laupäev, 27. november 2010

Fotojaht: Mäng



Üks levinumaid ja igapäevasemaid mänge, mida me sageli enda ümber ei märkagi, on mäng hindadega. Piima ja leiba vajame igapäevaselt, nii pistamegi need endale ostukorvi pööramata hindadele suuremat tähelepanu, neid on ju nagunii vaja! Küll aga jälgime hindu rohkem, kui on tegemist nö mitte esmatarbekaupadega või kui meil juhtub olema piisavalt vaba aega, et lubada endale üks shopingutuur vastavalt eelnevalt paika pandud hinnaskaalale. Ise ei kuulu kategooriasse „shoppaja“, vaatan, et eluks vajaliku kätte saab ning teen lettide vahelt võimalikult kiirelt minekut. No kohe kuidagi ei kannata kammida mööda poode vaatamaks, kust saab odavamalt, paremat, mõnusamini jne jne. Aga kui letil on kaks sarnast kaubaartiklit, üks soodushinnaga ja teine mitte, siis valin ikka esimese, mõttetult ei pilla.
Ei mäletagi, millal viimati raamatupoodi külastasin. Kui aga saabub sügis ja talv, mil õhtud on pikad ja aias asjatada enam ei saa, tekib mul kange kihk midagi mõnusat lugeda, peale argiaskeldusi, oma voodis, sooja teki all. Mõned näpatud hetked iseendale... loob kuidagi talviselt õdusa turvatunde... Eriti mõnus on veel, kui akna taga on lumetuisk ja torm kolistab aknaklaasides... laps nohiseb oma kaisukate seltsis magada ja mina seiklen trükimustade tähtede vahel... Aga see on juba hoopis teine teema :).
Nii saabuski täna peale hommikukohvi joomist selgus, et ma vajan paari head raamatut. Ja mis siin ikka pikalt mõelda – lõin oma arvuti lahti ja tutvusin pakutava valikuga. Oi, ma tahtsin sealt nii palju raamatuid! Küll aga teeb elu omad korrektuurid. Ostukorvi libises raamat, mille olin otsustanud nii või teisiti endale soetada. Seda suurem oli aga rõõm ihaldatust, kui selgus, et see suisa suure soodukaga saadav on.
Kuid kas ei ole seegi vaid mäng tarbijatele? Vaatan neid hindu ja tunnen rõõmu. Kuid ma ju ei tea, kas see raamat ka tegelikkuses enne nii palju maksis... On see ehk vaid mäng tarbija mõjutamiseks „Näe, ma maksin enne nii palju, nüüd on mu hind selline, osta mind!“ Ning tavainimene langebki selle lõksu ja poe käive muudkui tõuseb. Nii nagu seda on Mammuti- või Hullude- või ... misiganes ostupäevadega. Aga see töötab! Nagu see, et hinnad lõppevad valdavas enamuses kõik ...9 või ...9.90-ga.
kolmapäev, 10. november 2010

Iga müsteerium laheneb kord

Umbes paar aastat tagasi, kui põnglane oli kahe aastane või nii, kinkis sõbrants talle väikese kaisukaru. Selline hästi nunnu, parajalt väikene, pehme, karvane, soe, rahuliku karvatooniga beezhikas – minu meelest iga lapse kaisukaru unelm, keda on mõnus kaissu võtta. Aga ikka praakis poiss ta teiste "kaisukate" seast välja, lihtsalt puksis voodi jalutsisse või hoopistükkis voodist välja. Selle paari aasta jooksul on esinenud vaid mõned üksikud korrad, kui poiss on igatsevalt tema järele küsinud, juhul, kui mõmmit parasjagu voodis ei juhtu olema. Ja nii, mõned päevad tagasi, teatas poiss mulle jälle resoluutselt, et tema ei taha mõmmit oma voodisse. Pärisin siis nõutuna aru, et miks ometi, ta on ju nii armas karuke?! "Ei, ei ole. Vaata, tal on kurjad silmad. Tal on karvad silmade peal."