Kolmapäev, 7. jaanuar 2015

Pilguheit möödunule

Aeg on hakanud kihutama kohutava kiirusega, mistõttu viimasel ajal ei suuda ma temaga enam sugugi sammu pidada. Tuleb teha valikuid, mis on oluline, mis olulisem. Nii ongi blogimaailm minust paraku kaugenema hakanud. Üritan siiski kätt pulsil hoida ja vähemasti teiste põnevaid tegemisi vaadata-lugeda, kuid ise miskit kirja panna (ka kommenteerida) pole olnud mahti... ent salamisi hinges kaasa elan ikka :). Päris alla anda siiski veel ei tahaks...

Järgnevalt üritangi lühidalt kirja panna siis minu jaoks olulisimad sündmused, mis hiljuti lõppenud aastal aset leidsid. Meeldejääv oleks see kokku võtta ühe sõnaga – rändlinnuaasta :). Oleks see siis kokku mugandatud lindudest ja rändamisest. Ehk siis täpsemalt:

Linnud.
Juba paar viimast aastat oleme unistanud oma kanadest – oleks lastel huvitav ja pealegi oma muna laual. Eelnevad aastad on möödunud koduaia korrastamisele, maja ehitamisele, jooksvatele hooldustöödele. Kevadel jõudsin aia koristusega aga nii kaugele, et likvideeritud sai aastaid pinnuks silmas olnud vana ca 25 ruutmeetrine klaaskasvuhoone. Oli jäänud see krundi nurka oma aega ootama, kiired-tähtsamad tööd ikka esmalt. Mädanenud puitsõrestik ja lõpuaastatel klaasi asendanud kile läksid tuleroaks, kuid mul tõusevad veel tänagi ihukarvad püsti, kui meenutan seda miljonite klaasikildude kokku korjamist...



Motiveeris ja indu andis teadmine, et üks koht saab jälle paremaks, ilusamaks. Kuid selgus, et ka kasulikumaks :).
Kui 14. aprillil lillepeenardes toimetasin, avastasin ikka siit-sealt lehtede alt hunniku tigusid, vaatamata sellele, et neid pidevalt eelmisel suvel oma väikeste näpukestega kokku olin korjanud ja kuuma kangesse soolvette pistnud. No ei ole ma nende suhtes kuidagi nii armuline, et lihtsalt ämbriga metsa alla teisaldada... Möödaminnes sai siis Märdile ka mainitud, korja neid tigusid või mitte, tolku ei miskit, kahju teevad ikka palju. Meil on siin üsna niiskevõitu maa, umbrohi lopsakas ning tigude hordid hoomamatud. Märt lasi mõtliku näoga aias silmadel ringi käia: "Kuule, mis arvad, kui läheks tooks need kanad kohe täna ära... vana kasvuhoone koht on juba peaaegu korras, siia saab neid juba lasta küll, pealegi tulevad nad alguses oma väikesele suletud territooriumile." Ei olnud pikka mõtlemist, toimus kiire info sebimine interneti ja telefoni vahendusel. Selgus, et tibumüügi auto tuleb küll täna meie kanti, kuid kõik on nö tellimuskaup ja üle ei jää midagi. Järgnes väike arutelu ja kuna meil palgatööd parasjagu teha ei olnud, lõime keset tööpäeva auto mootori nurruma, lapsed autosse ning põrutasime Väike-Maarja poole. Nii saabusid meile esimesed 10 Hy-Line pruuni kana. Esialgne varjualune sai neile tehtud vanast polükarbonaadist kasvuhoonest, mille tänu uue kilekasvuhoone kerkimisele, aiamaalt kanade territooriumile teisaldasime.
Kui juba kanad, siis saagu ka kukk! Vähemasti mina nii väga tahtsin! Nii tõimegi
04. mail meile naabrimehelt uhkes sulerüüs braama kuke. Oi, ta oli justkui kirss tordil seal kanakarja keskel, nii uhke! Ja kui ta esimest korda kires, valdas mind kummaline äratundmisrõõm, et just nii see peabki olema, see oli heli, millest olin ammu puudust tundnud (lapsepõlves sai ikka maal oldud ning külakuke kiremine oli üks helisid, mis saatis meid päevast päeva)!



Paraku pidin ise aga samal õhtul lastega linna minema. Kui Märt linnast koju tagasi jõudis, selgus, et kukke ei kuskil. Ka järgmisel hommikul mitte... See oli müstiline – kanad aias kõik alles, kukke mitte. Iga hetkega muutus meel kurvemaks, et kas siis tõesti nii lühikeseks ajaks mul seda iludust oligi ja mure hinges, kus ta küll ometi olla võib, ikkagi ju uus kodu, võõras koht. Kolmandal päeval läks Märt taas kanadele süüa viima ja keset aeda, ennäe imet, käib uhkel sammul kukk! Meie oma kukk! Peale seda ta enam kanade eest peitu ei pugenud, kuid aiast sisse-välja käis omatahtsi täpselt siis, kui tema seda heaks arvas. Nii sai ta omale nime – Nipi, ehk siis lühend Nipernaadist :). Paraku õpetas ta suve jooksul ka kanad aiast välja käima ja meie sellesuvine "mittevaba kanapidamine" kukkus haledalt läbi.
Tänaseks päevaks on meil:
- 26 Hy-Line kana (+16 kana 24. nov.)
- 1 Braama kukk (kes hilisemal analüüsil on siiski osutunud Braama, Araucana ja veel kellegi seguks... kuid see polegi nii tähtis, peaasi, et ta ilus on! :))
- 5 Pekingi parti (04. okt.)
- 1 Sussex kukk (28. nov.)
- 1 Leghorn kukk (30. nov.)
- 1 hõbedane Braama kukk (20. dets.). Kingiti meile jõuludeks, sai nimeks kukeke-Pets (ehk siis kinkija, minu venna, järgi :)). On ka väga uhke sulestiku ja hoiakuga lind, püksid jalas kuni "varba" otsteni. Võrreldes teistega kogult väga suur, peaagu Karolini suurune :).
Niipalju siis plaanist "võtame esialgu suveks, on lastel, mida vaadata ja endal ka tore... boonusena omad munad"...

Järgneb reisijutt...