Teisipäev, 23. juuli 2013

190 päeva

Kuigi sellesse perioodi jäi ka toredaid hetki, tahaksin ma siiski käesolevast aastast esimesed ca 190 päeva oma elus olematuks muuta. Võtaks kustukummi, nühiks sellega kiiresti ja palju, kuniks ebameeldivast on järel vaid puru, mis kopsutäie õhuga mitme ilmakaare poole minema puhuda. Viuh! ja läinud ta olekski... Muidugi "delete"-klahvi kasutades saaks veel kiiremini ja kergema vaevaga. Neid võimalusi aga paraku ei ole. Halvad asjad, olgu neis või terake ka miskit head, ei ole meenutamist väärt, elu on selleks liiga üürike, et mineviku ebameeldivuste süngeid varje enda järel lohistada. Nii ei jäägi üle muud, kui teadlikult, mõttejõul, neile lihtsalt mitte mõelda, tegeleda endale meelepäraste asjadega ja minna eluga edasi... ikka elu helgemal poolel :).
Eks nii juhtuski, et vahepeal pagesin ära linna. Mitte et meil maal miskit halvasti oleks olnud. Ei, seda mitte. Kuid linna- ehk lapsepõlvekodu tundus olevat see kõikse parem ja turvalisem paik, kus end kogu ümbritsevast maailmast välja lülitada. Niipaljukest kui see pisukese tirtsu kõrvalt võimalik oli. Kuna igasugune tegutsemistahe oli halvatud või puudus sootuks, oli väga heaks kaaslaseks ja abiliseks, üllatuslikult – televiisor! Süvenenult ja pingsalt igasugu pahna vaadates ei jäänud ebavajalikele mõtetele lihtsalt ruumi.
Ja nii, ühel sellisel vähe segasel päeval, mil tegelesin endale meelepäraste asjadega, tekkis me perre selline väike, pikkade kõrvadega tegelane. Kuigi sai ilmelt vähe selline mõtlik, kutsun teda Hea Tuju Jäneseks, karvalt selline rahulik ja helge.
Aed, mis peale kevadist üles turgutamist pidi hiljem endaga ise hakkama saama ehk et jäi väheke unarusse, on tänaseks päevaks siiski rahuldavalt kenaks klanitud, pakkudes erinevatel aegadel erinevaid värvilisi õisi. Vahepeal elas läbi ka mõningad suured ja olulised muutused. Aga sellest kõigest lähemalt juba mõnes tulevikupostituses...
* * *
Õues lamamistoolis nina taevapoole klahvidel klõbistades jäävad mu vaatevälja kaks suurt erinevate kuubedega kõrvuti seisvat kasvult pea võrdset tamme, suurte õhtupäikese kuldkollase varjundiga pruunide käbidega rikkalikult kaunistatud tumerohelised kuuseladvad, siia-sinna välklevad heledad liblikad küll üksi ja paarikaupa, üle õue madalalt ja kõrgelt, tammede ja kuuse latvade kohal, vidina saatel pikeerivad pääsukesed, kes aegajalt mõne pommi pillavad ning panevad rõõmu tundma, et see parasjagu läpaka kohal ei juhtunud maanduma ning oh neid kilkeid ja elevust, kui issi aiast toodud kartulite pesu ajal vooliku hoopis laste poole suunab – suvi, suvi oma täies ilus ja elus!
Homme päeva täis askeldusi, ülehomme koos kuke ja koiduga kell 5 maast lahti ning kogu me peret ootab üks pisuke puhkus auto ja telgiga Hiiuma metsikus looduses :). Elu on võrratu seiklus!