Pühapäev, 27. oktoober 2013

Tormijooks

Septembri saabumisega muutus kõik ootamatult. Ega see nii väga ootamatu olnudki, eks oli ju teada, mis tulemas, kuid milliseks elu kujuneb, ei osanud ette aimata. Oh seda roosat mulli! :) Suve lõpuga sai väikesel tirtsul vanust just täpselt nii palju, et aeg oli taas leivaraha teenima hakata. Kodukontoris töötajana ei olekski justkui hullu midagi... kuid tegelikkus on sümbioos Browni liikumisest ja ööliblika pekslemisest vastu aknaklaasi, mille taga nii kutsuv ere valgus... Poiss käib koolis õhtupoolses vahetuses, iga päev erinevatel kellaaegadel, ei mingit ühtset rütmi. Need hetked, mis jäävad laste söötmistest, riietumistest, magama panemisest-ärkamisest ja muudest tähelepanu vajavatest toimingutest üle, üritan siis arvutis tööd teha. Kuigi söögiga tegelemise ajad saab enam-vähem ühitada, on mõlemil lapsel ometi oma rütm ja omad vajadused. Nii ongi kujunenud, et olen katnud laste elementaarsed vajadused ning seejärel jälle hopsti! arvutisse ja niiviisi iga päev hommikust õhtuni – lapsed, töö, lapsed, töö, lapsed, töö... lõpmatuseni. Kui lapsed on ööunne jäänud, saan rahulikud 2-3 tundi töö tarbeks, kuid siis on kellaaeg juba nii kaugele lipanud, et töö ei suju enam sugugi nii produktiivselt kui võiks. Tihtipeale on kell juba jupi üle südaöö kui arvuti kinni panen ja luban endale, et homme õhtul olen kell 22-23 voodis. See homme aga ei ole veel saabunud... Kui pea viimaks patja puutub, ei suuda enam oma nimegi meenutada. Olen näpistanud lastevaba aega ka hommikutundide arvelt, kella 6st või nii arvutisse, sai tunnikese poolteist aega omale. Nüüd keerati kella ja ei saa enam sedagi. Vähemasti eelmine aasta plika kella keeramisega kaasa ei läinud, talle jäi ikka oma rütm. Vaatame, ehk on ümber koolitatav, sest kella 5st pole ma võimeline tõusma.
Konfliktid iseendaga – tahaks olla parem ema oma lastele, leida neile rohkem vaba aega, aega mis on tõesti ainult nende päralt, et ei oleks kogu aeg seda kõike saatvat kaja "teeme ruttu, mul on kiire-kiire!". Teisalt tahaks olla efektiivsem töötaja, teha rohkem, teha paremini, omada rohkem infot, jõuda kaugemale (hämmastav, kui palju võib pooleteise aastaga ununeda)... Kodukontoris töötamise võlu ja valu. On kuidas on, aga vähemasti on mul lastel ja nende tegemistel kogu aeg silm peal ja ma olen nende jaoks siiski olemas. Näis, mida toob järgmine sügis, kas piiga saab lasteaeda või mitte. Kui ei, siis ma selle peale praegu parem ei mõtle, võtan päev korraga :).
* * *
Ööseti kukutan jälle lennukeid – värviliselt, emotsionaalselt, ehedalt. Rusuv, vastik ja ängistav... Terve päev on rikutud. Kuidas sellest küll vabaneda?! Ma ei taha seda enam!
* * *
Üks põnevamaid asju seoses lapse kooliga on olnud vihikutele-õpikutele kilekaante panemine. Ehk et poest ostetud kilekaaned võis sama targalt prügikasti panna nagu nad poest toodud said – nende formaat ei ühti mitte ühegi asjaga, mis poisil koolis kasutuses. Need, mis laiupidi nagu sobiksid, tuleks joonlaua ja kuuma noaga parajaks lõigata-sulatada, nagu minu kooliajal sai tehtud, kuid pole endas seda indu leidnud, et nendega mässama hakata. Ja need, mis lähevad pikkupidi, ei ulatu enam laiusesse. Huvitav, miks selliseid meie kaubanduses üldse müüakse?! Õnneks teadis Märt, et on olemas isekleepuv kile. Mina kuulsin sellest tõesti esimest korda. Ja ta ka hoiatas mind, et selle paigaldamine on paras naljanumber. Pidi täiesti normaalne olema, kui esimene rull aia taha läheb. Ei ole võimalik, et üks asi nüüd nii hull ja võimatu on! Peale esimesi ebaõnnestunud katseid olin aga häpi, et lapse raamatutele üldse kaaned ümber jäid :). Olles selle kunsti nüüdseks hindele 5+ selgeks õppinud (kuskile ei tohi jääda ühtegi volti ega murdu!), leian et see on üks parimaid asju maailmas, mis kunagi leiutatud :).