Kolmapäev, 10. november 2010

Iga müsteerium laheneb kord

Umbes paar aastat tagasi, kui põnglane oli kahe aastane või nii, kinkis sõbrants talle väikese kaisukaru. Selline hästi nunnu, parajalt väikene, pehme, karvane, soe, rahuliku karvatooniga beezhikas – minu meelest iga lapse kaisukaru unelm, keda on mõnus kaissu võtta. Aga ikka praakis poiss ta teiste "kaisukate" seast välja, lihtsalt puksis voodi jalutsisse või hoopistükkis voodist välja. Selle paari aasta jooksul on esinenud vaid mõned üksikud korrad, kui poiss on igatsevalt tema järele küsinud, juhul, kui mõmmit parasjagu voodis ei juhtu olema. Ja nii, mõned päevad tagasi, teatas poiss mulle jälle resoluutselt, et tema ei taha mõmmit oma voodisse. Pärisin siis nõutuna aru, et miks ometi, ta on ju nii armas karuke?! "Ei, ei ole. Vaata, tal on kurjad silmad. Tal on karvad silmade peal."

2 kommentaari:

  1. Ohh, vaene karuke. Aga põhjus on tegelikult ju täiesti arvestatav.
    Võta ta siis parem omale kaissu. ;o) Kunagi sain vetsupaberi koodide eest suure Serla orava, mina võtan teda küll omale kaissu, kui meest kodus pole. :oD

    VastaKustuta
  2. Mhm, see karuke leiabki aegajalt tee minu kaissu... väike kaisukas kulub meile kõigile mõnikord marjaks ära :).

    VastaKustuta