Laupäev, 9. aprill 2011

Esimesed ... tehtud ;)

Esiteks said tehtud esimesed aiatööd sel aastal: päästsin vabadusse krookused, kes olid jäänud ummuksisse Sabiina kadaka ja langenud tammelehtede alla; kühveldasin õrnalt lume Thunbergi kukerpuu pealt, viimased riismed jätsin veel päikese sulatada, oksi üles painutama ei hakanud, vaesekesega on ikka väga õnnetud lood, esialgu ei õnnestunudki nagu ühtegi tervet oksa leida, oli teine nagu lepaleht lapiti vasta maad surutud ning eriti kurvaks teeb see, et eelmine aasta oli esimene, mil ta juba natuke põõsa nägu hakkas olema; lõikasime mõningaid viljapuid ja ilupõõsaid ning majaesisel ehitusjärgsel songermaal korjasin kokku kõik suuremad (pisemad kuni poole rusika suurused) kivi ja killustiku tükid, tehes ettevalmistusi uute loodavate roosipeenarde jaoks; tegime algust ka sauna piirava sireliheki likvideerimisega. Aias uidates avastasin täna, et olin sügisel oma uue tulbipeenra pea kolmandiku ulatuses lumikellukesi täis tippinud (ei mina sügisel enam aru saanud, kelle või mille sibul see on, kõik läksid eelmisest peenrast väljakaevates omavahel sassi, no ja nii ma siis omast arust nartsisse sinna paningi :)) Homme kühvel kätte ja leiavad endale uue koha! Et ega neid töid nüüd kontimurdvalt palju olnud, ent ometi tööd, millest ka reaalne tulem järgi jääb. Ega rohkemat ei kannatagi veel miskit teha, peab ootama maa tahenemist.

Nagu öeldakse: enne töö, siis lõbu! Pidasime meiegi sellest kinni. Nii saigi tänaseks teiseks oluliseks tegemiseks matkamine :). Lapsele vest selga, endale aerud kätte ning läksime! Vallutama kohalikke põlde ning kraave-jõgesid. Kaugele polnud kanuud vaja tassidagi, õueümbruse põllud olid muutunud ühtlaseks suureks veteväljaks. No kuidas sa ikka jätad nii hea juhuse kasutamata, võtsime looduse väljakutse vastu. Ei ole just igapäevane istuda pea oma koduõuel kanuusse ning teha kodupõldudel üks paras kevadega tutvumise kanuutmatkaring. Väikeste kohanemistega kujunes esimene pool üle põldude üsna sujuvaks. Esimene tõsisem koht tuli, kui juhtisime oma kanuu põllult jõkke, ehk et enam ei olnud tegu mingi tasase veega ning pidi jälgima, et mingi lolli liigutuse tõttu end ümber ei keera. Viimatine sõit jääb ikka päris ammuste aegade taha, ent põhitõed õnneks siiski ei unune. Tuul oli üsna maru, mistõttu pidime pikemast uudistusretkest loobuma, ega see peale talve enese liigutamine nii lihtne olegi. Kui põldudel liueldes sai korra mõeldud jätkata 2 km vastuvoolu kodust eemale maanteesillani, siis jõele jõudes me sellest mõttest loobusime. Ilma tuule ja lapseta oleks võibolla isegi üritanud, ent nüüd kadus too mõte sama ruttu, kui ennist oli ilmunud. Plaanitud mugav tagasisõit mööda jõge allavoolu läks aga vett vedama, kober va maidas oli miskit imelikku me teele ette meisterdanud, mistõttu pidime poolelt koduteelt taas põldude vahele keerama. Liueldes mõnedkümned meetrid taas põllul, näisime tupikusse aetud olevat – vesi oli küll põllul peal, kuid nii madal, et ei olnud kanuuga läbitav. Mõte tuldud teed tagasi minna ei näinud selle tuulega sugugi ahvatlev. Ent mees, kui põline kohalik, teadis piki pajupõõsaid vana kraavi minevat. Lähenesime siis lootusrikkalt sellele. Takerdunud korra-kaks vanasse traataeda, ramminud madalikku, ei jäänudki mul muud üle, kui kanuust välja astuda ning "laevuke" vee all ujuvatest murumätastest turvaliselt üle suunata ning olimegi taas aerutatavas sügavuses ja peagi juba tuttavates vetes. Lõppeks saime kokku üle kahe kilomeetri kevadvetel hullamist. Oi see tunne oli hää! :)



Selline näeb välja siis läbitud teekond:

4 kommentaari:

  1. See kanuusõit võis päris lustlik olla. Meiekandis on lausa kuiv, ei teagi, kuhu see lumi kaob.

    VastaKustuta
  2. Väga vahva kanuumatk,lausa kadestan.Meil siinpool kandis kuiv,suurvett ei ole.Maa paljas ja kuiv.

    VastaKustuta
  3. Väga äge põllumatk! ;o) Aga miks lumikellukesed ei või tulbipeenras olla?

    VastaKustuta
  4. Köögikatale: käisin aias ringi täna uue pilguga (enne Sinu kommentaari lugemist) ja leidsin selle isegi toreda olevat, et need kellukad seal on ning neil on seal täielik õigus kasvada! Tulpidega nad seal ju omavahel kaklema ei lähe. Nii nad minust sinna nüüd edasi kasvama jäid ja jäävad. Küll see kevadine meeleolu on ikka heitlik :D

    VastaKustuta