Pühapäev, 24. juuni 2007

Pilditu jaanipäev

Hommikul, kui pilt natukene selginema hakkas ja eilset õhtut meenutatud sai, selgus, et eilsest toredast päevast polnud mitte ühtegi pilti! Mõned tunnid enne jaanitule süütamist otsisin välja oma videokaamera ja digifotoka jäädvustamaks mõningaid pilte põnglase esimesest jaanipäevast. Selline mõnus rahulik kodune jaanituli oli - mina, minu pere ja muud loomad. Kokku oli rahvast kümne ringis, koerloomi kokku tükki neli. Oi seda piiritut vabadust ja hullamiselusti! Kõik kohad tundusid koeri täis olevat... Tuli oli igati aus ja hea, samuti grill ja keelekaste. Ilmateade hirmutas öise vihmasajuga, mis kell üks öösel paraku saigi tõeseks. Lahkusid esimesed külalised. Jutusuminat jätkus pea poole kolmeni, kui peale viimaste külaliste lahkumist viisin põnglase tuppa magama, misjärel ka ise unne suikusin. Iss olla kella nelja aeg otsad kokku tõmmanud.

Kogunesime täna pere väikeste ja suurtega memmede juurde eilsetest grilliülejääkidest lõunagrilli tegema. "Ma ei teinud eile ühtegi pilti, unustasin täiesti ära" olid Rasmus-poisi esimesed sõnad, kui üleaedseteni jõudsime. Sarnased sõnad lausus ka Aljas, misjärel minagi eeslausujatega ühinesin. Ja nii saigi kamba peale pilditu jaanipäev. Ega selles ju miskit erilist olegi, aga tavaliselt on keegi ikka kuskil mõne klõpsu teinud... seekord siis mitte ühtegi... vaid isiklikud mälupildid toimunust :) Hinges natukene kripeldab, et nüüd ei olegi poisile tema kõige esimest jaanituld näidata, pidas ta ju nii vapralt ja tublilt pool pidu vastu. Eks neid tulesid saa tal veel palju olema, kuid mitte ükski neist ei ole see esimene...
PS: eilne oodatud rattasõit põnglasega jäigi ära, pealelõuna oli lihtsalt nii tihedat toimetamist täis. Ja ega jõua tänagi, ehk homsest läeb taas tiba lahedamaks :)
Laupäev, 23. juuni 2007

Jälle ratastel!

Oooh, võimas oli see tunne! Suvine õhtupäike, tuulekene soe, küla vahel vinav lehmakoogilõhn sõõrmeis... suvi oma täies hiilguses! Väntad ja väntad, kord kiiremini, kord aeglasemalt... pisike Mauri selja taga nihelemas. Tegi väikemees ju oma elu esimest rattasõitu! Vaatamata juba hilisele õhtutunnile ja peatselt saabuvale uneajale näis kutt sõiduga igati rahul olevat. Isegi kiivri, mis talle elus esimest korda pähe sai pandud, vastu ei tulnud suuremat protesti. Ju ümbritsev ja teismoodi tegemine-olemine oli niipalju põnev, et "võõrkeha" peas ei tulnud sõidu aeg enam meeldegi... Põnglane nokitses minu selja taga omi asju, uudistamist oli ju palju, mina aga tallasin pedaale ja mõtisklesin omaette, et kuda ma küll olen need kaks aastat ilma rattasõiduta hakkama saanud... Aga nii vahva on nüüd - pistad poisi tooli ja annad muudkui aga minna! Enam ei peagi üksi väntama, väike abiline on ju ühes ;) Mine tea, kui suve jooksul selle va õige sadula maitse jälle kätte saab, ehk teeb suve lõpupoole ühe pikema matkagi... nii kangesti tahaks ju...

Põnglane põõnab praegu oma lõunatudi, üritame siin issiga õhtuseks jaanituleks materjanti kokku korjata, grillimise platsi valmis seada ja muid toiminguid õhtuseks mõnusaks äraolemiseks toimetada. Aga kindlasti leiab ka ühe tunnikese, et teha üks eilane tiir, kui väikemees unest ärganud on :)
Reede, 1. juuni 2007

Ikka põnglasest...

Aeg on hakanud tormama pöörase kiirusega, mistõttu üha vähem jääb vaba aega siia midagi kirja panna. Ja sellest on kahju... Aga eks elu koosnebki valikutest ja tähtsatest ning vähemtähtsatest asjadest. Olgu minu tegemistega kuidas on, üritan nüüd vähemalt põnglasega seotud auku siin natuke täita:

* 5 päeva peale kolmandat hammast tuli meile ka neljas hammas, ülesse, ilusti eelmise kõrvale. Nüüd on ees 4 väikest kikut. Tänaseks pole neid rohkem juurde tulnud. Aga see on nüüd nii vahva, kui ta naeratab ja siis need väikesed valged pärlikesed paistavad põselohkude vahel :). Arvan, et siinkohal põnglase hambateema ka lõpeb, ega ma saa kõiki neid üles lugema jääda, aga minu meelest need esimsed neli need kõige tähtsamad on :).

* 1. maist suleti meie kohalik kauplus, mistõttu pean lapsele piima toomas käima nüüd kas Mustamäel või Nõmmel. Nii pistsingi põnglase kärusse ja kalpsasin Mustamäele. Kuna tee on piisavalt pikk, jäi poiss ilusti magama. Minul süda ka hea ja rahul, et poiss saab õues olla nii kaua, kui mina poes ära lippan. Ei olnud ju kavas shoppamisega tegeleda, vaid võtta kiiruga külmikust piim ja kassasse. No nii, kassas aga oli järjekord. Mingi paar-kolm inimest enne mind. Et üldsegi mitte palju, peaks ju ruttu minema. Aga kus sa sellega! No nii aeglast kassiiri ikka annab otsida! Lisaks sellele, siis tuli veel mingi saalitöötaja, kellel oli probleem, kas too kohvi on ikka kannukohv või filtrikohv. Ja küll nad siis keerutasid seda pakki seal käes, küll ühtpidi ja teistpidi ja... aeg läks... Heitsin pilgu kassiiri taga olevast aknast välja... ja mis ma nägin?! Mingi memmeke, soliidselt riides, kloppis käru, milles oli minu poiss. No selge, põnglane oli vahepeal üles ärganud ja oh siis seda paanikat, emmet ei kuskil! Ju see tuul oli vast, mis poisi üles ajas, sest ilm oli väga tuuline ja ega mul seal poe ees polnud suurt valida ka, kuhu poiss panna, tuul keerutas igatepidi. Vaatan siis mina klopitavat last ja kibelen välja, aga no mitte kuidagi ei liikunud järjekord edasi... Ausalt öeldes kohe tigedaks tegi. Kummaline, kuidas ikka mõnel nii palju aega on, eriti veel klienditeenindajal... Aga midagi seal kraaksuda olnuks ka mõtetu, ega ta sellepärast end kiiremini liigutanud oleks. No lõpuks siis sain välja röökiva lapse juurde. Tänasin memmekest ja rahustasin last. Natuke arusaamatu või mõistetamatu on minu jaoks, miks arvatakse, et kui laps nutab, siis peab teda hirmsasti kloppima? Poiss ikka "lendas" ülesse ja alla, niipalju kui käru välja võttis... Ise mõtlesin, et kui põnglane oleks vahukoorest, oleks ma vahtu aetud lapse saanud :) Tänasin memmekest aga selle eest, et ta vaevus lapsega üldse tegelema. Ei oskagi siinkohal öelda, oli see nüüd poisi seisukohast parem või halvem, kuid millegi pärast arvan, et kui keegi poleks tast üldse välja teinud, oleks see siiski hullem olnud.

* Ka järgnevate poeskäikudega hakkas ilmnema, et emme ei tohi silmapiirilt kaduda, nii on kohe ahastav pisaratega nutt lahti. Totaalemmekas. Ja mina veel arvasin, et põnglane on selline omaette hakkamasaaja. Aga eks selline etapp ole vast ikka kõikidel lastel - hakatakse üha enam tajuma ümbritsevat maailma ja emme kadumisega kaob ka teatud annus turvatunnet ja nii tundubki kogu ülejäänud maailm suur ja kole...

* 22. mail käisime pediaatri juures tavakontrollis. Perearst arvas, et võiks võtta vereproovi, kuid kuna seda sai eelmine kord pediaatri juures tehtud (teine polikliinik, kui perearstil), siis pediaater otsustab, kas on vaja või mitte. Et ei ole mõtet võtta lapsel vereproove erinevates med.asutustes, olgu ikka andmed ühes kohas koos. Pediaater tunnistas meid terveks ja tugevaks, vereproovi järgi polnud mingit vajadust. Saime nõuandeid, mida põnnile edaspidi süüa võiks anda, soovitas isegi pissipotile harjutama hakata, lasta suvel õues paljalt ringi lipata jne ...
Mõõtudeks saime: 9,8 kg ja 73,5 cm.