Täna oli siis see suurpäev, kui minu eelmisel aastal istutatud elu esimestest prantslastest avas oma esimese õie 'Rippling River'. Tema on ja jääb sel aastal ka ainukeseks iirise õieks, kuna kuuest taimest viiel läksid eelmise aasta kasvud kevadiste sulavetega parematele jahimaadele. Õnneks on eelmisel aastal tekitatud titad aga väga kenasti kasvanud ja jõudsalt kosunud ning on lootust, et järgmine aasta on õisi aias rohkem :). Kohendasin ka risoomide ümbrust, loodetavasti järgmine kevad enam seisuvett ei teki.
Sõnulseletamatult kummastav on see tunne omada ise sellist kaunist õit, siiani olen neid imetlenud ainult arvutiekraani vahendusel. Ühtäkki on see kauge muinasjutuna näiv õiemaailm saanud käegakatsutavaks tõelisuseks...
Istun kirjutuslaua taga, seltsiks seesama vaasi lõigatud õieke. Ikka ja jälle tungib salamisi ninna vürtsikas aroom. Lillelõhnana minu jaoks harjumatu, võõras, kuid sugugi mitte ebameeldiv. Pigem üllatuslik. Nagu kogu tema visuaalne olemuski.
