Esmaspäev, 8. september 2008

Väike aga tubli

See pisike sattus vaasi (või õigem oleks öelda, et pitsi) kui ema rõdu lillekastis keskpäevalillede seas hooldustööd tegi ning kogemata ka selle läbi kaksas. Nüüdseks, mil toas oldud päevi on nädala jagu, hakkab ramm vaikselt hääbuma... Üllatavalt tubli on ta, ei mina uskunud, et ta vaasis üle paari päeva vastu peab! Ja see tema vahva rezhiim... omaette siin muhelesin, et mul on lilletaimer – õhtu saabudes tõmbas ujedalt oma õrnoranzhika-meekarva kleidi kõvasti kokku, justkui kartes ööpimedusel end määrida, et siis uue päeva hakul taas kogu oma hiilguses valgusesse sirutuda. Varemalt olin arvamusel, et tema õite lahtiolek sõltub päikesest, kuid tuleb välja, et ilmselt piisab ka lihtsalt soojast.

Nimetatud lilled on ema viimaste aastate lemmik, ja üldiselt nad rõdul, vaatamata tuultele, kasvavad päris ilusti. Haprakesed on nad küll ja eks saavad tuulte poolt ka räsitud, kurvematel juhtudel murrab varre, kuid ilusate ilmadega õitseb rikkalikult. Ja nad on kui üllatusmunad – paned kevadel taimekesed mulda ja kunagi ei tea, milline värvidemäng sind suvel ootab! :)

2 kommentaari:

  1. Mulle ka keskpäevalilled meeldivad, just oma värvilise üllatusmomendi pärast. Aga kahjuks õnnestub mul neid oma kiviktaimlas haruharva ilusaks saada - küll söövad juure ära ussid, küll murrab tuul juurekaelalt ära, küll kiratsevad niisama vaid ühe õiekesega. Ja ettekasvatamine ei õnnestunud mul üldse, kui eelmine aasta proovisin, peale pikeerimist enamus hääbus üldse.

    VastaKustuta
  2. Olen neid korra aias kasvatanud, kuid tänu minu aia suht metsikule iseloomule ei paistnud nad eriti silma. Vajavad veidi paremat (kõrgemat?) peenart, kui mul hetkel pakkuda on. Haa... mind on suvi otsa painanud mõte panna midagi vanasse patta kasvama, nüüd ma siis tean, mis kevadel teen! ;)

    VastaKustuta