Laupäev, 16. aprill.3:30 äratus.
4:15 autol hääled sees ning suund Türi poole võetud.
6:00 jõudsime stardipaika Türi-Allikul, Veskisillal, kust algas "Türi-Tori kiirlaskumine" kogudistantsiga 78 km. Nüüd oli rahulikult paar tundi aega läbi tarvilike tegevuste end eelolevaks päevaks vajalikule lainele häälestada. Kuigi esimesed osavõtjad saabusid hommikuvaikuses koos meiega, läks põhiline möll lahti ikka vahetult enne starti. Inimloomus on ikka kummaline, kuidagi ei taheta näha endast kaugemale, vaid arvatakse, et ah, kui ma 15 min enne starti kohale jõuan on hästi, regan ära, istun paati ja olekski justkui kõik ok. Iseenesest ju olekski, aga kui oma paarkümmend osalist nii mõtleb, siis paratamatult tekivad järjekorrad siia-sinna ning niigi kitsukesel territooriumil tekkisid autodest ummikud, kes soovisid oma veesõiduvahendi stardipaigale võimalikult lähedale transportida. Kuigi loetud minutid enne kaheksat läks olukord pingeliseks, sai start siiski väljakuulutatult kell kaheksa ka avatud.
8:00 start. Vaatamata suurveele on jõgi ühisstardiks liiga kitsas, nii toimuski see elavas järjekorras mõnekümne sekundiliste vahedega. Samal ajal anti Kurgjas start ka lühema distantsi, 47 km, sõitjatele.
8:50 pakkisime oma asjad ja võtsime suuna esimese KP – Jändja – poole. Arvestuslikult oli meil veidi vaba aega, kasutasime seda kaubandusest läbi hüppamiseks toidu manustamise eesmärgil. Hommikul nii vara sooje värskeid saiakesi tahta oli muidugi liig mis liig, hea, et eilseidki sai... Peagi olime Jändjal, ja oh-oh-hoo üllatust! - vool oli ikka maru kiire ning sõit kulges kiiremini kui olime arvestanud, esiots oli juba kontrollpunktist läbi. Ei sest olnud hullu ühti, kuna igas KP-s olid oma ajavõtjad olemas, ajad said fikseeritud, meie tööks oli muundada need elektroonilisele kujule. Siin oli päeva üks põnevamaid kohti – Jändja veskipais. Mõeldamatu läbida kanuudel, kuid süstadele ja RAFT'idele hea adrenaliini allikas. Paisust alla sõitma ei sunnitud kedagi, kes aga läbi varemete oma varandust tassida ei viitsinud, sai väiksema vaeva ja pisukese pugemisega taas vabasse vette. Huvitav statistika kujunes seal paisul välja – täpselt üle ühe alustest läksid kummuli (minu seal oldud aja jooksul). Elevust oli sillal vaatajate seas palju, kuid ma ütleks, et ikka jube abitu tunne oli neid seal vaadata. Nende heaks teha ei saanud me mitte midagi. Hinge kinni hoidma pani üks ühene meeste süst, kus kummuli süst triivis allavoolu, kuid sõitjat näha ei olnud. Aegajalt ilmus aer ja ka peanupp veest välja, kuid mitte mees ise, mingil põhjusel oli tal põlle vabastamine süsta küljest raskendatud ning ta ei saanud kuidagi sealt alt end välja. Viimaks kui see tal õnnestus, saime kergemalt hingata, mees ise oli õnneks rõõsa ja rõõmus, nägu nalja täis :). Asjas rohkem sees olijad rahustasid mind ja teisi, et üldjuhul sõidavad sellistest paisudest alla ikkagi need, kes teavad, et nad sellega hakkama saavad (misiganes olukorraga seal siis) ning antud tüüp oli oma seltskonnale teada-tuntud vägimees. Aga vool oli võimas! Supelda tuli oma paarsada meetrit enne kui oli lootust kaldale pääseda.
Aga ei olnud mahti meil siin pikalt seda põnevust vaadata, kohustused kutsusid. Suundusime edasi järgmise KP – Kurgja – poole. Sõitjad olid nüüdseks juba rohkem laiali hargnenud, peale esiotsa saabumist läks järgmisteni päris pikalt aega, vähemasti need minutid tundusid nii pikad. Ja väga hea, et läks! Jõudnud sillale kohtunike juurde, avastas Märt, et just parasjagu peade kõrguselt, risti üle jõe jookseb tross. Esmalt sai kiirelt kohtunikele antud kätte käsk hoiatada iga meeskonda võimalikust eesseisvast ohust, oli see tross ju märgistamata ning seejärel antud operatiivne info edasi peakorraldajatele. Mis sai edasi, kuidas olukord lahenes, me enam ei näinud, kuna meieni jõudis info, et lühikese distantsi esimene paatkond võib peagi lõpetama hakata. Kuna finish oli ainult meie endi teha, siis ilulemiseks enam aega ei olnud, võtsime otsejoone Torile, jättes külastamata isegi kaks kontrollpunkti – Suurejõe ja Jõesuu. Sealt saime jooksvad andmed läbi taevakanalite sinna vastutama pandud isikutelt.
12:00 Jõudsime finishisse piisavalt aegsasti, ei jäänud üle muud, kui lihtsalt oodata. Ilm oli lõikavalt tuuline, alates stardist ka vihmasajune. Vabatahtlikult autost välja ei kippunudki, seda enam, et lõunane väsimus hakkas kontidesse pugema...
Ärkasin kõikehõlmava plärina peale. Avanud silmad, ei saanud ma aru, kus olen. Mitte midagi ei saanud aru. Veel hetk tagasi olin kuskil, kus oli hästi pehme, mõnus, soe, rahulik, vaikne... Jõllitasin ainitisilmi enda käes olevat plärisevat telefoni – miks ta pläriseb?!, kuidas sundida teda vaikima?! No ei saanud aru... ja muudkui plärises ja plärises... Ka mees oli minu kõrvalt istmelt lahkunud, polnud, kelle käest tarkust nõutada. Veel mõned hetked ja reaalsus hakkas tasapisi unistesse ajurakkudesse kohale jõudma. Hea, et helistaja nii visa oli ning kõnet ei katkestanud :).
Olin maganud paarkümmend minutit, finisheerunud ei olnud veel keegi. Õues väike virgutusvõimlemine, misjärel olin taas valmis täitma omi ülesandeid. Ei läinudki enam kaua, kui 12:30 saabusid esimesed lõpetajad. Ja nii, suuremate ja väiksemate pausidega, kulgeski päev õhtusse, kuniks kella 19 paiku saabusid koos "laibakatega" viimased võistlejad. Aga sellega ei olnud meie töö veel lõppenud. Läksime staapi – Klaara-Mannisse, kuhu kohalik väike mikrobuss võistlejaid sauna, sööma ja puhkama sõidutas – kus toimus andmete kontroll ja korrastus. Lisaks sai kõhtu ka sooja sööki ja jooki :). Möödaminnes toimus muude askelduste kõrval peakorraldajatega ka kiire arutelu teemadel, millised olid korralduses nõrgad kohad ning kas ja kuidas saaks edaspidi paremini.
22:00 kodus.
00:30 kukkusin kotile :). Enne seda väikene kokkuvõte möödunud päevast meiega kaasas olnud abitiimiga.
Päevane õhutemperatuur 5-7 C, vesi 3-5 C.
