Reede, 29. aprill 2011

Fotojaht: Peidus pool




Edit:
30. aprill 2011 kell 07:00 Võrus, Tamula järvel. Teadaolevalt on see Eesti veespordi ajaloos esimene kord, kui Võhandu maratoni (100 km) minnakse läbima vesijalgrattal (Akwakat). Julgem pool on meile siin hetkel näha, teine pool on veel peidus... Kui edukaks sõit kujuneb, selgub õhtupoole :).


Rohkem peitunuid:
Neljapäev, 28. aprill 2011
Reede, 22. aprill 2011

Fotojaht: Raamitud, raamid

Tänane jaht on üks nendest, mis oleks jällegi vahele jäänud, kuna polnud parasjagu ühtegi head mõtet. Mingil hetkel tõstsin aga pilgu ja vaatasin toas veidi avarama pilguga ringi ja ennäe – raame suisa mitu, mis aja jooksul end kenasti ühte kaadrisse sättinud.
PS: peegel ei ole mitte must ja pesemata, vaid väga vana ja mingite üraskite poolt nahka pistetud.


Teised raamides:
Kolmapäev, 20. aprill 2011

Aerutajate leotusprogramm "Türi-Tori II kiirlaskumine" 2011

Laupäev, 16. aprill.
3:30 äratus.
4:15 autol hääled sees ning suund Türi poole võetud.
6:00 jõudsime stardipaika Türi-Allikul, Veskisillal, kust algas "Türi-Tori kiirlaskumine" kogudistantsiga 78 km. Nüüd oli rahulikult paar tundi aega läbi tarvilike tegevuste end eelolevaks päevaks vajalikule lainele häälestada. Kuigi esimesed osavõtjad saabusid hommikuvaikuses koos meiega, läks põhiline möll lahti ikka vahetult enne starti. Inimloomus on ikka kummaline, kuidagi ei taheta näha endast kaugemale, vaid arvatakse, et ah, kui ma 15 min enne starti kohale jõuan on hästi, regan ära, istun paati ja olekski justkui kõik ok. Iseenesest ju olekski, aga kui oma paarkümmend osalist nii mõtleb, siis paratamatult tekivad järjekorrad siia-sinna ning niigi kitsukesel territooriumil tekkisid autodest ummikud, kes soovisid oma veesõiduvahendi stardipaigale võimalikult lähedale transportida. Kuigi loetud minutid enne kaheksat läks olukord pingeliseks, sai start siiski väljakuulutatult kell kaheksa ka avatud.
8:00 start. Vaatamata suurveele on jõgi ühisstardiks liiga kitsas, nii toimuski see elavas järjekorras mõnekümne sekundiliste vahedega. Samal ajal anti Kurgjas start ka lühema distantsi, 47 km, sõitjatele.
8:50 pakkisime oma asjad ja võtsime suuna esimese KP – Jändja – poole. Arvestuslikult oli meil veidi vaba aega, kasutasime seda kaubandusest läbi hüppamiseks toidu manustamise eesmärgil. Hommikul nii vara sooje värskeid saiakesi tahta oli muidugi liig mis liig, hea, et eilseidki sai... Peagi olime Jändjal, ja oh-oh-hoo üllatust! - vool oli ikka maru kiire ning sõit kulges kiiremini kui olime arvestanud, esiots oli juba kontrollpunktist läbi. Ei sest olnud hullu ühti, kuna igas KP-s olid oma ajavõtjad olemas, ajad said fikseeritud, meie tööks oli muundada need elektroonilisele kujule. Siin oli päeva üks põnevamaid kohti – Jändja veskipais. Mõeldamatu läbida kanuudel, kuid süstadele ja RAFT'idele hea adrenaliini allikas. Paisust alla sõitma ei sunnitud kedagi, kes aga läbi varemete oma varandust tassida ei viitsinud, sai väiksema vaeva ja pisukese pugemisega taas vabasse vette. Huvitav statistika kujunes seal paisul välja – täpselt üle ühe alustest läksid kummuli (minu seal oldud aja jooksul). Elevust oli sillal vaatajate seas palju, kuid ma ütleks, et ikka jube abitu tunne oli neid seal vaadata. Nende heaks teha ei saanud me mitte midagi. Hinge kinni hoidma pani üks ühene meeste süst, kus kummuli süst triivis allavoolu, kuid sõitjat näha ei olnud. Aegajalt ilmus aer ja ka peanupp veest välja, kuid mitte mees ise, mingil põhjusel oli tal põlle vabastamine süsta küljest raskendatud ning ta ei saanud kuidagi sealt alt end välja. Viimaks kui see tal õnnestus, saime kergemalt hingata, mees ise oli õnneks rõõsa ja rõõmus, nägu nalja täis :). Asjas rohkem sees olijad rahustasid mind ja teisi, et üldjuhul sõidavad sellistest paisudest alla ikkagi need, kes teavad, et nad sellega hakkama saavad (misiganes olukorraga seal siis) ning antud tüüp oli oma seltskonnale teada-tuntud vägimees. Aga vool oli võimas! Supelda tuli oma paarsada meetrit enne kui oli lootust kaldale pääseda.
Aga ei olnud mahti meil siin pikalt seda põnevust vaadata, kohustused kutsusid. Suundusime edasi järgmise KP – Kurgja – poole. Sõitjad olid nüüdseks juba rohkem laiali hargnenud, peale esiotsa saabumist läks järgmisteni päris pikalt aega, vähemasti need minutid tundusid nii pikad. Ja väga hea, et läks! Jõudnud sillale kohtunike juurde, avastas Märt, et just parasjagu peade kõrguselt, risti üle jõe jookseb tross. Esmalt sai kiirelt kohtunikele antud kätte käsk hoiatada iga meeskonda võimalikust eesseisvast ohust, oli see tross ju märgistamata ning seejärel antud operatiivne info edasi peakorraldajatele. Mis sai edasi, kuidas olukord lahenes, me enam ei näinud, kuna meieni jõudis info, et lühikese distantsi esimene paatkond võib peagi lõpetama hakata. Kuna finish oli ainult meie endi teha, siis ilulemiseks enam aega ei olnud, võtsime otsejoone Torile, jättes külastamata isegi kaks kontrollpunkti – Suurejõe ja Jõesuu. Sealt saime jooksvad andmed läbi taevakanalite sinna vastutama pandud isikutelt.
12:00 Jõudsime finishisse piisavalt aegsasti, ei jäänud üle muud, kui lihtsalt oodata. Ilm oli lõikavalt tuuline, alates stardist ka vihmasajune. Vabatahtlikult autost välja ei kippunudki, seda enam, et lõunane väsimus hakkas kontidesse pugema...
Ärkasin kõikehõlmava plärina peale. Avanud silmad, ei saanud ma aru, kus olen. Mitte midagi ei saanud aru. Veel hetk tagasi olin kuskil, kus oli hästi pehme, mõnus, soe, rahulik, vaikne... Jõllitasin ainitisilmi enda käes olevat plärisevat telefoni – miks ta pläriseb?!, kuidas sundida teda vaikima?! No ei saanud aru... ja muudkui plärises ja plärises... Ka mees oli minu kõrvalt istmelt lahkunud, polnud, kelle käest tarkust nõutada. Veel mõned hetked ja reaalsus hakkas tasapisi unistesse ajurakkudesse kohale jõudma. Hea, et helistaja nii visa oli ning kõnet ei katkestanud :).
Olin maganud paarkümmend minutit, finisheerunud ei olnud veel keegi. Õues väike virgutusvõimlemine, misjärel olin taas valmis täitma omi ülesandeid. Ei läinudki enam kaua, kui 12:30 saabusid esimesed lõpetajad. Ja nii, suuremate ja väiksemate pausidega, kulgeski päev õhtusse, kuniks kella 19 paiku saabusid koos "laibakatega" viimased võistlejad. Aga sellega ei olnud meie töö veel lõppenud. Läksime staapi – Klaara-Mannisse, kuhu kohalik väike mikrobuss võistlejaid sauna, sööma ja puhkama sõidutas – kus toimus andmete kontroll ja korrastus. Lisaks sai kõhtu ka sooja sööki ja jooki :). Möödaminnes toimus muude askelduste kõrval peakorraldajatega ka kiire arutelu teemadel, millised olid korralduses nõrgad kohad ning kas ja kuidas saaks edaspidi paremini.
22:00 kodus.
00:30 kukkusin kotile :). Enne seda väikene kokkuvõte möödunud päevast meiega kaasas olnud abitiimiga.
Päevane õhutemperatuur 5-7 C, vesi 3-5 C.



Laupäev, 9. aprill 2011

Esimesed ... tehtud ;)

Esiteks said tehtud esimesed aiatööd sel aastal: päästsin vabadusse krookused, kes olid jäänud ummuksisse Sabiina kadaka ja langenud tammelehtede alla; kühveldasin õrnalt lume Thunbergi kukerpuu pealt, viimased riismed jätsin veel päikese sulatada, oksi üles painutama ei hakanud, vaesekesega on ikka väga õnnetud lood, esialgu ei õnnestunudki nagu ühtegi tervet oksa leida, oli teine nagu lepaleht lapiti vasta maad surutud ning eriti kurvaks teeb see, et eelmine aasta oli esimene, mil ta juba natuke põõsa nägu hakkas olema; lõikasime mõningaid viljapuid ja ilupõõsaid ning majaesisel ehitusjärgsel songermaal korjasin kokku kõik suuremad (pisemad kuni poole rusika suurused) kivi ja killustiku tükid, tehes ettevalmistusi uute loodavate roosipeenarde jaoks; tegime algust ka sauna piirava sireliheki likvideerimisega. Aias uidates avastasin täna, et olin sügisel oma uue tulbipeenra pea kolmandiku ulatuses lumikellukesi täis tippinud (ei mina sügisel enam aru saanud, kelle või mille sibul see on, kõik läksid eelmisest peenrast väljakaevates omavahel sassi, no ja nii ma siis omast arust nartsisse sinna paningi :)) Homme kühvel kätte ja leiavad endale uue koha! Et ega neid töid nüüd kontimurdvalt palju olnud, ent ometi tööd, millest ka reaalne tulem järgi jääb. Ega rohkemat ei kannatagi veel miskit teha, peab ootama maa tahenemist.

Nagu öeldakse: enne töö, siis lõbu! Pidasime meiegi sellest kinni. Nii saigi tänaseks teiseks oluliseks tegemiseks matkamine :). Lapsele vest selga, endale aerud kätte ning läksime! Vallutama kohalikke põlde ning kraave-jõgesid. Kaugele polnud kanuud vaja tassidagi, õueümbruse põllud olid muutunud ühtlaseks suureks veteväljaks. No kuidas sa ikka jätad nii hea juhuse kasutamata, võtsime looduse väljakutse vastu. Ei ole just igapäevane istuda pea oma koduõuel kanuusse ning teha kodupõldudel üks paras kevadega tutvumise kanuutmatkaring. Väikeste kohanemistega kujunes esimene pool üle põldude üsna sujuvaks. Esimene tõsisem koht tuli, kui juhtisime oma kanuu põllult jõkke, ehk et enam ei olnud tegu mingi tasase veega ning pidi jälgima, et mingi lolli liigutuse tõttu end ümber ei keera. Viimatine sõit jääb ikka päris ammuste aegade taha, ent põhitõed õnneks siiski ei unune. Tuul oli üsna maru, mistõttu pidime pikemast uudistusretkest loobuma, ega see peale talve enese liigutamine nii lihtne olegi. Kui põldudel liueldes sai korra mõeldud jätkata 2 km vastuvoolu kodust eemale maanteesillani, siis jõele jõudes me sellest mõttest loobusime. Ilma tuule ja lapseta oleks võibolla isegi üritanud, ent nüüd kadus too mõte sama ruttu, kui ennist oli ilmunud. Plaanitud mugav tagasisõit mööda jõge allavoolu läks aga vett vedama, kober va maidas oli miskit imelikku me teele ette meisterdanud, mistõttu pidime poolelt koduteelt taas põldude vahele keerama. Liueldes mõnedkümned meetrid taas põllul, näisime tupikusse aetud olevat – vesi oli küll põllul peal, kuid nii madal, et ei olnud kanuuga läbitav. Mõte tuldud teed tagasi minna ei näinud selle tuulega sugugi ahvatlev. Ent mees, kui põline kohalik, teadis piki pajupõõsaid vana kraavi minevat. Lähenesime siis lootusrikkalt sellele. Takerdunud korra-kaks vanasse traataeda, ramminud madalikku, ei jäänudki mul muud üle, kui kanuust välja astuda ning "laevuke" vee all ujuvatest murumätastest turvaliselt üle suunata ning olimegi taas aerutatavas sügavuses ja peagi juba tuttavates vetes. Lõppeks saime kokku üle kahe kilomeetri kevadvetel hullamist. Oi see tunne oli hää! :)



Selline näeb välja siis läbitud teekond:
Kolmapäev, 6. aprill 2011

Tasapisi...

... tärkab loodus taas uuele elule :). Nii on oma väikesed ninaotsakesed päikese poole sirutanud esimesed krookused, mis teevad väravad valla värvide pillerkaarele, mida aja edenedes aiast üha rohkem leida võib; tiba häbelikud märtsikellukesed ning vaprad nartsissid. Rodo õnnetuke, kes lume poolt nii alistatud olekus mitmeid kuid pidi vastu pidama, on päris korralikult räsida saanud, on mitmeid murdunud oksakesi ning õienuppe. Aga ega looduse tahte vastu saa... tuleb teist natuke turgutada ning loota, et kosub kenasti.

Pühapäev, 3. aprill 2011

Kas tõesti?!

... on kevad jõudnud ka meie õuele?!
Silm näeb, kuid meeled ei usu. Veel ei usu. Hommikul oli kõik veel paksu lumekatte all peidus. Kuid sugugi ei mallanud õhtul tulla linna ära ilma, et oleks olukorda veelkord kontrollinud. Ja palun väga, siin nad on - meie aia esimesed õied!

Ka rodo oli oma arglikud esimesed leheotsakesed lume seest läbi võidelnud, õige õnnetukesed ja jõuetud näisid teised, kuid küll nad nüüd kosuma hakkavad. Ülejäänud aias paistavad siin-seal mingid toikaotsad lumest välja, vaatasin ja meenutasin, et mida ma sinna küll istutasin. Aga näe, mitte ei mäleta. Igaljuhul põnev saab see kevad olema! :) Ja väga töökas, sest oi-oi-oi kui palju on see kevad tarvis teha! No tarvis ju otseselt ei olegi, aga tahe on!
Reede, 1. aprill 2011

Fotojaht: Üks teise sees

Pilt peegli sees, peegel raami sees :)



Teised sees olijad: