Esmaspäev, 24. mai 2010

Pisut aiaskulptuuridest


Aiaskulptuurid on selline loomevaldkond, kus piire nagu õieti polegi, peaasi, et oleks ilmastikule vastupidavast materjalist ning sobituks hästi ümbritsevasse aiamiljöösse. Ja otseloomulikult peab see skulptuur ennekõike iseendale meeldima, ta on osake sinu aiast ja ka osake sinust endast. Ei saa ju rahuliku südamega oma aia ilu nautida, kui on tunne justkui hingaks keegi sulle pidevalt kuklasse. Endale isiklikult meeldivad suured puidust skulptuurid, kuid pigem hästi viimistletud kui rohmakalt tahutud. Oleneb muidugi ka skulptuurist endast. Korralik viimistlus on näiteks loomakujukeste jmt puhul oluline, kuna siis pääseb eksponeeritav paremini mõjule, aga kui ma pean hakkama mõtlema ja oletama, on ta nüüd kass või jänes, siis meel ei puhka tema peal, vaid pigem mõjub vastupidiselt. Abstraktsus on muidugi teine teema. Oma aia ülesehitamisega veel selle tundeni jõudnud ei ole, et voilaa, vot selle koha peal peaks nüüd olema üks puuskulptuur. Aga mõtetes vaikselt midagi mõlgub küll, mul ei oleks selle vastu mitte kõige vähematki, kui igal hommikul tervitaks mind üks muhe nimekaim :).
Aga tundub, et mitte ainult mina ei unista ühest aiaskulptuurist. Linnast saabudes ootas meid ees esimesel pildil olev tegelane. Taiese autor on Kelli, meie berna. Nodsu asemel leidis tema meelepärasema olevat tekitada juurde veel üks kudsu. Vähemasti mulle meenutab ta lamasklevat pikakarvalist hurta, mees arvas selle aga hoopis spanjeli olevat. On ta siis, kes ta on, aga tundub, et väikesed neljajalgsed tegelased tunnevad end tema seltsis väga hästi :).

Selgituseks: Tegelikult oli see üks suur pahandus. Et peniloom kasside toitu nahka ei pistaks, on nende söögikauss terrassi peal. Kui meid kodus pole, kasutab ta võimalust kasside kausis ikkagi noolimas käia, kui muud pole, saab vähemasti lakkudagi ning söögikausi teisaldada. Eelmise peitiski niimoodi ära, et olime sunnitud kassidele uue tooma. No nii. Ja siis töö käigus oli mees pannud sinna lähedusse ka makrofleksi püstoli koos avatud ballooniga. Oi ma kujutan selle vaese loomakese reaktsiooni ette, kui see balloon seal elama hakkas, peale seda, kui ta omaenese keharaskusega seda natuke masseerinud oli! :)
Kolmapäev, 19. mai 2010

Kartul õitseb!

Mai esimesel täisnädalal sai õue kolitud tuppa kasvama pandud kartul, mis toas juba nii vägevaks läks, et ei jaksanud end enam püsti hoida. Seitsmest katsealusest ühele tubased tingimused ei meeldinud, ning tema elukene jäi üsna lühikeseks, õue ta ei jõudnudki. Samas ärksamad tunnevad välistest tingimustest ainult rõõmu, selle väljendamiseks otsustasid juba õitsema hakata :). Nüüd jääb üle vaid loota, et seda maikuukülma ikka väga käredat ei tule, kartulit loori sisse ei topi ju...

Nii kui ilmad nüüd soojaks läksid, kolis mees oma kodukontoriga (linnakontoris on ümberkorraldused ja töötab ajutiselt kodus) uue maja terrassile. Mis nii viga tööd teha! :) Ja ega siis pilk kogu aeg arvutis kinni ole, vahepeal on vaja silmadele asu ka anda. Niimoodi silmadel aias-hoovis rännata lastes mees avastaski, et näe, kasvukas on keskpäeva paiku veel lausvarjus. Eelmine suvi oli teadagi pidevalt vihmane ja märg, suve lõpupoole hakkas kasvuka asukaid piinama mädanik. Võta nüüd kinni, mis see kurjajuur oli, aga kui keskpäevaks ikka veel päikest ei paista, ei ole see öises niiskuses pikalt vindumine sugugi taimede heaolule kasuks. Aga ega meil eelmine aasta veel ei olnudki muud kohta, praegusel uuel asukohal haigutas aasta tagasi samal ajal veel suur-suur auk (kunagine maja vundamendi auk, mis alles suvel ehitustööde käigus kinni sai lükatud). Nii oligi nüüd esimese tööna nädalavahetusel kasvuka ümberkolimine. Laupäeva hommikul kell 9 oli nurgakivi juba paigas :). Mässas mees, mis ta mässas, õhtuks oli kasvukas uues kohas, mulda täis veetud ja taimedki sisse pandud. Hetkel meenutab kõrgele vundamendile pandud viilkatusega väike läbipaistev karbike mulle küll rohkem kohalikku kirikut, kui kasvukat. Kasvuka kõrge alus on tingitud asjaolust, et selle ümbruses olev pinnas kuulub kõik veel täitmisele, vähemalt alumiste kivide ulatuses ning tiba pealegi, ja eks ta siis selle arvestusega tuli teha. Sel aastal me selleni aga paraku veel ei jõua. Eks ta meil selline pisikene ole, kuid esialgu meile sellest piisab.

Üleüldse on pildile jäänud see aiaosa, mis alles kuulub korrastamisele, kuid enne veel kui omadega sinnani jõuame, on kuhjaga muid olulisemaid ja kiiremaid töid. Too vana kasvuhooneräbal oli algselt klaasist ja selle kokkukorjamine ja ära vedamine on üks suuremat sorti ettevõtmine. Eemaldamist vajavad veel pildi vasakusse ossa jäävad vanad puud ja muu sinna tekkinud võsa. Ning tulevikuvisioonis on veel aiamaa kolimine teistpidiseks ja ühtlasi ka suuremaks. Eks iga asi omal ajal :).

* * *
Eile külastasin siis kauaoodatud neurokirurgi, mille tulemusena ma nüüd juuni keskel lähen ja madistan oma nimmelüli lateraalprolapsi kallal natuke "nugaga". Seniks aga nuusutan kuu aega lilli ja vaatan liblikaid ehk teisisõnu katsun hakkama saada võimalikult paljude vajalike aia- ja ehitustöödega ning samaaegselt koguda ka võimalikult palju positiivseid emotsioone, et oleks, millega need haiglapäevad läbi vedada. Igasugune töö tegemine kuu aja jooksul peale opi keelati ära, eks ma siis istun-laman-jalutan kui kuningakass ja vibutan mehe nina all piitsa :).
Reede, 14. mai 2010

Õue? Õue!

Nagu ikka ja alati, tuli kevad ka sel aastal ootamatult :). Paar lämmit päeva, tibake kõuemürinat koos sooja vihma ja päikesega on ümbruse maalinud nii rohe-roheliseks, nüüdseks isegi siin päälinnas. Paar päeva tagasi oli meie koduteel juba murugi niidetud, kevadise rohu lõhn kõditas nii mõnusasti ninas, mitmeid kordi vedasin pikalt kopsud seda kauaoodatud kevade ja suvelõhna täis, nii-mõnus-nii-mõnus! Ja need võililleväljad – oi, see on midagi meeletut, kuidas need mulle kevadeti meeldivad, nii erksad kolla-rohelised, optimistlikud, säravad... hinges võtab kohe hõiskama! Ja poja on ka nii kalli, iga päev korjab mulle kimbukese võililli, nii aeda minnes kui aiast tulles. Koduteel ikka: "Emme oota, ma korjan sulle lilli!" Ja nii me siis tuleme, lilledega käsikäes! :)

Ei mallanud mina rohkem oodata, istutasin täna oma "karusselli"-begooniad ka rõdukasti ära. Õnneks tundub, et see pea alaspidi elule tulek neid ei muserdanud, vahest ehk on praeguseks veidi väiksemad, kui võiks olla. Aga minu arvates näevad nad igati kobedad välja ja ehk on uus kodu neile ka meelepärane. Saama hakkavad nad ainult pealelõunast päikest ning kindlasti on seal tuulisem, kui mõned korrused allpool. Eks ta olegi selline esimene katseaasta, kas ja kuidas nad siin rõdul edenevad. Ja tundub, et värvide osas saab veel üllatusi olema – vasakult teine ja neljas peaksid olema kollased, kuid minu begooniavõhiku silm ütleb, et need nüüd küll ühtmoodi taimed ei ole :).

Taimede-lillede lasteaed tahab ka hirmsasti välja saada. Vasakul olevad porrud võiks juba välja viia, teine samapalju sai juba maha loori alla, kuid lilli (kuningakepp, keskpäevalilled, suvi-leeklill) ei julge veel õue ära panna. Kui peaks tulema veel see maikuupakane, on kõik mu lilled läind... Eks ma pean selle porrualuse täna ikka maale viima, siin toas nad ei jaksa enam olla, hakkavad pikali murduma ning eks ma siis samal alusel olevad kuningakepid jätan veel nädalakeseks tuppa. Teisel alusel olevatel kekspäevalilledel näpistasin enamustel otsad maha, selle nädalakese-kaks peaks nad veel vastu pidama. Suvi-leeklill tundub omadega nagu pidama jäänud olevat, ilmselt tahab ikka ka looduslikumatesse tingimustesse. Aga ei, ei saa veel! Kõige parempoolsemates topsikutes on eelmistest mõni nädal hiljem külvatud mätashari (esimene külv läks aia taha), mis tundub, ei taha kuidagi minu poolt pakutavates tingimustes edeneda ning eespool reas olev leeksalvei, mis valmistab küll rõõmu. Eks ma tiba hilja peale jäin nendega, kuid õue saamisega läeb ka veel veidi aega ju. Elame, näeme :).

Pege-Jaan :)

Põnglane on viimasel ajal omaette üht viisijuppi ümisenud ja sõnu sinna juurde. Hommikul, kui lasteaeda minekule sättisime, toppisin talle parasjagu botaseid jalga, kui jälle: "Hei-hei, Pege-Jaan(?!), hakkame nüüd mängima...", lisaks veel natuke näpuotsaga arusaadavaid ja ka tõlkimatuid sõnu. Olen ikka uurinud, et kas tõesti Pege-Jaan ja kus sa selle laulu õppisid? Jah, Pege-Jaan ja lasteaias üks tüdruk pidavat seda laulma. No hea küll, ju neil seal aias siis on selline Pege-Jaan ja eks meil neid Jaaniga laule ole ju rohkemgi... aga no näed, ei andnud mulle see täna hommikul rahu, nii kummitas... Kuni viimaks plahvatas – põngerjad! :) Armas google avitas ja tegu peaks olema siis Tweenie-põngerjate tunnusmusaga. See on see "telefoni mäng", keegi kuulis, sõnad-viis jäi meelde, ikka tuleb aeg-ajalt laulu tahtmine peale, kuuleb teine, ei häälda veel kõiki sõnu korralikult ja nii see "pall" veerema läheb...
No nii või teisiti, sain need sõnad nüüd kätte ja katsun need ka lapsele korralikult selgeks teha :). Veel parem oleks muidugi, kui saaks koos muusikaga (eesti keelsete sõnadega), kuid praeguse kiire guugeldamisega ei leidnud küll midagi :(.
Esmaspäev, 3. mai 2010

Kui ma suureks saan...

... saab minust MINA!
(Vot nii, vähemasti üks asi on meil paigas :). Sellise avalduse oli põnglane täna kasvatajale teinud.)