Kolmapäev, 17. detsember 2008

Areneme :)

Ehk et kui nädalavahetustel on kindel äratus kell 6 (tööpäeviti nagunii), siis nüüd arvab poiss, et tööpäevadel on ülestõusmiseks parim aeg kell 5. Ja seda pidi ta avastama just täna, mil ma otsustasin, et viin poisi paar tundi hiljem aeda, kell oli pandud äratama 8 aegu. Järjekordselt olen ma magamata... ja pisut pahur... ja meie vahel on nüüd erimeelsusi... ma ei ole temaga sugugi ühel meelel, et see tal hea mõte oli...
Reede, 5. detsember 2008

Lume langemise aegu...

... kui kõik maa ja ilm oli säravvalget lumevahtu täis, jäin mina tõvevoodisse. Esmaspäeva (24.11.) hommikul, mil valgel muinasjutumaal oli tänaval üks auto kentsakamas poosis kui teine ning ümbruskaudsed vabatahtlikud askeldasid ennastohverdavalt labidate välkudes tänaval, võtsin ainitisilmi õuevõlu ja –melu vaadates telefonitoru ja valisin numbri. See oli viga. Kui otseselt surmatõbi ei olnud, arst koduvisiite ei teinud. Täiesti mõistetav, mis visiiti sa teed, kui liikuda ei saa. Aga või sa haigest peast siis selle peale tuled... Tõbi andis muidugi juba eelmise nädala lõpus endast märku, kuid hetke kiire elutempo ei lubanud sellele tähelepanu pöörata. Kuna aga viskas palaviku üles, rääkida ei saanud muud moodi kui ainult paberi ja pliiatsiga ning ei kuulnud veel pealekauba, pidasin Coldrexi dieedi asemel siiski targemaks arstiga konsulteerida. Leppisime kokku, et kui paremaks ei lähe, teen homme uue väljakutse. Kuna järgmiseks päevaks otseselt hullemaks ei olnud läinud ja ka olukord paistis õues täpselt samasugune kui eile, kugistasin Coldrexi vaikides edasi. See tegi vähemalt hetketi olemise paremaks, aga üldine olukord läks siiski hullemaks. Omamoodi oli see päris koomiline – eks sa pahanda väikese lapsega kui ta pahandust teeb, emmel suu liigub, käed vehivad kuid mitte piuksugi suust välja ei tule. Mingi hetk tabas põnglane ära, et see on ju nii lahe! Ja seejärel tuli pahandus pahanduse otsa. Siis me õppisime hästi nurgas seismist :). Aga kogu selle madina ja tralli peale käis mul nõks alaseljast läbi, mis tähendas seda, et ma ei saanud oma selga korralikult sirgu ega loomulikult ka tõsta mitte midagi, rääkimata lapsest. Järgmine hommik purustas kõik lootused öösel paranenud seljale, see oli hullemini valus kui eile. Nutt kippus vägisi kurku - noor inimene, kuid ei suuda nii paljugi, et saaks ilma kõrvalise abita oma lapsega ise hakkama. Kuna mammi tuli eelmisel päeval operatsioonilt, ei saanud ka tema meid parima tahtmise juures aidata. Õnneks juhtus iss tol hommikul linnas olema, sai viimases hädas poiss kaheks päevaks vanaema-vanaisa juurde saadetud. Seejärel jäin arsti ootama. Juba samal õhtul asusin hoolega antibiotse kugistama. Saadud viirus oli end mugavasti põskkoopapõletikuks sättinud. Päev ja järgminegi möödusid voodis magades ja ohtralt vedelikku tarbides. Haiguste ajal on hea tarbida vähemalt 1,5 liitrit vedelikku päevas... appi kui vaevaline see oli ja ma pole sugugi kindel, et ma nii paljuga hakkama sain! Järgmisel õhtul, kui iss lapse tagasi emme juurde tõi, kannatas selg juba igapäevaseid toimetusi, küll valulikult, aga ikkagi funktsionaalselt. Ka palavik oli alla andma hakanud, jäi oodata vaid hääle ja kuulmise taastumist, tatitulva taandumist.
Esmaspäeval käsin polikliinikus. See oli vaevaline – energiat ei olnud ning iga astutud samm tõi endaga kaasa valupisted peas ja näos, vasaku poole peast oleks tahtnud eemaldada... Arsti sõnad, et need on selle põletiku puhul tavalised jääknähud, mind sel hetkel eriti ei lohutanud (oma lapsepõlves olen selle haigusega kolmel kevadel haiglas istunud, 1 kuu per kord, kuid sellist valu enam ei mäleta.). Rõõmu aga tegi, et ma sain jälle rääkida, ma olin maailmale kuuldav! Eriarstile sain numbri alles 10-ks kuupäevaks, nii saatiski perearst mind sama targalt koju tagasi, uue tagasikutsega neljapäeval.
Teisipäevast alates käib poiss taas lasteaias, sellest ajast saadik olen ma võimeline teda taas viima-tooma :). Viisin poisi täna suts hiljem aeda, et sealt ühe soojaga edasi polikasse minna. Kui juba üksiti välja tulek, siis on ju kasulik ühendada mitu vajalikku käiku ja nii ma siis kulgesin ühelt objektilt teisele. Viimaks olin nelja tunni jooksul läbi trampinud lugematu arv kilomeetreid ning saanud nii mõndagi vajalikku – laps edukalt aeda viidud, arst mind terveks tunnistanud (isegi eriarstile pole vaja minna, kui kuulmine taastub; on lootust, et äkki isegi taastub :)), juuksed lõigatud, kotid kraami täis - kuid saamata jäi see, mille pärast ma tegelikult kolama läksin, nimelt mahuline vatiin. Teine lähim pood, kuhu oleks võinud veel vaadata, asub oma paari km kaugusel oldud poest ja seda jaksu mul enam ei olnud, et oma kondimootoriga sinna jõuda, vaatasin, et saaks oma kondid koju veetud. Nüüd lükkub beebiteki lõpetamine lihtsalt natukene edasi...
Jõudnud koju, meenus, et ma polnud täna veel mitte midagi hamba alla pannud. Kustutanud esimese nälja, vajusin koshdi täies pikkuses diivanile – keha huugas ja surises kõrvulkuuldavalt, lihtsalt imekspandav, kui tühjaks võib üks mõttetu haigus su energiast imeda. Tõdesin, et vahetult peale haigust siuke maraton ette võtta oli liig mis liig... ning vajusin sügavasse painajaterohkesse unne...
Kolmapäev, 19. november 2008

Bussisõit

Oli laupäeva pealelõuna. Avasin silmad. Esimese hooga ei saanud aru, kus olen ja miks olen. Järgnesid pinevad sekundid, kuniks jõudsin äratundmisele, et olen vaid paar peatusevahet kaugemal kohast, kui veel "kaine mõistusega" ärkvel olin. Kuid siiski jäi veel küsimus – kas selsamal ringil või juba uuel?! Kujutasin elavalt ette, kuidas kaks sõbrantsi "Seiklusjuttudes" istuvad, kärsitult kella vaadates mind "sõbrantside miitingule" ootavad aga mina juba ei-tea-mitmendat ringi bussiga mööda linna ringi tukun. Bussi kollaselt elektroonsed numbrid andsid mõista, et tegemist on õnneks siiski esimese ringiga :).
Seiklused omavahel maalt ja merelt jutustatud, saatsime ühe meist bussijaama Haapsalu bussi peale, järele jäänud kaks istusime sealtsamast lähistelt linnaliini ühistranspordi bussi ja vurasime koos kodu suunas. Buss oli üsna uus ja soe, kuid vaatamata suht viksile ja viisakale väljanägemisele lõhnas seal ikka alko järele, üsna ebameeldiv. Viimasel ajal polegi enam ühistranspordi teenuseid eriti kasutanud, vaid üsna lühikesi otsi. Ega muutunud olegi tegelikult midagi, pikema sõiduga tundus ehk uudne, või vähemasti jäi see hästi kõrva, peatuste teavitamine. Ilma kahinateta ja selge häälega saad teada, kus oled ja kuhu lähed, eks see on juba mõned aastad nii olnud, kuid ei mäleta et seda nii tihti oleks tehtud – ühte peatust 3x: saabudes peatusse öeldakse antud peatuse nimi ja järgmine peatus on ntx "X", siis poole tee peal teavitab uuesti, et järgmine peatus "X" ning peatuse jõudes uuesti peatus "X". Et kui terve bussiliinitrass läbi sõita, nagu mina paraku olen sunnitud tegema, siis tundus see mulle küll täieliku ajuloputusena, arvestades veel asjaolu, et elu jooksul on mul kõik need peatused pähe kulunud. Teisalt, võõrale inimesele tundmatus keskkonnas on see jällegi väga hea, ei pea bussiustel kõõluma ja peatustes paaniliselt peatusesilte lugema.
Oli õhtune aeg ja reisijaid vähe, sättisime end sõbrantsiga mõnusasti istuma, kui korraga sõbrants kõrval väga tõsiseks jäi ning ehmunult ja arusaamatult küsis, et mida peatusenimi – Püssi?! Ei mäleta enam täpselt, kas meie ees või taga, no vahet pole, ajasid inimesed juttu ning peatuse teine pool "rohu" jäi sõbrantsil kuulmata. Ja siit juba arenes meie jutt loomulikku radapidi teemani, et miks mitte, nii nagu on olemas Õismäe, kus iga peatus kannab lille nime, nii võiks olla ka linnaosa "Krimi" või "Krimka", kus iga peatus kannab siis vastavat temaatilist nime kuni uue linnaosani, ntx peatused: kuul pähe, lase maha, anna tina, nuga neeru jne. Kõlab küll julmalt aga... asjalt on hea pool ka – pole ohtu, et bussis magama jääd, kogu aeg oled meeled ärevil...
Pühapäev, 16. november 2008

Nodsu muundub ziiliks

Kus on maailma õiglus?! See on muidugi imearmas, kui üks pisike tegelane maandub su kõhu peal ja ütleb nõudliku, selge ja kõva häälega "emme", aga kui seda tehakse järje visadusega nii laupäeva- kui pühapäevahommikuti kell 6, siis tahaks küll natuke uriseda. Sellisel madalal ja rahulikul kurguhäälel nagu koerad, kes haistavad ohtu, et keegi tahab nende kondi pihta panna. Ometi panen poisi töönädala lõpus tunnike hiljem magama (kauem ei pea ta lihtsalt vastu), lisaks sellele jorises ta eile voodis endale veel tunnike unelaulu, ehk jäi magama paar tundi hiljem. Ja ikka on ta punkt kell 6 üleval! Nüüd ma siis podisen ja turtsun kui puhevile aetud okastega ziil, sest kui ma olen unine ja magamata, siis ma olen tusane...
Plaan oli juba eile koos poisiga 3h lõunaund nautida, kuid sõbrants, keda polnud pool aastat näinud, sattus päälinna peale tulema, no ja teadagi siis see tudi... Aga minugi poolest tulgu täna või veeuputus, 2-3 h lõunaund olen ma endale broneerinud! Pod-pod-durts...
Laupäev, 8. november 2008

Tähtis päev

Reedel, 7. novembril, oli põnglasel lasteaias tähtis päev – toimus isadepäeva pidu, laste esimene pidu aias, esimene esinemisega pidu. Või noh, mis esinemist nüüd nii pisikestel ikka on, kuid väikese taidluse olid kasvatajad välja mõelnud küll.
Kui kell 16.00 olid kõik kokku kogunenud, läksime saali. Mingil põhjusel võttis see osadel pisidel nutujoru lahti, ju loodeti vist koju saada... Aga kui kasvataja klaveril esimesed noodid ette mängis, said lapsed justkui uue hoo sisse. Kavas olid liikumismängud issiga. Paraku vastupidiselt eilsetele kasvatajaabi sõnadele "Mauri on läbi päeva nii elurõõmus ja üks aktiivsemaid lapsi rühmas", hoidis poiss kui liimitult ainult emme külge, isegi issiga ei lepitud olema. Nii olingi mina see "issi", kes lapsega klaverihelide saatel ühisesse mänguringi mängima läks. Ja oh seda väikeste laste ettearvamatut käitumist – poiss keeldus üleüldse sülest maha minema, ehk et siis mängisin ainult mina, poiss hoidmas klammerdunult ümber minu. Kui mina enam "sületantsu" teha ei jaksanud, läksime istusime ja vaatasime teisi tantsimas-mängimas. Peale iga loo lõppemist plaksutati tubli esinemise eest, kuid võta näpust, poiss ei lubanud mul plaksutada ka – jõuga suruti emme käed sülle kokku. Nii me siis istusime vaikselt ja lihtsalt vaatasime. Tore oli see – mängiti-hullati emme-issiga, kõik oli justkui tip-top lahe ja siis erinevatel ajahetkedel hakkas nii üks kui teine pisike südantlõhestavalt nutma. Täiesti arusaamatu :)!
Kui mängud mängitud, läksime tagasi rühmatuppa, kus meid ootasid rikkalikult maiustustega kaetud lauad ning veel ühistegevusi koos issiga. Muidugi ikka vabatahtlikult, kedagi ei sunnitud. Nii otsustasid ka meie pere meesliikmed osaleda ühises savivoolimisaktsioonis, mis jällegi poisi osalemise poolest väga tagasihoidlikuks jäi ja iss siis omi oskusi proovile pani.
Tõelist aktiivset huvi äratas poiss maiustustelaua vastu, millelt oli vaja ära proovida kõik seal pakutav (va mammud ja puuviljad), suisa nii, et ühes käes üks, teises teine maius ja siis veel alustassitäis nina ees. Kui ma selle lõpuks avastasin, siis noh... ega ei olnudki enam midagi teha. Eks ma siis jõudumööda aitasin tal maiustada :).
Kokkuvõttes oli üks vahva ja teistmoodi päev. Tänud kasvatajatele korraldamast ja tänud issile! :)

Neljapäev, 6. november 2008

Esimene sügissuplus tehtud!

Kuna sügis on juba selline vähe mustem aeg, siis pesin eile õhtul (ei hakanud nädalalõppu ootama) poisi õuekombe ja muud mänguriided puhtaks ja et hommikuks kindlasti kuivaks saaksid, panin veel elektriradiaatorile kuivama (meil lülitatakse ööseks keskküte välja). Vastu talve ei ole hakanud ka teist õhemat kombet juurde muretsema, kevadeks kasvab nagunii välja. Hommikul tõmbasin poisile puhtad ja värskelt lõhnavad riided selga ning asusime teele, oma igahommikusele lasteaiasõidule.
Üldiselt läheme poisiga koos keldrist ratast tooma, kuid mõnikord ei malda ta minu juures olla ning kipub maja juures ringi jooksma. Heameelega ma tal seda teha ei lase, sest peale umbes 50 m laiust haljasala jookseb maja eest läbi sõidutee (väiksema liiklusega kvartalisisene tee), kuid samas ei saa ju ka kogu aeg kui takjas saba küljes põnglasel järgi joosta, siis ei tekigi mingit maailma- ega ohutunnetust. Täna siis oli üks nendest hommikutest, kui minuga ratta järgi tulla ei tahetud ning vaatamata minu keelule mindi omi käike ajama. Keerasin sügavas keldrisopis parajasti ratast lukust lahti, kui kõrvu kostus poisi nutujoru. "Sõitvate autode ja pidurite kriginat eelnevalt kuulda ei olnud, järelikult komistas ja kukkus, misjärel siis tusk peale tuli" käisid mõtted peast läbi. Kuna olin ratta lahti saanud, lükkasin selle keldrist välja, et teen lapsele lohu-lohu ning vurame minema. Ja mida minu silmad nägid! Üks keskeas härrasmees talutas käe kõrval minu last – läbimärg, üleni mudane, haisev ja tilkuv! Ilmselt oli poiss suure hooga maja eest jooksu pannud ning libedal murumättal pidur ei haakunud piisavalt hästi ja nii ta end enne sõiduteed asuvast kraavist leidiski, täies pikkuses. Kraavil on suht sügavad kaldad, u kahe aastase lapse kõrgus, kuid vett on põhjas siiski ainut kümmekond sentimeetrit (talveti jääga ja sügisel lehtede langemise aegu, siis ajab ka üle kallaste).
Ega midagi, ratas ruttu keldrisse tagasi ja laps tuppa sooja vanni. Peale mõningast ligunemist läksime siis uuele katsele, mis õnnestus viimaks edukalt :). Riided rändasid sama targalt pesumasinasse tagasi nagu ma nad sealt õhtul võtsin. Nüüd jääb üle vaid loota, et laps haigeks ei jää... ning et saadud "vitsad" ka mõneks ajaks meelde jäävad.
Pühapäev, 2. november 2008

Põnglase-emme/issi-põnglase vestlussõnastik

Peale eelmist postitust läks veel natuke aega edasi, kui põnglane avastas, et emme-issi-kelleiganes sõnu saab ilusti järgi öelda, kuni sinnamaani ta seda eriti teha ei tahtnud. Mida päev edasi, seda rohkem sõnu hakkas tulema. Üldiselt on ta mul selline väga elav, püsimatu ja jutukas ja nii juhtubki, et tahaks kiirelt ja palju korraga ehk et välja kukub suht mõistetamatu sõnadevool, millest siiski mõned sõnad on ka teistele arusaadavad :). Tänaseks päevaks uued vahvad (kõiki uusi sõnu ei hakka välja tooma, ainult vahvad) sõnad:
Lo-loo – tahan juua. On see tulnud sellest, et kui kiirustame hommikul lasteaeda minema või lihtsalt kuhugi kellaajalisele kokkusaamisele ning poiss venitab oma söömisega, olen ikka öelnud: "Joo-joo oma piim (mahl) nüüd ära, kohe hakkame minema." Nüüd ongi siis lo-loo.
Nonis – tahan joonistada! (mitte segi ajada sõnaga noni)
Maama – sõna, mis mu hämmingusse viis. Linnavanaema on meil "mammi", teine vanaema on "memme" ja nüüd korraga öeldakse "maama". Minu teada ei ole meil lasteaiagrupist ühtegi vene rahvusest last ka. Läks siis natuke aega edasi, kui poiss üks hetk "maama" mulle puust ette ja punaseks tegi – minu kätte toodi raamat, värvilised pildid ja kirjasõna sees. :).

Meenus veel üks tore sõna, mis oli üks ta esimesi:
Kršš (kidagi pehmel, seda on raske trükkida) – osutitega kell. Ükskõik millist osutitega kella sai talle näidatud, öeldi see sõna. Siis tekkis vaikselt kuri kahtlus, et mine tea, äkki on poiss poolakas :P.

* * *

26.09.2008
Kui Mauri sündis, üritasin ikka vahelduva eduga poisi esimese aasta kohta päevikut pidada. Mõnus ju kunagi prõksuvate puude saatel kaminatule ääres tugitoolis kiikudes lugeda – kas siis minul või poisil endalgi :). Kiire elutempo virr-varris, mis mind viimasel ajal paaniliselt kummitab, avastasin, et peale lasteaeda minekut hakkab poisi sõnavarasse vaikselt üha uusi ja uusi sõnu tekkima ja kahju oleks, kui neid kõige esimesi tähendusega sõnu hiljem enam ei mäletaks. Sellest ajendatult siis tänane blogikanne, mida vastavalt olukorrale siis tulevikus ilmselt vaikselt täiendan ;).

Noooh – üks esimesi sõnu (nüüdseks kasutusest kaduma hakkav), mis väljendas paljusid asju. Põhitähendus oli, et "miks raadio ei mängi?!", teisejärguline "raadiot ei olegi oma kohal?!" (Mammil käib see ööseti "kaisus" ja siis hommikuti ongi köögis raadio koht tühi). Tegelikult oli see hästi vahva, kuidas hommikuti kõigepealt raadiot otsima joosti ja siis kõlav "noooh" teadvustas, et jama on majas. Väljendas ka mõne telesaate või dvd lõppu, nüüdseks on selle asemele tulnud konkreetne "otsa" ehk otsas (sai otsa).
Mah – avaldatakse soovi juua saada, üldjuhul tähendab mahla.
Mih – pihvid või väikesed kotletitaolised lihatooted, mis ei ole lihapallid.
Kii – juhitakse tähelepanu, et kiiver on vaja pähe panna (lasteaias käime ju rattaga, tiimitöö - emme väntab ja põnglane annab turvatoolis valjuhäälseid juhiseid).
Oo – juust; anna mulle juustu!
Pupsi/putsi (rõhk u peal) – püksid.
Tutsu – teletupsud. Avaldatakse soovi vaadata dvd-d. Sama tähenduslikud on ka sõnad "muumi" ja "mumuu". (Shaun the sheep’i ta hääldada veel ei oska :P)
Kejji – Kelli, meie berna.
Kiisu – ongi Kiisu ehk 50% bernat, 50% kaukaaslast. Seejärel ütleb poiss kohe "kass", mis on siis ilmselgelt vale... Oh seda rasket lapse elu küll – koer on kiisu, aga pole kass... saa sa nüüd siis aru?!
Koer – koer, ei armasta öelda "kutsu" ja "auh", kuigi neid oskab, ju siis "koer" kõlab konkreetsemalt.
Kaps, kapsti, kupsi – küpsis.
Noni – koos käeviipega tehakse selgeks, et vot just sinna on vaja ronida. Oh seda tänast lasteaiast tulekut! – olude sunnil tegime seda ühistranspordiga ja jala (mitte "kii" ja rattaga) ning kõik kilomeetrisel lõigul olevad lahtiste väravatega aiad tuli läbi joosta (sry, ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti järgi :$) ning kõik nonitavad aiad tuli läbi nonida. No ma kohe ei raatsinud lapse üürikest õnne keelamisega rikkuma ka hakata, muidu üks ja sama rutiin päevast päeva. Aga see oli jälle nii tore, kuidas keset tänavat öeldakse mulle "noni" ja näidatakse plangu peale. Mul võttis sõnatuks, aga järgmisel hetkel oli põnglane kui spiderman kleepunud vastu aeda ja lippidest kinni hoides siis liiguti nii kaua, kuni aiapost ette tuli. No kui aus olla, siis sel aial oli umbes kolme tellise kõrgune kivipiire all ja vot seal peal oli vaja tingimata nonida :). Samas oli see tulek ka paras katastroof, mida meenutada ei tahakski – äkksööstuga oli poiss järsku keset sõiduteed ja nii oma paar korda. Täiesti ootamatutel hetkedel. Tänan siiani õnne, et elame suht rahulikus piirkonnas ning sel kellaajal liiklus veel hõre oli...
Upu – esineb keelekasutuses päris tihti, kuid siiani mõistatan... mõnikord on viiped ja sõnad kattunud raadio nuppudega (et vaja käima panna noh), kuid samas näidatud kuhugi üldiselt, tõlgendamatusse kohta.
Puusi – ehk et siis pluus tuleb kas selga panna või sealt ära võtta.

Lisaks eelpool mainitutele on meil veel terve hulk nö tavasõnu nagu: emme, issi, mammi, opa, autu, aitäh, kätu, papu, uuue (õue), tuttu, padi, teki jne jne, mis siis vastavalt meeleolule on seotud sidesõnadega kas "tsai" (sai) või "anna" või mõlema sidesõnaga korraga :).
Esmaspäev, 27. oktoober 2008

Ja ongi jõulud käes!


Vähemasti arvab niimoodi minu jõulukaktus. Meie pea aasta tagune esmakohtumine oli üsna nukker, mil arvasin, et pisike oma eksistentsi päris ära lõpetab. Kuigi taim nägi peale õitsemist üsna vaevatud välja, ei teinud ma kevade saabudes temaga muud, kui istutasin ümber savipotti ning vahetasin välja mulla. Ei ole ma teda kunstlikult väetanud ega muud imet teinud. Oma toalilli ma ei väeta, mitte ühtegi, kuna see eeldaks püsivamat elustiili kui mul hetkel pakkuda on ning targem on neid üldse mitte ärritama hakata, et kord väetan ja kord mitte, parem olgu juba stabiilsed kasvutingimused. Et tubli, tubli on ta mul!
Kaunist pühade ootamise aega meie poolt!


Teisipäev, 21. oktoober 2008

Sõlmisin vaherahu

Kui suve teine pool ja sügise algus oli üks suur lage vesi, mille tulemusena kogu aed kohutav välja nägi, lisaks veel hoole ja armastusega kasvatatud juurviljad, milledele herr vesirott või mügri nahaalselt oma hambad otsustas ligi ajada, oli selleks aastaks igasugune aias mässamise isu minul kadunud. Vaatasin küll ühe, küll teise nurga alt, a no mida polnud, seda polnud. Tea, kas on see nüüd lähenevast talvest, mille reaalsuseks saamine mulle vaikselt kohale jõudma hakkab või ehk hoopis nendes mõningates päikeselistes päevades, mida viimasel ajal tabada on õnnestunud, kuid seekord läksin maale hing väge ja hakkamist täis.
Kuigi ümbruskaudsed puud-põõsad on kõik kaunikesti hõredaks jäänud, ei tundunudki see olukord seal enam nii trööstitu, välja arvatud muidugi tegemata tööd. Prioriteediks nr üks seadsin Sulev Savisaarelt tellitud sibulate istutamise. Ega neid ju palju olnud, kuid siiski vajas koht välja vaatamist, maa üles kaevamist ja pinnas ettevalmistamist. Sabiina kadaka kaitsva "tiiva" all leidsid omale koha valged Sieberi krookused 'Albus', kuldõielised krookused 'Uschak Orange', mis nimele vaatamata on hästi tumekollased ning gargari krookused - kõige oranzhima õiega krookused üldse. Lisaks nendele jäi mulle kataloogis silma veel Sieberi krookus 'Michael Hoog's Memory', millele tol hetkel mul võim paraku peale ei hakanud. Kui seda pilti netist vaatan, läheb meel siiani tiba nukraks, kuid ei sest ole hullu midagi, ees on ootamas uus aasta ja uus kataloog :). Tean, et kevadeni on veel palju-palju aega, kuid siiski hing ihkab juba näha, kuidas mu väikene "päikeselaik" mind kevadel tervitab...
Lisaks nimetatud krookustele oli minu jaoks mõnusalt müstiline, just oma värvi ja õie kuju poolest, liilia 'Vostotsnaja Skazka' (millegi pärast assotsieerub mulle sellega flamenco-tants :)), mida ma tellitud kolme sibula asemel sain paraku ainult ühe. Ilmselt siis jäin oma tellimusega liig hilja peale. Loodan, et herr mügri tema peal oma hambarammu ei katsu ning vaatamata üksiolemisele siiski kenasti kasvama hakkab. Soodsad tingimused selleks said minu poolt loodud.
* * *
Meeldiva üllatusena avastasin, et kressid ja floksid ikka veel õitsevad! Kevadel istutatud kolmest erinevast floksisordist vaid üks, kuid siiski. Floksipeenar on küll asi, millega selle suve tegemistest võib rahule jääda. Paraku flokside endiga peab veel natuke vaeva nägema – nimelt suve lõpuks selgus, et minu tahtmised saavutada roosakas-punakas-lillakas skaalal heledast tumedani on sattunud kõik erinevad sordid nö ühte ämbrisse, ehkki sordid on erinevad, on nad kõik nii ühte tooni. Kuna oma õisiku kuju poolest erineb "turumammi heleroosa" (julgen väita, et see on 'Natascha') ülejäänutest, siis on mul kuri plaan nende taimede asemele soetada uued, aktsendi mõttes ntx kärtsroosad või ehk hoopis valged floksid. Olen seda mõtet vaaginud juba paar kuud, kuid seekord jõudsin otsusele, et jah, ma vahetan nad välja, kuid mille vastu, seda ma hetkel kindlalt veel ei tea. Õnneks mul veel aega mõelda on :).
Teine äärmiselt positiivne nähtus minu aias on daaliapeenar, millega sel aastal katsetasin üldse esimest korda elus (nende kohta tuleb varsti eraldi peatükk ;)). Hakkasid nad õitsema, nagu mugulapakil lubatud, kuskil juuli viimasest poolest ja kasvavad siiani nii mis mühiseb, ajavad aga uusi õienuppe ega pole seda olemistki, et võiks end talvele sättima hakata. Ja nii nemad minu käest seekord puutumata jäid, enne esimest külma ei raatsi ma neile küll kallale minna.
Gladioolipeenrast oli saanud suur õnnetusehunnik, kuid paraku läks aeg nii kiirelt käest, et seekord jäid nad veel üles võtmata. Praegu, kui ma mõtlen, et kuhu ma need sibulad ja juurikud kõik panen, siis ausõna, mina küll ei tea :). Võtame päev korraga...
* * *
Suve lõpuks ajasid vaarikad mul hinge täis – võtsin nüüd südame rindu, käärid kätte ning tormasin, täis võitlustahet, zhunglisse. Üle paari tunni ähkimist ja ragistamist ning nüüd saab seal juba muruniidukiga sõita (no ikka selle käsi omaga). Kahele poole "koridori" jätsin siiski ka piisava hulga taimi alles, neist ühe poole suutsin korda teha ja õue pealt kokku riisutud tammelehtedega ka ära multshida, teine pool ootab uut nädalavahetust (või siis pigem kevadet).
Aga see oli täielik kaif, tõeline enda maandamine sügises – ilm oli hall ja sompus, absoluutselt tuuletu ning vihma sadas, kord jämedapiisalist ja suurema hooga ja mõne hetke möödudes siis jälle vaikselt-vaikselt peenikest, kuniks lakkas sootuks... ja niimoodi vaheldumisi, terve päeva. Oi kuidas mulle mõnikord meeldib sedasi sügises mässata, kogu ihu ja hingega!
Mäletan, et oma paarkümmend aastat tagasi, kui vennaga just sellise ilmaga jalgratastel mööda metsi kolasime, avastasingi enda jaoks - kõiges oma värvilummas ja heitlikkuses – sügise... See on päev, mis kunagi ei unune.
Teisipäev, 14. oktoober 2008

Aiafänni õudusunenägu

Kuna poiss on kodus haige (nüüd juba paraneb), on see andnud mulle võimaluse hommikuti natuke magada. Ja viimased kaks ööd pole poiss vist poolt piuksu teinud, mis tähendab, et ma olen saanud magada terve öö. Ja üllatus-üllatus, üle pika aja nägin isegi unenägusid, mida hommikul ärgates veel mitu tükki isegi meeles oli. Paraku hetkel mäletan neist vaid ühte, ju see siis nii hinge läks...
Nimelt algas kõik sellega, et olin kuskil majas, vist viiekordne paneelmaja või midagi taolist, mida parajasti alles ehitati, vaid põhiline sõrestik oli koos. Peale minu oli seal veel teisigi hingelisi, tõenäoliselt siis ehitajad. Jummel ise teab, mis asja mul sinna võis olla, aga olles kuskil alumise (esimese-teise) korruse peal, hakkas ülejäänud maja kokku varisema. Alguses kukkusid justkui osakesed, paneelitükid väiksemad ja suuremad ning seejärel hakkasid päris suured lahmakad, terved paneelid alla kukkuma. Ja mina olin seal all. Kõik varises mulle peale. Mingi kaine hetke ajel jõudsin veel mõelda, et tavaliselt unenäos surma ei saa. Siis aga läks veelgi hullemaks – kogu maa ümberringi hakkas värisema ja lõhenema ning absoluutselt kõik ümberringi lagunes ja kukkus kokku, osaliselt maa lõhedesse. Jälle jõudsin mõelda, et üks hullemaid surmasid on surm kuumuse, tule läbi. Aga just nii näis see minevat – sain maalõhesse kukkudes surma kõiges paneelide ja kuumusega. Kuid siis... siis läks unenägu edasi. Ajal peale katastroofi. Mis aeg see võis olla ja kui palju aega katastroofist möödas oli, seda ma muidugi ei tea. Aga olid inimesed, nagu ikka, kuid elukeskkond oli muutunud. Ja ma ei tundnud, et ma oleksin üks nende hulgast, pigem olin seal kui "külaline". Inimestel olid väikesed aiakesed (ilma eralduspiireteta), linnas olid haljastuslapikesed, nagu ikka see on olnud – kuid kogu see haljastus koosnes maapinnale asetatud turbabriketi (u 40x30 cm) suurustest jäikadest tükikestest, mis kaetud kuivanud kolletunud erinevas pikkuses taeva poole sirutuvate kõrtega, rohutuustidega. Ja ega see brikett siis kokku kasvanud ju polnud, ikka selline kuiv ja väikesed vahed vahel. Selline oli kogu haljastus, igal pool! "Appi, kui trööstitu... aiafännil pole siin ju mitte kui midagi teha..." mõtlesin vaikselt omaette. Oli vaid üks koht, kus silm nägi ilusat rohelist, täiselujõus muru ning erinevat värvi (valdavalt punaseid ja valgeid) lilli selle peal – see oli Presidendi lossi esine (üsna suur lapike, ühest hoone otsast teiseni, poolringi kujuline). Sinna juurde käis "kohalike" kommentaar: "See on kõik, mis me vanast ajast oleme suutnud päästa ja säilitada." Säilitada selles mõttes, et mitte konserveerida, vaid pidevalt uuendada. See oli ainus lapike ehedat loodust möödunud aegadest.

***
Ahjaa, meenus ka teine unenägu. Olime kellegi juures külas, aias (või oli see meie endi oma?) ning kahe krundi vahel oli suhteliselt massiivne, üles-alla sikk-sakk tehnikas kiviaed, suht madal (u meeter). Mitte tellistest, vaid pigem nagu betooni valatud, selline üsna koledake. Aga no ega see ei olegi hetkel oluline. Ja siis seal aia ääres vedelesid mingid kivid, paelahmakad või midagi taolist, mitte suured. Ilmselt hakkasin neid sealt ära koristama, sest nad häirisid mind ja nii kui ma esimese sülle krabasin, tuli sealt alt välja suur rästik. Loomulikult üritas ta mind rünnata, midagi mõtlemata viskasin kivi endast eemale ja samal hetkel, meiega aias koos olnud turskem meesterahvas püüdis nii kivi kui rästiku osavasti kinni. Järgnes põhjalik arutelu, et on ta nüüd rästik või nastik, kuid tugevatele hõbedastele sikk-sakkidele seljas oli mees veendunud, et see on rästik. Niks-naks tegi mees vingerdaja kahjutuks ja ma jäin rästiku poolt puremata :). Lõpp hea, kõik hea. Seejärel ronis poiss mulle kaissu ja oligi aeg voodist välja ronida...
Laupäev, 11. oktoober 2008

Saaremaal sügist püüdmas

Ärkasin öösel valju krabina peale. Tegin silma lahti, kottpimedus valitses ümberringi. Iga hetkega kasvas krabin järjest valjemaks, kuniks kõrvu kostus korralik padusadu. Pugesin sügavamale magamiskoti sisse. Mõnus oli seal olla, halastamatu looduse rüpes, kui tead, et sul on katus (autokatus) pea kohal ning unine soojus on haaranud su täielikult endasse... Nende mõtete, kõikehõlmava rammestuse ja võiks öelda, et rahustava krabina saatel (üks maailma mõnusamaid asju on öösel ärgata vihmakrabina peale ning jääda uuesti magama teadmises, et sa ei pea hommikul selle vihma kätte minema) vajusin taas sügavasse unne...
Kuna põnglast seekord kaasas ei olnud, oleks ma hommikul maganud, maganud ja veelkord maganud... lõpmatuseni... aga mõni kohe ei saa, peab sind järjepanu torkima ja togima, justkui oleks kahju, et teine inime magab! Tegelikult oli kell juba häbiväärselt palju, üheksa ringis, ning meil oli paika pandud tihe graafik. Ega jäänudki muud üle, tuli end unelummast lahti rabeleda (oi see oli raske!) ja asuda tegudele. Vihmast polnud peale mõne porilombi enam jälgegi, päeva edenedes taandus ka hall pilvevaip ning keskpäevaks olid sügavsinise taeva taustale jäänud paras annus vallatuid valgeid pilvetupse. Me rännak kulges ühest huvitavast kohast teiseni, peale aarde nimede polnud meil muidugi aimu kuhu või millisesse paika satume, seda põnevam oli avastusrõõm. Ja eranditult kõik külastatud kohad väärisid kohal käimist, igal paigal oli oma iseloom ja salapära, olgu selleks siis mõni suur kivi metsa all või hoopis ajatus voolamises allikas. Nii vägevat laudteed (pigem juba parkett?) metsa all pole minu ihusilm veel näinud, hea ja mugav käia tõepoolest, jalg ei takerdu laudade vahele, kuid vähe märjemal ajal on see libe kui saadanas. Mina seal muudmoodi liikuda ei saanudki, kui aga lükkasin jalaga hoogu takka ja libisesin hulga maad edasi. Suvel kuivaga olukord vast nii hull ei ole. Aga ilus oli seal, allika ürgses sängis. Kujutasin endale ette, kui rahustav ja kaifi pakkuv oleks seal korraliku aparaadiga varajasel sügishommikul, kiirustamata, esimesi päikesekiiri püüda...
Ärevat taaskohtumist pakkus mulle Panga pank. Plikatirtsuna, 8-9 aastasena, sai seal Muhu Pioneerilaagriga telkidega matkal käidud ning just sealkandis oli meie ööbimispaik. Mõned väga üksikud fragmendid tulid tuttavad ette, kuid paraku oodatud äratundmisrõõmu ma ei adunud... see tegi seest kuidagi kurvaks – sa tead, et see on (peab olema) seesama koht, kuid mälestuste puzzlekillud ei klapi olevikuga kokku.
Üks ütlemata põnev ja omanäoline paik oli Mihkel Ranna dendraarium . Väravast sisse astudes oli momentaalselt tunne, justkui astunuks kellegi salaaeda... Annuse müstilisust lisas ilmselt suht hämar valgus ja kõrged puud kogu aias, selline võimas majesteetlik tunne tekkis.
Pikalt meil seal aega uudistada ei olnud, suundusime kindlaksmääratud kellaajal algavale AO-le ja kuna meil polnud aimugi sinna saamise teeoludest, siis läksime pigem väikese varuga. Paraku kujunes oodatud põnevast öösõidust suht mõttetu sopa-offroad-nõela-heinakuhjast-otsimismäng. Me polnud saanud veel korralikult sõitma hakatagi, kui end kõhtupidi porist leidsime ja veel nii kapitaalselt, et mina olin sunnitud meid välja lükkama. Hea oli, et niigi läits, ühtegi teist ekipaazhi polnud kuskil näha. Järgmisega, mis õige pea aset leidis, juba nii lihtsalt ei läinud – kuidas ma ka hambaid risti ja silmi punni ei ajanud, mina masinat mülkast kätte ei saanud. Iga väärtuslik sekund lendas tühja. Peagi saabus tiim PraaliXXX ning peale mõningast ühiste jõududega ähkimist ja puhkimist saime auto teele tagasi, kuid paraku lõppes see ühele meist ülekaalukalt võiduka Pipi mänguga (ehk et kellel kõige rohkem poritäppe näos on :)) ja oh seda kiunu ja kirumist, mis siis kõrvu kostus... Siiralt kahju, et nii läks, kuid vapratele Pipi osatäitjatele suured tänud! Peale seda oli meile selge, et tegemist on raske ja mitte kõige adekvaatsema rajaga, misjärel keskendusime ainult kohustuslikele, ja ühtlasi kõige kallimatele, punktidele, mis meil kõik ka leida õnnestusid ning sellega kindlustasime koha edetabeli esipooles. See sõit oli nagu ta oli, kuid eks iga kogemus ole kogemus, mis mööda külgi maha ei jookse. No ja lisaks siis veel neli tundi täis actionit, põnevust ja kirumist :).
Peale autasustamistseremooniat võtsime suuna laagripaigale, kus paraku reaalsuses selgus, ei olnud laagrisse jäämiseks mitte kõige parem paik. Nii nende virtuaalsete plaanidega võib juhtuda. Ega’s midagi, kuna kell oli juba tugevalt üle südaöö, võtsime suuna teadaolevale kohale, tähendas see meile aga u 30 km lisasõitu. Nii saimegi, sarnaselt eilsega, laagrisse kahe paiku öösel. Üleliigne träni autost välja, voodile õhk ja meile väike "soe" sisse, saabus uni hetkega. Mõistusele tõi mind taas visa raputuste jada, millest ma tänu pooleliolevale unenäole esialgu mitte mõhkagi aru ei saanud. Viimaks, kui avasin oma unesegased silmad, naeratas mulle vastu valgete pilvetupsukestega vürtsitatud helesinine taevas, karge tasane meri ja tumedad männioksa siluetid. Vau. Vot see oli võimas! Mitte ükski luxhotell/motell ei suuda ligilähedaseltki pakkuda sellist äratust – teed silma lahti ja kõige esimene asi, mida näed, on silmapiir mere taga! Seda saab juba puhkuseks nimetada!
Uue päeva esimene siht viis meid iidsesse päikese allakukkumispaika - Kaali meteoriidikraatrisse, mis samuti lapsepõlves külastatud mitmeid kordi, kuid siis... siis oli see kõik seal ikka looduslik, loomulik ja metsik. Mõeldes aga kõigile külastajaile, on seal nüüd tahutud kividest väljaehitatud korralik vaateplatvorm, mis varustatud ka vastava infotahvliga vaadeldava objekti kohta. Kuigi esialgu tundus see platvorm võõrkehana kraatris, ega see nii halb olnudki, kui endale eelnevalt vaimusilmas ette kujutanud olin – kui aga tahad, mine roni alla veeäärde välja ja katsu seda "ime" seal oma kätega, käi ja turni kus tahad, ega keegi ei keela. Mingi oma vägi on selles paigas minu jaoks olemas, need kõrged ja paksult sammaldunud puud annavad oma panuse sellesse hoomamatusse salapärasse. Koht, kuhu kunagi kindlasti veel tahaks minna!
Auto juurde tagasi minnes pidi tuul – viuuuhti – mind kohapealt minema viima. Hommikune vaikne ilm oli asendunud marutuulega. Ega ses ju midagi hullu polnudki, kuid siis jõudis hallidesse ajurakkudesse kohale, et tahaks täna ju mandrile saada. Sadama poole sõites olid puud tuules räsitud ning valged jänkud kalpsasid lainetel. Mida enam sadama poole, seda kahtlasemaks muutus meie kella kolmene ülesaamine. Esimese käiguna läksime uurisime kassast järgi, mis olukord on. Üks mures tädike oli meist ette jõudnud, ust lahti tehes kuulsime vaid vastust: "Suur praam enam ei käi, varsti jääb ilmselt ka Regula seisma ning kogu liiklus toimub vabagraafiku alusel. Kas te siis raadiot ei kuula?!". Hm, kus ma metsas selle raadio peaks küll võtma? Nujah, normaalsetel autodel ehk on raadio, aga meil ei ole. Ja kui ma teen väljasõidu loodusesse, siis ma ei pane ju raadiot kõrva äärde pinisema, ikka loodusehääli lähen kuulama! On selle raadioga, kuidas on, kuid graafikujärgne meie laev võttis pardale eelmisi mahajäänud reisijaid, nii neid, kel oli bronn kui ka ilma bronnita. Ehk et meie, kellel oli bronn, jäime sellest kenasti maha. Siis valdas mind arusaamatuse hämming – mis mõte sellel bronnil siis üldse on, kui see ei kehti? Mille poolest olid ilma bronnita reisijad nüüd eelisjärjekorras? Aga ju see siis inimlik on, või sõltub see täielikult kapteni suvast, või siis kartsid nad, et kui nad elavat järjekorda peale ei võta, on järjekord varsti Väina tammini välja :P. Kuna järjekorrast lahkuda ei saa ning jalgsi selle paari tunniga kuhugi ei jõua ka, siis andis see mulle võimaluse rahulikult tuttu keerata. Ja seda ma ka tegin! Ärkasin kellegi signaali peale, esimese hooga tabas mind paanika, kui kõrvalistme tühjana leidsin – arvasin, et meie järjekord oli praamile sõiduks kätte jõudnud. Aga oh ei, kõik oli endiselt muutumatu, ju keegi läks kogemata pihta. Peale pikka ootamist helistasin lõpuks mehele, et kus too kolab. Selgus, et on kai ääres ja vaatab, kuidas Regula juba kes teab kui mitmendat korda randuda üritab. Haarasin siis fotoka ja tormasin ka seda kinu vaatama. Paraku jäin aga hiljaks, sest viimane manööver oli päris perfektne ning praam suudeti köite abil kaldasse kinni tõmmata. Aga vaatepilt oli lahe olnud – läheneb praam, läheneb ilusti, hakkab oma tagumikku õigesse kohta ajama, ja siis tuleb tuul, ja viib viuuuhti praami nina minema, mistõttu alus kaiga jälle risti oli. Ja nii mitu katset, kuni viimaks õnnestus kaptenil tuul, va kurjam, üle kavaldada. Kuna probleem on just sadamasse saamisega, tärkas meis lootus, et me ikka saame täna minema, väljasõit peaks ju lihtsam olema. Ja hurraa, hakatigi uusi reisijaid peale võtma. Kell oli pool kuus läbi, kui Muhumaale lefa-lefa tegime. Kogu tee sõitsin väljas tekil, ega sees poleks kannatanud olla. Järjekord me taga oli kasvanud pikaks kui hiigelbaomadu – bronni oma oli Kuivastu kõrtsihooneni ja elav järjekord oma paar kilomeetrit pikk (info saadud vahetult enne praamile minekult ühelt kohalikult ex-sadamatöötajalt). Ja see praamilt mahasõit oli täielik õudukas – laev kõikus üles-alla-vasakule-paremale, meie autosaba viskas igaljuhul libama. Õnnelikult mandril võtsime suuna kodu poole...
(Kodus selgus, et saimegi viimase (või eelviimase?) praami peale, siis oli hommikul kella viieni paus olnud. Vedas :))

Natukene pilte näeb siit.
Laupäev, 4. oktoober 2008

Kits vs elekter

Siin ma nüüd siis istun. Pimeduses. Üks helendav postike möödub teise järel... vasakul täppidega, paremal kriipsukesega... post posti järel... lakkamatult... ja otse ees sähvib äike... pidevalt... kohati virutab taeva ikka täiesti valgeks... aga pea kohal tähed säravad... Mandri peal juba saime padu kraesse... loodame, et see Saaremaale järgi ei tule...siis oleks ööbimine metsas natuke nukravõitu... või pigem märjavõitu... Kuna ajagraafik on meil planeeritult tihe, siis enne kella kahte mees lootust kotile saada ei andnud... Variant oli praamilt maha tulles kohe hambad laiali ajada... või siis... nagu näha... sõrmedele aeroobikat teha :)

Klaviatuuri ajendasid haarama mu jaburad mõtted, mis mind mõnikord ikka külastavad ja siis mõneks ajaks kummitama jäävad. Aga ehk see ongi hea, lülitab natukeseks ajakski sellest hullumeelsest töö- ja elutempost välja.
Kõik algas sellest, kui mandril praami poole vurasime, päevavalgus hääbus ning maad mattev pime hiilis vaikselt ligi. Nii mitmeski kohas kalpsasid kitsekesed tee peale. Õnneks märkasime neid aegsasti ning probleemseid situatsioone ei tekkinud. Küll aga hakkas mees rääkima, mida ta teeks kui kitsekesega õnnetus juhtuks. No ja teema arenes siis lõpuks vaeselt loomalt naha nülgimiseni, mille peale mina õlgu võdistasin ning viisakalt märku andsin, et aitab nüüd küll sellest teemast… aga see valas justkui õli tulle... misjärel mulle elavalt selgeks tegema hakati, et see on sama loomulik asi, nagu peenrast porgandi võtmine ja sellelt seibide lõikamine. Söömise eesmärgil. Ja siis mina istusin siin ja kuulasin... kuhu mul ikka minna oli... õnneks ta värvikatesse detailidesse enam ei laskunud. Kuid korraga mõistsin ja tunnistasin endale, et ma olen ikka nii paadunud linnainimene, kaasaegne nähtus, kes lihtsalt tõmbab heledasti valgustatud ruumi ukse lahti, läheb kolistab pisikeserattalise käruga müügisaalis ringi, ulatab ristkülikukujulise plastikutüki kassiirile ja lahkub üldjuhul rahulolevana kauplusest. Ei kujuta ette, et peaksin oma kõhutäite eesmärgil kukel-kanal pea maha koksama või siga veristama. Aga näe... meie vanavanemad on seda teinud... oma kätega... võimalik, et kui nälg nägemist võtma hakkaks, oleksin ka mina selleks suuteline... kuid nii või teisiti tundus mulle selle teema üle mõtlemine kuidagi ängistav... kõik siin maamunal kasvab ja elab selleks, et saada kellegi teise energiaallikaks... et kuidagi julm tundub see ju... Ja siis mulle meenus mõni nädal tagasi ühe kõrvaga kuuldud saatelõik raadiost (paraku ei mäleta, mis saatega oli tegu, kuid pulasaade see polnud), kus oli juttu, et tänapäeva inimene on kohanenud kuiva eluga mandril, kuid enne seda palju aega tagasi oli inimene kohanenud vastupidiselt praegusele märja kliimaga (millest on tekkinud Noa laeva legendid). Ja siit siis hakkas minu fantaasia edasi töötama... et kui inimene on selline kohanev elusorganism, siis miks ei võiks ta kohaneda... näiteks elektriga. Duracelli jänese reklaame teame ju kõik :) Aga tegelikult ka... kas see olekski nii võimatu? Palju on ju meie seas neid, kes on saanud elule tagasi tänu elektrishokile... Ja kui nüüd vaadata, mis toimub meie ümber praegu – ehk et kõik toimib tänu elektrile (arvutid, mobiilid, transport, meedia jne jne), siis miks ei võiks see tase areneda tasandile, kus ka inimene vajab eluspüsimiseks vaid elektrit. Ja siis kangastus mu silme ette pilt sügisesest vihmamärjast tänavast, kus siin seal ilma powerita inimkehad maas vedelevad ja vaikselt roostetama hakkavad... Mitte et nad oleks surnud, aga nad on lihtsalt energialaengust tühjad... Siis piisaks lähimast kontaktvõrgust, milleni abivalmid kaasinimesed nad toimetavad ning peale mõningat elektrisurinat jätkab omi igapäevaseid toimetusi. Ning siit arenes fantaasiapilt veel edasi – et taolist situatsiooni ei tekiks, peaks ju inimene ise aru saama, et varsti võib jama juhtuda. Esmalt kujutasin ette, kuidas kõigil on randmel mingi andur, mis siis nõrgenevast energiast märku annab, kuid selle mõtte materdasin kohe maha, kuna kiskus liiga ulmelis-tehniliseks – kõik, mis on mingi lisavidin-jubin praeguse inimkeha küljes, on out. Ehk mõistliku variandina jääbki järele inimorganismi enda kohanemine. Kui praegu jõuab signaal maost ajju, et kõht on tühi, siis toimuks elektrilaengute puhul asi analoogselt... lihtsalt kui toiteallikas on tühi, ehk energia nõrgeneb, annab aju sellest ise teada. Ja siit siis arenes asi edasi... kui inimene enam suu kaudu sööki ei manusta, siis milleks talle üldse nii tugevad lõuad ja kogu keha, milles siis see toit ringleb. Ehk järgmine pilt mis silme ette kangastus, oli nö ufonaut, keda me mingi periood massiliselt igasugustest telesaadetest näha võisime – selline suurte silmadega ja suht olematu sihvaka kehaga. Kui praegune inimkeha on nö abivahend aju funktsioneerimiseks, siis tulevikus ei oleks keha tema praegustes proportsioonides enam vaja, jääksid vaid jäsemed ja sale keha (jäsekeha), mis aitaksid toimetada ja liikuda. Ja siis ma jõudsin veel sellisele mõttele, et need telest nähtud ufonaudid, need pole mingid tulnukad, pole seda kunagi olnudki, vaid too tegelane ongi tulevikuinimese visioon. Ja mis siis oleks elul viga?! "Kõht" tühi, lähed kontakti juurde, saad oma suraka kätte ja askeldad aga edasi – ei pea selleks kedagi maha koksama ega nülgima, tunde kuuma pliidi ääres vaaritama, musti nõusid pesema jne... Hoiaks hulga väärtuslikku aega kokku, energia saaks suunata ajutegevusele, mõistuse arengule...
PS: ärge seda juttu nüüd väga tõsiselt võtke eksole, aga millegagi tuli ju punktist A punkti B kulgemise ajavahemik ära täita. Lillesibulaid siin ju ei istuta, kuigi oma uued sibulad sain eile postkontorist kätte... aga see on juba hoopis uus teema :)
Esmaspäev, 8. september 2008

Väike aga tubli

See pisike sattus vaasi (või õigem oleks öelda, et pitsi) kui ema rõdu lillekastis keskpäevalillede seas hooldustööd tegi ning kogemata ka selle läbi kaksas. Nüüdseks, mil toas oldud päevi on nädala jagu, hakkab ramm vaikselt hääbuma... Üllatavalt tubli on ta, ei mina uskunud, et ta vaasis üle paari päeva vastu peab! Ja see tema vahva rezhiim... omaette siin muhelesin, et mul on lilletaimer – õhtu saabudes tõmbas ujedalt oma õrnoranzhika-meekarva kleidi kõvasti kokku, justkui kartes ööpimedusel end määrida, et siis uue päeva hakul taas kogu oma hiilguses valgusesse sirutuda. Varemalt olin arvamusel, et tema õite lahtiolek sõltub päikesest, kuid tuleb välja, et ilmselt piisab ka lihtsalt soojast.

Nimetatud lilled on ema viimaste aastate lemmik, ja üldiselt nad rõdul, vaatamata tuultele, kasvavad päris ilusti. Haprakesed on nad küll ja eks saavad tuulte poolt ka räsitud, kurvematel juhtudel murrab varre, kuid ilusate ilmadega õitseb rikkalikult. Ja nad on kui üllatusmunad – paned kevadel taimekesed mulda ja kunagi ei tea, milline värvidemäng sind suvel ootab! :)
Neljapäev, 4. september 2008

Hakkasin lesti kasvatama!

Jõgi, mis on õuepealsest ca 100 m kaugusel, on tõusmas üle kallaste. Ükstapuha, kus sa parasjagu ka ei astu, lirtsub vesi varvaste vahel - kogu ala on vahelduva eduga ühtlaselt kaetud veekihiga. Aeda ei taha mitte minnagi, kõik see, mille nimel kevadest saadik hoole ja armastusega rabelenud olen, näeb välja kui muserdatud "nartsumaa"... Töönädal möödub linnas, natukenegi sellest trööstitust vaatepildist eemalolekut. Kuid olukord ei ole siingi kiita – poisiga rattaga sõitmas käies on peale sõitu kõrvatagused ka pori täis. Üks vesi, sopp ja pori igal pool! Ja selleks, et natukenegi selles progresseeruvas, uues elukeskkonnas kohanema hakata, suskan toaski varbad veekaussi – kui neid piisavalt kaua vees leotada, ehk kasvavad lestadki vahele, oleks tulevikus liikumine vähe sujuvam :P. Nii ma siin nüüd siis istun, varbad vees, surfan piltides ja meenutan suve...
Vahelduse mõttes panen siia mõned elukid, kes viimase kuu jooksul mulle pildikasti on roninud. Kuna ma aga loomadest suurt midagi ei tea, peale selle, et oraval ja lehmal ikka vahet teen, siis mingit teaduslikku teksti ma siia lisama ei hakka. Mõtlesin küll, et olen tubli ja otsin netist infi, kui aga wikipeedia mulle üle paarikümne tirtsu liigi andis ja mina sealt oma pildile vastavat tuvastada ei suutnud (ega ma neid kõiki muidugi läbi ka ei vaadanud), siis ma tunnistasin selle ettevõtmise lootusetult läbikukkunuks. Seega siis ainult pildid ;)

Teisipäev, 26. august 2008

Per aspera ad astra

Kui päike paistis ja olid ilusad soojad ilmad, ehk siis, kui oli suvi, istusin mina toas õmblusmasina taga ja õmblesin. See oli muidugi paras ooper omaette, kui arvestada, et minu tõsisemad käsitöö tegemised jäävad kooliaastatesse ja tiba peale seda. Oma kolm aastat tagasi soetasin majja küll uue õmblusmasina (vanaema kadunukese vana Singer läks lihtsalt hingusele), kuid peale mõne padjapüüri õmblemise ja püksisäärte pikkuste kohendamise midagi muud tarka ma sellega korda saata pole jõudnud.
Kevadisel lasteaiakoosolekul selgus, et meie lasteaias, mis rakendab "Hea alguse" metoodikat, magavad lapsed magamiskottides. Lastele ju meeldib igale poole pugeda ja ronida, põhiteguriks aga asjaolu, et pidavat andma rohkem turvatunnet. Kui arvestada, kuidas põnglane kogu aeg magades ikka ja jälle vastu voodivõresid end litsub, siis tõepoolest – magamiskott on igalt poolt vastu sind ja varbad ei roni teki alt välja ka :). Soovitati igal vanemal see lapsele ise õmmelda, ikka jälle lapse turvatundest lähtuvalt – teete seda koos, laps näeb seda ja saab pärast lasteaeda midagi kodust (sõnast kodune) kaasa, siis ei ole väikesele inimesehakatisele see võõras keskkonnas olemine nii suur shokk. Muidugi, kui ikka ise õmmelda ei oska, siis võis selle ka poest osta, peaasi, et oleks puuvillane, mitte sellised tüüpilised matkavarustuse nailonist magamiskotid. Enesestmõistetav eksole.
Kuna ma aga aastaid midagi kobedat õmmelnud ei ole, oli see mulle paras väljakutse – oma lapse nimel kõigeks valmis! Ja nii minu kolgata tee siis algas...
Ei olnud mul õrna aimu, mida ja kui palju osta, meeles oli vaid kasvataja soovitus, et ühekordsest mahulisest vatiinist on küll, aedades tubane temperatuur ju soe. Sõbrants tõi mulle näidiseks ühe koti, millest tema tütreke oli juba välja kasvanud. Sealt sain siis enam-vähem mõõdud ja natuke mõtet, milline võiks kott tulevikus välja nägema hakata. Vanaema vanadest varudest leidsin mitu sitsiriidekangast, mis mingil põhjusel siiani kasutuseta jäänud, nende seast sain siis magamiskoti sisekanga ehk nö linapoole. Vaja oli veel koti välimist kangast, mis peaks olemuselt olema tugevam kui lihtsalt sits. Seadsin siis sammud Abakhani, pakutavast valisin välja ühe vahva lapsemeelse ja tumedamat tooni (et peale põrandal lohistamist ikka mõnda aega veel kaubanduslik välja näeks) kanga ning kurtsin oma muret müüjale, et vot sellist asja oleks vaja aga pole õrna aimugi kuidas seda kangast nüüd arvestada – kas nii- või naapidi :). Mõõtsime siis vajaliku tüki kangast, mispeale ta innukalt seletama hakkas, et alusta õmblemist nii, seejärel tee see ja siis veel nii ja nii... Üritasin kõik kiiruga kõrva taha panna. Seest tegi soojaks – poeskäik oleks suisa nauding, kui kõik müüjad nii abivalmis oleksid... Sobiva tõmbluku suutsin alles kolmandal korral soetada, esimesed said võetud esmases eufoorias "ilus ja värviline", kuid praktiline külg jäi läbi analüüsimata. Nüüd ongi mul kaks 70 cm tõmblukku (üks roomik, teine kapron) ülearu, ega nad seal kapis muidugi leiba küsi... kuid teinekord tasub siiski eelnevalt natuke uurida ja mõelda, kui sõrmed raha järgi kibelema hakkavad ;)
Järgmine pähkel ilmnes, kui mulle meenus, et masina soetamisest saadik polnud ma seda õlitanud. Ebameeldivad kogemused Singeriga, mis veel mitme tunni möödudes peale õlitamist rasvased õliplekid kangale lörtsatas, tegi mind ettevaatlikuks ning seetõttu lükkasin seda protseduuri võimalikult kaua edasi. Ja nagu arvata võiski – mul polnud õrna aimu mida ja kuskohast õlitada! Otsisin siis sahtlipõhjast välja targa raamatu, mis koos masinaga kaasa anti ja ennäe imet, mustvalgel kõik kirjas kuidas puhastada, kuidas õlitada jmt. Asusin siis õhinaga kallale, kuniks tõdesin, et ma ei saanud sellest joonisest mitte muffigi aru, pildi kvaliteet oli lihtsalt nii jube ja kohati väljaloetamatu. Võtsin siis abiks nö originaalraamatu, kus sees rootsi-, soome-, saksa- jm võõrkeelsed õpetused. Leidsin vastavad pildid raamatust üles ja asusin aga õlitama... kuniks mulle tundus, et ma ikka suisa mõttetud kruvipäid õlitasin :). Viskasin need raamatud kus seda ja teist ning teostasin visuaalse vaatluse, mille tulemusena tegin kindlaks masinaosad, mis liiguvad. No ja siis sinna ma seda õli toppisin, lähtudes lihtsast loogikast, et kõik mis liigub ka kulub, ehk mida libedam ta on, seda vähem ta kulub :). Südamepõksudes asetasin proovilapi masinale ja kukkusin väntama (elektri kaasabil), ootasin ja ootasin... kuid mitte ühtegi plekki! No suurest rõõmust väntasin siis veel paar minutit. Tunnistanud selle operatsiooni õnnestunuks, võisin asuda põhitegevuse ehk õmblemise kallale.
Vahelduva eduga paar nädalat madistamist ja valmis ta saigi. Tulemusega võib pea 90%-i ulatuses rahule jääda, eks mõningaid pisiapsakaid ikka juhtus. Esimese korra kohta päris hää ning kott on ka täitsa koti nägu :).
Minu poolt sai "hea algus" tehtud, ülejäänu jääb nüüd lapse enda teha – paraku toob see kott kõike muud peale une – nii põnev on seda ju lukust kinni-lahti tõmmata, sinna sisse ja sealt välja pugeda, peadpidi sisse ronida jne jne... see kõik vajab ju avastamist ning uni ei tule siis mitte mõttessegi. Oleme nüüd nädala jagu õppinud-harjutanud, et enne aias magamist asja selgeks saaks, kuid olen praeguseks veendunud, et selles nähakse vaid omasugust maadluskaaslast, mitte aga abivahendit mõnusasse unne suikumiseks. Jääb lootus, et ehk koos teiste lastega saab asi selgeks :).

* * *

Kuna koosolekul oli juttu veel mudilaste padjaklubist, siis ühe soojaga tegin poisile ka padjaklubi padja. No vähe roosa sai teine, aga kus sa ikka taevakarva nodsut näinud oled :P. Alguses, kui päris täpselt ei teadnud veel, mida tahan teha, keerlesid mõtted ka kutsu ümber, kuid siis juhtis kallis kaasa mu tähelepanu asjaolule, et nad seal kõik ju puha koerakari koos, nii see nodsu sõelale jäigi.

Seepeale hakkas kapis kilekotis hull klaperjaht – õnnetu viltuste silmadega jänis üritas mulle selgeks teha, et on viimane aeg tallegi hing sisse puhuda. Nojah, eks tal oli õigus ka, üle aasta seal kapinurgas vaikselt oma aega oodanud, no kaua võib?! Noodsamad viltused silmad olidki need, mis mul tookord igasuguse õmblemise isu ära võtsid ja nii ta väikseke sinna kappi ununes, nüüd aga ei tundunudki olukord nii trööstitu, pigem päris kelmikas mu meelest :).

Sellega on minu käsitöö tegemised tükiks ajaks ette ära tehtud. Eks mõtteid ja ideid veel ole, mis teostamist vajaksid, kuid kust see vaba aeg küll võetakse?!
Teisipäev, 19. august 2008

Kõik päevad ei ole vennad...

... ehk siis lugu sellest, kuidas mu õhulossid klirinal kokku kukkusid.

Päev algas meil varakult kella kuuese ärkamisega. Ikkagi tähtis päev – Mauri elu esimene lasteaiapäev. Ei saanud ju lubada, et kohe alguses midagi nihu läheks. Vihmasajustele ilmadele vahelduseks tervitas sel tähtsal hommikul meid rõõmus päike, tuul oli vaid tiba vali. Hommikuselt unist kohmitsemist küll oli, kuid ratta selga saime plaanitult. Tänud kõigile autojuhtidele, kes sebralistele ilusti teed andsid! Tundub, et olukord meie liikluskultuuris hakkab paranema...
Aeda jõudsime pea veerand tundi enne kella kaheksat. Kevadisel koosolekul soovitati laps hommikul aegsasti kohale tuua, siis jõuab enne sööma hakkamist end uude keskkonda sisse elada. Enne meid oli saabunud vaid paar juntsut, nii on leebem harjuda, kui teised tasapisi juurde tulevad, mitte ei ole saabujatest ise viimane.
Poiss oli nõutu, kui rühma mängutuppa astus – nii palju mänguasju! Teised lapsed ja nende vanemad tegid ettevaatlikuks. Nii kangesti tahaks ju mängida, aga nagu hästi ei julge ka... siis otsiti emme juurest tuge. See on tore, et lapsevanemad saavad lapse heaolu nimel esimesel nädalal aias olla, on lapsel turvalisem ja samas näed ka ise, kuidas sinu laps teatud situatsioonides toime tuleb. Esimese päeva sigina-sagina möllus ei osanud seal isegi õieti toime tulla, mida siis veel pisikesest inimesehakatisest tahta, kes alles õpib end ümbritsevat tundma ja tunnetama.
Rühmatuba, mis kevadel nii shokeerivalt pisike näis, ei tundunudki enam väga väike, mudilastele ruumi nii mängimiseks kui jooksmiseks. Tubane aeg möödus probleemideta, eks pisiseid tõuklemisi ja kopsakaid ikka juhtus, kuid ei midagi märkimisväärset. Üllatused saabusid õues. Maja taga, kus on enamus mänguplatse, oli ka meie rühma liivakast, ronimisatraktsioonid ja kiiged. Mauril polnud liivakastist muidugi sooja ega külma, peaasi et joosta ja turnida saaks. Aga selleks, et seal Paabeli segadus valitsema ei hakkaks, pidime meie, lapsevanemad, suutma oma lastele selgeks teha, kus on meie rühma piir ja kuhu tohib ja ei tohi minna. Ideaalne oleks muidugi, kui need põnnid istuksid üheskoos liivakastis, kuid paraku kõik lapsed ei ole püsiva loomuga. Esmalt õnnistas Mauri esimese lapsena sisse turnimisatribuutika, teised tema järel. Ronimine oli läbi põimitud mööda platsi ringi jooksmisega. Peale tunniajalist tagaajamist oli minul igal juhul võhm väljas! Hiljem siis selgus, et liivakastid on igal rühmal eraldi ehk siis kast rühma kohta, kuid turnipuud ja kiiged on mitme grupi peale kokku. Eks sa siis ürita neid piire niimoodi lapsele selgeks teha, et nagu tohib, aga natukene nagu ei tohi ka. Ilmselt oli juhatajal paika pandud, et uute laste rühm läheb õue kõige esimesena, annab võimaluse pisidel jällegi uue olukorraga harjumiseks. Raskused hakkasid tekkima, kui kõik rühmad olid õue jõudnud, siis oli neid lapsi nii palju, suuri ja väikesi ja kõik veel läbisegi pealegi. Eks need suured lapsed on ju ka alles lapsed, kes põnevas mängutuhinas ei oska veel pisematega arvestada, vaja ikka olla see kiirem, osavam ja tugevam ning valjuhäälselt õhinaga seda teistelegi kuulutada, mille tulemusena siis väikesed sõna otseses mõttes jalge alla tallati. Pidid olema valvas iga murdosa sekundist ja jälgima, et sinu pesamuna sealt turnipuust rüselemise käigus lihtsalt alla ei tõugata (neid situatsioone seal tekkis). Need turnipuud mõeldud ikka vähe suurematele, kui kaheaastastele põnnidele, kuid ka nemad saavad seal kenasti hakkama, üks osa küljest on ilma piirdeta, kust siis lapsed saavad nö mööda peenikest metalltoru alla libiseda, nagu tuletõrjujad – väikesed selleni aga ei ulatu ja ei oskagi.
Kõige südantvalutavam antud olukorra juures on fakt, et meie rühma liivakast on kõigest kahe meetri kaugusel kiikedest. Kui palju tekkis seal situatsioone, et liivakast ei pakkunud enam pinget ja siis tormati otse kiikede eest läbi teiste atraktsioonide juurde, kõik need põnevamad jäävad sinnapoole. Kui väikesed kiikusid, polnud hullu, hoog oli vaikne, nii mitmedki said seal oma kolakad kätte, sai Maurigi vopsu selga, kuid ühel hetkel tabas mu silm suure poisi hoo, kus kiigetrossid ikka pea maaga risti käisid. Õnneks on see siinkohal kirjeldamatu, mida ma tundsin, kujutledes ette, kui mõni pisi selle kiige vahetusse lähedusse oleks sattunud. Ja antud hetkel ei olnud ka ühtegi kasvatajat seda nägemas, misjärel vanemad siis olukorra taas kontrolli alla võtsid. Ma saan sellest aru, et uued lapsed, palju uusi nägusid, iga uus situatsioon vajab harjumist, lapsed erinevat tähelepanu... aga justkui okas jäi nüüd hinge... Ma olen näinud, mis võib juhtuda ühest vopsust kiigega ja see ei lähe mul iial meelest... Saan aru, et iga sekund ei saa oma lapsel järel käia ja panna kätt vahele sinna, kuhu tahaks, kuid murelikuks teeb see olukord mind, hingerahu on kadunud...
Katseks jätsin poisi mõneks hetkeks ka üksi, natuke aega oli kõveraks kiskuva moka saatel kasvatajale käsi laiutanud, et "pole" (emme kadunud), kuid see oli ka kõik, põnevad mängud ju ootasid! Paraku tuli aga lõunasöögi aeg peale ja nii ei saanudki ma teda kauemaks omapäi jätta. Nii nagu arvata võiski, sarnaselt hommikusöögile ei puutunud ta ka lõunaajal sööki sõrmeotsagagi. Sellega ma olin üldiselt arvestanud, üllatusena see mulle ei tulnud. Kui ta koduski õieti ei söö, on palju tahetud, et ta seda võõras keskkonnas teeks! Nii jätsimegi teised lapsed sööma ja tulime ära koju. Esimene päev oli üldkokkuvõttes edukalt läbitud – oli kukkumisi, haiget saamisi ja jonnigi, nagu ühele normaalsele lapsele kohane. Ei tahtnud poiss koduski süüa. Ei saanud talle veel õieti tekkigi peale kohendatud, kui väikemees juba magas :). Sellist asja pole enne olnud, muidu käib ikka umbes tund jäuramist, enne kui tee unemaale leitakse.

Poiss magas, istusin mina arvuti taha, ehedad emotsioonid-läbielamised vajasid kirja panemist. Aga ei suutnud, ühtegi sõna ei suutnud helendavale ekraanile tippida. Hing oli muret täis. Mida enam päev õhtusse veeres, seda suuremaks kasvas hingevalu. Õnneks oli lähedastega rääkimisest abi :).
See on midagi kummalist, kuidas ühe hetkega kõik su väärtushinnangud muutuvad. Varemalt ootasin seda päeva, et saaks põnglase lasteaeda, on tal seal ju palju rohkem mängimis- ja ringijooksmisvõimalusi, kui korteri nelja seina vahel, lisaks veel teised lapsed, kellega koos mängida ja sotsiaalne areng, mis ainult kodustega siiski piiratuks jääb. Nüüdseks on see oodatud päev selja taga ja kogu mu õhin selles valdkonnas kadunud. Miski vaid kripeldab pidevalt hinges, ei oskagi seda sõnadesse panna, mis just täpselt – on justkui kõikehõlmav mure koos suure annuse kurbusega – on kätte jõudnud aeg, mil tuleb väikese lapse pihu lasta lahti oma peost ja usaldada ta teiste hoolde, enam ei ole mina see, kes iga hetk iga viiv tema kõrval on, teda lohutab, kui tal on valus, teda kallistab, kui tal selleks vajadus tekib, teda juhendab, kui ta seda vajab... Nüüd peab ta juba ise hakkama saama, olema enda eest väljas. See ei ole uus algus elus mitte ainult pojale, vaid ka minule endale, millega toimetulek nõuab veel palju õppimist ja kohanemist meil mõlemil. Oodatud, kuid ometi nii ootamatu... Täna, veel täna ma tunnen, et ma ei ole valmis oma lapse elu ja heaolu usaldama kolmandate isikute kätesse... Kuid kas me, emad, selleks üldse kunagi valmis oleme?



* * *

Täna sõitsime aeda vihmasajus, õnneks oli see suviselt soe ning märjaks saamine ei olnud häirivaks asjaoluks, tekitas vaid teistmoodi meeleolu. Päev möödus märksa leebemalt, kui eilne.
Hommikul, veel enne õue minekut, tahtis Mauri mängida kassaaparaadiga, milles tema näeb muidugi telefoni, hinnapiiksutoru on kogu aeg kõrva juures ja muudkui lobiseb. Kaks suuremat tüdrukut aga leidsid, et see on nende oma ja Mauri ei või mitte sellega mängida – ühiselt ja jõuga tõugati poiss eemale. Hea oli, et ta ikka oma jalgele püsti jäi. Nii tahtnuks vahele tormata, kuid ei saa ju, iga pisima situatsiooni peale ei taha vahele astuda, nii ei õpigi laps enda eest seisma. Tüdrukute vanemad jõudsid õnneks enne mind suu lahti teha ning tüdrukutele õpetussõnu jagada. Antud juhtum on sellises vanuses laste seas ju täiesti normaalne. Kuid kirjutama ajendas mind hoopis poisi käitumine peale seda. Ta ei tükkinud enam nende tüdrukute juurde, ei tahtnud enam seda aparaati, vaid seisis selle koha peal, kus ta sel hetkel siis parajasti oli – see sügav arusaamatus, hämming, emotsioonide siseheitlus, mis väikese lapse näos peegeldus, see tegi kohutavalt haiget. Ta ei olnud solvunud (ega nad vist oskagi veel), tal ei olnud füüsiliselt valus, ta ei tormanud minu juurde abi otsima, vaid ta seisis, mõtles ja juurdles sügavalt omaette, miks temaga nii tehti... Paar natukest hiljem leidis poiss endale uue tegevuse ning mina jäin kõrvalseisjana talle eemalt silma peal hoidma. Olin tema jaoks olemas, kui ta mind vajanuks.
Õues hakkas samasugune tants ja trall nagu eile. Oli turnimist, oli tagaajamist, oli jonni. Ja muidugi need kiiged... Rääkisin kasvatajale oma murest, et miks küll on väikelaste liivakast tehtud kohe kiikede kõrvale, see on ju üsna suure riskiga ning nõuab ikkagi hoolikat tähelepanu kasvatajate poolt. Ta ei vaielnud mulle vastu, kuid minu rahustuseks väitis, et kui vanemaid juures ei ole, siis hoidvat lapsed kasvatajate ligi, suisa nii, et kõik kasvataja püksisääres kinni rippuda tahtvat. Ja tõesti-tõesti, oma kindel linn ja varjupaik peab ju lastel olema ja vanema puudumisel on selleks kasvataja. Sellele sain ka kinnitust, kui lapse täna omapead jätsin. Veidi vähem kui tund (sadama hakkas) sai poiss ilma minuta kenasti hakkama. Rühmatoa aknast ikka aegajalt piilusin, kuidas põnglasel läheb. Kuigi tundus, et poisil alguses moka natuke rulli tõmbas shestikuleerivate käte saatel, väitis kasvataja mulle pärast vastupidist. Oli kuidas oli, aga midagi drastilist ei olnud. Umbes pooltel kordadest oli ta oma meelispaigas – turnipuul, või siis, üllatus-üllatus, askeldas koos kasvataja ja teiste lastega liivakastis :).
Söömine oli samasugune tabuteema nagu eilegi, korraks istuti laua taha, kuid selsamal hetkel vihiseti sealt minema kui püssikuul. Järgnevad katsed last laua taha saada tõid endaga kaasa vaid jonni ja kisa.
Üldkokkuvõttes lahkusin aiast märksa rahulikuma südamega kui eile ja loodan, et päev-päevalt kõik ikka paremuse suunas liigub, et lapsel tekib teadmine, kus ta võib ja kus tal on turvaline olla, et tekib arukas ohutunnetus. Kui nüüd vaid suudaks oma siseheitluses vaigistada selle va neetud kiigeteema...
Laupäev, 16. august 2008

Lasteaiapaanika?

Oh neid "kurja" keelega sõbrantse küll, kes aegsasti ette muretsevad, kas mul juba lasteaiapaanika ka on?
Esmaspäevast, 18. augustist, saab põnglasest lasteaiapoiss ja eks tegemist ole enne seda omajagu, kuid ei näe põhjust miks peaks olema paanika. Kuni siis tänaseni...
Kiirustasin üksinda mööda tänavat teadmata suunas, kuni tabasin end mõttelt "poiss on ju lasteaias, vaja ta sealt ära tuua!" Nüüd sai suund kindla sihi, kuid peas keerles mõtete virr-varr: "ta ei saa seal olla, täna pole veel ju 18.-nes". Ja ometi mu sisetunne ütles, et just seal ta on, liikusin ma ringi ju ilma temata. "Ma ei mäleta, et ma oleksin ta sinna viinud..." Hetk hiljem veidi "kainem" mõistusehetk ütles, et teda ikka ei ole seal, täna ei ole veel see õige päev... "Aga kus ta siis ometi on?!"
Selgus saabus, kui ses segases olukorras välja nuputada üritasin, et mis päev siis täna ikkagi on ja pingsa mõttetegevuse peale viimaks oma silmad avasin - ilusti oma voodis oli! :)
Neljapäev, 14. august 2008

Mis puudusid Korbes?

Tohoh, ah et Korbes? Mis asi see Korbes on? Pole õrna aimugi. Mis seal puudusid, see polnudki nagu nii oluline, kui see, et mis see Korbes, või ehk hoopis Korbe, üldse on? Aga selleks, et seda teada saada oli meil olemas väike fragment kaardist, mis meid kohale juhatas. Vastuse sellele ja veel paljudele teistele harivatele ja vähem harivatele küsimustele saime seigeldes kogupereüritusel "Igamehe Suveseiklusel 2008", mis toimus 23.-26. juuli Lõuna-Raplamaal ja Põhja-Pärnumaal. Neli päeva tihedalt täis seiklemist oli sündmus, mida olime terve aasta pikisilmi oodanud. Nüüdseks on see juba selja taha jäänud ja esmased emotsioonidki jahtunud. Loodan, et saadud positiivsest energialaengust jagub terveks aastaks, et siis taas end juulikuu viimasel nädalavahetusel laadima minna... :) Toimunust väikest kokkuvõtet saab lugeda siit.

Arte y pico

Meeldiva üllatusena avastasin ükspäev, et ma olen ära märgitud blogimaailmas ringiliikuva auhinna saajate hulgas. Minu tänud isehakanud lillekasvatajale, kes leidis minu blogi auhinna väärilise olevat ja siinkohal minu vabandused auhinna vastuvõtmisega viivitamisel, kiired ajad olid käsil. Eks saadud auhind innustab olema usinam ja tublim nii tegudes kui blogisõnas–pildis, kuid kindlasti ei ole see eesmärk omaette, esmane on ikka oma faktid-mõtted-tunded kirja saada ja lisaboonusena on äärmiselt tore, kui need ülesmärked ka teiste tähelepanu väärivad.
Kuigi bloginud olen vahelduva eduga veidi üle aasta, on mul veel paljugi õppida ja avastada, areneda ja kasvada siinsete pisikeste bittide ja pikselite keskel... Kas pole kummaline, veel oma kümmekond aastat tagasi ei osanud me sellisest asjast - elektrooniline blogimine - unistadagi ja nüüd on see saanud meie elu loomulikuks osaks!
Kogu selle sülle langenud rõõmul oli ka oma varjupool, millest ei saanud üle ega ümber – pikalt mõtlesin, kas üldse võtta see auhind vastu või mitte, kuna vajalik oleks auhinna edastamine, mis on tegelikult ju täiesti enesestmõistetav, kuid vaatamata minu kiikamistele ühele või teisele blogile ei ole mul välja kujunenud omi favoriite, selleks on need hetked jäänud liiga põgusateks. Samas tuletab see mulle nüüd meelde, et vaja oleks teha oma blogis mõningad täiendused, mis võimaldaks siis ilma vaevata blogimaailmas toimuvaga kursis olla. Siiralt loodan, et keegi pahaks ei pane, kui enda blogilingi minu lehelt leiab :).
Aitäh Sulle, lillekasvataja, mulle antud auhinna ja ühtlasi ka oma mõnusa blogi eest, mis oli see kõige esimene, mis mulle kunagi silma jäi, oma tegusate toimingute ja lahedate lugudega mind ikka ja jälle enda juurde tagasi tõi ja mis innustas mindki rohkem aega blogi tarvis leidma.
Kuna reeglites on antud klausel, et osalemine ei ole kohustuslik ja puudub ka ajaline määrang selle edastamise kiirusest, siis võtan selle auhinna südamerahuga vastu, kellele meist ei meeldiks üks soe sõna, mida jätkub igasse päeva :).

*Andes seda auhinda, ei nõua ma kandidaatidelt osalemist :) See on vabatahtlik*
1) Vali 5 blogi, kes sinu arvates väärivad seda auhinda loomingulisuse, disaini, huvitava materjali ja samuti panuse andmise eest blogide maailma, olenemata keelest.
2) Auhinna andja lisab postitusse iga saaja nime ja lingi tema blogile.
3) Iga auhinna võitja paneb auhinna oma lehele ning lisab lingi, kellelt see auhind on saadud.
4) Auhinna saaja ning andja lisavad oma postitusse ka lingi "Arte y pico" blogile, et oleks teada, kust see auhind on alguse saanud.
5) Auhinna andmisel kopeeri need reeglid oma postitusse.
Pühapäev, 20. juuli 2008

Kesksuvi aias

Ajal, mil toimus pidu ja pillerkaar, elas aed vaikselt oma elu:
  • Meeldiva üllatusena avastasin umbes nädal enne tähtsat päeva, et kevadel soetatud kahest kuslapuust otsustas üks neist, ehk väänduv "Serotina", oma arglikke õisi näitama hakata. Temaga ühel ajal soetatud "Heckrotti" pistsid lehetäid nahka ja mina vana tobu ja aias kogenematu, pritsisin neid karmilt kohe Raidiga, silt pudelil väitis nii kindlalt, et lehetäidele mõjub. Mõjus. Kuslapuule ka mõjus, nii et see kõik kipra tõmbus ja otstest mustaks läks. Vaatamata minu juhmusele pidas ta siiski vapralt vastu, ning peale mõningat pügamisoperatsiooni hakkas mõne nädala möödudes otstest uusi kasve ajama, ehk siis oluliseks nädalavahetuseks oli taim jälle täiselujõus ja nägi kena välja. Kui nüüd hästi läheb, mine tea, ehk näeb enne talve temagi õied ära.
    Hm, praegu netis surfates on mul tunne, et seda kuslapuud, mida ma tegelikult nii väga tahtsin, mul vist ikkagi ei ole – toda, mis on kollakalt kreemikate õitega ja hirmhästi lõhnab...
  • Rododendron on talle määratud kasvukoha kenasti omaks võtnud ja kasvab jõudsalt, kuid õienuppe sel aastal veel näha ei ole. Ega ma lootnudki, aga järgmine aasta sooviks küll juba mõnda ;).
  • Minu kevadel kaevatud 7-meetri pikkune floksipeenar võtab ka vaikselt ilmet. Üritasin teha hele lillakasroosast tumedani segumix peenra. Ühe osa taimi, suure puhma, mille ma siis kirvega osadeks lammutasin, sain ämmalt. Mõni osa sai nii pisike, et oli vaevalt neli vart ja peenra tegemise aegu olid suht palavad päikeselised ilmad, tükk aega nägi peenar üsna rääbakas välja. Minu lohutuseks aga läksid viimseni kõik kenasti kasvama. Ja ega ma neis hetkekski kahelnudki! Kuna neist aga väheks jäi, tõin turult taimi juurde, kahe erineva müüa käest. Ühes kohas olid kenad tugevad taimed, kirsipunakad pidid olema, kuid heledamat ei olnud tal midagi pakkuda. Võtsin siis ainukeselt mutikeselt, kes seal veel flokse müüs, tolle ainsamad heledad ära. Eks nad sellised kidurakesed olid, kuid mul oli neid ju nii kangesti vaja! Ja ta lasi veel hinda alla ka... Mida päev edasi peenras, seda krussimaks lehed läksid. No muidugi, jälle miski satik kallal! Uurisin ja puurisin, ega ma seal silmaga miskit ei seletanud küll, mõnest üksikust kohast nagu leidsin valget vahumoodi asja. Aga nad mu käest siis said... ühe korraliku seebidushi! Et mis sellest peenrast välja tuleb, pole mul õrna aimugi – kõik taimed on saadud-soetatud jutu järgi, et vot see peaks seda ja too peaks toda värvi olema. Ja oh üllatus-üllatus, kõige nukramas seisus olnud "turumutikese heledad" on praegu õienuppe täis! Teistel aga ei näi veel kuhugi kiiret olema...
  • Megavägevad on aias tuliliiliad, need vanad talu lilled, oranzid. Et kui ülejäänud aed alles kosub, siis need pakuvad rõõmsat silmailu täie rauaga. Paraku on nad aga ajast e.m.a sattunud kahe roosa pojengipõõsa vahele ning mul on kuri plaan see pesakond sealt mujale ümber kolida. Kuhu, seda ma veel ei tea. Ja kuna mul on neid üsna palju veel köögivilja aias ka, siis kui kellelgi soovi on, annan hea meelega :).
  • Minu kaua oodatud ja igatsetud pojengid pakkusid mulle sel aastal täieliku frustratsiooni. Vaatamata pidevale hoolele oli õisi sel aastal üsna vähe ning need vähesedki peksis vihm maatasa. Jutt on jälle vanadest talu pojengidest, roosadest, mis imehästi lõhnavad, nimest pole mul õrna aimugi. Aga kuuluvad nad mu lemmiklillede hulka, samuti too tume peedipunane oma sügava värvitooni poolest, kuid seda mul paraku pole. Ise siin vaikselt mõtlengi, et tolle liilia asemele, roosade pojengide vahele, peaks panema ühe tumepunase, oleks peenar natuke värvilisem. Ajaliselt õitseb see enne ära, ja siis tulevad kohe roosad järgi. Eks peab jahile minema...
  • Gladioolid kasvavad vaikselt omas rütmis ja tunduvad sel aastal pigem kehvapoolsemad kui kobedad olema. Õisi pole veel ühelgi tulemas näha, kuid vist on veel natuke vara ka. Mine tea, ehk ei meeldi neile see kole märg suvi... Aga seal siiski on, mida oodata! ;)
  • Kuuest istutatud daaliast läks kasvama viis. Vot ei teagi, mis selle ühega juhtus, kuid kahtlustan, et ju ta vist praak juurik oli. On, kuidas on, aga ülejäänud viis kasvavad mühinal, ühel on juba hulga õienuppe ka peal. Eks nad said kolmes ajajärgus istutatud, kuid loodan, et ka ülejäänud tollele järgi vuhisevad.
  • Siis leidsin hunniku otsast ilusa tumepunase täidisõielise mooni, ühe taime. Ja tekkis idee teha valge kibuvitsa põõsa lähedusse päris moonipeenar. Ei tea, kas need seemned seal kupras saavad sügiseks valmis ning kas nad järgmine aasta peenrasse külvatuna ka kasvama hakkavad?
  • Kuidagi ei taha aga kasvada päevalilled, aedoad ja kressid. Üles tõusis vaevalt pool aedoa seemnest ja need, mis tõusid, on täielikud rääbakad. Et seda saaki meil siis sel aastal pole. Päevalilled on lihtsalt väikesed ja kress ei taha ei õitseda, ei ronida.
  • Kasvuhoones käib tubli elu – esimene tomat on saanud endale punased põsed! Ja kurk on ka viimaks õitsema hakanud! Et kui nüüd päikest ja sooja jaguks, saaks ehk mõne oma kurgigi... et pool suve peaks ju nagu veel ees olema :)
  • Siis käisin ja nautisin naabrite, ämma-äia, roose. Siiani ei ole ma neid omale tahtnud, või õigemini olen selle mõtte edasi lükanud põhjendusega, et kui kunagi oma maja on, et siis kindlasti maja ette mõned muretsen, aga praegu... praegu pole neil aias nagu suurt mõtet. Aga nüüd järsku tekkis ka endal kange kihk nendega kätt proovida. Eks ma nüüd mõtlen mõnda aega... Oleks ju päris kena. Aga selleks ma pean ilmselt ilmvägevad rabarberid kuhugi ümber kolima, need on kuidagi kogemata üksinda lillede vahele jäänud... Ju ta siis oma arust rohkem lill kui köögivili on :)
  • Ja ega ma tegelikult ju päris ilma roosita olegi – sauna otsas on sügisel istutatud ja talve kenasti üle elanud roosa miniroos (nime kahjuks ei tea), mis paraku peab nentima, et antud kasvukohaga vist eriti rahul ei ole, õienupukesi on küll palju, kuid need ei taha kuidagi lahti minna. Kui olukord ei parane, peab talle ilmselt päikeselisema koha vaatama... Ja uusasukana kingiti mulle sametpunane miniroos "Zwerkönig", kellele tuleb elupaik veel muretseda. Aga õnneks on ta hetkel oma potis ka päris rahul :). Saavad kiired ajad mööda, küll siis jõuab rahulikult jälle käed mullaseks teha. Ja ega õitsemise ajal vist olegi hea teda ümber istutada...
  • Ahjaa, täieliku üllatusena avastasime, et meie kevadel istutatud astelpajud kannavad vilja! Mitte küll vägevalt, kuid ikkagi esimene saak... Ju nad siis oma eluga kenasti rahul on.

    Kokkuvõtlikult – on, mida suve edenedes oodata ja on mõtteid, mida mõlgutada :)
  • Kolmapäev, 16. juuli 2008

    Küll on lahe...

    ... et keset suve on sünnipäev
    ... et keset suve on kaks sünnipäeva
    ... et meil on põnglasega ühel ajal sünnipäev
    ... et korraldad lapsele peo ja kinke tuuakse ka emmele :D
    ... et vähemalt korra suve jooksul saab kogu aia üheaegselt korda
    ... et mõlemad päevad langesid toredasti nädalavahetusele
    ... et ilmataat külastas meid nii päikese- kui vihmakostüümis, tegi olemise huvitavaks
    ... et meil on palju toredaid sõpru, kes kõik üheskoos Peoloomale hinge sisse puhusid :)
    Laupäev, 12. juuli 2008

    Pilvepiiril

    Vahelduseks argiaskelduste kajastamisele nii sõnas kui pildis tekkis kihk jäädvustada ka midagi erilaadset, olgu selleks siis looduse vaatemängud või enda silmile midagi lahedat.

    Sõites reede, 04. juuli, pealelõunal Võrumaale järgmisel hommikul asetleidvale autoorienteerumisele, tegime õhtul kella 10-ne paiku Tartu Lõunakeskuse bensukas "obese" jootmise pausi. Ajal, mil Märt truule abilisele head-paremat manustas, vahtisin mina lihtsalt taevast. Korraga – kollase ja roosa pilve ülapiiril käis sähvatus. Jäin kuulatama. Mürinat ei kuskil. Vaatasin siis niisama taevas ringi, kui jälle sähvakas. Vaikselt. Salamisi. Eredalt. Samas kohas. Jäin siis ainitisilmi jälgima – muudkui sähvis, hääletult. Omamoodi müstiline oli vaadata, ere pikne, kuid mürinat mitte ja sähvis ühes ja samas punktis. Pikset paraku pildile saada ei õnnestunud, kuid meeli köitsid ka need erivärvilised pilved, mis omavahel kuidagi sõbralikult kokku saada ei tahtnud...
    Sõitnud Tartust välja suunaga Võru poole, jäi peagi silma me ees olev roosa sõõr. No hea küll, sõõr on muidugi hea fantaasia vili, kuid pool sõõri kindlasti. Justkui lummatult oli mu pilk naaldunud kohalikule trombihakatisele, kuniks taipasin võtta fotoaparaadi. Aga kus sa seal trassi peal ikka peatud?! Nojah, korra käis peast läbi mõte pöörata esimesse tee ääres asuvasse talusse, kuid ei suutnud kuidagi välja mõelda usutavat stsenaariumi, et ma soovin kell pool üksteist õhtul nende hoovist vaid ainult taevast pildistada. Viimaks silma kinni pigistades pidasime lähimas bussipeatuses, Lepikus, auto kinni ja püüdsin paar kiiret kaadrit. Paraku oli nimetet pilv juba vaikselt laiali valguma hakanud, ning kaadrisse jäi "lõvi läks ära" maiguline pilt. Kuid siiski enneolematu minu jaoks.
    Neljapäev, 10. juuli 2008

    Jaani minemine, Borka tulemine

    Ehk siis nädal peale päris Jaani toimus kahte riiki, Eestit ja Lätit, eraldava jõe – Koiva – kallastel Geojaan. Planeeritud ühisüritustena oli kanuumatk ja õhtune saun, millest esimene nõudis kindlaksmääratud kellaajal kohalolekut. Üllatuslikult olime saabujaist esimesed kuigi kokkulepitud kellaaeg tiksus kohe ette. Mitmed eelnevalt matkale reganud seltskonnad ei jõudnudki plaanitud ajaks, mis kaugemast kandist üle mere tulejate puhul on ka mõistetav. Algne start oli plaanitud kella kolmest, õnneks oli veel pool päeva ees ja nii lükkasimegi aerude vette pistmise mõned ajaühikud hilisemaks.
    Vaatamata pea kohal üha hallinevale taevale saime matka kuiva nahaga läbitud, paar piiska sain siiski ka kraesse, kuid rõõm oli suur, kui minu ahhetamise peale oma kanuust võidurõõmsat naerukihinat kostus – selja taga istujate tüng oli asja ette läinud. Veematka tegid kaasa ka geoperekonna kõige pisemad, kel vanust veel alla kahe aasta. Läbitud pikk elamusterohke teekond, värskes õhus möllamine ja vaikselt kiikuvas kanuus paigal istumine tõi pisikestele une silma. Nii vahetasingi esiotsa mootoriks olemise keskmisel istmel Maurile turvatunnet pakkunud poolvenna vastu välja, panin põnglase kanuupõrandale oma jalgade vahele lamaskil asendil istuma, pea toetumas minu sülle ja kõikehõlmav magus uni saabus pea. Paari kiirema aerutõmbega libisesime suuremast seltskonnast, kes kollektiivselt Kelvini aaret otsima jäid, eest ära, et poisil oleks hea rahulik end ümbritsevast möllust välja lülitada. Võrratu olemine kaunite Koiva jõe kallaste vahel, mõnus rahu puges hinge. Tõeliselt nauditav puhkus! Peagi jõudis veel üks kanuu meile järgi, tasase jutusumina saatel jätkus me matk. Pool tundi hiljem tegi poiss silmad lahti, tõusis kõps püsti ja tahtis aga muudkui minna. Kuhugi... aga kus sa seal paadis ikka lähed. Nutujoru kippus kallale, õnneks ei olnud sihtpunkt enam kaugel. Ja oh seda pisikese rõõmu, kui kindel maa jälle jalge all oli! Nagu püssikuul vihises siis mööda laagriplatsi ringi...
    Peagi järgnes tunnike autos redutamist kraesse tuleva vihma eest. Seejärel telk püsti, väikene õhtugrill, kuum saun ja mõnus sumin rahvusvahelise jutuvada saatel lõkketule ääres. Osalisi oli nii Eestist kui Lätist, õhtu edenedes taandus inglise keel siiski vene keeleks, lätlastel see rohkem suupärane. Üldiselt olid lõunanaabrid kokkusaamispaigast vaimustuses – jõe ääres keset rohelust mõnus ehe eesti saun korraliku leiliga, suur magamisruum selle peal, väike katusealune istumiseks-söömiseks, mis kiirelt suupäraselt "supiköögiks" ristitud sai, välilaud, puukuur, lõkkeplats, korralik kemmerg ja mitte grammigi elektrit!
    Üritust külastasid osalised ööpäev läbi, palju oli neid, kes telkima jäid, kuid palju oli ka lihtsalt nö läbikäijaid. Igatahes melu käis kogu aeg, kuniks kella kolmene öine vihm ka kõige visamad kotile puhkama saatis. Kella seitsmest hommikul hakkasid ärksamad juba liikuma ja ajaks, mil meie poisiga end autost välja hommikupäikese kätte ajasime, olid read juba üsna hõredaks jäänud. Kohvipada sai tulele ning erineva unisuseastmega nägusid hakkas siit ja sealt vaikselt kokku kogunema, sekka ka mõned hommikused uustulnukad. Peale kosutavat hommikukohvi joomist toimus supiköögis ühine hommikusupi söömine, misjärel vaikselt koduteid rataste alla võtma hakati.
    Viimaks, kui ka meil kõik asjad pakitud, selgus, et meie kanuu oli jätkuvalt teispool jõge. Oli seal tegelikult juba oma pool tundi. Sai siis teise kanuuga Lätis tsekkamas käidud, et kes seal on ja kas on miskit juhtunud. Oli kanuu, kaldaliival paar jalatseid, kuid ei ühtki hingelist. Veel peale poole tunnist ootamist sai taas Lätis käidud, huigutud kalda ääres, kuid saamata ainsatki elumärki võtsime oma kanuu ühes, oli tõenäoline, et keegi krutskivend tegi meile lihtsalt tünga, sest aardeotsimismissioon teisele kaldale koos otsimisega võttis aega maksimaalselt 15 minutit. Samas oletasime, et ehk nad läksid jalgsi läbi metsa-võsa 8 km eemal asuvat aaret otsima, kuid siis olnuks kena teada anda, et minnakse pikemalt ära, eriti kui teised sinust ajaliselt sõltuma jäävad. Oletasime, mis me oletasime, aga mure hiilis vaikselt hinge – laagriplatsile oli püsti jäänud veel üks hüljatud telk... Viimased 4 seltskonda, kes me sinna veel jäänud olime, ei olnud meil oletatavate osaliste telefone, sai siis neid kiirelt sebima hakatud ja peetud nõu, et mida nüüd siis teha?! Keset tõsist arutelu ja mitmed edutuid telefonikõnesid ilmusid viimaks teise kalda võsast nähtavale kaks kuju. Lõpp hea, kõik hea :).

    Keskpäeva paiku pöörasime ühtede viimastena auto sabaotsa laagriplatsi poole. Ilm oli ilus ja see andis indu teha koduteel kõrvalepõikeid, kuhu meil ikka kiiret, peaasi, et hilisõhtuks koju saaks. Mida lähemale põhjale, seda süngemaks taevas muutus, kohati suisa mustaks võiks öelda. Erinevalt "lõunamaale" ei olnud see saabumine põhja poole sugugi nii meeldiv ja sujuv. Taas ühe pausi tarvis oli meil kindel siht Järvamaal, kuid võta näpust – teeäär oli täis tipitud kollaseid sildikesi, mis teavitasid tee sulgemisest seoses silla remondiga. Ega midagi, ots ümber ja ringiga. Ümbersõidule kulunud pool tundi oli just täpselt see aeg, mis ilmataadil kulus meie kiusamise ettevalmistamiseks, nii saimegi viimased kümmekond kilomeetrit sõita võidu – vihm või meie? Hetkel, mil õigele metsavahele keerasime, langesid esimesed rasked piisad. Ja justkui sellest veel vähe, sadakond meetrit enne ihaldatud objekti oli suur palgist teetõke me ees. Soh, ah või et sellised lood? Oli rahvale üldkasutatav, enam ei ole. No mis sa hing ikka teed. Saanud oma toimingutega kasinates tingimustes autos hakkama, jätkasime oma rännakut. Enne koju naasmist oli Roosna-Allikul ühest kohast vaja veel läbi minna, kuid järjest progresseeruv padusadu ja eelnevad "üllatused" tekitasid meeleolu, et me ei ole selles piirkonnas kuidagi oodatud. Järgnes arutelu teemal "kas me ikka hakkame selles padusajus sinna üldse minema?" Ega meil kohtumise aega kokku lepitud olnudki, vaid endal oli kange kihk lõpuks ometi kohtuda meie noorima pereliikmega, tol hetkel veel Punase Poisiga, seda enam, et olime juba vajalikus piirkonnas.
    Mõned päevad tagasi sai maa-ameti kaardilt kindlaks tehtud koht, kuhu minna, nüüd oli vaja see mälupilt vaid gepsu ekraaniga vastavusse viia. Paraku on aga vahemaad maa-ametil ja gepsus hoopis midagi muud kui reaalsuses, ja nii tunduski, et pöörasime suunal Mäo rist – Roosna-Alliku üks teeots varem peateelt maha. Sõitnud jupi maad, tunnistasime selle valeks teeks, misjärel tuldud teed tagasi läksime. Sõitsime siis hulga maad piki maanteed kuniks tõdesime, et see ikka õige teeots oli. Et selles kinnitust saada, peatasime auto ja pidasime tarkade aparaatide abiga omakeskis tiba aru. Nojah, ringiga läbi Roosna-Alliku sõites oleks ju ka saanud aga see oleks juba jabur sõitmine olnud. Taas autol ots ümber ja tuldud teed tagasi. Elu näis ses paduvihmas üsnagi hüljatud olevat, tükil ajal polnud kohanud ühtki hingelist ega masinat, kuniks Peetri – Roosna-Alliku maanteele pöörates olime vastavalt liikluseeskirjadele sunnitud maanteel liikuvale autole teed andma, millest tulenevalt me neile sappa sattusime. Peagi pöörasid nad samale kruusateele, millele meiegi ja kuna meil oli tarvis ümbrust jälgida, ei hakanud neist mööduma. Arutlesime veel omavahel, et see oleks nüüd küll eriti lahe kui nad samasse talusse ka sõidaksid, kuhu meil vaja. Suur oli me üllatus, kui just nii see juhtuski :D. Vihmasajus toimus põgus kohtumine Punase Poisi üleandmisega. Selgus, et tänu väikesele õnnetusele olid nad sunnitud tohtrihärrat külastama ja just sealt nad parasjagu saabusidki. Tagasiteel isekeskis mõtteid mõlgutades tundus kogu see "Punase Poisi" missioon läbi viperuste ja nukra alatooniga olevat... ent samas igati kordaläinud ja õnneliku lõpuga :).
    Jõudnud Harjumaale taandus suur hall, lakkas vihmasadu ja silmisse säras ere päike. Mida kilomeetrid edasi, seda vähemaks vihmamärke jäi. Koju jõudsime sumedas õhtupäikeses. Vahepeal oli "Punane Poiss" justkui ühest suust omandanud nime "Borka". Seda teemat isegi mitte ei arutletud, vaid kui nime küsimus püstitatud sai, oli kõigile selge, et ta on Borka mis Borka. Eks selle Borkaga ole veel üks teinegi legend seotud, aga sellest siis juba mõni teine kord ;)
    Siinkohal veelkord suured tänud Borka beebikodu pereliikmetele, oli ta ju meie peresse nii oodatud! :)
    Neljapäev, 3. juuli 2008

    Leib soolaga Harjumaal, turism šokiga Ida-Virumaal

    Pühad, mis pikendasid nädalavahetust kahe vaba päeva võrra, andsid tööinimesele suisa väikese puhkuse mõõdu välja ning seda ära kasutades oli hea võimalus teha üks väikene puhkusetuur. Algasid me seiklused juba reede õhtul, mil värsked Kuusiku talu omanikud meid soolaleivale kutsusid. Muidugi nii kui kohale saime, hakkas sadama. Suuremast märjast päästis meid sauna otsa ehitatud rehealune (või oli nüüd saun ehitatud rehealuse otsa, kes seda teab :P), kuid ega need väikesed inimesehakatised ju paigal püsi, vastupidi, neil põnevust palju ja oi seda räästaalustes vannides olevat vahvat vett, kus sai suisa õlani sees solberdada! No seda tehti muidugi salaja, kui emme-issi nägemisulatusest väljas olid :).
    Aga talu ise on igati aus ja hea – majal on väikene eeskoda, sealt astud suurde avarasse kööki, ukse vastasseinas on uks väikesesse tuppa, köögi paremas seinas olev uks viib elutuppa ja sealt omakorda magamistuppa, võimalus välja ehitada ka teine korrus; magamistoa otsa jääb viljapuuaed täiselujõus puudega, maja ette avar õueala koos peenramaa ja kaevuga; õueala, mida ühest küljest piirab heinamaa ja teisest lammutamisele kuuluv (või pigem lagunev) laut, lõppu jääb rehealusega saunamaja, milles ruumid ka ööbimiseks. Vana talu ostmisega ongi see tore asi, et alati saab midagi nö "päranduseks", ei pea kõike ise otsast peale üles ehitama hakkama, kuid eks kõpitsemist ja uuendamist ole seal omajagu, nii õues kui toas. Aga see ju ongi põnev! Tänud pererahvale külla kutsumast ja palju jaksu ning toredaid ideid neile oma kodu loomisel!
    Laupäeval, mil päike kõrges taevas keskpäeva kuulutas, sulgesime endi järel aiavärava ja tegime talurahvale lefa-lefa, viisime poisi lõunaks koju magama, et siis taas puhanud lapsega teele asuda. Sedakorda siis Ida-Virumaale. Ega siin pikalt millestki pajatada olegi, ilm oli vihmane ja autost välja matkaradadele jalutama ei kippunud, Baltikumi suurima tuhamäe otsa oleks tahtnud küll ronida, kuid jätsin selle siiski järgmiseks korraks, ehk siis ei saja. Selle sajuse ilmaga poleks sealt nagunii mingit asjalikku pilti saanud ega ise kuigi kaugele näinud. Õhtuks sättisime end Peipsi äärde, kuid vaatamata sajusele ilmale olid pikad pühad inimesed kodust välja loodusesse meelitanud ning vaba kohta leida oli täiesti lootusetu. Ja hämmastama pani, kuidas liiklusmärgid seal regioonis üldse mingit mõju ei oma, muretult pargiti ja telgiti otse keelumärkide all! No kuidagi ei tahaks uskuda, et autojuhiloa omanikud nüüd liiklusmärkidest aru ei saa. Ei jäänudki muud üle kui paarkümmend kilomeetrit eemale sõita ja lihtsalt riigimetsas endale sobiv telkimiskoht leida. Kuna metsas enam tuleohtu polnud, tegime väikese lõkke sääskede peletamiseks, neid oli seal kohutavalt (või siis olen mina lihtsalt talvemugavusega ära harjunud).
    Uus päev viis meid otsejoones Narva, sealt edasi Narva-Jõesuusse ja seejärel oli plaan, et kolame lihtsalt ringi, vaatame, kuidas päev kujuneb ning koju naaseme järgmisel päeval. Nimetet linnades käisin viimati üle kümne aasta tagasi, mil esimesest mäletan vaid linnust ja veidike kesklinna, rohkem polnud tol ajal mahti seal kolada. Idee oli taas vähemalt linnust külastada ja pilguga üle vee naaberriiki kaeda, kuid üha tumedamaks tõmbuv taevas sundis meid oma plaanist loobudes teekonda jätkama, suunaga kodu poole. Aga märkimisväärse elamuse saime Narva linnast siiski – oma toiduvarude täiendamiseks olime sunnitud külastama toidukauplust, väljavalituks osutus Konsum, mis koha peal selgus, paiknes koos teiste mitmete suurte kaubanduskeskustega üheainsama pisukese parkimisplatsi ääres. Teinud platsile poolteist auringi, õnnestus viimaks ka autole koht leida. Ja oh õudust, mis sigin ja sagin ümber meie toimus, kohti otsivad autod ei pidanud pea ükski liiklus- ega viisakusreeglitest kinni, sõideti sõna otseses mõttes üle üksteise ja siis nende autode vahel sagivad inimesed, kes nõelusid siia-sinna, edasi-tagasi, vasakule-paremale, igas suunas! See oli kohutav! Täielik üksteise seljas elamine ja üle üksteise tallumine! Tundsin, kuidas iga mu viimne ihukarv ärritusest püsti tõusis. Saanud oma vajaliku kätte, vaatasime, et sealt võimalikult ruttu minema saime.
    Rääkimata sellest, et too linnaosa nägi kordi jubedam välja kui Lasnamäe kõige hullem tagumine nurk. Igatahes saadud elamused panevad siiani õlgu võdistama ja tükil ajal ei kipu enam sinna tagasi, olgu seal või mitu linnust või muud huviväärsust.
    Narva-Jõesuust mäletasin mere ääres asuvaid kauneid puitpitsilisi villasid, millest üks uhkem kui teine, tõsi küll, päevi näinud ja väsinud, paljud neist kasutuseta ja tühjad, kuid oma olemuselt siiski veel kunagist hiilgust meenutavad ja täiesti ainulaadsed. Rääkisin veel Märdilegi kui ilus ja huvitav on Narva-Jõesuu, et sinna tasub igal juhul minna. Selle teadmisega läksin nüüdki sinna, planeerides endale aega seal mõned ülesvõtted teha. Sõidame ja vaatame pingsalt ümbrust, kuid ei midagi. Mitte ühtegi! Mis toimub?! Sõitsime veel teise ringi, kui Märt märkas, et aedades siin ja seal on näha maja vundamendi kohad. No see pole lihtsalt võimalik, kes tõmbaks sellised majad maatasa?! Sõitnud veel mõnda aega ringi, tõdesime fakti, et just nii see on – osadele kohtadele olid kerkinud uued, kaasaegsed eramud, mis oma arhitektuuri poolest mingit erilist silmailu ei pakkunud, osad krundid olid vaid paljaste vanade vundamentidega. Ma olin sügavas shokis! Ei osanud elu seeski aimata, et midagi sellist võidakse üldse teha! Viimaks leidsin üheainsama maja, millelt kunagist hiilgust veel aimata saab, kuid ilmselt ei ole sellelgi enam pikka iga... Hämming, sügav hämming.