Kolmapäev, 23. aprill 2014

Maagiline kaks

Seekordset sissekannet alustan positiivse uudisega - "s"-kadunuke on üles leitud! See juhtus nibin-nabin nädalake enne või pärast kaheseks saamist, kuidagi märkamatult. Nüüd on sõnadel "iss" ja "kass" (no eks neid ole rohkem) hoopis teine kõla, hingest ja mõnuga venitatakse seda s'i. Ent "kiigu" jäi esialgu ikka kiiguks, ju talle meeldib siis nii rohkem :).
Ja niisama ootamatult, kui tuli see s, hakkasid tulema ka kõik muud sõnad. Täpsemini öeldes siis aktiivne püüe korrata järgi sõnu, mida talle öeldakse. Kui enne võis aimata, mida laps omas keeles soovis, siis nüüd on need soovid juba konkreetselt arusaadavad. Enim meeldib mulle, kui pisike klammerdub suure (tema vaatenurgast võetuna) külmiku külge ning nõuab "u'tsu"! Hoidku selle eest, et juust kodust otsa saab – see on talle nii söök kui maius, suur lemmik.

* * *
Mingid ajad peale kaheseks saamist tekkis piigal järsku paanika elutoa seinal oleva õhksoojuspumba peale. Mitte niisama "mänguline" paanika, vaid ikka päris tõsine – plika täiesti värises ja röökis, aja möödudes rahunes süles maha, kuid pilk oli naelutatud valgele kastile seinal. Alul arvasime, et on lihsalt peale lõunatudu omadega tiba sassis ja unine, kuid nähtus ei kadunud päevade möödudeski. Vahepeal tundus, et kui termomeeter masinal panna 22 kraadi peale, oli olukord rahulikum. Arvasime, ehk teeb masin mingit heli, mida meie tömp kõrv kinni ei püüa, kuid lapsele on häiriv. Ent ei aidanud see temperatuuri sättimine ka, sama trall läks ikka edasi. Nägime siis päris tõsist vaeva, selgitasime lapsele, et masin on hea, masin on sõber, masin annab meile sooja jne jne... rahunenud olekus vaadati issi süles siis imeaparaati ka veidi lähemalt, kuid kui vahemaa liiga ohtlikuks muutus, hakkas piiga jälle värisema ja röökima. Täiesti müstiline ja arusaamatu! See masin oli seal seinal juba mitu aastat enne tema siia ilma tulemist, on ta sellega koos ju kasvanud. Ja nüüd järsku päevapealt selline trall... Ei taha nagu uskuda, et sellised pisikesed miskiseid halbu unenägusid näevad... et oli miski "valgeseinakastikoll"... Oli, mis oli, tänaseks on olukord rahunenud, kuid valget kasti seinal piieldakse endiselt umbuskliku ja kõheda pilguga...

* * *
Mis minu peenralilledest alanud aiandushooajal saab, ei oska praegu ette kujutada. Kevadised sibullilled on sel kevadel kuidagi iseäranis õnnetud. Tulpidel olid talvel, enne lume tulekut, juba korralikud otsad maa seest väljas, neil on ilmselged talvekahjustused, kuid ka kõik ülejäänud (võrkiirised, krookused jne) on kuidagi räsitud ja nõrga olemisega. Ja piiga avaldab suurt armastust lillede vastu läbi jalataldade :(. Kui näitan talle õisi ja seletan, et siin on peenar ja need on ilusad lilled, siis kükitatakse, vaadatakse hoolega, õhatakse kogu hingest "oooii!" ning järmisel hetkel on ta neil jalgupidi peal kiiremini kui mina reageerida jõuan. Saan aru, et kevadel on veel peenrad korda tegemata ja kõik see maa näib talle ehk ühesugune, jookse kus tahad, kuid kui ma talle näitan, et see on lill ja lillele ei tehta haiget, siis nagu vihuti tehakse. Loodan, et suur kiire saab peagi mööda ja peenrad oma õiget nägu, ning arenevad ka piiga arusaamad armastuse väljendamisest :).