Üldiselt enne reisile asumist paneme ikka mingi kondikava paika, kuid kui soov on rõhuda rohkem seiklemisele, siis teeme jooksvalt vastavalt vajadusele korrektuure. Seekord oli kindel siht – väikeste vahepõigetega külastada võimalikult palju randu ja supluskohti, mida liivasemad, seda parem ning kindlasti oli vaja jõuda laagrisse piisavalt aegsasti, et enne pimedat ikka telgi ja elamise püsti saaks.
Meie tuuri esimene aare - "Mööduja, peatu" - oli paras pähkel. Mitte et leidmine raske oleks olnud, vaid tegemist oli metsavendade kunagise punkri asukohaga, millised teadagi asuvad paksus metsas ja pole eriti ligipääsetavad. Õnneks viis paarisaja meetri kaugusele sõidetav metsateeke, mille keskel küll autos istudes rohi kaugelt üle pea ulatus, kuid vaatamata sellele oli autoga läbitav. Seejärel jätsime lapse autosse ja sukeldusime kõrvuni pika rohu sisse, kus üllatus-üllatus!, mõne aja möödudes päris suur rajakene välja kasvas, mille ääres vastavad sildikesed meid kenasti kohale juhatasid. Teinud aardega vajalikud toimingud, jätsime sääsed metsa omaette pinisema ning jätkasime oma teekonda. Taas 1,5 km autoninaga rohu raiumist ja aukudes hüplemist. Talvel, lumega, olnuks see üks paras jalgsimatk.
Jalgsi või mitte, aga olles 15 km eemal, järgmise aarde juures, avastasime auto poole minnes, et selle silmnägu kuidagi kahtlaselt lage on. Number oli puudu! Kuigi ühest varasemast ajast on paberist ja teibist "abinumber" autos olemas, tähendas see siiski meie reisile plaanimatud lisa 30 km nii distantsilt kui ajaliselt. Vaikselt küll lootsime, et leiame selle kuskilt poole tee pealt üles, aga kus sa sellega, eks ta seal metsavahel kõrges rohus lebas. Üritades ümbritsevasse keskkonda sisse sulanduda, oli teine kavalalt tagumise poole peale keeranud, ei jäänud ta ometi meie valvsale silmale märkamatuks.
Oma rannatuuri avapaugu tegime Topu sadamas. Plaan oli sealt vaid läbi sõita, kuid telefonikõne Märdile tähendas plaaniväliste tööülesannete täitmist (mis puhkus see selline on?!) ja meile põnglasega, et mitte segada tähtsate toimingute tegemist, priiust mere ääres. Rand on seal kiviklibune, mistõttu mina vette ei kippunud. Lapsega oli vähe lihtsam. Läksime esmalt niisama kaema, et kuidas vesi on kah... katsusime varbaga ja sulistasime-mulistasime jalgupidi rannavees, kuid siis arvas poja, et on vaja ikka üleni vette minna. Nii saigi lapse riided asetatud rannakividele ja möll vees võis alata! Purjelaudureid jälgides jäi mulje, et ei oleks endalgi vaja kaugele sumada, üsna lähedalt tundus ujutavaks minevat. Kuid noh... ei olnud see rand, mida hing ihkas. Kui tundus, et poja on juba piisavalt kaua rannaveega tutvust teinud, tõmbasime riided märjale ihule (rätik jäi ju autosse :P) ja auto juurde naastes oli ka iss oma tööasjad valmis saanud.
Peale mõningaid kõrvalepõikeid jõudsime kella kuue paiku õhtul Pärnu supelranda. Parkimishinnad seal piirkonnas on päris soolased (50 eek/h), mis on ka mõistetav, sest kuidagi peab neid randa kippuvaid horde ju ohjama. No korra aastas võib endale seda luksust ju lubada, pealegi hakkas päev otsa saama ja meil polnud veel aimugi, kuhu me ööbima jääme, seega polnud ülearust aega raisata. Vedas, saime parkimiskoha rannahoone kõrvale, täpselt jalgraja otsa, kust oligi mõttes randa minna. Ja oh seda rõõmu, parkimine kehtis vaid kella seitsmeni õhtul.
Plikatirtsuna sai seal rannas käidud lugematu arv kordi, enamus lapsepõlve suvesid möödusid kõik Pärnus. Nüüd sedasama rada minnes oli tunne, justkui astunuks tagasi lapsepõlve – jäätiseputkad paremal, mõnikord vanaema andis taskuraha ja sai seda suus sulavat koorest maiust nimega jäätis sealt endale lubada; eespool vasakul rannahoone seen, mille otsas ikka sai kõrgemat vaadet kaemas käidud; ning taamal ees liival ikka needsamad kiiged, milledel vennaga lugematu arv kordi sai kiigutud. Ainult et palju kenamaks on nüüd kõik ümberringi tehtud. Aga nagu ikka, käib hea ja halb käsikäes ning päris palju liikus sealkandis uduse silmavaatega omadega ei-tea-kus viibivat kaadrit, kes "sa ära mölise, kui mina sinuga mölisen" stiilis maailma asju üritasid arutada. Silma jäi ka naisterahvaid, kelledele näkku vaadates saab kohe aru, mis tema igapäevasesse joogikaarti kuulub ja kes agarasti rannas olevaid prügikaste pahupidi pöörasid, et sealt oma plekk või plastik kätte saada. Kurb. Võimalik, et neid oli ka tol ajal, kuid ei mäleta, et nad niimoodi silma oleks hakanud.
Rahvast oli vaatamata õhtusele ajale rannas palju, kuulda oli nii kodumaiseid kui võõrkeeli. Kuna võtsime endaga randa kaasa rohkem kui rätiku, siis kogu pere korraga vette hullama minna ei saanud. Kõigepealt käis iss koos pojaga end jahutamas, seejärel mina lapsega, siis uuesti iss pojaga ja kõige lõpuks jälle meie põnglasega kahekesi. Kokkuvõtlikult viibis laps veest väljas nii palju kui vanemad kohti vahetasid :). Viimane kord hullasime ja mõnulesime ikka südamest. Poiss mulistas oma mulistamisi, küll pea vee all, küll peal ja mina hulpisin soojas soolases vees "justkui glimp subbi sees" tabasin end mõttelt, liiga tüma oli see olemine, et olla klimp. Õhusooja oli ligi 30 C, vesi niisamuti. Aga mulle meeldis! :) See oli see kuuma suve fiiling, piiritu veteavarus ja pehme rannaliiv jalge all, mida lapsepõlvest mäletasin ja nii väga igatsesin! Olin taas see väike plika, kes kogu maailma unustavalt seal vees tundide viisi võis hullata! Toonane plika, täna, oma lapsega... kummaline kooslus. Üritasin asja võtta siiski mõistusega, kuid issi juurde naastes selgus, et olime vees pea terve tunni. Mis iseenesest ei olegi nii üle mõistuse, kui aeg poleks meid takka sundinud. Kokku olime rannas viibinud kaks tundi, kell tiksus juba üle kaheksa. Kiirelt autole hääled sisse ja edasi!
Kuid oh ei! Kõigil kõhud korisesid, eks päevase kuumaga oli see söömine nagu ta oli, kuid kord päevas peaks ikka sooja sööki ka saama, kui mitte ise, siis laps kindlasti. Nii tuligi teha veel põige kaubandusse, kust lisaks muule tarvilikule ka kiirelt sooja söögi kätte sai. Eks see kõik võttis aega omajagu, kuid toitumisprotsessi sai läbi viia õnneks autos ja sõidu pealt.
Mööda rannikut telkimiskoha poole sõites saabus hetk, mil päike meile hüvastijätuks veel viimase ehakumas lehvituse saatis ja kadunud ta oligi. Iga minutiga päevavalgus aina hääbus, kuniks metsade vahel kiskus juba päris hämaraks. Esimese hooga ei leidnud mälu järgi telkimiskohta üles, õnneks RMK infopunkt avitas. Veel viimased 7 km ja peaksimegi olema 'kodus'. Põmm, värav kinni ja autoga edasi ei saagi! RMK telkimisplatsid on ju üldjuhul ikka tasuta. Läksime siis valvuri käest uurima, et milles asi. Veel 3 km edasi pidi olema ka tasuta telkimise ala, kuid praegusel ajal polevat lootustki sinna kohta saada, seda enam, et meie jäime omadega nii hilja peale. Isegi tasuline ala oli vaatamata nädalasisestele päevadele pooltäis. Põrsast kotis otsma ei pidanud, võisime jalgsi sisse minna ja endale sobiva koha välja valida. Ausalt öeldes ega seal neid meelepäraseid kohti enam valida ei olnud, siiski õnnestus tagumistest soppidest paraja suurusega koht leida, kuhu oma kahetoaline püsti lüüa. Selgus, et 50 eek per autoga iga sissesõit ei olegi kes teab mis kallis, kasutada olid korralik lõkkekoht, kemmergud metsas ja olemas oli isegi väikene pesemisvõimalustega poekompleks-kohvik, kust minusugune kohvisõltlane omale hommikuse kohvilaksu kätte sai. Asi, millest puudust tundsin, oli laste ronipuu(d) – üldjuhul minnakse puhkama ikka koos lastega, kuid lastele mingeid mängimise võimalusi pole. Ei oleks ju raske teha 'kirik keset küla' puidust mingid turnipuud, et ka lapsed saaksid omaette toimetada. Et kuivõrd RMK teeb niigi istumiskohti jmt, ei ole ju palju tahetud paar puud ka lastele, kõik ei lähe metsa ainult sööma ja jõmisema. Seda enam, et tegemist on tasulise alaga ning rüüstetegur oluliselt väiksem kui mujal. Ma ei jorise, aga minu meelest oleks see üks mõte, mille üle võiks mõelda, pakkumaks veelgi paremaid puhkamisvõimalusi.
Saime telgi autost välja võetud kui taevas tõmbus üha süngemaks ja ähvardavamaks. Enam polnud vahet, mis aega näitasid kella numbrilaual osutid, kõik oli mattunud pimedusse. Paar hetke veel ja kostuma hakkasid kõuekärgatused ning silma jäid esimesed valgussähvatused. Need olid need plaanimatud minutid autonumbrit taga ajades, ootamatuid tööülesandeid täites, rannas mõnuledes ning Pärnust lahkudes söögipausi tehes. Algas võidujooks ajaga, kas saame enne vihma kodu püsti või mitte. Kui välimine kate oli kindlalt kinnitatud, sai asjad kärmelt lageda taeva alt kas tagasi autosse või telki tõstetud. Õhk oli paks ja lämbe, seega igasugune kiirustamine võttis naha märjaks ja võhmale. Vaatamata jubedatele kõmakatele pea kohal, oli saabunud sadu vaikne ja hõre. Vihmasajus sai viimaks kogu elamine valmis ning pea padjale saanud laps vajus oma kaisukaru seltsis pea kohe sügavasse unne, ei seganud teda kõuekõmin ega vihmakrabin.
Peale seda viimast õhtuspurti võtsime mehega mõneks hetkeks aja maha – auto päraluuk lahti ning istusime selle all autos, jalad üle ääre rippumas. Ümberringi kõik krabises ja pladises, kuid meid see ei seganud, me olime kuival. Ja niisama lihtsalt istusimegi, pilk suunatud taevasse männiokste vahele ja vaatasime seda meeletut tulede mängu. Kogu selle aja sähvisid taevas tuled, lakkamatult. Ja sama lakkamatult kogu aeg muudkui kõmises ja kõmises. Äike oli kord lähemal kord kaugemal ja oli hetki, kui ühise "ai!"-karjatuse saatel olime sunnitud silmi sulgema, sest niivõrd valus oli see valgus silmadele. See lõi ikka mõneks hetkeks silmist pimedaks. Ühel hetkel tundus, et see möll hakkab vaikselt järgi andma, kui korraga lõi vägeva laksu vasakut kätt mere kohal, muidu oli kogu trall käinud paremat kätt maismaal. Ja selle asemel, et järgi anda, tegutses ta edasi hoopis kahel rindel, nii vasakul kui paremal. Põnev oli see looduse vaatemäng koos 'muusikaga', justkui keegi oleks kogu aeg, poolteist tundi järjest!, hiigelsuure lülitiga mänginud, klõpsinud valgust sisse-välja-sisse-välja. Omamoodi ikka väga vahva oli – naaberlaudkond, kelle poolt pimeduses vaid hääled kostusid, muutusid valgussähvatuste saatel sekundiks visuaalselt nähtavateks tegelasteks, justkui kummitusteater :). Olles poolteist tundi selle loodusemängu meelevallas, muutus see südaöö paiku väsitavaks, nii tahtnuks hoida silmi ka rahulikult, ilma plõksimata lahti. Võimalus olnuks muidugi telki 'kotile' minna, kuid mina juba naljalt magama ei jää, kui ümberringi sähvib ja paugub. Uude päevanumbrisse astumisega hakkas õnneks saabuma ka vaikus ja rahu. Kogu see möll vajus viimaks ära Haapsalu poole. Oletame, et kell 23:45 tehtud alloleval pildil (pilt kajastab UTC aega) need kollased laigud kujutavad äikest, vot siuke pidev möll käis laial rindel.
Hommikul ärkasime, kui poiss meid kaheksa paiku maast lahti lõi. Vastukaaluks eilsele võtsime rahulikult ja mõnuga, viimaseks sihtpunktiks oli oma kodu ja sinna võib laekuda või keset ööd, sest oma voodi leiab ikka üles, kasvõi kinnisilmi :). Nii kuivatasimegi paar tundi telki ja käisime kogu perega proovimas Lemme ranna võlusid, mis eilsele hilisele saabumisajale kättesaamatuks jäid. No 'võlud' on natuke palju öeldud, hirmus kivine on see rand seal, kuid vesi oli jätkuvalt palav kui supp, isegi hommikul. Millegi pärast on kivine merepõhi mulle lapsest saadik vastik olnud, suisa jälk, kui jalg puutub vastu neid suuri sammaldunud kive. Ja ma ei saa sinna midagi parata, võin ju mõistuse häälega ennast veenda, et need on kõigest sammaldunud kivid, kuid ikka käib vastikuse ja kõheduse värin üle selja. Võimalik, et praegu pelgasin neid ka topelt, kuna need kivid on ju libedad ning kuidagi pole veel tahtmist teha seljaga mõnda soovimatut valet nõksu. Nii me siis hullasime seal kolmekesi vees, minul hambad ristis ning kaldale pagemise mõtted peas. Aga nüüd oli üks mis kindel, ma pidin saama ka Kabli randa, kuna olin kuulnud sellest vaid head räägitavat ning ei suutnud uskuda, et taolise kivise ranna kohta võiks keegi miskit head öelda, seega pidi seal olema parem.
Kui telklaager kokku pakitud, oli meil Kablisse õnneks aarde asja kah, sai kaks kärbest ühe hoobiga. Mees sai Lemmes oma ujumisvajadused rahuldatud, mida aga ei saanud öelda minu ega põnglase kohta. Ja tõepoolest, seal on mõnus! Jäi mulje, et seal on kõik kivid nii rannast kui veest kokku korjatud ja kuhjatud kaldale piirdeks, rand on mõnus liivane, niisamuti merepõhi ujutavas ulatuses (kaugemalt ma lihtsalt ei tea :)). Olid üksikud suured kivid, kuid üldjuhul olid nad näha ja ei seganud kuidagi vetemõnude nautimist. Tänu eilsele Pärnu ranna kogemusele üritasime olla tiba distsiplineeritumad ja mitte nii ennastunustavalt hullata, seda enam, et üks meist sugugi vette ei kippunud. Kohustuslikud saltod, hüpped ja pea vee all olekud tehtud, kahlasime viimaks kaldale, hinges hüvastijätt lõunamaa randadega.
Läbi paari aardepeatuse jõudsime omadega Viljandisse, kus mängurada viis meid Närska mäele, millest avanes hunnitu vaade Viljandi linnale. Seda pilti polnud minu silmad veel näinud, võimas! Lisaks võrratule vaatele imestasime järjekordselt geopeiturite leidlikkuse ja loovuse üle. Palju ei puudunud, et see aare oleks meil avastamatuks jäänud. Peale logi kirja panekut jäi üle aga tunnustavalt vilet lasta.
Aardest aardeni viis me tee, kuniks õhtu hakul jõudsime Soomaale. Esmalt nautisime aarde Vaatleja VI poolt pakutud maalilisi vaateid Tõramaa puisniidule. Täielik eraldatus muust maailmast ja loodusega üks olemine. Kui tahe üksi olla ja elu üle järele mõelda, siis soovitan soojalt. Sealt viis tee meid edasi Vaatleja V juurde, mis asub eelmisest linnulennult 5 km kaugusel. Sealkandis olen varemalt käinud kordi mitmeid ning teada oli, et seal asub üks maailma mõnusamaid supluskohti – rabajärveke. Eks ta ole ikka romantiline ka, kui minna sinna päikeseloojangu paiku, nagu meil õnnestus. Siidiselt pehme vesi siidiste taevatoonide taustal, kui kaob päevakuumus ning külm vaikus laotub üle maa. Kontrastiks külmale õhtutuulele oli rabavesi justkui suplsuvannis, nii soe ja pehme, midagi hoopis teistmoodi. Ja see põhjatu sügavus... kui seal 'püsti seista' ja jalgadega siputada, siis on tunda, kuidas põhjast tulevad karged ja külmad kihid alt üles. Selles väikses järvekeses tunnen mina end ülimalt hästi ja võiksin vabalt viibida seal tunde ja tunde... Aga kodu, meie oma kodu, ootas meid.
Viimase põike tegime veel kella poole üheteistkümne ajal Konuvere silla juures. Sealt oli koju veel poolteist tundi autosõitu. Taas trassil, jätkas väike reisisell oma rännakuid juba kaugel-kaugel unedemaal. Ei ole kerge olla geopeiturite laps :). Aga oh kui palju sai suvepäikese all vetes hullatud! Seda ei juhtu ju iga päev ;).
27.-28. juuli rändamise kohta näeb rohkem pilte siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar