Laupäev, 29. august 2015

Tul-Nuk'i tulemine

Oli 20. augusti hommik. Tul-Nuk avas silmad, ringutas jõuliselt, haigutas pikalt ja magusalt... Seejärel suundus ta ukse juurde: "Läheks uudistaks, mis seal väljas põnevat ka toimub, ikkagi EV taasiseseisvumispäev ju." Vajutanud ukselingi vargsi alla, osutas see ootamatut vastupanu. Tul-Nuk oli hämmingus... tal ei käinud uks kunagi lukus ja nüüd äkitse oli see kinni mis kinni. Proovis kõhklevalt korra veel, ehk oli see vaid meelepete. Link vajus küll alla, kuid uks lahti ei läinud... See hakkas Tul-Nuk'ile tuska tegema... Nüüd lõgistas ta seda juba jõuliselt, üles-alla... sihikindlalt ikka uuesti ja uuesti... Kuid mis ei avanenud, oli uks. Alistunult puges väike Tul-Nuk keskpäeva paiku diivani nurka ja jäi ainitisilmi ust põrnitsema "häh, ma võin ju telekast kah vaadata, mida toredat seal väljas täna toimub!"...
Lõppeva päeva viimase tunni eel oli ta täis enesekindlust. Nüüd oli tal plaan! Tuleb olla vaid visa ja järjekindel... ja nii väike Tul-Nuk tegutsema asuski... Kuniks uue päeva seitsmendal hommikutunnil jõudis ta arusaamisele, et üksi läheb tal riskantseks. Suure visadusega oli ta suutnud ukse vahele juba väikese õhuprao nihverdada. See valmistas Tul-Nuk'ile suurt rõõmu! Ent nüüd tuli olla eriti hoolas, et järjepideva madistamise käigus uks uuesti kinni ei prantsataks, sest endiselt osutus see visa vastupanu. Abibrigaad saabus peatselt, kuna Tul-Nuk oli ettenägelikult enne kesklinna liikluse tipp-tundi tegutsenud... Väljastpoolt kostusid sõbralikud ja abivalmid hääled. "Hurraa, ma olen päästetud!" hõiskas Tul-Nuk'il rinnus rõõm. Hääled olid... kuid ust avama ei tõtanud keegi... Küll pandi mingeid andureid ja mõõdeti, kord ühtmoodi, kord teistmoodi... Aga ikka pidi Tul-Nuk ise toimetama. Sama visalt ja hoolega, nagu ta oli seda eelmisel õhtul tasa ja targu alustanud. Teadmine, et teda teisel pool oodatakse, andis indu juurde - "Ma olen küll pisike, aga ma suudan! Sain siia väikese prao, saan suuremagi!". Ja niiviisi, hing väikest trotsi täis, jätkas ta oma visa ja jõulist vabadusse murdmist. Andurid aina registreerisid, et kõik kulgeb plaanipäraselt ja Tul-Nuk on oma tegemistes väga tubli. Need positiivsed sõnad ergutasid teda niivõrd, et kell 13:24, kui ta oli suutnud oma pea ukse vahelt välja pressida, avanes uks kui võluväel... "Hurraa, ma sain välja, ma olen Vabaduses! Kas te ikka näete ja kuulete mind?! Jee, ma olen tegija!" Kogu ruum, ja ilmaruum, oli korraga õnnest paks ja sulnis, suvetäis päikeselist sumedust oli laskunud Tul-Nuk'i ümber... Hinged, nii väikesed kui suured, pakatasid otsatust, kirjeldamatust rõõmust :).


* * *
22. august – tutvumine.

Kuna me Tul-Nuk'iga mõlemad olime nii tublid ja kõik kulges tõepoolest ideaalselt hästi, lubati meid haiglast koju veel enne, kui 24 esimest elutundi täis said. Isa tuli koos vanemate lastega järgi ja viis meid linnakoju. Asetanud Tul-Nuk'i oma suurele voodile, selgus, et suuremat sorti "last" vajab ümber laadimist. Nimetatud tegevus aga ei ole uuele ilmakodanikule sugugi meelepärane, millest anti ka koheselt kõva kisaga märku. Õde-venda olid Tul-Nuk'ist niivõrd elevuses, et hoidsid kogu aeg meie ligi ning jälgisid igat liigutust, mis mina või pisike tegime. Äkitselt, kui Tul-Nuk oli mõned hetked katkematut sõjakisa teinud, hakkas kolmene Karolin suurte pisaratega lohutamatult nutma. Väike hing ei saanud lihtsalt aru, miks beebi nutab ja nii need emotsioonid valla purskusid... Küll oli hea, et isa sel hetkel olemas oli. Kui mina beebiga asjatasin, sai suurem neiu oma vajaliku tähelepanu ja selgitused, miks asjad on just nii, nagu nad on :). Mõned korrad peale seda vaadati nutvat beebit veel kõhklevalt, kuid nüüdseks on arusaam, et beebist ei olegi veel mängukaaslast, vaid on keegi, kes sööb, magab ja karjub. Aegajalt teatatakse ikka tähtsalt: SEE karjub, SEE jäi nüüd vait :).

* * *
24. august (nüüd juba maakodus) – lapsesuu.

Karolin: "Tita sööb tissi."
Emme: "Ei söö tissi. Tissi seest tuleb piima."
Karolin: "... ja vorsti ja liha ja kartulit..."

* * *
Hetkel veel ilma nimeta, kuna konsiilium ei ole üksmeelt saavutanud.
Laupäev, 15. august 2015

Rõõme...

... nii väiksemaid ...
Käesoleva aasta kevad oli meie kandis külm, märg, tuuline ja pikalt vinduv. Ükskõik mida ma kasvama panna ka ei üritanud, kõigi arvestuste järgi oli selleks juba õige aeg ja ehk natuke rohkemgi, ei tärganud neist pea miski. Vaatamata minu poolsele panusele jäigi kevadine unistus suveõisi täis aiast sel aastal vaid unistuseks. Kui olin jõudnud veendumusele, et tõesti miski mullast ei tärka, oli juba hilja hakata ka turult/kaubandusest taimi soetama, pealegi leida sealt just neid konkreetseid taimi, mida hing ihkab, on suht lootusetu. Nii jõudsingi mingil hetkel äratundmisele, et tuuleveskitega võitlemisel puudub igasugune mõte ning edaspidi lasin aiaelul kulgeda vaikselt omasoodu. Kuulates ja vaadates, mis tal mulle öelda on...

Kukekannused viskavad endises headuses meie aia rekordeid. Selle aasta kõrguseks saime 3.20 cm. Puhmad on päris kenasti kosunud ning kokku moodustavad juba vahva sinise müüri. Paraku jäi see rõõm suht üürikeseks, kuna tugev äikesevihm ja tuul tegid omi vägitükke.


Suve esimeses pooles sai omale uue kuue tamme alune hostapeenar. Algne versioon oli nagu õnnetuste magnet – küll tagurdati talle autoga otsa, küll jäi kivimäe likvideerimise käigus traktorile ette, veetrassi paigaldamisel jäi kaevatud kraavile liiga lähedale, mistõttu peale talvist pinnase vajumist pool peenart lihtsalt ära vajus... Renoveerimise käigus sai peenart ka pisut suurendatud ning täiendatud kahe uue asuka võrra. Vasakult alustades: nimetu tegelane Nõmme turult (Soov oli saada suurema ja kirju lehega isendit, mida paraku tol hetkel külastatud aiaäridest leida ei õnnestunud. Turul kohatud tegelane kõnetas mind aga kohe, hüüdes vaikselt: "võta mind, võta mind!"), Deia'lt saadud hosta (aalujate kokukalt aastast 2010), 'Sum and Substance', Deia hosta, uustulnuk Juhanist 'Liberty'. Turu hostaga vastupidiste värvidega. Hetkel tundub küll väga pisine, kuid netist pilte vaadates on lootust, et kasvab päris kobedaks. Renoveerimise lõpetamise tähtaeg oli kukil ning polnud mahti rohkem aiaärisid mööda lipata, kuid päris tühja kohta tuleviku tarbeks ka jätta ei tahtnud.


Tänu viimasele kahele soojale talvele on roniroos 'Flammentanz' väga hästi kosunud, pakkudes sel aastal tõelist õiterohket ilu. Sel kevadel oli taim kohutavalt lehetäisid täis, kuid õnneks sain õigel ajal jaole ja suurem kahju jäi sündimata.
Enne veel, kui 'Flammentanz' lõpetab, alustab õitsemist elulõng (oletatavalt 'Silmakivi') ja üllatusena on sel aastal endale valged tutsud teinud kaks noorukest puishortensia 'Annabelle' põõsast. Aastal 2012 sai neid maja ette sissesõidu tee äärde 4 tk istutatud, kuid mingil põhjusel läksid esimesel talvel neist 2 välja. Eks see majaesine ole praegugi paras peavalu – peale kodukese valmimist sai sinna laotud koorem ostetud mulda, mis pigem, nagu hiljem selgus, oli üks hunnik Mendelejevi tabelit, kui mulla nime vääriv aine. Nüüdseks oleme sinna hoolega komposti peale vedanud ja kastnud ka kanakaka veega – rohi näeb juba päris rohu moodi roheline välja ja põõsakesed on ka ikka kobedamaks läinud. Mõned täiendused on selle majaesisega veel plaanis, kuid laias laastus hakkab juba looma :).


Nagu 'Flammentanzule', nii on ka noorukesele Köögikatalt saadud (aalujate kokukalt 2012) äädikapuule viimased kaks talve soodsalt mõjunud – on juba päris kobedakese puukese mõõtu. Oi, kuidas ta mulle meeldib! Oli ta juba ammu (kui mul veel aeda polnud) üks mu suuri unistusi... Iga kord, kui teda silman, miski kirjeldamatu kõditab mu hinge...

3-meetri kõrgused väikesed päikesed (IHL'ilt saadud talijorjen aastast 2014(?)) teevad hingele ainult rõõmu – kui neid ei oleks, oleks see osa aiast sel aastal päris nukker, kuna päevalilled ja 90-110 cm kõrguseks kasvama pidanud jorjenid vindusid kevadel pikalt, mistõttu on nende kõrgus tänaseks päevaks alla igasugust arvestust. Nii päevalilled kui jorjenid loovad küll juba õienuppe, kuid kõrgust on viimastel vaid 30 cm, päevalilledel siiski veidi rohkem. Kes teab, kui sooja ja päikest veel jätkub, ehk näeb õisigi...


Vaatamata sellele, et külvatud suvelilledest tärkas 0%, aedoast 20% ning kõrvitsast 3% (milledest kaks viimast pigem ikkagi vinduvad kui kasvavad), oli tänavu hea marja ja luuviljaliste aasta. Vaarikast, mustsõstrast ja kirssidest olen isu enam-vähem täis saanud süüa, jätkus hoidistekski. Seda muidugi ka tänu lastele, kes pistavad marju oma suhu ikka väga pika hambaga... Ja muidugi tomatid! Suurim kobar olla olnud 17 viljaline... see seal puhtalt Märdi hullamise pärusmaa, mina omalt poolt aitan aktiivselt söömisel :). Nii nagu kirsipuudki, nii näivad ka ploomid ja kreegid vilju täis olevat... paraku hetkel ei paista lehtede vahelt pildistamise tarbeks välja, ikka rohelised veel teised.



... kui suuremaid...
Selle loo puhul ma ei teagi päris täpselt, millest alustada... kuid vaiki olla ka ei saa...
Võisin olla umbes 10-ne aastane plikatirts, kui jalutasin maja juures oleval autode parkimisplatsil ja parklasse sõitis auto. Neid liikus tol ajal meie kandis väga vähe, kuna tänav lõppeski paari eramajaga minu tornmajast edasi... ja eks ajad olid ju ka hoopis teised! Aga see auto lõhn, või pigem bensiinihais ja autosalongi lõhn... oi, kuidas need mu meeli kõditasid ja mulle meeldisid! Meie peres autot ei olnud, kuid ma unistasin autoga sõitmisest nii meeletult... tol ajal näis see nii müstiline! Ja siis ma unistasin: "kindlasti ostan ma endale kunagi oma auto ja ma hakkan ise autoga sõitma!"... Üldiselt see unistus, see teadmine, ongi saatnud mind kogu mu elu. Kuid elul olid varuks omad vimkad...
Autokooli lõpetasin ma aastal 2009, kuid ei saanud siis veel minust ei autoga ise sõitjat ega autoomanikku. Selgus, et kapis oli nii mõnigi luukere kaugest minevikust, mis vajas tõsiselt silma vaatamist. Paraku ma tean, mis tunne see on, kui auto sinust üle sõidab, ma tean, mis tähendab autojuhi hooletus... See kõik jättis oma jälje ja tugevama, kui oleks osanud arvata. Seda kõike enam olematuks ei tee, vaid sellega tuligi õppida elama, tuli hirmule silma vaadata, seda teadvustada, seda mõista, see ületada... Üritasin abi leida ka oma ala spetsialistidelt, kuid mõne aja möödudes sai mulle selgeks, et ei keegi muu saa mind aidata, kui vaid MINA ISE. Ma võin küll rääkida ühe ja teise nurga alt ja ikka ja uuesti, kuid siiski ei saa keegi ronida minu pähe ning pöörata seal uut, puhast lehekülge... See leht tuleb endal ikka ise pöörata... ja selle saavutamiseks ma olengi näinud vaeva... Lisaks veel pereelu, masu jmt... nii need aastad läksid... Aasta tagasi tekkis ka tõsisem tagasilöök – äkki see mägi ongi minu jaoks liiga kõrge?! Ent teadmine, et üks minu suurimaid eluunistusi võib jäädagi täitumata, kuna minus endas ei ole piisavalt südikust, ei mahtunud mulle hinge! Järgnes tõsine siseheitluste aeg...
Suve esimeses pooles läksin läbi ajaloo oma viiendale katsele. Sõidupraktikat nii linnas kui maanteel olin saanud vahelduva eduga juba mitmeid aastaid, kuid eelnevad katsed lõppesid ebaõnnega... kuniks nüüd, mil mu kõrvu kostsid teiste sõnade virr-varris need kauni kõlaga sõnad: "...loen eksami sooritatuks...". Need tunded, emotsioonid, mis mind siis valdasid, on siinkohal kirjeldamatud :)... see kõik oleks toimunud justkui paralleeluniversumis...
Olen otsatult tänulik oma kallile kaasale, kellel oli palju kannatust ja usku minusse, kes minus kordagi ei kahelnud ja motiveeris mind, kes pani mind rooli haarama ka siis, kui ma seda ei tahtnud, kes on minu jaoks alati olemas! Samuti olen otsatult tänulik kõigile lähedastele, kes mind sel teel aitasid ja toetasid!
Ja nädalake hiljem tuli minu ellu ka esimene päris minu oma:


Mida tähendab minu jaoks auto ning sellega ise liikumise oskus? Miks see minu jaoks eluunistus on olnud? Mulle meeldib liikuda, näha maailma enda ümber... ju see on sõltumatu vabaduse tunne... minna ja tulla siis, kui hing seda ihkab... Mine tea, äkki kunagi hakkan ka maale kolimise mõtteid tõsisemalt mõlgutama... Kuid siiani, väikeste lastega, kui lähimad bussipeatused on 3 km kaugusel, ei olnud see eriti mõeldav. Jah, on olnud olukordi, kus on naabrimehe abi tarvis läinud, et lapsega linna traumapunkti minna, kuid märksa kindlam tunne on oma elu ja asjadega ikka ise hakkama saada, tülitamata teisi nende tegemistes. Olla sõltumatu.

Sõidueksamipäeva õhtul tegin oma elu esimese iseseisva sõidu – käisin oma lapsi pildistamas, õhtu oli suviselt nii sume ja mooniline :)!