama õnnetus kohas ja sama õnnetus olukorras vihast urises. Meie õnneks olid mõned autod meist ikka mööda sõitnud ja sellega jäljed teele teinud, oli vaja vaid filigraanselt hooviteest välja pöörata ning kohe õigesse jälge sattuda, ning pääsenud me olimegi :).
Talve alguses, esimeste lumedega, sai ikka autoga hoovi sõidetud, eks alguses lootuses, et no ehk seda lund enam rohkem nii palju korraga ei tule ning mõned korrad lihtsalt harjumusest. Kui me juba aga ei-tea-mitmendat korda seda 80 meetrit lumest lahti tõstsime, sai mõõt korralikult täis ning auto sai endale püsiva koha sõidutee ääres, kuid sedagi 10-15 meetrit eemal, kuna ühe korra sahk mattis ta kenakese kuhja alla (no ei oska ju kõiki asju esimese korraga ette näha :)) ning pealegi on seal ka kallak. Eks siis sai usinasti ikka käimise raja (labida laiuse) jagu teekest korras hoitud, kui aga ka see visalt ja järjepidevalt minema pühiti, viskas see mehele "kopa ette" (no me lapsega argipäeviti ju linnas) ning teeke asendus aja jooksul "kassirajakesega", mis siis tänaseks päevaks on asendunud jalajälgedega sügavas lumes.
Tegelikult väga ilus talv on olnud, palju ilusat ja valget lund, täpselt nii, nagu mina talve oma lapsepõlvest mäletan. Ei nurise, kõik näib nii puhas ja valge. Mõned vanad puud on vaid aiast maha murdnud, kuid seegi on pigem meie rõõmuks, sest kevadine hooldusraie on taas selle aasta aiaplaanidesse kirjutatud. Ent vaatamata sellele ma tunnen, et nüüd võiks juba aidata küll, keeraks ette uue lehekülje, kus on palju eredat päikest ja üha rohetavam murututt! :)
Samas, kaugel see kevad enam on – täna sirab taas kena päike, hommikuti last aeda viies on juba peaaegu valge (nädalakese pärast ongi juba valge) ja täna lõõritasid metsa all linnud. Paraku olen ma paras linnuvõhik, kuid seda võin öelda, et varesed ja tihased need ei olnud :). Ikka kenasti vidistasid... sedasi rõõmsalt ja kevadiselt. Ehk et pimeduse ja vaikuse periood on läbi!