Natuke valgest ja natuke kollasest

Varemalt mulle valged õied aias ei meeldinud, vähemasti ei soetanud ma endale teadlikult ühtegi valgete õitega taime. Minu nägemuses oli, et õitsev aed peab olema võimalikult värviline ja rõõmus. Ega ma seda aeda siin eriti kapitaalselt pole üles ehitada veel saanud, ikka tasa ja targu, kuniks eelmise suve lõpuks jõudsin äratundmisele, et valged õied aias on hädavajalikud. Aed, kus üks värv ajab teist taga, on minu maitse jaoks natuke liiga raskekoeline ning siin tulevadki appi valged õied, kes oma heleduses lisavad värvide sekka kergust ja õhulisust. Valge on veel ka selle pärast väga eriline, et ta ei pea tingimata puhas säravvalge olema, vaid väga kaunid on ka kergelt kreemikad või muu õrna varjundiga toonid.
Alljärgnevalt siis minu aia esimene valgete õitega lill, kelle eelmisel sügisel tuttavatelt sain. Ta on hästi eriliste õitega – mõnedel keskmistel kroonlehtedel on imepeenike, kohati veidi laialivalgunud, tumeroosa serv. Lõhnab ta ka õrnalt ja meeldivalt, need nö vanad taluaia roosad lõhnavad kordades tugevamini. Nime sellel pojengil kahjuks ei tea.
Teisel pildil on õis tiba liiga kreemikas, kuna on pildistatud loojuva päikese kumas.

Teine eelmise aasta uustulnuk pojengide seas on "Yellow Crown". Vahetult enne talve tulekut muldas mutt ta küll üles, kuid kahju sellest õnneks ei tekkinud. Talve elas kenasti üle, igaks juhuks natuke katsin ka teda, ikkagi esimene talv oli tal ju meie aias. Kui lumi sulas, ärkas ta kenasti elule ning rõõmustas meid sel aastal ühe õiega. Pikalt-pikalt punnitas ta oma kollast nupukest, ent veel enne selle avanemist pidin ma lahkuma... Minu saabumise ajaks oli ta end pea täielikult avanud. Õis kestis umbes nädala jagu, kuid päris avali lahti end ajada ei jaksanudki, käega kogemata õrnalt pihta minnes pudenes õis laiali. Siiras hea meel, et sain ta õiekese esimesel aastal ikka ära näha ja veenduda, et on tõesti kollane, ilus särav erekollane! Nüüd ootan juba pikkisilmi, mida põnevat järgmine aasta võib tuua...

Hetkel olen ma nii sügavalt ühe uue, YC-le sarnase, õie lummuses, kuid paraku jääb see praegu minust paremaid aegu ootama – pojeng "Bartzella". Käisin teda Hansaplantis juba kaemas, käsi sügeles hirmsasti tegema seda ühtainust liigutust "mina küll ei tea, kuidas see taim minu korvi sai!", kuid peale karmi ja kiiret enesevõitlust haaras teine käsi "patusest" käest kinni, surus selle maha ja kordagi tagasi vaatamata eemaldusin kiirel sammul letist...