Laupäev, 31. juuli 2010

Glimbisubb ilutulestikuga

Kui normaalsetel inimestel kulgeb reisitrass mööda teada tuntud punkte pidi (Tallinn-Haapsalu-Virtsu jne), siis geopeiturite rännuteekond sisaldab geopeituse aarete nimesid. Kui öelda, et otsisime "Mööduja, peatu"-"Surfiparadiisi"-"Ood rõõmule"-"Kabli"-"Närska mägi"-"Vaatleja 5"-"Konuvere", siis omasugustele hulludele on kohe aru saada, et ahah, tuuritasite Läänemaal, sealt edasi Läti piiri äärde, läbi Viljandi põikasite Soomaale ja sealt siis mööda trassi tagasi Põhja-Eestisse.
Üldiselt enne reisile asumist paneme ikka mingi kondikava paika, kuid kui soov on rõhuda rohkem seiklemisele, siis teeme jooksvalt vastavalt vajadusele korrektuure. Seekord oli kindel siht – väikeste vahepõigetega külastada võimalikult palju randu ja supluskohti, mida liivasemad, seda parem ning kindlasti oli vaja jõuda laagrisse piisavalt aegsasti, et enne pimedat ikka telgi ja elamise püsti saaks.
Meie tuuri esimene aare - "Mööduja, peatu" - oli paras pähkel. Mitte et leidmine raske oleks olnud, vaid tegemist oli metsavendade kunagise punkri asukohaga, millised teadagi asuvad paksus metsas ja pole eriti ligipääsetavad. Õnneks viis paarisaja meetri kaugusele sõidetav metsateeke, mille keskel küll autos istudes rohi kaugelt üle pea ulatus, kuid vaatamata sellele oli autoga läbitav. Seejärel jätsime lapse autosse ja sukeldusime kõrvuni pika rohu sisse, kus üllatus-üllatus!, mõne aja möödudes päris suur rajakene välja kasvas, mille ääres vastavad sildikesed meid kenasti kohale juhatasid. Teinud aardega vajalikud toimingud, jätsime sääsed metsa omaette pinisema ning jätkasime oma teekonda. Taas 1,5 km autoninaga rohu raiumist ja aukudes hüplemist. Talvel, lumega, olnuks see üks paras jalgsimatk.
Jalgsi või mitte, aga olles 15 km eemal, järgmise aarde juures, avastasime auto poole minnes, et selle silmnägu kuidagi kahtlaselt lage on. Number oli puudu! Kuigi ühest varasemast ajast on paberist ja teibist "abinumber" autos olemas, tähendas see siiski meie reisile plaanimatud lisa 30 km nii distantsilt kui ajaliselt. Vaikselt küll lootsime, et leiame selle kuskilt poole tee pealt üles, aga kus sa sellega, eks ta seal metsavahel kõrges rohus lebas. Üritades ümbritsevasse keskkonda sisse sulanduda, oli teine kavalalt tagumise poole peale keeranud, ei jäänud ta ometi meie valvsale silmale märkamatuks.
Oma rannatuuri avapaugu tegime Topu sadamas. Plaan oli sealt vaid läbi sõita, kuid telefonikõne Märdile tähendas plaaniväliste tööülesannete täitmist (mis puhkus see selline on?!) ja meile põnglasega, et mitte segada tähtsate toimingute tegemist, priiust mere ääres. Rand on seal kiviklibune, mistõttu mina vette ei kippunud. Lapsega oli vähe lihtsam. Läksime esmalt niisama kaema, et kuidas vesi on kah... katsusime varbaga ja sulistasime-mulistasime jalgupidi rannavees, kuid siis arvas poja, et on vaja ikka üleni vette minna. Nii saigi lapse riided asetatud rannakividele ja möll vees võis alata! Purjelaudureid jälgides jäi mulje, et ei oleks endalgi vaja kaugele sumada, üsna lähedalt tundus ujutavaks minevat. Kuid noh... ei olnud see rand, mida hing ihkas. Kui tundus, et poja on juba piisavalt kaua rannaveega tutvust teinud, tõmbasime riided märjale ihule (rätik jäi ju autosse :P) ja auto juurde naastes oli ka iss oma tööasjad valmis saanud.

Peale mõningaid kõrvalepõikeid jõudsime kella kuue paiku õhtul Pärnu supelranda. Parkimishinnad seal piirkonnas on päris soolased (50 eek/h), mis on ka mõistetav, sest kuidagi peab neid randa kippuvaid horde ju ohjama. No korra aastas võib endale seda luksust ju lubada, pealegi hakkas päev otsa saama ja meil polnud veel aimugi, kuhu me ööbima jääme, seega polnud ülearust aega raisata. Vedas, saime parkimiskoha rannahoone kõrvale, täpselt jalgraja otsa, kust oligi mõttes randa minna. Ja oh seda rõõmu, parkimine kehtis vaid kella seitsmeni õhtul.
Plikatirtsuna sai seal rannas käidud lugematu arv kordi, enamus lapsepõlve suvesid möödusid kõik Pärnus. Nüüd sedasama rada minnes oli tunne, justkui astunuks tagasi lapsepõlve – jäätiseputkad paremal, mõnikord vanaema andis taskuraha ja sai seda suus sulavat koorest maiust nimega jäätis sealt endale lubada; eespool vasakul rannahoone seen, mille otsas ikka sai kõrgemat vaadet kaemas käidud; ning taamal ees liival ikka needsamad kiiged, milledel vennaga lugematu arv kordi sai kiigutud. Ainult et palju kenamaks on nüüd kõik ümberringi tehtud. Aga nagu ikka, käib hea ja halb käsikäes ning päris palju liikus sealkandis uduse silmavaatega omadega ei-tea-kus viibivat kaadrit, kes "sa ära mölise, kui mina sinuga mölisen" stiilis maailma asju üritasid arutada. Silma jäi ka naisterahvaid, kelledele näkku vaadates saab kohe aru, mis tema igapäevasesse joogikaarti kuulub ja kes agarasti rannas olevaid prügikaste pahupidi pöörasid, et sealt oma plekk või plastik kätte saada. Kurb. Võimalik, et neid oli ka tol ajal, kuid ei mäleta, et nad niimoodi silma oleks hakanud.
Rahvast oli vaatamata õhtusele ajale rannas palju, kuulda oli nii kodumaiseid kui võõrkeeli. Kuna võtsime endaga randa kaasa rohkem kui rätiku, siis kogu pere korraga vette hullama minna ei saanud. Kõigepealt käis iss koos pojaga end jahutamas, seejärel mina lapsega, siis uuesti iss pojaga ja kõige lõpuks jälle meie põnglasega kahekesi. Kokkuvõtlikult viibis laps veest väljas nii palju kui vanemad kohti vahetasid :). Viimane kord hullasime ja mõnulesime ikka südamest. Poiss mulistas oma mulistamisi, küll pea vee all, küll peal ja mina hulpisin soojas soolases vees "justkui glimp subbi sees" tabasin end mõttelt, liiga tüma oli see olemine, et olla klimp. Õhusooja oli ligi 30 C, vesi niisamuti. Aga mulle meeldis! :) See oli see kuuma suve fiiling, piiritu veteavarus ja pehme rannaliiv jalge all, mida lapsepõlvest mäletasin ja nii väga igatsesin! Olin taas see väike plika, kes kogu maailma unustavalt seal vees tundide viisi võis hullata! Toonane plika, täna, oma lapsega... kummaline kooslus. Üritasin asja võtta siiski mõistusega, kuid issi juurde naastes selgus, et olime vees pea terve tunni. Mis iseenesest ei olegi nii üle mõistuse, kui aeg poleks meid takka sundinud. Kokku olime rannas viibinud kaks tundi, kell tiksus juba üle kaheksa. Kiirelt autole hääled sisse ja edasi!

Kuid oh ei! Kõigil kõhud korisesid, eks päevase kuumaga oli see söömine nagu ta oli, kuid kord päevas peaks ikka sooja sööki ka saama, kui mitte ise, siis laps kindlasti. Nii tuligi teha veel põige kaubandusse, kust lisaks muule tarvilikule ka kiirelt sooja söögi kätte sai. Eks see kõik võttis aega omajagu, kuid toitumisprotsessi sai läbi viia õnneks autos ja sõidu pealt.
Mööda rannikut telkimiskoha poole sõites saabus hetk, mil päike meile hüvastijätuks veel viimase ehakumas lehvituse saatis ja kadunud ta oligi. Iga minutiga päevavalgus aina hääbus, kuniks metsade vahel kiskus juba päris hämaraks. Esimese hooga ei leidnud mälu järgi telkimiskohta üles, õnneks RMK infopunkt avitas. Veel viimased 7 km ja peaksimegi olema 'kodus'. Põmm, värav kinni ja autoga edasi ei saagi! RMK telkimisplatsid on ju üldjuhul ikka tasuta. Läksime siis valvuri käest uurima, et milles asi. Veel 3 km edasi pidi olema ka tasuta telkimise ala, kuid praegusel ajal polevat lootustki sinna kohta saada, seda enam, et meie jäime omadega nii hilja peale. Isegi tasuline ala oli vaatamata nädalasisestele päevadele pooltäis. Põrsast kotis otsma ei pidanud, võisime jalgsi sisse minna ja endale sobiva koha välja valida. Ausalt öeldes ega seal neid meelepäraseid kohti enam valida ei olnud, siiski õnnestus tagumistest soppidest paraja suurusega koht leida, kuhu oma kahetoaline püsti lüüa. Selgus, et 50 eek per autoga iga sissesõit ei olegi kes teab mis kallis, kasutada olid korralik lõkkekoht, kemmergud metsas ja olemas oli isegi väikene pesemisvõimalustega poekompleks-kohvik, kust minusugune kohvisõltlane omale hommikuse kohvilaksu kätte sai. Asi, millest puudust tundsin, oli laste ronipuu(d) – üldjuhul minnakse puhkama ikka koos lastega, kuid lastele mingeid mängimise võimalusi pole. Ei oleks ju raske teha 'kirik keset küla' puidust mingid turnipuud, et ka lapsed saaksid omaette toimetada. Et kuivõrd RMK teeb niigi istumiskohti jmt, ei ole ju palju tahetud paar puud ka lastele, kõik ei lähe metsa ainult sööma ja jõmisema. Seda enam, et tegemist on tasulise alaga ning rüüstetegur oluliselt väiksem kui mujal. Ma ei jorise, aga minu meelest oleks see üks mõte, mille üle võiks mõelda, pakkumaks veelgi paremaid puhkamisvõimalusi.
Saime telgi autost välja võetud kui taevas tõmbus üha süngemaks ja ähvardavamaks. Enam polnud vahet, mis aega näitasid kella numbrilaual osutid, kõik oli mattunud pimedusse. Paar hetke veel ja kostuma hakkasid kõuekärgatused ning silma jäid esimesed valgussähvatused. Need olid need plaanimatud minutid autonumbrit taga ajades, ootamatuid tööülesandeid täites, rannas mõnuledes ning Pärnust lahkudes söögipausi tehes. Algas võidujooks ajaga, kas saame enne vihma kodu püsti või mitte. Kui välimine kate oli kindlalt kinnitatud, sai asjad kärmelt lageda taeva alt kas tagasi autosse või telki tõstetud. Õhk oli paks ja lämbe, seega igasugune kiirustamine võttis naha märjaks ja võhmale. Vaatamata jubedatele kõmakatele pea kohal, oli saabunud sadu vaikne ja hõre. Vihmasajus sai viimaks kogu elamine valmis ning pea padjale saanud laps vajus oma kaisukaru seltsis pea kohe sügavasse unne, ei seganud teda kõuekõmin ega vihmakrabin.
Peale seda viimast õhtuspurti võtsime mehega mõneks hetkeks aja maha – auto päraluuk lahti ning istusime selle all autos, jalad üle ääre rippumas. Ümberringi kõik krabises ja pladises, kuid meid see ei seganud, me olime kuival. Ja niisama lihtsalt istusimegi, pilk suunatud taevasse männiokste vahele ja vaatasime seda meeletut tulede mängu. Kogu selle aja sähvisid taevas tuled, lakkamatult. Ja sama lakkamatult kogu aeg muudkui kõmises ja kõmises. Äike oli kord lähemal kord kaugemal ja oli hetki, kui ühise "ai!"-karjatuse saatel olime sunnitud silmi sulgema, sest niivõrd valus oli see valgus silmadele. See lõi ikka mõneks hetkeks silmist pimedaks. Ühel hetkel tundus, et see möll hakkab vaikselt järgi andma, kui korraga lõi vägeva laksu vasakut kätt mere kohal, muidu oli kogu trall käinud paremat kätt maismaal. Ja selle asemel, et järgi anda, tegutses ta edasi hoopis kahel rindel, nii vasakul kui paremal. Põnev oli see looduse vaatemäng koos 'muusikaga', justkui keegi oleks kogu aeg, poolteist tundi järjest!, hiigelsuure lülitiga mänginud, klõpsinud valgust sisse-välja-sisse-välja. Omamoodi ikka väga vahva oli – naaberlaudkond, kelle poolt pimeduses vaid hääled kostusid, muutusid valgussähvatuste saatel sekundiks visuaalselt nähtavateks tegelasteks, justkui kummitusteater :). Olles poolteist tundi selle loodusemängu meelevallas, muutus see südaöö paiku väsitavaks, nii tahtnuks hoida silmi ka rahulikult, ilma plõksimata lahti. Võimalus olnuks muidugi telki 'kotile' minna, kuid mina juba naljalt magama ei jää, kui ümberringi sähvib ja paugub. Uude päevanumbrisse astumisega hakkas õnneks saabuma ka vaikus ja rahu. Kogu see möll vajus viimaks ära Haapsalu poole. Oletame, et kell 23:45 tehtud alloleval pildil (pilt kajastab UTC aega) need kollased laigud kujutavad äikest, vot siuke pidev möll käis laial rindel.

Hommikul ärkasime, kui poiss meid kaheksa paiku maast lahti lõi. Vastukaaluks eilsele võtsime rahulikult ja mõnuga, viimaseks sihtpunktiks oli oma kodu ja sinna võib laekuda või keset ööd, sest oma voodi leiab ikka üles, kasvõi kinnisilmi :). Nii kuivatasimegi paar tundi telki ja käisime kogu perega proovimas Lemme ranna võlusid, mis eilsele hilisele saabumisajale kättesaamatuks jäid. No 'võlud' on natuke palju öeldud, hirmus kivine on see rand seal, kuid vesi oli jätkuvalt palav kui supp, isegi hommikul. Millegi pärast on kivine merepõhi mulle lapsest saadik vastik olnud, suisa jälk, kui jalg puutub vastu neid suuri sammaldunud kive. Ja ma ei saa sinna midagi parata, võin ju mõistuse häälega ennast veenda, et need on kõigest sammaldunud kivid, kuid ikka käib vastikuse ja kõheduse värin üle selja. Võimalik, et praegu pelgasin neid ka topelt, kuna need kivid on ju libedad ning kuidagi pole veel tahtmist teha seljaga mõnda soovimatut valet nõksu. Nii me siis hullasime seal kolmekesi vees, minul hambad ristis ning kaldale pagemise mõtted peas. Aga nüüd oli üks mis kindel, ma pidin saama ka Kabli randa, kuna olin kuulnud sellest vaid head räägitavat ning ei suutnud uskuda, et taolise kivise ranna kohta võiks keegi miskit head öelda, seega pidi seal olema parem.

Kui telklaager kokku pakitud, oli meil Kablisse õnneks aarde asja kah, sai kaks kärbest ühe hoobiga. Mees sai Lemmes oma ujumisvajadused rahuldatud, mida aga ei saanud öelda minu ega põnglase kohta. Ja tõepoolest, seal on mõnus! Jäi mulje, et seal on kõik kivid nii rannast kui veest kokku korjatud ja kuhjatud kaldale piirdeks, rand on mõnus liivane, niisamuti merepõhi ujutavas ulatuses (kaugemalt ma lihtsalt ei tea :)). Olid üksikud suured kivid, kuid üldjuhul olid nad näha ja ei seganud kuidagi vetemõnude nautimist. Tänu eilsele Pärnu ranna kogemusele üritasime olla tiba distsiplineeritumad ja mitte nii ennastunustavalt hullata, seda enam, et üks meist sugugi vette ei kippunud. Kohustuslikud saltod, hüpped ja pea vee all olekud tehtud, kahlasime viimaks kaldale, hinges hüvastijätt lõunamaa randadega.
Läbi paari aardepeatuse jõudsime omadega Viljandisse, kus mängurada viis meid Närska mäele, millest avanes hunnitu vaade Viljandi linnale. Seda pilti polnud minu silmad veel näinud, võimas! Lisaks võrratule vaatele imestasime järjekordselt geopeiturite leidlikkuse ja loovuse üle. Palju ei puudunud, et see aare oleks meil avastamatuks jäänud. Peale logi kirja panekut jäi üle aga tunnustavalt vilet lasta.

Aardest aardeni viis me tee, kuniks õhtu hakul jõudsime Soomaale. Esmalt nautisime aarde Vaatleja VI poolt pakutud maalilisi vaateid Tõramaa puisniidule. Täielik eraldatus muust maailmast ja loodusega üks olemine. Kui tahe üksi olla ja elu üle järele mõelda, siis soovitan soojalt. Sealt viis tee meid edasi Vaatleja V juurde, mis asub eelmisest linnulennult 5 km kaugusel. Sealkandis olen varemalt käinud kordi mitmeid ning teada oli, et seal asub üks maailma mõnusamaid supluskohti – rabajärveke. Eks ta ole ikka romantiline ka, kui minna sinna päikeseloojangu paiku, nagu meil õnnestus. Siidiselt pehme vesi siidiste taevatoonide taustal, kui kaob päevakuumus ning külm vaikus laotub üle maa. Kontrastiks külmale õhtutuulele oli rabavesi justkui suplsuvannis, nii soe ja pehme, midagi hoopis teistmoodi. Ja see põhjatu sügavus... kui seal 'püsti seista' ja jalgadega siputada, siis on tunda, kuidas põhjast tulevad karged ja külmad kihid alt üles. Selles väikses järvekeses tunnen mina end ülimalt hästi ja võiksin vabalt viibida seal tunde ja tunde... Aga kodu, meie oma kodu, ootas meid.

Viimase põike tegime veel kella poole üheteistkümne ajal Konuvere silla juures. Sealt oli koju veel poolteist tundi autosõitu. Taas trassil, jätkas väike reisisell oma rännakuid juba kaugel-kaugel unedemaal. Ei ole kerge olla geopeiturite laps :). Aga oh kui palju sai suvepäikese all vetes hullatud! Seda ei juhtu ju iga päev ;).

27.-28. juuli rändamise kohta näeb rohkem pilte siit.
Esmaspäev, 26. juuli 2010

Jahisaak

Mõnikord lihtsalt on nii, et pidevast kodus olemisest saab mõõt täis ja siis lihtsalt peab minema... kuhugi. Kuhugi, kus on palju rahvast ja melu, sigimist ja sagimist, oleks tunnet, et elu käib. Või siis vastupidi - mõnusast turvalisest kodust lihtsalt eemale, loodusesse, metsade sügavusse. Eile õnnestus saada mõlemat :).
Kuigi paljude asjaolude kokkulangevuse tõttu on meil hetkel selle va krabisevaga kehvakesed lood, otsustasime siiski kaema minna, mida huvitavat pakutakse Jäneda talupäevadel. Ega alati ei pea ju tingimata midagi ostma, võib ju ka niisama uudistada, mine tea, mida huvitavat või põnevat seal silma jääda võib. Jõudsime kohale kolm tundi enne sulgemist, see andis meile parkimispileti poole hinnaga, kuid sissepääs tuli lunastada veel täies mahus. Nii mõnedki kaubitsejad pakkisid oma asju kokku ja osad olid juba ka lahkunud, ent laadamelu oli siiski täies hoos. Rahvast liikus suurte massidena, kohati oli tegemist, et laps kaotsi ei läheks. Aga ohh kuidas see külg külje kõrval olemise tunne mulle eile meeldis! Viimaks, kui kogu territoorium oli läbi jalutatud ja see inimmass väsitavaks hakkas muutuma, sai ka laps oma lõbustuse kätte. Juba territooriumile sisenedes peilis tema terav silm välja, kus batuut+liumägi asuvad ning terve laadaplatsil ringi jalutamise aja tehti emmele-issile selgeks, et sinna peab ka minema ja mida rutem, seda parem :). Sel ajal, kui põnglane seal möllas, nii et juuksed ka pärast tilkusid, vaatasime meie mehega hoopis ühte teist põnevat atraktsiooni - benjikummidega batuudihüppeid. Vot sinna oleks küll ise kargama tahtnud minna! Mees pelgab kõrgust ja seega sellistesse kohtadesse ei kipu. Nii vahva oli vaadata, kuidas üks pisike poiss, vanust vast kaks aastat, sinna kummitraksidesse topiti ja batuudile saadeti. Ta pisike oli ju nii kerge ja hüpped nõrgad, et need kummid ei saanud oma funktsiooni täita, kuid atraktsioonitööline oli noor poiss ja igati abivalmis, tema siis mängis juhtpuldiga (tõmbas kummid pingule ja lasi lõdvaks), niimoodi et pisike viimaks ikka täiesti kõrgele lendas. Kütkestav oli vaadata, kuidas nii pisike tegelane iseseisvalt sellist õhulendu nautis, nägu naerul ja mitte poolt piuksugi ei teinud :)!
Kõikidest laatadest, kus ma viimastel aastatel käinud olen, meeldib Jäneda mulle kõige enam, seal kohe on selline mõnus miljöö ja hea olemine. Võimalik, et oma rolli mängis siin ka ilm. Ja päris tühjade kätega me laadalt siiski ei lahkunud, ostukotti poetasime känaka ehedat maasuitsusinki.
Jänedalt suunaga koju põikasime läbi ka metsast, eesmärgiga teha seeneluuret. Mina olin häälestatud küllaltki negatiivselt aga mees on see kange seenemetsa kippuja. No ja mis saab minul olla ilusas metsas jalutamise vastu?! Esimeses kohas, kus auto peatasime, saime vaid veidi aega ringi liikuda, kui vallatud kollased seenemikud meid endi juurde kutsusid. Mees sai ühe korraliku suure peotäie, mina teisest kohast teist samapalju. Siis tatsasime, mis me tatsasime, rohkem seeni leida ei õnnestunud. Sõitsime siis autoga edasi, kuid mida polnud, olid seened. Järgmises kohas läks meil aga sama edukalt, kui esimeses peatuspaigas ning neljas, ehk viimane, oli samuti tulemusteta. Üldkokkuvõttes on metsaalune siiski liiga kuiv. Oma saagist saime õhtuks kogu perele ühe korraliku kukeseenekastme! Oi küll oli hää!
Esimesel pildil on mingi tundmatu seeneline, kuid ta oli nii vahva seenekobarkellukas, et lihtsalt pidin ta jäädvustama. Sellest metsast seekord kukekaid ei saanud, eelnevatel aastatel on neid seal aga olnud, lisaks igasuguseid muid söögiseeni.
Pühapäev, 25. juuli 2010

37

Ei päevagi rohkem ega vähem, kui kokkuõmmeldud "kaltsunukust" sai jälle inimene. Viimaks ometi on aeg ronida vitriini tagant välja ja hakata elama täiel rinnal (esialgu siiski mõõdukalt, spordiga peab veel kaks kuud ootama). Hoidke alt, Liivarannad, here I come!!! :)
Teisipäev, 20. juuli 2010

Minu aia kaunitarid

Oma pildid üritan tavaliselt püüda kas hommiku- või õhtupäikeses, sest päevane päike on teadagi pildi "surm". Kuid vaatamata parimatele püüdlustele see alati ei õnnestu ja nii tulebki mõni pilt paratamatult võtta kas päris ilma päikesevalguseta või hoopis terava päikesega päevavalguses, on ju seegi pilt parem, kui üldse mitte midagi. Kõrvuti olevatel piltidel on hästi näha, kuidas värvid valguses erinevalt mängivad. Ja paraku kõiki värve ei õnnestugi pildikasti niimoodi püüda, nagu silm seda reaalselt näeb. Nüüd kõigest lähemalt:

1. 'Sahara' (2009). Minu praegune favoriit, seda tänu oma väga erilisele värvimängule - avanedes on õis intensiivne kollane roosaks toonitud servadega, vananedes kollane hääbub kreemvalgeks ning roosad servad muutuvad üha erksamaks. Ühel õhtul aias jalutades olin suisa hämmingus, õhtuhämaruses särasid nad vastu nagu roosa neoon (pildile seda püüda ei õnnestunud). "Tõeline Sahara päike" mõtlesin sel hetkel endamisi, kuigi pole seda kunagi ise näinud :). Meeldib ka see, et närbuma hakkavad õied ei pudise, saad seda värvide ilu jälgida täpselt nii kaua, kui ise soovid.

2. 'Tequila' (2009). Mahedad kollakasoranzhid õied, välimised kroonlehed roosa varjundiga. Meeldib väga nende õite kuju, sellised graatsilised ja õrnad. Plussiks on veel, et ei poeta vanu ja pea värvituks muutunud õisi maha. Kuigi vanad õied muutuvad koledamaks, ei kiirusta ma nende maha lõikamisega, eemalt vaadates on peenar õie- ja värvirikkam. Eemaldan juba pruunistuma hakkavaid õisi või enne seda siis, kui on oodata külalisi, et taimed oleks ikka esinduslikud :).

3. 'Goldelse' (2009). Ei ole meil omavahel klappi. Vaatasin oma eelmise aasta blogikannet - õied jäid nägemata, kuna vihm tegi enne avanemist neile liiga ning uut õitsemist enne sügist peale ei tulnud. Tänavu sattusin paar päeva olema linnas just siis, kui ta kõik oma õied (korraga?) avas ning minu saabudes olid nad juba selles teises staadiumis, kus nende loomupärane värv ja ilu olid juba tuhmunud. Mulle tundub, et ta on oma olemuselt vist üldse kiiresti äraõitsev, teised roosid tunduvad kauem vastu pidavat. Või oli see nüüd see karm kuumus, mis talle ei meeldinud? Sarnaselt eelmistele muutub vananedes ka roosakaks-kreemikaks ning hoiab vanu õisi pikalt küljes.

4. 'Montana' (2009). Tema oli nö kauba peale seltskonnas 'Sahara' ja 'Goldelse' (eelmise aasta Hansaplanti kampaania "Kaks ostad, kolm saad"; mees kinkis sünnipäevaks). Kuna mul oli eelmine aasta täieline kollase-oranzhi vaimustus, siis olin hetke isegi tema üle tiba pettunud - ikkagi punane ju! Kuigi veel tänagi meeldivad mulle kollased ja oranzhid toonid väga, on see tugev vaimustus järgi andma hakanud ning neid roose peenras koos vaadates tunnen ta üle siirast rõõmu, lisab muidu natuke üheülbaliseks muutuvasse peenrasse aktsenti. Minu meelest sobib teiste sekka hästi nii oma värvilt kui õie kujult. On väga tubli ja rikkalik õitseja, miinuseks närbuma hakkavate õite maha poetamine. Kui õigel ajal jaole ei saa, on peenar ja tuulega ka teised roosid punaseid "ebemeid" täis.

5. Nimetu miniroosa (2007). Ei kujuta ette, millal ükskord jõuame oma tegemistega nii kaugele, et saaks hakata rajama aeda peenraid nende alalistele kohtadele, praegu on ehitusest tingitult kõik ikka veel ajutine. Nii olengi roosid pannud kõik (va veel üks õnnetuke erak "Zwergkönig" kunagises saunaotsa tootsipeenras) ühte kohta kokku. Sai temagi eelmisel aastal sealt saunaotsast ära toodud, ilmselt on seal roosidele ikkagi päikest vähe ning kippus kiratsema. Sel aastal tänutäheks aga õitseb nii rikkalikult, sellist õite rohkust polegi tema puhul enne näinud. On minu roosidest see kõige esimene!
Pühapäev, 18. juuli 2010

Hakkab saama


Esimese punapõse saab kasvukast varsti saia peale lõigata. Tomatihooaja alguses on parim maius lihtsalt võisai tomatiga, natuke soola ja pipart peale saputatud. Järgneb keedumunasai ning hiljem läheb seda tomatit, kui teda juba ohtralt võtta on, igale poole ja lihtsalt niisama, õuna eest, kah.
Kuigi avamaa kurgid õitsevad rikkalikult ja taimed on tugevad, poetab ta ometi hulga kurgihakatisi peale õite langemist maha. Aga tõenäoliselt on kurjajuur üks suvealguse öökülm, mis siit salamahti kiirelt üle lehvis, kuid ometi oma pahateo korda saata jõudis. Neid karvaseid nuntsakaid paistab seal siiski õnneks olevat, jääb üle vaid loota, et taimed neid rohkem maha ei pilluta. See oleks nüüd küll suur tagasilöök, kui ühtegi kurki ei saaks, vaim värskele soolakurgile ja talvistele hoidistele on juba paar nädalat ootusvalmis. Esimene tegu värsket soolakurki on küll nahka pandud, kuid seda kaubandusest toodud kurkidega. Tahaks ju ikka oma :).
Kolmapäev, 14. juuli 2010

Suvi - rõõmude aeg :)

"Ohoo, jalgratas" kõlasid läbi pühapäevahommikuse lakkamatu pääsukeste vidina esimesed unised sosinal lausutud sõnad. Sellele järgnes lugematu kord "emme!" hõikeid, kuniks emme poolt kostis mingi unine mõmin. "Kes see tõi jalgratta?" päris põnglane aru. "Päkapikud tõid" võis läbi unise mõmina aru saada. Paar hetke hiljem järgnes vähe ergum parandus: "sünnipäevapäkapikud tõid"... Kui emmele juba pilt silme ette hakkas tulema, järgnes uus täiendus: "emme ja issi tõid" :). Kuid lapse pea oli juba lootusetult sassi aetud... Kribinal-krabinal ronis poiss voodist välja ja lippas ka kõikidele teistele kaaskondsetele kuuma uudist teatama. Kuna teised lapsed telgis alles põõnasid, mindi esmalt vanaema ja vanaisa juurde, kus esimesele teatati, et jõuluvana tõi talle jalgratta, hetk hiljem teatati vanaisale, et päkapikud tõid ning hiljem, kui teised lapsed ka juba ärganud olid, teatati neile, et selles kambas olid nii jõuluvana, päkapikud kui emme ja issi :).

Aga muidu on mõõõnus suvi, nii kuum, nii kuum. Just selline, nagu üks suvi olema peab. Selle kuumuse vastu on meil õnneks ka rohtu – jõkke! Nii sai enne külaliste tulekut kui ka koos külalistega end jõevees jahutatud. Kui esimestel kordadel poiss pelgas vette minna, siis peale ujumisrõnga väljavahetamist kätiste vastu, ei saa põnglast enam veest välja. Mina aga seisan kaldal kui Kurvake-Uu ja vaatan, kuidas teised mõnulevad ning julgustan poissi. Vahepeal teen tutvust ka uudishimulike partidega, kes uudistavad, et kes nende pärusmaale hullama on tulnud. Viimastel päevadel olen ikka ise ka põlvini vette läinud, käed küünarnukkideni siidisesse jahedusse pistnud (hetkel jões 24 C) ning imiteerinud ujumist. Mõjub igatahes väga värskendavalt :)!

Õhtul, kui tants ja trall lõppenud oli ning sõiduteel liiklus pea olematu, käisime põnglase sõiduoskusi testimas. Kuigi saatjaskond oli suur, õnnestus poisil siiski teeperve taimestikuga lähitutvust tegemas käia. Õnneks oli huvi väntamisest suurem kui maaühendusest saadud matsakas ning sõit jätkus algses põnevuses. Kuigi ratas on gramm suur (meelega sai ostetud nö varuga, et ei peaks järgmine aasta uut soetama hakkama, ikkagi üsna kallis lõbu), saab poiss sellega kenasti hakkama. Loodan, et sügiseks on sõit niipalju selge, et saame lasteaeda sõitma hakata. Ilmselt peab kombineerima ratas+buss, sest osa teid on nii kohutavad ja puudulikud, et väikelaps rattaga augulisel teel autode vahel laveerimas pole see kõige targem tegu. Jalgsi oleme seda teed käinud, kuid rattaga saaks ju kiirem. Eks see sügisel näha ole...

Oh seda õhtust rõõmu, kui ei pidanudki kella järgi voodisse pugema (paar korda aastas ikka lubame lapsele päeva "tiksu kaua jaksad") vaid sai toreda päeva lõpetuseks kogu perega värskes õhus jälgida jalgpalli finaali Holland vs Hispaania. Kui ma nüüd oleks kellegagi kihlvedu sõlminud, oleks mul päris hästi läinud. See oli rohkem selline alateadlik eelistus, et hispaanlased on kuumaverelisemad ja kärmemad, jalgpalli alastest teadmistest pole mul õrna aimugi :). Aga hulka põnevam on kaasa elada, kui enda jaoks mingi eelistus tehtud on.



Kuna haav seljal ei taha ega taha kuidagi kinni kasvada ning elamistingimused pooleliolevas majas muutusid iga päevaga üha talumatumaks, kinkis kallis mees koos ämma-äiaga olulise päeva puhul mulle vot sellise riistapuu:

Oooeh, nii-mõnus-nii-mõnus :). Nüüd saan rahuliku südamega inimlikes tingimustes oma haava tuulutada ning loota, et ehk jätkub seda suve veel mullegi, et saaks kasvõi korragi Pärnu rannas ära käia ja lapsega lainetes hullata. Jões on ju ka vahva sulistada, aga vot rannas, seal on hoopis teistmoodi... suvefiiling.
Kolmapäev, 7. juuli 2010

Aasta olulisim projekt 100% õnnestunud!

Enne veel, kui lumi oli jõudnud sulada, sattusime maale minnes mehega üha sagedamini Rohelisse Kaubamajja – eks vist käisime kevadest unistamas :) ja alati sattus ka miskit meelepärast ostukorvi. Ja niiviisi seal lettide vahel jalutades ja lillede sibulaid-mugulaid uudistades tekkiski meil kaval mõte, minul oli alguses asjast küll veidi teine nägemus, kuid kahepeale kokku sai lõpptulemus päris hea. Märksõnaks sel projektil oli "ajatamine".
20.03. panime mulda 4 daalia "Wittem" mugulat.
17.04. olid kõigil ninad mullast väljas.
Ja siis nemad muudkui mühisesid toas kasvada. Tol hetkel me õnneks ise seal veel sees ei elanud, nii saime hoida madalamat temperatuuri. Päikesevalgusest jäi neile paraku väheseks, viskasid aga kõrgust, ent toekusest jäi vajaka. Õue valguse kätte ei kannatanud ka viia, ei läinud see ilm kevadel kohe kuidagi soojaks. Mai keskpaiku, kui ilmad juba talutavad olid, tassis mees neid kui kassipoegi – hommikul õue tuule- ja päikesevarju, õhtul tagasi tuppa. Kevade edenedes, kui otsest öökülmaohtu enam polnud, asendus öine tuba terrassiga ning järgmise sammuna tegime neile maja seina äärde päikesevarju juba püsiva kasvukoha, tuli vaid jälgida, et neil piisavalt juua oleks. Samaaegselt kui neid õueeluga harjutama sai hakatud, lisasime kõigile ka väetist. Ise ei julgenud keemikut mängima hakata ja vastavalt Hansaplanti soovitusele suskasime mulda vajalikud väetisepulgad. Peale "toidu" lisamist ja värsket õhku taimed kosusid silmnähtavalt iga päevaga, muutudes üha lopsakamaks, rohelisemaks ja tugevamaks. Nüüd jäi üle vaid loota õite õigeaegsele avanemisele...
Poolteist nädalat enne õiget aega avanesid esimesed õied ning päev enne tähtsat päeva – 03. juulil, mil ämm ja äi pidasid kumbki oma 70.-ndat juubelit ja 45.-ndat pulma-aastapäeva (originaalis on kõik kuupäevad ikka eriaegadel) – olid kõik taimed ilusti esimestes õites! See oli osa meie kingitusest neile, alguses mõeldud catering-teenuse poolt renditud peotelgi kaunistamiseks, hiljem nende meele järgi kas aeda maha panemiseks või potiga mõnda muusse meelepärasesse kohta asetamiseks. Tookord seal poes näisid need õied pildi peal nii kaunid, ei saanud kuidagi katsetamata jätta! Ja minu meelest on nad tõesti väga armsakesed – kroonlehtede välimised tipud on kergelt lillakad, sisemised otsad aga kollakad, ent eemalt on üldmulje valge mis valge. Väga pidulik õis!
Kallile ämmale ja äiale jätkuvat õnne ja tugevat tervist! :)
Pühapäev, 4. juuli 2010

Keeksitegu :)

Saiahuvilised peavad nüüd paraku pettuma, alljärgnev kajastab siiski lehmakeeksitegu. Vaatasime kogu perega selle nädala alguses, ühel kuumal suvepäeval, kuidas roheline kollase triibuga asjapulk meie heinamaal lehmade tarvis minevat heina kokku sahistas, selle oma suurde järelveetavasse kõhtu peitis ja seejärel peale mõningast mõttepausi oma kõhust juba valmis keeksi väljutas. Minu silmad polnud sellist vahvat keeksitegu enne näinud, täitsa põnev oli kohe! Isegi üks toonekurg tuli asja uudistama ja oli hirmjulge, vahepeal vaatasin, et nüüd jääb täpselt traktori rataste alla, kuid siis ilmus ikka täies kõrguses teiselt poolt masinat välja. Traktorijuhi nahas poleks küll olla tahtnud – päike lõõskas, õhk oli kuumusest paks ja lisaks veel see heinatolm! Aga mine sa hullu tea, äkki on tänapäevased asjapulgad ka konditsioneeriga? Igatahes selline mõnus suvine vaatemäng nii lapsele kui endalegi! :)
Neljapäev, 1. juuli 2010

Natuke valgest ja natuke kollasest

Varemalt mulle valged õied aias ei meeldinud, vähemasti ei soetanud ma endale teadlikult ühtegi valgete õitega taime. Minu nägemuses oli, et õitsev aed peab olema võimalikult värviline ja rõõmus. Ega ma seda aeda siin eriti kapitaalselt pole üles ehitada veel saanud, ikka tasa ja targu, kuniks eelmise suve lõpuks jõudsin äratundmisele, et valged õied aias on hädavajalikud. Aed, kus üks värv ajab teist taga, on minu maitse jaoks natuke liiga raskekoeline ning siin tulevadki appi valged õied, kes oma heleduses lisavad värvide sekka kergust ja õhulisust. Valge on veel ka selle pärast väga eriline, et ta ei pea tingimata puhas säravvalge olema, vaid väga kaunid on ka kergelt kreemikad või muu õrna varjundiga toonid.
Alljärgnevalt siis minu aia esimene valgete õitega lill, kelle eelmisel sügisel tuttavatelt sain. Ta on hästi eriliste õitega – mõnedel keskmistel kroonlehtedel on imepeenike, kohati veidi laialivalgunud, tumeroosa serv. Lõhnab ta ka õrnalt ja meeldivalt, need nö vanad taluaia roosad lõhnavad kordades tugevamini. Nime sellel pojengil kahjuks ei tea.
Teisel pildil on õis tiba liiga kreemikas, kuna on pildistatud loojuva päikese kumas.

Teine eelmise aasta uustulnuk pojengide seas on "Yellow Crown". Vahetult enne talve tulekut muldas mutt ta küll üles, kuid kahju sellest õnneks ei tekkinud. Talve elas kenasti üle, igaks juhuks natuke katsin ka teda, ikkagi esimene talv oli tal ju meie aias. Kui lumi sulas, ärkas ta kenasti elule ning rõõmustas meid sel aastal ühe õiega. Pikalt-pikalt punnitas ta oma kollast nupukest, ent veel enne selle avanemist pidin ma lahkuma... Minu saabumise ajaks oli ta end pea täielikult avanud. Õis kestis umbes nädala jagu, kuid päris avali lahti end ajada ei jaksanudki, käega kogemata õrnalt pihta minnes pudenes õis laiali. Siiras hea meel, et sain ta õiekese esimesel aastal ikka ära näha ja veenduda, et on tõesti kollane, ilus särav erekollane! Nüüd ootan juba pikkisilmi, mida põnevat järgmine aasta võib tuua...

Hetkel olen ma nii sügavalt ühe uue, YC-le sarnase, õie lummuses, kuid paraku jääb see praegu minust paremaid aegu ootama – pojeng "Bartzella". Käisin teda Hansaplantis juba kaemas, käsi sügeles hirmsasti tegema seda ühtainust liigutust "mina küll ei tea, kuidas see taim minu korvi sai!", kuid peale karmi ja kiiret enesevõitlust haaras teine käsi "patusest" käest kinni, surus selle maha ja kordagi tagasi vaatamata eemaldusin kiirel sammul letist...