laupäev, 4. oktoober 2008

Kits vs elekter

Siin ma nüüd siis istun. Pimeduses. Üks helendav postike möödub teise järel... vasakul täppidega, paremal kriipsukesega... post posti järel... lakkamatult... ja otse ees sähvib äike... pidevalt... kohati virutab taeva ikka täiesti valgeks... aga pea kohal tähed säravad... Mandri peal juba saime padu kraesse... loodame, et see Saaremaale järgi ei tule...siis oleks ööbimine metsas natuke nukravõitu... või pigem märjavõitu... Kuna ajagraafik on meil planeeritult tihe, siis enne kella kahte mees lootust kotile saada ei andnud... Variant oli praamilt maha tulles kohe hambad laiali ajada... või siis... nagu näha... sõrmedele aeroobikat teha :)

Klaviatuuri ajendasid haarama mu jaburad mõtted, mis mind mõnikord ikka külastavad ja siis mõneks ajaks kummitama jäävad. Aga ehk see ongi hea, lülitab natukeseks ajakski sellest hullumeelsest töö- ja elutempost välja.
Kõik algas sellest, kui mandril praami poole vurasime, päevavalgus hääbus ning maad mattev pime hiilis vaikselt ligi. Nii mitmeski kohas kalpsasid kitsekesed tee peale. Õnneks märkasime neid aegsasti ning probleemseid situatsioone ei tekkinud. Küll aga hakkas mees rääkima, mida ta teeks kui kitsekesega õnnetus juhtuks. No ja teema arenes siis lõpuks vaeselt loomalt naha nülgimiseni, mille peale mina õlgu võdistasin ning viisakalt märku andsin, et aitab nüüd küll sellest teemast… aga see valas justkui õli tulle... misjärel mulle elavalt selgeks tegema hakati, et see on sama loomulik asi, nagu peenrast porgandi võtmine ja sellelt seibide lõikamine. Söömise eesmärgil. Ja siis mina istusin siin ja kuulasin... kuhu mul ikka minna oli... õnneks ta värvikatesse detailidesse enam ei laskunud. Kuid korraga mõistsin ja tunnistasin endale, et ma olen ikka nii paadunud linnainimene, kaasaegne nähtus, kes lihtsalt tõmbab heledasti valgustatud ruumi ukse lahti, läheb kolistab pisikeserattalise käruga müügisaalis ringi, ulatab ristkülikukujulise plastikutüki kassiirile ja lahkub üldjuhul rahulolevana kauplusest. Ei kujuta ette, et peaksin oma kõhutäite eesmärgil kukel-kanal pea maha koksama või siga veristama. Aga näe... meie vanavanemad on seda teinud... oma kätega... võimalik, et kui nälg nägemist võtma hakkaks, oleksin ka mina selleks suuteline... kuid nii või teisiti tundus mulle selle teema üle mõtlemine kuidagi ängistav... kõik siin maamunal kasvab ja elab selleks, et saada kellegi teise energiaallikaks... et kuidagi julm tundub see ju... Ja siis mulle meenus mõni nädal tagasi ühe kõrvaga kuuldud saatelõik raadiost (paraku ei mäleta, mis saatega oli tegu, kuid pulasaade see polnud), kus oli juttu, et tänapäeva inimene on kohanenud kuiva eluga mandril, kuid enne seda palju aega tagasi oli inimene kohanenud vastupidiselt praegusele märja kliimaga (millest on tekkinud Noa laeva legendid). Ja siit siis hakkas minu fantaasia edasi töötama... et kui inimene on selline kohanev elusorganism, siis miks ei võiks ta kohaneda... näiteks elektriga. Duracelli jänese reklaame teame ju kõik :) Aga tegelikult ka... kas see olekski nii võimatu? Palju on ju meie seas neid, kes on saanud elule tagasi tänu elektrishokile... Ja kui nüüd vaadata, mis toimub meie ümber praegu – ehk et kõik toimib tänu elektrile (arvutid, mobiilid, transport, meedia jne jne), siis miks ei võiks see tase areneda tasandile, kus ka inimene vajab eluspüsimiseks vaid elektrit. Ja siis kangastus mu silme ette pilt sügisesest vihmamärjast tänavast, kus siin seal ilma powerita inimkehad maas vedelevad ja vaikselt roostetama hakkavad... Mitte et nad oleks surnud, aga nad on lihtsalt energialaengust tühjad... Siis piisaks lähimast kontaktvõrgust, milleni abivalmid kaasinimesed nad toimetavad ning peale mõningat elektrisurinat jätkab omi igapäevaseid toimetusi. Ning siit arenes fantaasiapilt veel edasi – et taolist situatsiooni ei tekiks, peaks ju inimene ise aru saama, et varsti võib jama juhtuda. Esmalt kujutasin ette, kuidas kõigil on randmel mingi andur, mis siis nõrgenevast energiast märku annab, kuid selle mõtte materdasin kohe maha, kuna kiskus liiga ulmelis-tehniliseks – kõik, mis on mingi lisavidin-jubin praeguse inimkeha küljes, on out. Ehk mõistliku variandina jääbki järele inimorganismi enda kohanemine. Kui praegu jõuab signaal maost ajju, et kõht on tühi, siis toimuks elektrilaengute puhul asi analoogselt... lihtsalt kui toiteallikas on tühi, ehk energia nõrgeneb, annab aju sellest ise teada. Ja siit siis arenes asi edasi... kui inimene enam suu kaudu sööki ei manusta, siis milleks talle üldse nii tugevad lõuad ja kogu keha, milles siis see toit ringleb. Ehk järgmine pilt mis silme ette kangastus, oli nö ufonaut, keda me mingi periood massiliselt igasugustest telesaadetest näha võisime – selline suurte silmadega ja suht olematu sihvaka kehaga. Kui praegune inimkeha on nö abivahend aju funktsioneerimiseks, siis tulevikus ei oleks keha tema praegustes proportsioonides enam vaja, jääksid vaid jäsemed ja sale keha (jäsekeha), mis aitaksid toimetada ja liikuda. Ja siis ma jõudsin veel sellisele mõttele, et need telest nähtud ufonaudid, need pole mingid tulnukad, pole seda kunagi olnudki, vaid too tegelane ongi tulevikuinimese visioon. Ja mis siis oleks elul viga?! "Kõht" tühi, lähed kontakti juurde, saad oma suraka kätte ja askeldad aga edasi – ei pea selleks kedagi maha koksama ega nülgima, tunde kuuma pliidi ääres vaaritama, musti nõusid pesema jne... Hoiaks hulga väärtuslikku aega kokku, energia saaks suunata ajutegevusele, mõistuse arengule...
PS: ärge seda juttu nüüd väga tõsiselt võtke eksole, aga millegagi tuli ju punktist A punkti B kulgemise ajavahemik ära täita. Lillesibulaid siin ju ei istuta, kuigi oma uued sibulad sain eile postkontorist kätte... aga see on juba hoopis uus teema :)

3 kommentaari:

  1. See on kummaline, kuidas vahest üks mõte teiseni viib ja nii edasi. Mõnikord jääd mõttesse ja siis kui keegi küsib, et millest sa mõtled...siis järsku taipad, et sa ei saa talle vastust anda ilma kogu jaburdust edasi andmata. Ja siis võid vabalt tobukese rolli jääda. Vähemasti minul on küll selliseid situatsioone tekkinud. :o) Igatahes väga põnev vaatenurk. Aga need jäsemed peaks ikka ju lihaselised olema, kui tegeled raske füüsilise tööga...

    VastaKustuta
  2. köögitata, aga milleks need lihased sellisel juhul? Kogu raske töö seisneb ju ainult kontakti leidmises, see tundub siiski olevat pigem mälu ja teadmiste, ehk siis aju töö. Lihaseid, mis võivad olla suht põdurad, on vaja vaid kontaktini jõudmiseks, kuigi siingi on alternatiivid: kaaskodanike abi, (elektri jõul liikuvad) autod või ratastoolid...

    VastaKustuta
  3. Njah...ei mingit sporti, ei mingit maktamist, ei mingit aiatööd. Ega siis vist pole enam ruumi aedadele ja puutumatutele metsadele ka, niiet mis sa siin ikka rabeled. Huhhh, igav elu, EI TAHA!!! :o))

    VastaKustuta