Suvi - rõõmude aeg :)

"Ohoo, jalgratas" kõlasid läbi pühapäevahommikuse lakkamatu pääsukeste vidina esimesed unised sosinal lausutud sõnad. Sellele järgnes lugematu kord "emme!" hõikeid, kuniks emme poolt kostis mingi unine mõmin. "Kes see tõi jalgratta?" päris põnglane aru. "Päkapikud tõid" võis läbi unise mõmina aru saada. Paar hetke hiljem järgnes vähe ergum parandus: "sünnipäevapäkapikud tõid"... Kui emmele juba pilt silme ette hakkas tulema, järgnes uus täiendus: "emme ja issi tõid" :). Kuid lapse pea oli juba lootusetult sassi aetud... Kribinal-krabinal ronis poiss voodist välja ja lippas ka kõikidele teistele kaaskondsetele kuuma uudist teatama. Kuna teised lapsed telgis alles põõnasid, mindi esmalt vanaema ja vanaisa juurde, kus esimesele teatati, et jõuluvana tõi talle jalgratta, hetk hiljem teatati vanaisale, et päkapikud tõid ning hiljem, kui teised lapsed ka juba ärganud olid, teatati neile, et selles kambas olid nii jõuluvana, päkapikud kui emme ja issi :).

Aga muidu on mõõõnus suvi, nii kuum, nii kuum. Just selline, nagu üks suvi olema peab. Selle kuumuse vastu on meil õnneks ka rohtu – jõkke! Nii sai enne külaliste tulekut kui ka koos külalistega end jõevees jahutatud. Kui esimestel kordadel poiss pelgas vette minna, siis peale ujumisrõnga väljavahetamist kätiste vastu, ei saa põnglast enam veest välja. Mina aga seisan kaldal kui Kurvake-Uu ja vaatan, kuidas teised mõnulevad ning julgustan poissi. Vahepeal teen tutvust ka uudishimulike partidega, kes uudistavad, et kes nende pärusmaale hullama on tulnud. Viimastel päevadel olen ikka ise ka põlvini vette läinud, käed küünarnukkideni siidisesse jahedusse pistnud (hetkel jões 24 C) ning imiteerinud ujumist. Mõjub igatahes väga värskendavalt :)!

Õhtul, kui tants ja trall lõppenud oli ning sõiduteel liiklus pea olematu, käisime põnglase sõiduoskusi testimas. Kuigi saatjaskond oli suur, õnnestus poisil siiski teeperve taimestikuga lähitutvust tegemas käia. Õnneks oli huvi väntamisest suurem kui maaühendusest saadud matsakas ning sõit jätkus algses põnevuses. Kuigi ratas on gramm suur (meelega sai ostetud nö varuga, et ei peaks järgmine aasta uut soetama hakkama, ikkagi üsna kallis lõbu), saab poiss sellega kenasti hakkama. Loodan, et sügiseks on sõit niipalju selge, et saame lasteaeda sõitma hakata. Ilmselt peab kombineerima ratas+buss, sest osa teid on nii kohutavad ja puudulikud, et väikelaps rattaga augulisel teel autode vahel laveerimas pole see kõige targem tegu. Jalgsi oleme seda teed käinud, kuid rattaga saaks ju kiirem. Eks see sügisel näha ole...

Oh seda õhtust rõõmu, kui ei pidanudki kella järgi voodisse pugema (paar korda aastas ikka lubame lapsele päeva "tiksu kaua jaksad") vaid sai toreda päeva lõpetuseks kogu perega värskes õhus jälgida jalgpalli finaali Holland vs Hispaania. Kui ma nüüd oleks kellegagi kihlvedu sõlminud, oleks mul päris hästi läinud. See oli rohkem selline alateadlik eelistus, et hispaanlased on kuumaverelisemad ja kärmemad, jalgpalli alastest teadmistest pole mul õrna aimugi :). Aga hulka põnevam on kaasa elada, kui enda jaoks mingi eelistus tehtud on.



Kuna haav seljal ei taha ega taha kuidagi kinni kasvada ning elamistingimused pooleliolevas majas muutusid iga päevaga üha talumatumaks, kinkis kallis mees koos ämma-äiaga olulise päeva puhul mulle vot sellise riistapuu:

Oooeh, nii-mõnus-nii-mõnus :). Nüüd saan rahuliku südamega inimlikes tingimustes oma haava tuulutada ning loota, et ehk jätkub seda suve veel mullegi, et saaks kasvõi korragi Pärnu rannas ära käia ja lapsega lainetes hullata. Jões on ju ka vahva sulistada, aga vot rannas, seal on hoopis teistmoodi... suvefiiling.