Reede, 1. juuni 2007

Ikka põnglasest...

Aeg on hakanud tormama pöörase kiirusega, mistõttu üha vähem jääb vaba aega siia midagi kirja panna. Ja sellest on kahju... Aga eks elu koosnebki valikutest ja tähtsatest ning vähemtähtsatest asjadest. Olgu minu tegemistega kuidas on, üritan nüüd vähemalt põnglasega seotud auku siin natuke täita:

* 5 päeva peale kolmandat hammast tuli meile ka neljas hammas, ülesse, ilusti eelmise kõrvale. Nüüd on ees 4 väikest kikut. Tänaseks pole neid rohkem juurde tulnud. Aga see on nüüd nii vahva, kui ta naeratab ja siis need väikesed valged pärlikesed paistavad põselohkude vahel :). Arvan, et siinkohal põnglase hambateema ka lõpeb, ega ma saa kõiki neid üles lugema jääda, aga minu meelest need esimsed neli need kõige tähtsamad on :).

* 1. maist suleti meie kohalik kauplus, mistõttu pean lapsele piima toomas käima nüüd kas Mustamäel või Nõmmel. Nii pistsingi põnglase kärusse ja kalpsasin Mustamäele. Kuna tee on piisavalt pikk, jäi poiss ilusti magama. Minul süda ka hea ja rahul, et poiss saab õues olla nii kaua, kui mina poes ära lippan. Ei olnud ju kavas shoppamisega tegeleda, vaid võtta kiiruga külmikust piim ja kassasse. No nii, kassas aga oli järjekord. Mingi paar-kolm inimest enne mind. Et üldsegi mitte palju, peaks ju ruttu minema. Aga kus sa sellega! No nii aeglast kassiiri ikka annab otsida! Lisaks sellele, siis tuli veel mingi saalitöötaja, kellel oli probleem, kas too kohvi on ikka kannukohv või filtrikohv. Ja küll nad siis keerutasid seda pakki seal käes, küll ühtpidi ja teistpidi ja... aeg läks... Heitsin pilgu kassiiri taga olevast aknast välja... ja mis ma nägin?! Mingi memmeke, soliidselt riides, kloppis käru, milles oli minu poiss. No selge, põnglane oli vahepeal üles ärganud ja oh siis seda paanikat, emmet ei kuskil! Ju see tuul oli vast, mis poisi üles ajas, sest ilm oli väga tuuline ja ega mul seal poe ees polnud suurt valida ka, kuhu poiss panna, tuul keerutas igatepidi. Vaatan siis mina klopitavat last ja kibelen välja, aga no mitte kuidagi ei liikunud järjekord edasi... Ausalt öeldes kohe tigedaks tegi. Kummaline, kuidas ikka mõnel nii palju aega on, eriti veel klienditeenindajal... Aga midagi seal kraaksuda olnuks ka mõtetu, ega ta sellepärast end kiiremini liigutanud oleks. No lõpuks siis sain välja röökiva lapse juurde. Tänasin memmekest ja rahustasin last. Natuke arusaamatu või mõistetamatu on minu jaoks, miks arvatakse, et kui laps nutab, siis peab teda hirmsasti kloppima? Poiss ikka "lendas" ülesse ja alla, niipalju kui käru välja võttis... Ise mõtlesin, et kui põnglane oleks vahukoorest, oleks ma vahtu aetud lapse saanud :) Tänasin memmekest aga selle eest, et ta vaevus lapsega üldse tegelema. Ei oskagi siinkohal öelda, oli see nüüd poisi seisukohast parem või halvem, kuid millegi pärast arvan, et kui keegi poleks tast üldse välja teinud, oleks see siiski hullem olnud.

* Ka järgnevate poeskäikudega hakkas ilmnema, et emme ei tohi silmapiirilt kaduda, nii on kohe ahastav pisaratega nutt lahti. Totaalemmekas. Ja mina veel arvasin, et põnglane on selline omaette hakkamasaaja. Aga eks selline etapp ole vast ikka kõikidel lastel - hakatakse üha enam tajuma ümbritsevat maailma ja emme kadumisega kaob ka teatud annus turvatunnet ja nii tundubki kogu ülejäänud maailm suur ja kole...

* 22. mail käisime pediaatri juures tavakontrollis. Perearst arvas, et võiks võtta vereproovi, kuid kuna seda sai eelmine kord pediaatri juures tehtud (teine polikliinik, kui perearstil), siis pediaater otsustab, kas on vaja või mitte. Et ei ole mõtet võtta lapsel vereproove erinevates med.asutustes, olgu ikka andmed ühes kohas koos. Pediaater tunnistas meid terveks ja tugevaks, vereproovi järgi polnud mingit vajadust. Saime nõuandeid, mida põnnile edaspidi süüa võiks anda, soovitas isegi pissipotile harjutama hakata, lasta suvel õues paljalt ringi lipata jne ...
Mõõtudeks saime: 9,8 kg ja 73,5 cm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar