Pühapäev, 30. august 2009

Fotojaht: Puust

Väga hea ja laialdast materjali pakkuv teema - on ju puu üks enim vormitavaid ja tugevamaid materjale, mida loodus meile pakub. Puust saab ehitada sajandeid kestvaid hooneid või hoopiski vormida väikesi helmeid, rääkimata kõigest muust, mis nende kahe vahele mahub. Alljärgnevalt minu tagasihoidlik valik kodusest varasalvest:

Rohkem puust pilte:
Reede, 28. august 2009

Hirmukool emale ja lapsele :)

Võidu vihmasabinatega, mis meie õnneks ei olnud eriti püsivad ning mille tagajärjed tuul ja päike peagi kuivatas, paigaldasime kolme kätepaari ühisel jõul lükka-tõmba tehnikas katust, kuniks ühel vähe kuivemal õhtul sai paika viimane detail. Tunne oli hea, kuid täielikust rahulolust siiski veel kaugel, nüüd oli vaja kiiresti, enne uusi vihmasid, peale saada ka katusekate. Välimised ehk alumised katuseservad sai paigaldatud redeli pealt, kuid siis ei olnud enam pääsu, tuli järgneda mehele katusele. Tööga oli ju kiire ja ei saanud leppida faktiga, et ma kardan. Eks see esimene kord katusele saada, seal olla ja ka tööd teha ning tervena katuselt alla saada oli paras peatükk hirmukoolist. See on jah ikka midagi müstilist, mida kasvavad eluaastanumbrid inimesega teevad – suur osa minu lapsepõlvest möödus koduümbruse kuurikatustel, millistelt oli põnev üksteise võidu liiva sisse kaugushüppeid teha (oli lapsi, kes sinna kunagi ei roninud, kuid elasid hüppajatele innukalt kaasa), põnev oli turnida ka poolikutel ehitustel ning pea kõik ronitavad puud said vallutatud, ikka mida kõrgemale seda põnevam. Aga nüüd... nüüd ei saanud 1,5-kordse maja katusele ilma, et esimese hooga poleks hirmule alla andnud. Võdistasin siis sealsamas redeli peal natuke põlvi ja pidasin endaga ühe korraliku siseheitluse maha – ma olen noor, täiselujõus, käed-jalad liiguvad ja mis krt see nüüd siis tähendab, et ei saa katusele! Ei mahtunud mulle pähe, et peaksin pealt vaatama kuidas ainult mees teeb tööd, kui sama töö on ka mulle kontimööda. Veel paar natukest... veel viimane tõuge... ja ma ei libisenudki alla, ma olin katusel! Papinaelad ja haamer olid väikese seljakotiga seljas, nüüd oli vaja veel tööpositsioon sisse võta ja see, kuidas ma katuselt alla saan, polnudki sel hetkel üldse oluline, ega ma ei kavatsenudki sealt enne pimeda saabumist alla tulla :). Viltusel pinnal püsimine ja seal katusekatte paika ajamine ning kinnilöömine vajas muidugi veidike harjumist, iga viimane kui lihas oli valvel. Aja möödudes töövõtted muutusid sujuvamaks-kiiremaks ja ka samm kindlamaks, ega selle ukerdamisega ju kaugele jõua. Hiljem oli endale ka naljakas, et mida asja ma seal nii hirmsasti kartsin? Aga kui sa ikka aastaid oled ainult mööda maad käinud, vallutanud mõned kindlapinnalised ja turvatud vaatetornid, siis ronimine kaldega katusele oli nüüdseks tundmatu maa, lapsepõlve "vägiteod" on küll meeles, kuid sellega kaasnenud emotsioonid on ajaga läinud oma teed.

Paar päeva hiljem - teisipäeva, 25. augusti, hilisõhtul - sai kinni löödud viimane plaat katusekatet! Koduke oli endale pähe saanud algselt plaanitud rohelise asemel pruunikarvalise mütsi. Miskipärast viimasel hetkel tundus, et looduslikule rohelisele lisaks veel "tehislik" roheline ei ole parim lahendus, pruun tundub aga selline soe looduslik ja ei karju eriti silma. Nüüd võib enesega rahul olla, kindel katus on pea kohal ja saame jätkata sisetöödega olenemata ilmast, vaid puidukaitsevahendiga võõpamine vajab veel kuiva ilma.
Järgmise õhtupooliku kuulutasime tööst vabaks ja kuna viimasel ajal kipub menüüs makaron võimust võtma, premeerisime end olulise etapi lõpetamise puhul kosutava grilliõhtuga. Ja nagu kõikidel eelnevatelgi päevadel-õhtutel ei puudunud nüüdki põnglase hädakisa. Üldiselt on ta õppinud nüüd ise konnade ja kilpkonnadega (millegi pärast meeldib talle kilpkonn rohkem öelda, põhjus peitub ilmselt ühes liivavormis) hakkama saama, kuid nüüd hämaras oli ju tarvis suuremat sõjakisa teha. Üks pisike konna oli kodukese juurde ära eksinud ja üritas järjepanu mööda terrassialusposti üles hüpata. Tõin siis plehku pannud põnglase meie juurde tagasi, hoidsin teda süles, et näidata talle turvalisest ja ohtust kaugusest, et konnalonnil on omad tegemised ja ta pole põrmugi hirmus, konna on sõber. Aga nii kui ma jõudsin väiksele kargajale lähemale kui kaks meetrit hakkas poiss süles üle kere värisema ning täiesti paanikas tahtis sülest põgeneda. Sain aru, et näitlikust veenmismeetodist ei tule midagi välja. Eemaldusin siis poisiga kaugusesse, kus ta end rahulikult tundis ning lasin tal oma asjadega tegeleda. Nüüd jääb üle vaid loota, et ees ootav pikk talveperiood oma töö teeb ja poiss kevadeks konnahirmu unustab...
Täit silmailu pakub väga nunnu õiega minu hetkel ainuke õites roos Zwergkönig. Kas pole imekaunis? :)
Esmaspäev, 17. august 2009

Mis mahub ühte kuusse?

Kindlasti palju rohkem kui nüüd järgnevalt siia kirja saab, kuid endale olulise püüan siiski mustadesse pikslitesse talletada, pikkadel ja pimedatel talveõhtutel kuuma kakaotassi taga hää meenutada, mida kõike vallatu suvepäikese all tehtud. Ja et mingi selgus oleks, siis üritan järjestada toimunu kronoloogiliselt vastavalt oma teemadele.

Ajakulgur
Mõned päevad peale viimast sissekannet lisandus nii minu kui poisi elutee kontole üks aastake. Ise võiks veel silma kinni pigistada ja vaikselt igapäeva elu edasi nohistada, kuid väikesele lapsele on see ju nii tähtis päev. Nii saigi tehtud ühine aiagrill, kus koos olid nii suured kui väikesed. Kutsutud külaliste hulgast ei puudunud ka Vihmamutid ja nagu eelmistelgi kordadel, õigustasid nad ka sel korral oma nime, õnneks küll märksa leebemal moel. Hommik oli paljutõotav, kuid keskpäevaks tõmbas taeva kurjakuulutavalt tumedatupsuliseks ning vahelduva eduga saime taevast märga kuni kella kolmeni, väljakuulutatud kella neljaks oli kõik igatahes kenakesti läbimärg. Siinkohal tuleb aga Vihmamuttidele tänu avaldada meeldiva koostöö eest, et nad selle triki enne pidu ära tegid ning rahval mitte märjaks saada ei lasknud. Kes ja kuidas täpselt neile selle nimetuse andis, kes seda enam mäletab, ju see ühise lõõpimise käigus kujunes – tegemist siis minu kahe kursaõega, kelle külaskäikudest 95%-il kordadest sajab rohkemal või vähemal määral vihma. Hm, huvitav, kuidas oleks lood nende külla kutsumisega põuasel suvel...
Seejärel saabus töönädal, mille õhtutel sai ühistööna organiseeritud ja paika sätitud sünnipäevasündmus geopeituritele - Geoakadeemia 2009. Siinkohal pikemalt detailidesse ei lasku, kel huvi, saavad toimunust ettekujutuse eeloleval lingil klõpsates. Minu meelest üks äraütlemata vahva üritus kukkus välja, saades veelkord kinnitust, et taolised ühisüritused on vajalikud. Ekraani vahendusel hoiad küll enam-vähem kõigel toimunul silma peal, kuid reaalsete tegelastega silmast-silma kohtumine annab ikka hoopis teise tulemuse :). Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida... Kirjutama ajendas mind hoopis üks teine seik. Nimelt... Mütates õhtuhämaruses georajal "geoaardeid" otsida, leidis üks seltskond metsast nahast rahakoti. Kui korralikud kodanikud kunagi, võtsid nad selle endaga ühes, ehk on meie oma seltskonnast kellelgi taskust välja pudenenud. Öise lõkke ääres istunutest keegi seda aga enda omaks ei tunnistanud ning nii pandi see märg rahakott minigrip kotti ja palgile oma õiget omanikku ootama. Kuna aga ka hommikul keegi seda endale ei tahtnud, võeti märg rahakott minigrip kilekotist taas välja ning laotati see ning selle sisu palgile päikesepaistele kuivama. Ja nii hakkas lahti hargnema hüljatud rahakoti saladus... Rahakotis raha loomulikult ei olnud, kuid oli piisavalt dokumente ühe vene meesterahva nimele. Olemasolevate andmetega püüdsime esmalt omanikku ise kätte saada, kuid kui teavitati, et antud number pole enam kasutusel, ei jäänud muud üle kui politseisse teatada. Pühapäevahommik varane, podiseti meile vastu, et tooksime selle ise lähima kohaliku konstaabli kätte – seda loomulikult esimesel tööpäeval siis. Millegi pärast meile ei andnud see asi aga asu, nii suutsidki agaramad välja guugeldada, et nimetet kodanik juba maikuust saadik teadmata kadunuks on tunnistatud. Taas kõne 110-ile, misjärel ka politsei juba märksa elavamat huvi asja vastu ilmutama hakkas ning pool tunnikest hiljem juba järelejäänud pidulistele külla tuli :). Asjaosalistelt ehk rahakoti leidnutelt võeti kirjalik seletus, mindi ühiselt metsa ja tõmmati valge sinisekirjaline lint sündmuspaigale ümber. Minul võttis igal juhul seest õõnsaks, metsa minna enam ei tihanud. Aga kus sa siis saad – sündmus läbi, tuleb oma sodi ikka ise kokku ka korjata, kõik need potsikud ja nätsikud, sildid ja lindid, erinevaid elemente ligi 100 ühikut. Õnneks kolmekesi oli julgem (ja ka 3x kiirem), kuid kogu tegemist saatis külm õhk kuklas, et äkki... Metsast välja saanuna oli juba parem tunne, ent kaugeltki mitte veel rahulik.
Esmaspäeval käisid politseinikud. Metalliotsija ja koeraga. Viimasel olla pühapäeval püha puhkepäev olnud. Kammiti mets läbi, no sealt sündmuspaiga lähistelt. Kas nad sealt midagi leidsid või mitte, seda meile enam ei avalikustatud. Saabus teisipäev. Tulid politseinikud. Viie autoga, 20 asjapulka lasti metsa lahti. Mitu tundi kostis üle jõe metsast hüüdeid, hõikeid ja oksaraginat, kuniks paduvihm nad metsast välja ajas. Nagu karta oligi, polnud näha, et keegi midagi rasket kandnud oleks. Või pigem loota? Ei, ikka karta, sest nüüd on justkui otsad ikka lahtised. Oleks sealt "midagi" leitud, oleks lool justkui konkreetne joon all ja asi ants... nüüd aga... taban end ikka mõttelt, et äkki... Ja rohkem pole sinikuubesid siinmail enam nähtud.
Kuna ilma pööras pühapäeva õhtul püsivalt sajule, läksime päevaks ära linna manu, vaja ikka ju linnaasjadel ka silm peal hoida. Korteriukse lukust lahti keeranud, ei saanud esimese hooga arugi, et jalgupidi vette astusin, varbad olid läbi vihma tulemisest juba ju märjaks saanud. Kui aga paljajalu esikus ringi päterdasin ning olukord aina märjemaks näis minevat, jõudis mu hallidesse ajukurdudesse kohale, et oh mis rõõm – kogu esik on kaetud ühtlase veekihiga! Ehk olen mõne akna lahti unustanud ja paduvihm on lihtsalt sisse sadanud, oli esimene mõte, mis peast läbi käis. Kuna aga esik on igasugustest akendest kõige kaugemal asetsev ruum, tunnistasin selle mõtte jaburaks. Ju ma tahtsin alateadlikult eirata fakti, et minu peal on veel kuus korrust (ise asun kolmandal; mõned aastad tagasi kaheksandalt korruselt uputus kaela saada polnud mingi probleem). Vaadanud karmile reaalsusele näkku, sai sooviks maja peale seletust nõutama minna, olin omadega juba ukse taga, kui häirekellad killadi-kolladi tööle hakkasid. Aeg oli õhtuselt juba liig hiline, et teisi oma murega tülitama minna. Ja mis see enam aidanud oleks?! Olen isegi paar korda alumisi üle ujutanud (enne san.ruumide kap.remonti kui pesumasina väljavoolutoru vanni tõstmata ununes) ning minusse on suhtutud väga mõistvalt, nii pigistasingi seekord ka ise silmad kinni. Aga uputus pidi ikka vägev olema, tuvastasime, et vesi oli tulnud vannitoast mööda püstikutorusid, sealt siis üle uksepaku ja kogu esiku üle ujutanud. Meil maja eriprojektiga (mitte tüüpiline nõukaaegne paneelikas) ning esik suur kui elutuba. Kogu esiku põrand oli meil kaetud vaibaga, mille vanaema oma 20 aastat tagasi mingitest tehasejääkidest ise kokku õmbles. Ja sellest vaibast on mul nüüd kõige rohkem kahju, see läheb prügimäele, kuna uputus polnud mitte sama päeva oma ning koppand hais oli juba juures ning toda vaipa puhastada on võimatu, kuna teatud lagunemise tunnused olid tal juba enne seda. Järgmisel päeval tuvastasin, et esiku poolse köögiseina värv ka kobrutab, ja mitte vähe. Mõned aastad tagasi sai seal korralik remont tehtud, eks nüüd peab siis jälle remondi peale mõtlema hakkama :S. Ja sel hetkel omandas see uputus minu jaoks veel suuremad mõõtmed – kõigepealt on vannituba, siis suur esik ja vannitoa vastas teisel pool esikut on alles köök ning kui köögist ka vesi alla valgus, no siis pidi seda vett ikka hullumoodi olema ju... Kogu selle loo juures jäi mul arusaamatuks, miks ühistust keegi mulle ei helistanud, mu andmed on ometi kõik ju avalikud. Et nagu kergelt marru ajab selline suhtumine, et mis otseselt oma tagumenti ei torgi, on savi... Võimalik, et käidigi ukse taga koputamas, aga kui uks suletuks jäi, on sellisteks puhkudeks sidevahendina mobiil ju ka olemas (nii, sain nüüd natuke torisetud :)).

Rändamised
Peale pingelisi elamusi oli paras aeg end igapäeva möllust välja lülitada - põnglase nihverdasin maale vanavanemate hoolde ning kolmapäeva pealelõunal võtsime mehega suuna Jõgeva- ja Tartumaale, viie päevasele seiklemise tuurile Igamehe Suveseiklus 2009. Esmakordselt oli meie tiimis ka kolmas liige ning takkajärgi on hea tõdeda, et me klappisime omavahel hästi ja sama tiim on valmis jätkama ka järgmistel aastatel :). Üritusest endast ma seekord detailsemalt kirjutama ei hakka, see läheks juba eelmiste aastate kirjutiste kordamiseks, kuid omad ehedad elamused olid nüüdki, millest mõne siia meenutuseks ka kirja panen.
Vaieldamatult enim ja erinevaid emotsioone kuulus seiklusele nr 8205 (hiljem on legendidega võimalik tutvuda ka aadressil www.suveseiklus.ee), kus rajameister oli organiseerinud seiklejatele sissepääsu EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi Zoomeedikumi. Lõõpisime omaette, et rajameister Tauno, tänu kellele sai meile eelmisel aastal osaks kuulsusetu lehmaralli, ei saanud ka sel aastal läbi ilma lehmadeta. Olgu või surnud, peaaasi, et on lehm :D. Nii ma kerge kõhedustundega sealt meedikumi uksest sisse astusin, nii kui välisukse lahti tõmbasin, tervitas meid koridoris säravvalge koer, või siis pigem see luine osa, mis temast veel järele oli jäänud. Algus oli paljutõotav :). Veel mõned sammud piki koridori edasi, astusime sisse ruumi uksest, mis tihedalt täis kõikvõimalikke skelette ja luid, mis kõik meie tähelepanu nõudsid, kuniks õige vastus leitud. Ega sealt ju midagi tarka teada ei tahetud aga eks need küsimused-vastused olegi ju lihtsalt kontrolliks, et sa õiges kohas oled käinud. No ja siis muidugi see isiklik uudishimu veel sinna juurde eksole :). Nii leidsingi end peale õige vastuse teele läkitamist klaasvitriinide juurest, mille all sabaotsast ninaotsani poolikud koerad "tudusid". Vot see oli õõvastav vaatepilt aga samas ei tormanud kohe silmaklapid peas välisukse poole ka. Need olid mumifitseerunud koerad, kelledele oli siis erinevat värvi kipsiseguga olulisemad arterid ära märgitud, no need olid siis preparaadid loomaarstidele ja teistele asjahuvilistele. Kogu meie tegemisi jälgis muidugi meedikumi töötaja valvas pilk ja hariv jutt. Lehmade puhul nägime ära, mismoodi on mõjunud nende luustiku ehitusele lehmade teaduslik aretustöö saamaks ühe piimalehma kohta rohkem piima. Lihtsustatult on see toonud endaga kaasa lehma suuremad maod (neid on tal vist kokku tükki neli), mis siis on tinginud omakorda suurema-toekama luustiku arengu, et nad seda seeditavat massi maos kanda jaksaks. Võrreldes nõukaaegsete lehmadega on praegused ikka kordades suuremad, kuid noh, eks tõug on ka tänapäeval vähe teine. Aga hea oli vaadata neid suuruse erinevusi. Iseenesest peaks ju kõik ilus ja tore olema, suuremad lehmad, rohkem saaki, kuid justnimelt toosama aretustöö on endaga kaasa toonud nähtuse, et vähemalt 10% lehmadest ei suuda tänu toekamale kondikavale ise poegimisega hakkama saada ja antud protsent pidi olema juba üsna suur hulk, mis on muutunud tänapäeval oluliseks probleemiks, millega zoomeedikud aktiivselt tegelevad.
Aga mitte ainult lehmadest ei tahtnud ma rääkida :)... Olime oma uudistamisretke lõpetamas ja ukse poole suundumas, kui silma jäi üks "omade" seast. Too olla keegi meesterahvas, kelle saamislugu ma enam ei mäletagi, aga tolle minu avastuse peale näidati, et mehele on ikka naine ka seltsiks, viimane oli küll pelglikult kappide vahele nurka pugenud, kuid eks tal oli selleks põhjust. Nimelt oli tegemist esimese EVaegse prepareerija Tiiuga, kes kogu oma elu oli prepareerimisega tegelenud ning üksiku inimesena peale oma surma enda maise jäänuse meedikumile annetanud. Nõuka ajal aga olla tumedat verd tudengipoisid ta pea pihta pannud ning sellega üritanud endale ühes õppeaines arvestust välja kaubelda. Paraku ei saanud aga väljapressimisest asja ning vaese Tiiukese pea rändab sellest ajast saadik jummel ise teab kus... Igatahes too pea, mis Tiiu küljes praegu seisab, ei pidavat mitte Tiiu oma olema. Vot selline lugu siis... tee tööd, näe vaeva... ja jää peast ilma...
Et igati külastamisväärne koht see meedikumi muuseum (tegemist siis pigem õppeotstarbelise kollektsiooni, mitte kõigile avatud muuseumiga), mille eesmärgiks on koguda kõikide eestis elutsevate loomade skeletid. Kujutage nüüd endale ette hiire skeletti! Aga mina olen näinud :). Küll see prepareerija pidi ikka külma närviga olema, kes selle kokku pani! Lisaks eestimaisele kaubale võib sealt leida ka vahetuskaubana saadud võõrnähtusi – ntx rippus seina peal saagrai saag, oli ikka jube küll, tänasin omaette õnne, et meie vetes taolisi ei ole.
Üks märkimisväärselt põnevamaid kohti oli ka Tartu lähistel asuv Eesti Lennundusmuuseum, kuhu kadus meil märkamatult palju aega. Iseenesest oleks seal uudistamist kordi kauemaks jätkunud, kuid eks seiklemata seiklused ootasid oma, kuid nüüd on seal vähemasti ära käidud, eksponaatidest on olemas pilt silme ees ning kui huvi on, saab sinna igal ajal tagasi minna. Tõenäoliselt pakub see meesisenditele rohkem huvi, kuna neid oli sealt väravast kõige raskem välja saada :). Meie käest taheti aga teada ühe hävitaja küljes olevale lõhkepeale kirjutatud koodi. Ja ega siis ei olnud ju öeldud, kas tegemist on suure masina või tubases miljöös oleva väikese eksponaadiga, mistõttu me kogu selle territooriumi ikka läbi trampisime. Huvilistel on võimalus ka hävitajatel redelist üles ronida ja kaeda kokpiti ning on isegi mõned vene reisilennukid, milles võimalus kujutleda end reisija rolli. Minul jäi seekord reisimata aga hävitaja juhtimiskabiini kiikasin küll. Üldiselt ma mingeid foobiaid ei põe, kuid piloodi rollis olla poleks küll tahtunud, seal klaaskupli all polnud ju grammigi rohkem ruumi, kui vaid sõrmedega nuppude-kangide liigutamiseks.
Nii nagu ühes korralikus seiklusürituses ikka, ei puudunud seegi kord omad negatiivsed elamused :). Seikluses 8108 pidime paksust metsast leidma üles omapärase kuuse, milleni jõudmine kätkes endas nii puugivõsa läbimist kui üle sopakraavi hüppamist. Seikluse legendis oli ka hoiatav lause, et madalapõhjalise autoga ei pruugi metsa trügida, võib õnnetult lõppeda. Nii jätsimegi oma truu "veohobuse" pea kilomeetri kaugusele objektist ning pidevale autosõidule vahelduseks oli üks metsamatk sirutuseks parim. Peagi hakkas metsaõhk omandama ebameeldivat lehka, kuniks muutus sootuks hingamatuks, lihtsalt niivõrd jälk oli see. Meenusid lapsepõlves metsast leitud poolikud lehmakorjused ja ma olin absoluutselt veendunud, et tegemist oli taas raipehaisuga. Veel kümmekond meetrit edasi jäi meist vasakut kätt metsaservale piisavalt suur lomp kollakas roosakat kidisevat kobrutavat ollust ja ega siis ei saanud ju pimesi mööda teed edasi ka joosta, seiklejal on vaja ikka Sherlokit ka mängida, mine tea, mille tähtsa tunnistajaks me seekord võisime sattuda. Lähim vaatlus andis tulemuseks suure autokasti täie riknenud kala, ju keegi polnud suutnud oma kaupa siis realiseerida ja leidis ebaseadusliku viisi kaubast vabanemiseks parima olevat. Et vist MASU tagajärg? Peale olluse tuvastamist andsime jalgadele valu, ikka otsitava objekti suunas. Saime vantsida pika maa, kui ennäe imet, mets autosid täis :). Viimane paarsada meetrit oli isegi jeepidele läbimatu, kraavipervel mööda metsasihti läks kitsuke rada läbi ülepea kasvanud võsa-rohu. Tundsime heameelt, et me polnud esimesed otsijad, nüüdseks oli märgatav rada juba sisse tallatud. Ennegi mööda metsi ragistatud, midagi kõhedat selles polnud, kuniks jõudsime kohani, kust oli vajalik üle kraavi hüpata. Eks ole ennegi üle kraavide hüpatud... Kuid tollel olid need kaldad kuidagi järsu võitu ning jalgadele sobivat kohta oli raske leida ja eks aeg sundis ka takka. Haarasin siis hüppe pealt teiselt kaldalt nii kindlana taeva poole sirutuvast põõsaoksast kinni... kuniks järgmisel hetkel tundsin end justkui aegluubis (tegelikult käis see kähku) selili kraavi matsatavat. Ja assa juttas kus käis palju mõtteid selle mõne sekundi jooksul peast läbi – sain aru, et oksast haaramine oli vale otsus ning vihane abituse tunne tabas mind, ma ei tahtnud mitte mingi valemiga sinna sopa sisse selili heita ju! Aga selle ära hoidmiseks ei saanud teha mitte kõige vähematki, tuli lihtsalt allaandlikult saatusega leppida, käed-jalad tühja õhku rapsimas. Ja oi urr, see tegi tusaseks. Mul õnnestus olla kõikide nende seiklejate seast ainuke, kes end täies pikkuses kraavi suutis heita :). Eks ta vahepalaks oli päris ergutav. Tea, kas see oli nüüd minu ebaõnnestumisest või millestki muust, aga too Eesti suurimat tuuleluuda kandev kuusk näis mulle küll üsna nukra nuustakana, vaimusilmas kujutasin ette ikka midagi uhkemat. Vastuse edukalt kätte saanud, asusime tagasiteele. Autode kogunemiskohas vahetasime teiste seiklejatega vastastikku muljeid, tänu autoga metsa sõitmisele ei teadnud nemad sellest kidisevast ollusest midagi. Me siis sõbralikult soovitasime elamuse mõttes neil ikka "kalarestoranist" ka läbi astuda :).
Eelpool mainitu on vaid osake kõigest toimunust-nähtust, huvitavaid külastamist vajavaid kohti oli veel mitmeid, näiteks RMK keskuse hoone, mis rajatud 14. sajandil ehitatud ning 16. sajandi lõpus Liivi sõjas hävinud linnuse varemetele, kus klaaspõranda all võib näha sealtsamast väljakaevamiste käigus leitud inimluid jm tollest ajast pärinevat. Olime geopeituse käigus toda paika välitingimustes varemgi külastanud, kuid tänu suveseiklusele oli meil nüüd põhjust uudistada seda hoonet ka seest poolt, siiani polnud aimugi, et seal midagi taolist olla võiks. Veel üks hoopis isemoodi põnev koht oli Õletuba Laiusel, kus eksponeeritud kõikvõimalikud erinevates õletehnikates tehtud nikerdised – kübarad, kotid, seinakaunistused, ehted jmt. Siis oli veel uudse nähtusena üks rajameistritest katsetanud uut legendistiili, mis kujutas endast faktidega läbi pikitud pikka "muinasjuttu", mida arvutist guugeldada polnud võimalik, vaid sa pidid ise suutma eraldada terad sõkaldest. Ja vaieldamatult said need legendid meie lemmikuteks! Üllatusena kuulsime hiljem, et oli palju tiime, kes sellele hämule polnud pihta saanudki. Igas suveseikluses on omad rosinad ja lisaks põnevatele külastatud kohtadele jäävad need legendid aastal 2009 meie rosinateks! :) Kokkuvõtteks: 4 unetundi per 60 seiklustundi (vabatahtlikkuse alusel), kuhjaga igasuguseid põnevaid ja harivaid kohti ning sekka ka piisav annus ajuraginat on need tegurid, mis pikisilmi juba järgmist suveseiklust ootama panevad! :)

Aed
Tähtsal päeval, kui mees töölt naases, kutsus ta mu kavala näoga õue. "Tohoh, mis imevigur see nüüd siis on, mida tuppa tuua ei saa" ekslesid mõtted oma rada, kui tema järel õue astusin. Auto kapotile oli üksteise kõrvale asetatud kolm roosi – kollaste, äärtest kergelt roosakate õitega põõsasroos "Sahara", erkpunaste õitega peenraroos "Montana" ja teine peenraroos "Goldelse". Nii ilusa kingituse üle olin sõnatu ja hämmingus. Tänu käimasolevale ehitusele ja seoses sellega kogu aia ümberkujunemisega otsustasime, et sel aastal ühtegi taime juurde ei muretse, nagunii pole praegu teada ühtegi kindlat kohta, kuhu midagi panna. Ainukene kindel koht oli ühele igihaljale rododendronile, mida kevadest saati endale muretseda üritasime, kuid normaalse hinnaga seda kuskilt ei saanud (jah, Hansaplantis oli, kuid juba suured taimed, oma 800-900 EEK tk, mis on ilmselgelt meile liiga kallis). Aga kuna mees on mul selline roosilembene, siis ei saanud ta aiandist mitte käed taskus välja marssida. Ja nii ma saingi siis täiesti ettekavatsematult rooside omanikuks, enne paari aastat polnud mul plaanis neid soetada ega nendega tõsisemalt tegemist teha. Jah, kaks mini potiroosi on mul juba varasemast ajast, kuid need on rohkem nö isemajandamise peal olnud. Eks ta ole, kus juba on, sinna tuleb juurde! :) "Sahara" ja "Montana" olid võiks öelda, et täies õites, kuid "Goldelse" oli veel nuppus ja neid õienuppe oli palju. Paraku ma seda õieilu aga eriti nautida ei saanud, vahepealne sajuperiood peksis õied maha ning nii palju päikest enam peale ei tulnud, et taimed oleks kosuda saanud. Jõudnud suvesikluselt tagasi, oli ehitamisega nii palju asja, et lõikasin roosidel need inetud õied ära ning nii nad omaette kasvama jäidki, kuniks ühel päeval jälle vähe rohkem mahti aias uudistamiseks leidsin. Ja oh õudust! Kõik taimed olid muutunud roostepunaseplekiliseks! Mõned ajad tagasi märkasin küll, et on mõned üksikud plekid, aga ei mina osanud arvata, et see midagi koledat võiks olla, pigem panin selle vihmaste ilmade ja istutusjärgse kohanemise arvele. Otsisin siis kiirelt netist, millega võiks tegu olla, ja millest sel puhul abi oleks. Asjakohastest foorumitest lugesin välja, et tegemist võib olla tahmlaiksusega, mis võib roosidele isegi saatuslikuks saada ja et abi saab sellisest vahendist nagu Score. Mees aga ei julgenud roose kohe tundmatu kemikaaliga ründama hakata ning nii helistasingi veel Hansaplanti, kuna nimetatud isendid olid nende kasvandikud. Sealt öeldi mulle aga, et tegemist on hahkhallitusega ning selle vastu aitab Score. Mille laigud need nüüd siis täpselt on, ma ei teagi, aga Scorega ma nad üle pritsisin ja nüüd, nädala jagu hiljem tundub, et edasilevikut tõesti ei toimu. Aga tänu tollele haigusnähtusele ei õnnestunudki mul näha "Goldelse" õisi, sest need kärbusid otsas enne, kui avaneda jõudsid. Koheselt, kui teada sain, millega tegu, eemaldasin kõik haiguskolded, vaid väheste laikudega lehed jäid alles. "Sahara" on niipalju kosunud, et ajab uusi tugevaid võrseid, kuid vaevalt, et sel aastal enam uusi õisi teha jaksab. Ka ülejäänud kaks ilmutavad elujõulisuse märke, kuid õied jäävad ilmselt järgmisesse suvesse.
Siinkohal kirjutaksin natukene ka oma kahest mini potiroosist, millest eelmisel aastal kingitud tumepunane "Zwergkönig" kasvab väga jõudsalt ja kaunite õitega, on sellise väikese 70 cm kõrguse põõsakese olemisega. Paar aastat vanem ja nimetu roosa potiroos oli eelmisel aastal sarnaselt vägev, kuid sel aastal, vaatamata edukale talve üleelamisele, kõrgust üle 20 cm ei visanudki. Paar õit tegi ka otsa, kuid üldiselt on väga räsitud ja niru olemisega. Kartuses, et ta eelolevat talve üle ei ela, istutasin ta nüüd sauna otsast päikeselisele kasvukohale uute rooside juurde. Tea, kas oli see nüüd viga või mitte, aga igaks juhuks uhtusin juured vanast mullast puhtaks ka. Vaatamata "Zwergkönigi" praegusele vägevusele tuleks ka tema järgmisel aastal paremasse kohta ümber kolida, senini aga hoian pöialt.

"Roosiõnnetusega" samaaegselt avastasin aiast totaalse tigudeuputuse, millist minu silmad veel näinud ei olnud. Sauna otsas olevast "Tootsipeenrast" pistsid nad viimse leheni nahka sinise karpaadi kelluka. Eriti suur kaotus see minu jaoks ei olnud, kuid see oli ehe näide sellest, mis võib köögivilja aias juhtuda, kui seda tigudemassi ei ohja. Iga vaba minuti majapalkide tassimise vahel pühendasin tigude soolvette korjamiseks. Esimese korraga sain pool kümneliitrist ämbritäit. Suisa nauding oli seda sisinat kuulata, kui tigu soolvette sulpsas, vähemasti süda oli rahul, et too isend enam minu aeda rünnata ei saa. Algul nokkisin neid ikka tibi kombel kojast võttes ükshaaval ämbrisse, kuid peagi sai selgeks, et selle tempoga ei jõua ma kuhugi. Seejärel korjasin kui marju põõsalt, lihtsalt kogusin hunniku pihku ning siis peotäis ämbrisse. Korjanud niimoodi järjest ära lugematu arv isendeid, oli igasugune limataluvus ületanud kõik minu piirid, rääkimata sellest, et sõrmed enam korralikult ei paindunud, hakkas see ollus ka psüühiliselt mulle vastu. Siis oli mõistlik paus teha :). Võitlesin nädalapäevad, mis ma võitlesin, aga kontrolli alla sain olukorra. Aegajalt tuli ka naiselik härdus peale, et mõne titateo elutee nii lühikeseks pidi jääma, kuid ega siis mina selles süüdi olnud, et nende vanemad nii rumalad olid ja nad vales kohas ilmale tõid. Sai siis mehega ka tõsist plaani peetud järgmine aasta pardid võtta, kuid see teema vajab veel tõsist mõtlemist. Pardid peaksid olema vabapidamisel väljaspool köögiviljaaeda, kuid mis siis ülejäänud aiast järgi jääb... Samas, kui on loota päikeselisele palavale suvele, peaks see tigudemass looduslikult ise hääbuma. Aga see on jälle selline etteennustamatu asi...
Üldiselt võib köögiviljaaias kasvatatuga rahule jääda, porgand on ilusam kui iial enne, võimalik et õnnestus hea sort või tunnevad siis heameelt kevadel lisatud liivast. Samuti pole mul olnud nii vägevat porrut, kui tänavu. Kui varasematel aastatel külvasin porru seemne kõik ühte karpi ning tärganud ja juba toekad taimed eraldasin otse peenrasse, siis sel aastal tegin selle triki, et külvasin nad otse eraldi külvipottidesse ning seega ümberistutamisel ei häirinud neid kuidagi. Samuti sai ka nende kasvukohale liiva lisatud. Ja nüüd kohe-kohe hakkab saama minu lemmik saadust – aeduba. Justnimelt toosama uba sundiski mind neid tigusid korjama, kuna neid ube olen oodanud pikisilmi terve suve ning va väikesed libedad tõhud jõudsid juba kolmandiku lehti ja õisi peenekoeliselt pitsiliseks õgida või hoopis täiega nahka pista. Tip-top korralikud on ka salat, sibulad, till, hernes ja kurgid, rahuldavalt kasvavad kasvukas ka tomatid, annaks nüüd vaid piisavalt veel päikest ja sooja, et nad kõik värviliseks minna jõuaksid. Paprika on muidugi paras pettumus, kaun taime kohta pole just päris see saak, mida me sealt saada lootsime. Kartuliga, nagu kuuldavasti ka paljudel teistel, läks meil paraku kehvasti. Polnud jõudnud teised veel õieti õitsemagi hakata kui lehemädanik võimust võttis ja kõik pealsed hävitas. Lohutuseks on, et kasvatasime ainult maiustamise jagu, mitte talvevaru. Aga üldiselt pean plaani järgmisel aastal ka midagi uut mulda pista – lillkapsast, kaalikat, rooskapsast või ehk hoopis midagi muud põnevat. Kasvuruum on üsna piiratud ja esialgu pole nagu plaanis oluliselt juurde ka kaevata. Eks seda näe... kevadel :).

Põnglane
Olime üks õhtu kogu perega ehitustöödega ametis, väljas oli juba üsna pime ning kell tiksunud üheteistkümne ligi, kui poiss metsalise kombel huilgama pani ning ummisjalu metsa poole punuma pistis. Tahtsin temaga juba pragama hakata, oli teine mul päev otsa tahtlikult lollusi teinud ja jorisenud, kui sain aru, et poiss paanikas ja tõsise murega on. Läksin siis lapsele järgi ja läbi erutuse ning pisarate suutis poiss mulle selgeks teha sõnad "jala peale". Esimese hooga ei suutnud aru saada, et kes-kus-mis, ja siis ämm või äi mainis sõna "konn". Ja nii oligi – suur kärnkonn oli üha tumenevas hämaruses poisile patsti jala peale hüpanud, poiss muidugi paljajalu rihmikutes. Sündmuspaigalt leidsin siis peasüüdlase üles ka ja no oli ikka purakas, terve peopesa suurune! Eks see oli lapse teadliku elu jooksul esimene taoline juhtum ja on ju ikka kole küll, kui keegi külm libedik sulle järsku plärtsaki jala peale maandub. Sai siis poisile peost konna näidatud ja selgitatud, et too on sõber, teda ei pea mitte kartma. Püksisääre külge klammerdunult ja ohutut distantsi hoides vaatas ta umbusklikult väikest tegelast ning meie selgituste peale tegi nõusolevalt "mmhm-mmhm".
Tegin mina üks päev toas poisile lõunasööki, poiss asjatas õues omi tegemisi, kui kuulsin aknast poisi nutujoru. Iga pisema kräuksu peale ma kohale ei torma, eks see ole ju kuulda, kas asi on tõsine või mitte, laps peab õppima endaga ise hakkama saama. Keerutasin mina siis rahulikult leemekulpi edasi, kui mõne hetke möödudes registreerisin ära, et kisa tuleb ikka samast kohast ning sugugi ei vaibu. Kuulatasin veel natuke aega, veendusin pliidile podisema jääva ohutuses ning ruttasin siis lapse juurde. Seisis poiss siis naaldunult kaevu kõrval, käed minu poole sirutatud ning koos pisaratega nõuti järeleandmatult sülle. Turvalises emme süles selgus siis põhjus – see oli üks meie aia loendamatutest konnalonnidest, kes pahaaimamatult poisi läheduses oma akrobaatilisi hüppeid tegi! :)
Ja lisaks konna-kollidele on meil veel dinosaurused. Varakevadel, kui poiss esimest korda dinosaurustest juttu tegema hakkas ning mina visuaalselt sellele ühtegi loogilist seletust ei leidnud, mängisin lapsega kaasa. Olen kuulnud, et paljud üksikud lapsed mõtlevad endale oma sõbrad ja mängukaaslased. Aja jooksul said dinosaurused taha ka reaalsed tegelased – kärbsed :). Ju need varemalt siis enne eest ära jõudsid lennata, kui laps nendele käega viibata. Suvel neid aga rohkem ringi sebis, ja nii need sõnad, viiped ja tegelased ühel hetkel ühtisid. Kust on tulnud sõna dinosaurus, ei tea ma siiani. Kahtlustasime vanemat poolvenda-õde, kuid nad väidavad täie tõsidusega, et nemad pole öelnud. Muidugi üks kahtlus on lasteaed, kus enne jaanipäeva viimati käisime. Kuid kõige tõenäolisemaks pean hoopiski telereklaami, kuna neid vaatab poiss alati suu ammuli, ei ta näe ei kuule siis ümbritsevat ega midagi. Ja minu mäletamist mööda käib juba kevadest saadik see dinosauruste reklaam, too teatraalne suur vaatemäng Rocca al mare suurhallis. Ja ju on poiss lihtsalt kaks asja omavahel kokku pannud. No on kuidas on, aga sõitsime meie siis ükspäev tihedas liikluses maanteel, kui poiss taga turvatoolis paanikanoodiga kisas "dinosaurus tuli, palm tuli!". No parm on kole tõesti, selle kisa järgi oleks võinud arvata, et mine tea, äkki on hoopis herilane või mõni muu vastik tegelane, kes päris valusasti haiget võib teha. Hakkasin siis instinktiivselt kiiresti lapse juures "korda majja" lööma, kui selgus... väike lepatriinu oli lapse käsivarrel maandunud. Aga kui muud mutukad ja putukad sõidu ajal paaniliselt ringi sebivad, siis lepatriinu jalutas rahulikult mööda käsivart ringi. Ju see siis väikesele inimesehakatisele vastuvõetamatult hirmus tundus :).

Koduke
Rooside saabumisele järgneval hommikul, kui polnud jõudnud veel unemaailmast reaalsusesse naasta, kostust õuest suurte masinate mürinat. Rutuga õue lipates leidsime eest kolm suurt betoonimasinat, millest esimene oli too londiga, kes asja paika löristab ning ülejäänud kaks veomasinad, milledes vajalik betoonimass kohale toodi. Ilm oli ilus, soe ja päikeseline, ideaalne betoonvundamendi valamiseks :). Puudu oli aga osa töömehi-naisi, kes siiski ka lähima tunni jooksul kohale jõudsid. Korraga oli kogu õu rahvast täis, ei saanudki aru, miks neid nii palju pidi olema. Aga siis selgus, et olid ka ülemused ja mingid muud tähtsad asjapulgad, kes jälgisid, et asi ikka oma õigele kohale saaks. Paar tundi betooniga plögistamist eelmisel nädalal töömeeste poolt paigaldatud raketistesse ja oligi vundament valmis! Mingit nurgakivi või "varandust" me betoonisse ei valanud, küll aga jäädvustasid kõik väiksemad ja suuremad pereliikmed oma käe jäljed ja kirja said numbrid 14.07.2009. Kodukese alusvundamendi äsjavalmimine oli perekonna suursündmus, mida oli oodatud juba üle 15 aasta. Kindel alus sai paika ning kõik ülejäänu oli juba endi kätetöö, et koduke püsti saaks.
Järgmisel päeval asusime juba kilesse pakitud majapakkide kallale, vedanud kõrvalkrundilt kohale alusraami, sai see paari päeva jooksul mitme kihi puidukaitsevahendiga üle võõbatud. Kuna vundament vajas kaks nädalat kuivamiseks, siis tõsisemaid ehitustöid enne suveseikluse algust teha ei saanudki, küll aga said selles vahemikus valmis laotud terrassi alused servapostid, mis maja kokkupanemiseks hädavajalikud. Saabunud suveseikluselt, alustasime esmaspäeval, 27. juulil, kodukese kokku panemist.
Esimese päeva õhtuks sai alusraam püsivalt oma kohale paigaldatud ja kuna iga detail oli ilmastikust olenevalt juba igaüks ise suunas kõveraks tõmbunud, sai peale toodud paar kihti ristpalke. Olukord oli üsna nukker ning valmistusime järgmisel päeval neid suurte kruvidega betooni sisse sirgeks laskma. Kui mees aga järgmisel õhtul töölt saabus, oli alusraam meie üllatuseks ennast ise jonksu ajanud. Nii saimegi täistuuridel majapalke laduma hakata, õhtuks oli paigale saanud 5 esimest ringi. Palke paika vedasime mehega kahekesi, st mõlemad kandsid eraldi palke selles kaalus, mis veel käimist võimaldas, pika seina palgid tuli vedada kahekesi ja ei saa salata, isegi siis olid need rasked. Õnneks ei olnud neid palju ning ka äia kätepaarist oli vahepeal abi. Päeval, kui mees igapäevast leiba teenis, mängisin mina usinasti Kalevipoega. Kasu oli sellest nii palju, et hilisõhtuks (põnglase konnaõhtu) saime paika veel 8 ringi. Paar kihti lisaks, saavutasime kõrguse, kus töö enam nii libedalt edasi ei läinud, kuna palke tuli upitama hakata endast kõrgemale. Töönädala lõpus aitasid tööd edasi viia sõprade abistavad käed. Siis aga saabus hetk, mil töösse tuli väike paus, sõbrad läksid pesamunade ja jalgratastega saartele puhkust nautima.
Ja nii, ühistegemise käigus, möödus kaks nädalat, kuniks 09. augustil kell 19:12, kui viimane sarikas oma kohale kinnitatud, sai koduke endale ka tammepärja :).

Saabus katuse panemise aeg. Ilma lubas lähipäevil aga vihmast ja selge oli, et kahekesi me paari õhtuga seda katust peale ei pane. Abiks tulid teised ja kolmandadki sõbrad, kuid sama tempokalt kui meie, jõudis kohale ka kiuslik vihmaperiood, mis töö katkestama sundis. Valgematel ja helgematel vihmavabadel momentidel oleme katust küll edasi ehitanud, kuid lõpuni on veel jupp maad minna. Aga no mida sa hing teed, kui valget vett taevast alla kallab?! Peaks ta nüüd ometi nii palju kuiva, kui meil ka vaba aeg juhtub olema, et katuse peale saaks, siis saaks juba uksed-aknad ette, ning saaks hakata põrandaid ja lagesid tegema, paigaldama välisseinte soojustust ja selle peale siseseinu. Loomulikult tuleb kogu koduke ka puidukaitsevahendiga üle võõbata, kuid selleks on jällegi kuiva ilma vaja. Hetkel küll tundub, et ilmataadil on meiega mingid õelad plaanid...