reede, 17. detsember 2010

Lumehelbeke tasa tasa

Kunagi, ükspäev, mitmeid päevi tagasi, potsatas mu elektroonilisse postkasti vahva kiri põnglase kasvatajalt. Sisuks juba tuttav "tegelane" lasteaia akendelt. Tol hetkel oli palju tegemisi ja kiire kukil (nagu üldse viimasel ajal kipub olema) ning panin postkasti sama targalt kinni tagasi. Või õigemini, nüüd juba teadmisega, et kui tekib selline lahe moment, on mul õpetus tagataskust kiirelt võtta. Nii saingi nädalavahetusel natuke mahti tungida ühe isendi "hingeellu", et kui keeruline see siis ikkagi on... Mõnus nikerdamine oli, tormaka argielu väike väljalülitus. Mulle see helbeke väga meeldib, midagi minu maitsele. Palju pole vajagi, piisab vähesest loomaks hoopist teist miljööd ja meeleolu. Antud helbeke on tehtud A4 paberist, väiksemaid ei ole veel katsetanud, kuid lähipäevil on plaanis :). Kuna päris aknale ära ei mahtunud, riputasime niidiga akna lähedusse lakke, nüüd nii vahvalt keerleb tasa-tasa ja elab vaikselt õhu liikumise käes.
Aknast välja vaadates sain lohutust – räästast alla vajuv lumi ja pikad peened jääpurikad asendavad edukalt pitskardinaid, mille heegeldamiseni ma veel kuidagi jõudnud ei ole, ent nüüd tulid nad mulle ise koju kätte ja ronisid veel akna ette ka! :)



laupäev, 27. november 2010

Fotojaht: Mäng



Üks levinumaid ja igapäevasemaid mänge, mida me sageli enda ümber ei märkagi, on mäng hindadega. Piima ja leiba vajame igapäevaselt, nii pistamegi need endale ostukorvi pööramata hindadele suuremat tähelepanu, neid on ju nagunii vaja! Küll aga jälgime hindu rohkem, kui on tegemist nö mitte esmatarbekaupadega või kui meil juhtub olema piisavalt vaba aega, et lubada endale üks shopingutuur vastavalt eelnevalt paika pandud hinnaskaalale. Ise ei kuulu kategooriasse „shoppaja“, vaatan, et eluks vajaliku kätte saab ning teen lettide vahelt võimalikult kiirelt minekut. No kohe kuidagi ei kannata kammida mööda poode vaatamaks, kust saab odavamalt, paremat, mõnusamini jne jne. Aga kui letil on kaks sarnast kaubaartiklit, üks soodushinnaga ja teine mitte, siis valin ikka esimese, mõttetult ei pilla.
Ei mäletagi, millal viimati raamatupoodi külastasin. Kui aga saabub sügis ja talv, mil õhtud on pikad ja aias asjatada enam ei saa, tekib mul kange kihk midagi mõnusat lugeda, peale argiaskeldusi, oma voodis, sooja teki all. Mõned näpatud hetked iseendale... loob kuidagi talviselt õdusa turvatunde... Eriti mõnus on veel, kui akna taga on lumetuisk ja torm kolistab aknaklaasides... laps nohiseb oma kaisukate seltsis magada ja mina seiklen trükimustade tähtede vahel... Aga see on juba hoopis teine teema :).
Nii saabuski täna peale hommikukohvi joomist selgus, et ma vajan paari head raamatut. Ja mis siin ikka pikalt mõelda – lõin oma arvuti lahti ja tutvusin pakutava valikuga. Oi, ma tahtsin sealt nii palju raamatuid! Küll aga teeb elu omad korrektuurid. Ostukorvi libises raamat, mille olin otsustanud nii või teisiti endale soetada. Seda suurem oli aga rõõm ihaldatust, kui selgus, et see suisa suure soodukaga saadav on.
Kuid kas ei ole seegi vaid mäng tarbijatele? Vaatan neid hindu ja tunnen rõõmu. Kuid ma ju ei tea, kas see raamat ka tegelikkuses enne nii palju maksis... On see ehk vaid mäng tarbija mõjutamiseks „Näe, ma maksin enne nii palju, nüüd on mu hind selline, osta mind!“ Ning tavainimene langebki selle lõksu ja poe käive muudkui tõuseb. Nii nagu seda on Mammuti- või Hullude- või ... misiganes ostupäevadega. Aga see töötab! Nagu see, et hinnad lõppevad valdavas enamuses kõik ...9 või ...9.90-ga.
kolmapäev, 10. november 2010

Iga müsteerium laheneb kord

Umbes paar aastat tagasi, kui põnglane oli kahe aastane või nii, kinkis sõbrants talle väikese kaisukaru. Selline hästi nunnu, parajalt väikene, pehme, karvane, soe, rahuliku karvatooniga beezhikas – minu meelest iga lapse kaisukaru unelm, keda on mõnus kaissu võtta. Aga ikka praakis poiss ta teiste "kaisukate" seast välja, lihtsalt puksis voodi jalutsisse või hoopistükkis voodist välja. Selle paari aasta jooksul on esinenud vaid mõned üksikud korrad, kui poiss on igatsevalt tema järele küsinud, juhul, kui mõmmit parasjagu voodis ei juhtu olema. Ja nii, mõned päevad tagasi, teatas poiss mulle jälle resoluutselt, et tema ei taha mõmmit oma voodisse. Pärisin siis nõutuna aru, et miks ometi, ta on ju nii armas karuke?! "Ei, ei ole. Vaata, tal on kurjad silmad. Tal on karvad silmade peal."
kolmapäev, 20. oktoober 2010

Kui kevad veel ei paista

Olen omadega jõudnud perioodi, kus nädalavahetusteks saabub täielik arvutiallergia ning nädala sees on nii hirmkiire kogu aeg, et arvutis oma asjade jaoks aega lihtsalt ei jätku, sellest ka minu vähene blogimine viimasel ajal. Poleks uskunud, et mind üldse kunagi arvuti suhtes vastumeelsus tabab, kuid nädalavahetuste vabadel päevadel eelistan pigem aias võtta veel viimast või tegeleda lihtsalt majapidamistöödega, jube hea lõõgastus muide.
Sel nädalavahetusel jõudsin siis oma põllumajandusega nii kaugele, et võin ka rahuliku südamega talvele vastu minna. Peenrasse jäi veel kasvama vaid roheline sibul (hiline istutus) ja käharpetersell, paar külmakraadi ei tee neile midagi ja nii hea on ikka peenrast seda rohelist võtmas käia.
Eelmisel nädalal sai üles porgand, saak on üldiselt hea, kuid kohati oli jäänud liiga tihedalt kasvama, seega leidus ka pisemaid pabulaid, selliseid ca 3 cm. Kui varemalt oleks need otse komposti rännanud, siis seekord noppisin nad kõik üles, käsi lihtsalt ei tõuse raskel ajal sööki ära viskama. Nii ma neid siis puhastan ja pistan karbiga sügavkülma, talvel hea võtta, kas supi sisse panna või niisama näksida. Eks ta ju hullusti ajamahukas nokitsemine ole, kuid ega nendega ju kiiret pole. Huvitav on see, et peenras oli kaks eri sorti, millest üks kasvas siis kenasti, teine oli aga alla igasugust arvestust. Mehe mäletamist mööda oli too nigelam eelmise aasta (vist) valimiskampaania ajal rahvale saadetud porgandiseeme, mis mingil põhjusel eelmisel kevadel maha panemata jäi. Kuna seeme ise koju kätte tuli, ei hakanud teda ju ometi ära viskama. Tea, kas oli see nüüd pikast ooteperioodist või valedest vaadetest, aga igatahes väga kiduks ta jäi... vat sulle siis valijameeste porgandit!
Samuti võtsin eelmisel nädalal üles ka daaliajuurikad, kerge külm oli neist üle käinud ning vaatamata veel otsas olevatele õiemoodi moodustistele aia ehteks nad enam küll ei olnud. Oh sa juttas – kui ma hargi maasse lõin, tuli sealt suur juuremugulate pesa välja. Ju eelmistel aastatel on ikka samamoodi olnud, kuid kuidagi pahviks lõi hetkeks – paned kevadel ühe mugulajupi mulda ja sügiseks on kahe peo suurune juurikas lillel all. Heh, kuidas ma neid nüüd säilitan siis ja mis nendega edasi teha? Kas nad võib laiali lammutada või mis? Või lammutatakse kevadel ja kas selline üks juurikamugul ikka läheb kasvama? Kas mul nende säilitamine üldse õnnestub, pole teada. Oleme end küll uude (poolikusse) Kodukesse sisse sättinud, kuid eeskotta tuleb talvel tõenäoliselt miinuskraad sisse ja toas on neil jälle liiga soe. Üks võimalus on üritada nad linnakeldrisse tuua. Eks näis... aga ma vähemasti üritan :). Hoiaks kevadel mõned kroonid jälle kokku.
Gladioolisibulad võtsin üles pühapäeval. 70-nest mahapandud sibulast päris paljud ei õitsenud ning säilitamisele kuuluvad umbes 50, vahepealne arv on siis kas lihtsalt ära kadunud (ei läinudki kasvama) või olid sibulad nii äpukesed, et praakisin nad lihtsalt välja. Nende säilitamine on mul varemalt õnnestunud ja nende pärast ma ei põe eriti. Daaliajuurikatega aga positiivne kogemus puudub. Tänavune suvi gladioole eriti ei soosinud, kippusid nad välja venima ja lamanduma. Õitsemine jäi kuidagi hilja peale, peamiselt sügisvihmade ajale, nii sai kauneid, vihmast väntsutamata õisi, suht vähe näha. Kevadel jäi neile ka toestusvõrk peale panemata, lootsin, et saab ilma hakkama. Tänavune oli aga heaks õppetunniks, et gladiool vajab siiski toestamist ning kuna nad mul (esialgu) ühes peenras koos on, siis on kasulik neile toestusvõrk peale panna, näeb peenar kenam välja ja ka lilled peaksid olema sirgemad. Vaatamata sellele, et tänavune peenar nägi välja nagu laialipillutatud Pisa tornide väljak, meeldivad need lilled mulle väga. Lihtsalt oskused nende kasvatamises vajavad veel lihvimist.
Aiamaalt peenrast kaevasin välja ka kõik saialilletaimed (neid oli päris palju) ja viisin nad lõkkeplatsile (põletamine tuleb kunagi hiljem). Kevadel lugesin maalehest artiklit, kus kirjas, et saialill köögiviljaaias on igati kasulik, takistavat oma juureeritisega mullas elavate kahjurite, nematoodide levikut. Mõtlesin siis katsetada, ega ta olukorda hullemaks ikka tee, pealegi ilus särav oranz aias lisab erksust ja soojusesära. Kuigi ma oma aias pole saialille varemalt kasvatanud, on ta täiesti nunnu suvelill, igatahes võitis ta mu südame, selline lihtne ja armsake. Kasvasid nad kenasti ja õitsesid vägevalt, kuid sellest kunagi hiljem. Suvel hakkas aga ühe pojengi pärast mure, mis mind pikaks ajaks arvuti taha naelutas. Nii sattusin lugema karme sõnu, et saialill pidavat olema hea viiruste kandja ning ei ole sugugi hea istutada teda viirushaigustele vastuvõtlike taimede (ka pojengid) lähedusse. Ehmatasin kohe päris ära, kuid teha polnud enam miskit, st ei raatsinud seda õite merd peenrast ka igaks juhuks välja rookida. Mul pojengide ja saialillede vahe kümmekond meetrit, mitte rohkem. Nüüd ongi mure, kas tegin pojengidele äkki liiga? Ja jätkuvalt juurdlen omaette teema üle, et kui lähedal on lähedal... Kas julgen järgmine aasta saialille sama koha peale panna või mitte...
Ja meie ilmaennustavad tammed on ka nii vahvad, olgugi, et see lehtede riisumine üks igati tüütu ja rakke pihku toov tegevus on. Üks tammedest on raagus nagu kojamehe luud – nii kui viimased lehed temalt langevad, on teada, et saabub esimene lumi. Ja nii oligi. Valget pudi langes laupäeval taevast alla, kui ma rehaga vehkides jõu ja ilunumbreid tegin. Põnglane oli siiralt õnnelik ja elevil - nüüd saab kelgutama! Aga nii palju teda meie kandis siiski ei tulnud. Veel. Teine tamm on aga jätkuvalt täislehtes, küll pruunis kuues, kuid siiski üleni kuues, nagu nii olekski loomulik. Kohaliku ilmaennustuse järgi ei tule püsivat lund veel niipea. Kui ka tema oma mantli seljast heidab, võib enda vaimu püsilumelainele valmis sättida. Vähemasti nii on paarkümmend aastat need asjad siin käinud vaatamata riiklikele ilmaprognoosidele.
Selle suve/sügise viimastest õitest õnnestus pildid klõpsida eelmisel nädalavahetusel, kui kogu õu alles kerges tammelehe garneeringus oli, kuid kõik needsamad õied leidsin ka sel nädalavahetusel veel aiast. Seega on nad hooaja lõpetuseks siin igati omal kohal :) Viimane pole küll õis, tema on leidlaps (kukehari) pojengipeenrast, kelle kivimäkke ümber kolisin ning talle oma aias kasvamiseks loa andsin. Kenasti on ta selle paari kuuga kosunud.




reede, 17. september 2010

Pisipiigale

Kui sain teada, et lisaks kahele olemasolevale ootab sõbrants ka kolmandat, lõi mul kohe peas tuluke särisema – ahhaa, nüüd hea põhjus jälle miskit nikerdada. Tahtmine midagi teha oli suur, kuid konkreetseid ideid-mõtteid mitte ühtegi. Nii istusingi tunde arvutis ja guugeldasin, päevad läksid, kuniks jõudsin endas selgusele, et seekord eelistan õmblusmasinale kudumisvardaid. See oli juba sammuke edasi. Paraku on minu kodus leiduv käsitööalane kirjandus kõik sügavast nõuka ajast ning sealt endale midagi meelepärast leida on ikka päris paras katsumus. Vabad hetked veetsin jätkuvalt kõige suurema sõbra, Google, seltsis. Silma jäi päris palju ja huvitavaid tekikesi, kuid osadel ei olnud tegemise õpetust ja paljudel, mis esmapilgul ohhoo-efekti tekitasid, oli juures see "miski", mis mind häiris ja nii ma nad välja praakisin. Kuniks avastasin, et minu surfamised lõppesid ikka ühe ja sama tekikese imetlemisega, boonusena juures korralik õpetus.
Kui olin mustri välja valinud, jäi muretseda veel materjal. Kuigi vaekauss kaldus rohkem piiga poole, ei saanud selles sugugi kindel olla enne, kui pisike sündinud on. Nii üritasin värvivalikus olla suhteliselt neutraalne ja eks need lõplikud värvid kujunesid ka vastavalt pakutule. Teada oli, et tahtsin 100% villast lõnga ja võimalikult peenikest. Guugeldamise tulemusena ja oma isiklikele kogemustele tuginedes eelistasin Novita lõnga. Aga üllatus-üllatus, kaubanduses minu soovitut ei leidunudki. Võimalus olnuks tellida neti teel, kuid mulle ei meeldi põrsast kotis osta – esiteks ei anna arvuti õiget värvitooni edasi ja mina pean ikka näha ja katsuda saama, kas mu väljavalitu mulle ka tegelikkuses sobib. Netist leidsin infot, et õnneks on Novital ka oma pood Tallinnas Laki tänaval ja nii ma uljalt oma sammud siis sinna seadsin. Äärmiselt tore koht, väga soe teenindus ning suur kaubavalik. Kuigi lahtioleku ajad on ukse peal, ei tasu ukse kinni olemise korral kohe minema tormata, uksekellast on abi. Esmapilgul võttis valik silme eest kirjuks, ent samas oleks värvispekter võinud ikka märksa suurem olla. Aga leidnud sealt endale meelepärase, võis töö alata!
Nagu ikka projektidega, mille tähtaeg on veel kaugel-kaugel, kipuvad need venima, kuniks avastad, et oih, mul on nüüd kiire. Eks oma roll oli siin suvisel opil ka, tänu millele näputöö paariks nädalaks seisma jäi. Kui septembri alguspäevadel katsikukutse postkasti potsatas, olin mina omadega alles väga poole peal. Mõned päevad enne tähtsat päeva jäi meie poiss aga haigeks ning sellega oli katsikule minekule kriips peale tõmmatud. See andis mulle lisaaega oma töö kiirelt lõpule viia ning nädalake hiljem, piiga vennakese sünnipäeval, võtsime ka katsikukingi ühes.
Pisipiiga kannab nime Gerta. Palju õnne Sulle ja lenda kõrgelt, Pääsupiiga!

(Pildistatav pole alusele just kõige paremini saanud, jääb mulje, et on kiivas. Tegelikult ei ole, kenasti ühtlane on, lihtsalt alumise katte triipudega tekib taoline (d)efekt.)
* * *
Tekike sai mõõtudega ca 70 x 90 cm.
Üks ruuduke on mõõtudega ca 22 x 22 cm.
Kasutasin lõnga Novita Bambino, vardaid nr 3.
Tokis on lõnga ca 50 g, ca 190 m.
Ühest tokist saab 2 ja pool ruutu; kuna ei tahtnud oma töösse ülearuseid sõlmi, siis nö poolikuid lappe tegema ei hakanud, seega lõnga kulu veidi suurem. Eks saab lapsele sokke-salle vmt teha, ega kaotsi ei lähe midagi :). Ehk minul kulus 7 tokki lõnga (3+3+1).
Mustril kudusin pitsiosast pool (rida 39 k.a.), kuna neid auke tundus muidu kole palju saavat :).

Mustri leidsin siit:
Kootud tekike
neljapäev, 16. september 2010

Põnglane ja sõnad

Meie perel on saanud väikeseks traditsiooniks käia igal aastal, septembri keskel, üle lahe põhjanaabrite juures geopeitumas. Sel on oma väike ajalugu, miks just siis, kuid ma leian, et see ei olegi nii tähtis kui see, et see on võrratult ilus aeg võrratult kaunis looduses. Geopeitus mulle selle pärast meeldibki, et on võimalus sattuda paikadesse, kuhu niisama ei oskaks ise eales sattuda, üldjuhul tahetakse teistele mängijatele näidata ikka vähe teistmoodi ja põnevaid kohti. Alati on meil ka ilmaga vedanud. Kui ühel aastal lahkusimegi Tallinnast padusajus, siis üle lahe läks olemine juba helgemaks ning peale lõunat saatis meie edasist üritust soe päike, ühel aastal oli jälle suisa 20 kraadi päevasooja. Ööseti läheb muidugi külmaks, telkimine on tugevatele. Aegade edenedes on ürituse mastaabid aga kasvanud ning nüüdseks on juba paar aastat organiseeritud soovijatele öömaja. Lisaks kauni looduse nautimisele on ju põnev kohtuda naaberriikide (üritus on avatud kõigile) 'kolleegidega' ja veeta nendega koos üks tore õhtu erinevate kogemuste ja muljete saatel.
Ja alati oleme käinud seal koos põnglasega, esimesel aastal oli ta kõigest kahe kuu vanune :). Nii olengi hakanud põnglasele tasapisi rääkima, et varsti lähme Soome ja sinna saab minna üle suure mere sõites laevaga. Poiss mõtles teemale kaasa ja tundis muret, kuidas me laeva peale saame. Eks ikka sõidame issi autoga ja täpsustasin, et kõige pealt sõidame autoga sadamasse ja sealt saame siis laeva peale minna. Poiss sattus hetkeks segadusse, mõtles hetke ja küsis: "Sadamasse? Kas seal hakkab sadama?"
Saan poisi segadusest täiesti aru, jäi meil ju eelmine aasta seoses kodukese ehitamisega käimata, ning viimasel käigul oli ta ju kõigest kahe aastane. Ja sel suvel pole meil õnnestunud kodumaistel vetel isegi mitte praamiga sõita, üks igati mere ja laevakauge aasta on olnud ning niisama argipäeviti pole nagu laevaga ja sadamaga seonduvaid teemasid jutuks tulnud.
Nüüd ootab poiss põnevusega, millal sadamasse saab minna ja oma silmaga näha, mis põnev koht see selline on :).
pühapäev, 5. september 2010

Nädal tagasi...

... laupäeval, 28. augustil, kogunesid Sipsikud Rocca-al-Mare kooli juurde parklasse, kust võeti ennelõunal kell 11 ette ühine teekond Stroomi randa. Rühma lapsi kogunes kokku 13 ning lisaks veel mõned sõiduhuvilised õed-vennad. Kuigi ka vanematel ei olnud ratta selga istumine keelatud, eelitasid nad valdavas enamuses siiski jalgsi liikuda, niisamuti mina ise. Sõiduoskused olid lastel väga erinevad, üllatusega nägin, et paaril lapsel abirattaid ei olnudki. Ju nemad olid saanud siis kõvasti trenni teha :). Põnglane aga, muidu nii püsimatu, kiire ja rahmeldav, eelistas kulgeda vaikselt, tasa ja targu. Tragimad olid juba pikalt eest ära, kui tema alles õppis lubatavuse ja vabaduse piire kompama ning kerge tagant utsitamine kippus hoopis nutuvõru suu ümber tooma, kui pisikesele indu andma. Peale esimest sedasorti katset pidasin targemaks last rohkem mitte torkida, oluline oli, et ta suudaks aru saada, mis ja kui palju on lubatud ning oleks võimeline ikka ise, iseseisvalt koos teiste lastega liikuma. Samas polnud ta aga sugugi kõige viimane. Poisi pelglikkus oli kinni väheses eelnevas sõidukogemuses ning saadud kogemuski oli ju tulnud piiratud tingimustes, vähese liiklusega autosõiduteel, kus hetkekski ei tohtinud autode suhtes valvsust kaotada, ent samal ajal tuli tegeleda nii uudse asjaga, nagu iseseisev väntamine. Nii ei saanudki ta nüüd kohe asjale pihta, et selle tee peal liiklevad ainult jalgratturid ja jalakäijad ning et eemal sõiduteel paistvad autod ei pääse kuidagi temani. Jälgima pidi, et ei sõidaks teistele ise otsa ning ei kalduks tee keskteljest vasakule poole. Eks see kõik oli tema jaoks uus ja nii teistmoodi, vaja oli vaid veidi aega harjumiseks. Umbes esimese kilomeetri läbimisega sai vabanetud ka esialgsest pingest ning võis aru saada, et laps lustib täie mõnuga. Ja mida aeg edasi läks, seda kiiremini hakkas pedaal käima :). Esiotsa kiired sõitjad tegid paar kogunemise pausi ka, oodati, kui rahulikumad sõitjad kõik järgi jõudsid ning jätkati taas jälle üheskoos. Enamus teed suutsin nii käies kui joostes lapse lähedal püsida, mine tea, millal tal abi vaja, kuid veel enne kui Stroomi rand paistma hakkas, oli poiss kaugele ette vändanud. Vanemaid jagus kogu distantsile, ratastega olid eesotsas ja rahulikumad tagapool. Kui ka juhtus mõni väike apsakas, siis kõik hoidsid kõigil silma peal ja abi oli alati kohe olemas.
Sihtpunkti jõudmiseks olime läbinud tiba rohkem kui kolm kilomeetrit. Arvasin, et poiss on sellest sõidust nii läbi, et tötsab kohe murule istuma. Aga kus sa sellega! Kiirelt pargiti ratas murule ning tormati turnipuudele ronima, isegi kiivrit polnud mahti peast võtta. Ja küll nad siis rahmeldasid seal üheskoos, väsimatult... lõputult... Vahepeal pidasime ikka kaasa võetud toidumoonaga pisikese pikniku ka, vähemasti oli mahti kustutada suur janu, ent söögipoolisest võeti paar ampsu ning emme pidi siis ülejäänu sööma. Nojah, kellel seal ikka mahti süüa on kui nii põnevad atribuudid piiramatult käes ja veel värskes õhus pealegi. Söök on küll see kõige viimane asi, mille peale meie põnglane mõtleb. Samas oli neid, kes end toidu ääres väga mõnusasti tundsid. Kohe rõõm oli vaadata, et mõni laps ikka sööb ka! :)
Tagasiteele startisime kõik koos. Mõnedele oli auto sinnasamasse vastu tulnud, mõni pööras poole tee pealt ära, kuid enamus läks tagasi stardikohta. Tagasiteel nägin oma last esimesel paarisajal meetril, jookse või ära jookse. Nüüdseks oli sõit selge ja enesekindlus põues, emmest-issist polnud sooja ega külma, peaasi, et vändata saaks ja mida kiiremini, seda parem. Lõppeks tagasi auto juures, oli lapsi, kes sõitnuks aga veel ja veel, mõni neist isegi uuesti otsa ringi keeras ning uuele ringile läks. Ju vanematele vastu. Ja ega põnglanegi nii väga autosse kippunud. Mida aga ei saanud sugugi minu kohta öelda... Oli see peale operatsiooni mul ju esimene nii pikk käimine (6 km!), pealegi veel tempoga. Pehmelt öeldes olin ma autoni jõudes ikka päris surnud, jalad kanged all kui puupakud... Ent vaatamata sellele oli see üks ütlemata tore üritus sel suvelõpu rõõmsa päikese all. Tuult oli mõõdukalt ning ilm spordi tegemiseks parajalt soe.


Paar päeva varem saime oma auto remondimeeste käest tagasi ning nüüd oli tarvis siis testsõitu teha, mistõttu suundusime edasi väikesele rännutuurile. Suunaga Thela poole, kust läksime ära tooma poisi plehkupannud mütsi, põikasime läbi ka Treppojalt. Oleme sealt küll palju kordi mööda sõitnud, kuid joastikku ennast pole mul õnnestunud varemalt vaatamas käia. Väga põnev koht tundub, kui oleks vaid rohkem aega ja võimalusi fotokaga sinna sattumiseks. Koht, kuhu kunagi tahaks kindlasti tagasi...
Thela juures kasutasime pererahva lahkust ning heitsime pilgu peale ka kohalikule kullakaevandusele, no mida muud sel kopajuhil sealt nii sügavalt ikka otsida oli :). Esmapilgul üsna ehmatama panev vaatepilt annab fantaasiale aga hea lennu ning tulevikus saab sellest kohast kindlasti midagi väga ilusat ja vahvat. Ootan põnevusega :). Auto poole jalutades kuulsin end mehele ütlevat: "Kui meie endale kunagi aiatiigi teeme, siis palun ärme nii suurt tee".

Kas selline siis ongi pühapäeva hommik?!

Opijärgne rahulik taastumine hakkab möödanikuks saama ning igapäevaelu vaikselt oma normaalsetesse aktiivsetesse rööbastesse libisema. Nii ongi arginädal möödunud sellise kiirusega, et pole leidnud isegi kümmekonda minutit päevas, et heita pilk peale, mis blogimaailmas toimub või siis pole mul enam aimugi, mida tähendab sõna "TV". Nii otsustasingi eile õhtul juhtme seinast välja võtta ja lihtsalt puhata ehk siis sättisin end kella üheteistkümne paiku õhtul filmi vaatama. Mõnus oli sooja pleedi all diivanil lösutada (linnas on kivimajas praegu niiiii külm, prrr) ja filmi "Toscana päikese all" vaadata. Film just päris minu maitse järgi ei olnud, kuid aja mahavõtmiseks sobis eile küll imehästi. Nii saingi voodisse peale poolt kahte öösel.
Hommikul kella kaheksa paiku ärkas põnglane, voodist välja ronides kommenteeris: "ma ei taha rohkem magada" ning läks teise tuppa mängima. Ühe silmaga piilusin, et ta end korralikult riidesse pani (tal ikka veel suvi südames ja tahab poolpaljalt ringi lasta), seejärel keerasin teise külje ning pea vajus mõnusasti pehmesse patja. Paar minutit hiljem kostus väljas kõva mürin ja kolin. Unise peaga arvasin akna alt mingi suure kastiauto vmt masina mööda sõitvat. Kui see kolin aga sugugi ei vaibunud ning hoopis üha aktiivsemaks ja jubedamaks läks, jõudis mulle kohale – need on need tee-ehitajad! Mida asja?! Pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Ma saan aru, et reedel sadas ja laupäevalgi oli kõik veel märg... aga pühapäeva hommikul kell kaheksa?! Mõistetav oleks olnud, kui nad oleks toimetama hakanud kell üheksa või veel parem kell kümme, kui ka hommikukohvi oleks joodud olnud. Aga niimoodi jõhkralt ja une pealt... ei jäänudki muud, kui jubeda kolina saatel urisedes voodist välja ronida.
Ja üleüldse – juba kevadel oli teada, et meie tänavat hakatakse ümber ehitama (veetorude paigaldus, kergliiklustee lisamine, uue teekatte panemine). Paar aastat tagasi sai valmis pool teed, nüüd jõudis järg ülejäänud poole kätte ehk siis selle osa kätte, mis meie majast mööda läheb. Suvi otsa ei liigutatud lillegi ja nädal enne kooli algust tõmmati tee üles nii, et isegi elanikele ei ole tagatud autode juurdepääs koduni. Mõnikord olen siin ikka mõelnud, et kui meie majas või lähimajades kellelgi kiirabi oleks vaja... siis oleks kanderaamiga paarisaja meetri pikkune jooks üle kuumaastiku... Minu jaoks on täiesti mõistusevastane, milleks oli vaja ära oodata kooli algus, mil kõik puhkama sõitnud inimesed ka tagasi linna naasevad ja linn taas rahvarohke on? Suvel, kui rahvastikutihedus linnas hõredam, ei liigutatud aga lillegi?!
pühapäev, 22. august 2010

Üllatajad ja üllatused aias

1. Üheks tublimaks üllatajaks on meie nooruke ploomipuu "Ave", kes suve hakul veel nii õnnetuke välja nägi, et olulist elulootust ei julgenud temast enam oodata. Aeg aga läks, suvi edenes ning põdurake kogus tublisti jõudu. Nüüd, suve lõpuks, on ta endale tekitanud kenakese võra juurdekasvu, kogupikkuses 75 cm. Üheks puukese põdemise põhjuseks oli talvel tema kallal maiustanud kitseke, kuid mis vaevas lehepungi avamise faasis, on mulle siiani mõistatuseks. Tõenäoliselt mingi putukaline. Lehed hakkasid edenema siis, kui ise lehti natuke laiali painutasin ning sõrmega neid puhastada püüdsin, just hirmus, et mingi putukas on sinna miskit jama teinud. Mine võta nüüd kinni, kas oli sellest abi või mitte, aga peale seda hakkas puukene edenema. Kirjutan siin ja mõtlen nüüd, et kas peaks teda järgmine kevad äkki millegagi pritsima? Või ehk hoopis nüüd sügisel? Aga millega?
Enne karmi sügist, vast paari nädala jooksul praegusest, on plaan ta aia piirilt, suurte puude varjust, kolida eemale, nii kümmekond meetrit aeda sissepoole. Seal peaks tal olema rohkem vabadust ja hingamisruumi. Ja kindlasti peab talle talveks veel midagi kitsede kaitseks välja mõtlema, niisamuti teisele noorukesele ploomipuule. 3-meetri kõrgust aedpiiret ju ümber ei pane, ehk varjukangast vmt materjalist kotike pähe tõmmata?
2. Teine üllataja on kevadel mehe poolt mulle niisama saabuva kevade puhul kingitud minipotiroos "Pearl Kordana". Tuli ta minu juurde veel siis, kui paks lumi oli maas ja maa külmunud. Hiljem, kevade saabudes, oli aga muid olulisi aiatöid ohtrasti ja nii ta mõneks ajaks ununes. Kui ta juba õitsenud oli ja lehed massiliselt kollaseks hakkasid minema, läks taimekese päästmise eesmärgil aeda istutamisega juba kiireks. Nagu ikka, kaevasin augu, vedasin põhja komposti ja siis kaasalausutud hääde sõnade saatel taimeke mulda. Aja edenedes aga... muutus lilleke nukramaks ja vaevatumaks. Nädalake peale istutamist panin talle ka roosidele mõeldud suve jooksul mulda imenduvaid väetisegraanuleid. Ei näinud ta sellegi üle rõõmustavat. Nii ei jäänudki minul muud üle kui vaadata ja oodata, kas võitleb end taas elule. Kui aga neljast oksakesest ka kolmas läbi kuivas ja ma selle ära lõikasin, otsustasin – saagu, mis saab, aga enne järgmist suve ma teda ka välja kaevama ei hakka, eks uus kevad annab arutust. Nüüd, nädala jagu päevi tagasi avastasin, et see ainuke ellujäänud oksake lisaks tublile kosumisele ja roheliseks muutumisele, on ka kolm arglikku õiekest külge tekitanud. Hip-hip hurraa, ta on tubli! Nüüd jääb üle loota, et ta ka saabuva talve kenasti üle elab ja järgmisel aastal juba ilusaid ja tugevaid õisi näitab.
3. Mõni päev tagasi pojengipeenart korrastades avastasin pildil oleva tegelase. Leidsin ma ta IHL'i käest saadud peedipunase alt. Ja see on täielik üllatus, kuna pojengi istutasin ma oma aeda 2008 august ning rohinud olen ma teda ju pidevalt. Mul ei ole õrna aimugi, millega võiks tegu olla. No tundub, et umbrohi ta siiski ei ole, kuid igaks juhuks tõstsin ta kuni selguse saabumiseni ajutiselt potti. Oskab IHL ehk kommenteerida, kas võib see olla kuidagi tema aiast pärit, et oli lihtsalt need paar aastakest seal pojengi all mulla sees peidus? Või on ta nüüd siis üllatuskülaline ei-tea-kust? Paraku ei oska sellesse tundmatusse kuidagi suhtuda... Tekkinud mõtted pole ka guugeldamisel abi toonud. Igasugune abi tuvastamisel on teretulnud :).

4.Ühel juulikuu päeval tuli mehele sõber külla. Meest ei olnud sõbra saabumise hetkel kodus, pidi ootamatult tööasjadega seoses linna sõitma. Nii me siis jutlesime omavahel, lapsel ka hea meel, et onu külla tuli, sai kõik olulised maailmaasjad talle ära rääkida. Korraga, nii muuseas, ulatas saabunud külaline mulle rohelise ümbriku, et mul olla üks tähtis päev olnud. Nojaa, oli tõesti. Eile oli. Roheline ümbrik oli väga tuttav, paar päeva varem olin sõbrannadelt saanud samasuguseid tükki kaks. Olin äsjasest liigutusest nii üllatunud, et võttis hetkeks suisa sõnatuks. "Kust ta teadis?!" mõtlesin ise palavikuliselt sealjuures. Sõbrantsid olid eelnevalt uurinud, et mis oleks meelepärane. Enam ammu ei ole meil kombeks teha üllatuskingitusi, kuna inimeste maitsed on niivõrd erinevad, et lihtsalt kinkimise pärast midagi kinkida pole mingit mõtet, soov on ligimesele ikka ju heameelt teha. Ja minu puiklevad sõnad, et tegemist on ennekõike põnglasele suunatud üritusega (on meil ju ühel ajal see tähtis päev), ei kanna juba ammu vilja. Niisiis, mis võiks olla ühele hingele veel parem, kui tema armastatud hobi tarbeks saadud abivahendid – kinkekaardid – millede eest saab soetada ihaldatud taimi-lilli või hoopiski vastava valdkonna alast kirjandust? Eelnevad kaks sarnast ümbrikku olid ülimalt suuremeelsed. Ihaldatud lillest jäi aga siiski oluline osa puudu ning see pani mind hoolega kaaluma, kuidas neid kõige mõistlikum realiseerida oleks. Endal tol hetkel hobi tarbeks vabu vahendeid ei olnud, kaalusin isegi võimalust oodata kevadeni, siis veel piisavalt aega nende realiseerimiseks. Saadud kolmas ümbrik lõi mu aga õnnest täiesti pahviks! Soetades enda ihaldatu, jääks mul abivahendeid isegi üle! Peas keerles mustmiljon mõtet, üks kiirem kui teine. Keerles veel mitu päeva peale seda, kui mehe sõber oli lahkunud... Juba kevadel, enne lume sulamist, mõtlesin välja, kuidas võiks kujundada majaesise (tee poolt vaadatuna). Tähendanuks see üsna paljude taimede soetamist, milleks mul nüüd ju ometi võimalus oli! Hinges kripeldas aga edasi see üks ja ainus. Seda enam, et ehitustööd ei ole kulgenud sugugi nii, nagu me lootsime. Võitlesin ma endaga, mis ma võitlesin, aga kindlale otsusele ükspäev jõudsin. Seejärel oli suur tuhin sees, et lähme ja toome nüüd ruttu ära! Mõned päevad hiljem, Hansaplantist muid tarvilikke asju soetades, käisime ka oma 'kullakest' vaatamas. Oli teine letil täiesti olemas, kuid hetkeline rutt ei tekitanud seda õiget ühtekuuluvustunnet, nii ta meist sinna poodi edasi jäi. Ja siis... ühel juulikuu lõpupäeval tundsime, et voh!, nüüd on sel kaunitaril aeg koju tulla. See oli kohe selline eriline tunne, et leiad spetsiaalselt aega ainult temale, mitte ei soeta teda koos teiste ostudega, nagu toidupoes lisaks saiale-leivale libistad korvi ka munad... Ja nii tuligi meile pojeng "Bartzella", mis möödunud nädalal nõuetekohaselt täidetud tingimustega endale oma pesa leidis. Aitäh, mu kallid sõbrad, tänu teile sai ühest unistusest reaalsus! :)
pühapäev, 15. august 2010

Oli kord...

Nii algavad paljud muinasjutud. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus minulgi, koos perega, siseneda ühte neist - muinasjutuaeda, kus kõiki külalisi tervitasid paljud erinevad tegelased, kes lopsakate taimede vahelt piiludes, kes puu otsast sulle teraselt silma vaadates, kes vee peal liueldes. Igal sammul oli aed täis üllatusi nii taimede-lillede kui sõbralikult koos tegutsevate 'aiavaimude' näol, olen veendunud, et mõned neist jäid mul isegi kahe silma vahele, sellised pisemad ja häbelikumad... Aga tore oli seal olla, kõigi nende tegelastega üheskoos. Lisaks veel paras ports ühise aiakiiksuga tegelasi, kelledest kui võluväel seal aias lisaks bloginimedele ka reaalsed tegelased said. Tõeliselt vahva oli teie kõigiga seal tutvuda, siirad tänud Thelale ja Lepatriinule, tänu kellele see teoks sai ning teile kõigile, kes te sinna imelisse aeda sisenesite ja selle muinasjutu seal elama panite :)!

Lisaks positiivsetele emotsioonidele jäävad seda kokkusaamist meenutama ennast meiega kaasa nihverdanud taimelapsed – Tiinalt saadud punaselehine enelas (Diabolo?) ja punaseõieline astilbe, Deialt tumepunaseõieline nelk ja suur hostapuhmas ning muinasjutuaia loojate Thela ja Lepatriinu poolt puhta soojakollaseõieline päevaliilia (Aten?) ja Lepatriinu sõnutsi kohustuslik ungari sinise-kollaseõieline iiris. Tänaseks päevaks on nad kõik leidnud meie aias endale oma koha. Hetkeks, mil lugesin Mare blogist, et oleks võinud temagi hosta tarvis soovi avaldada, olin mina juba valmis saanud sellise uue peenraüllitisega tammepuu all.

Oleks ma seda hinges teadnud, oleksin pool (ehk ühe puhma) sellest ära andnud ja nö oma poole veelkord pooleks teinud, oleks mul sellest jagunud piisavalt, saadud hostale seltsiks muretsetud hosta 'Sum and Substance' on ju ka alles väikseke. Ei ole me teineteisest ju nii kaugel ühti, et sellest mingit probleemi võiks olla. Kuna aga katsetasin peenrameetodit a la Muhedik, siis enam ei tahaks seda peenart praegu kuidagi lammutama hakata :(. Samas on mul plaanis kolida ümber oma hosta 'June', kes küll ei ole eriti suur, kuid natuke jagada annaks sealt juba küll.
Kokkuvõtvalt, mis siis on selliste kokkusaamiste plussid ja miinused? Silmast-silma kokkusaamised on absoluutselt asendamatud puht inimlikust aspektist – pelgalt pikslimustast helendaval arvutiekraanil kujuneb vaimusilmas küll mingi tegelaskuju, kuid see on vaid mikroosake tegelikkusest. On see tegelikkus siis nii oluline? Kindlasti mitte, kuid minu meelest on see tore ja rikastav, kui saad kirja pandud mõtetele-sõnadele juurde lisada reaalse isiku. Kui oleks tegemist AA-klubiga (Anonüümsed Aiahoolikud), siis oleks muidugi teine lugu :).
Samuti on kokkusaamised asendamatud saamaks taimedest, mida oma aias ei ole, reaalset pilti. Raamatust või internetist võib otsida ja vaadata neid pilte sadu, kuid see kõik jääb tegelikkusest ikka väga kaugele, eriti veel siis, kui mõne taimega eelnevalt kokkupuude üldse puudub. Näiteks oli minul kogu aeg arvamine, et päevakübar (siilikübar) on oma olemuselt selline karikakra mõõtu. Kuid oh üllatus-üllatus, ta on ikka märksa suurem. No Thela aias pidi ta veel eriti võimas olema. Aga üheainsama hetkega minu arvamus sellest lillest muutus, positiivsemas suunas. Nüüd tahaks seda endagi aeda :). Või siis näiteks see imeliselt kollase õiega päevaliilia – päevaliiliad ei ole minu aias asjatamise aastate jooksul kuulunud minu favoriitide hulka, olen leppinud nende kõige tavalisematega, mida pea igast aiast leida võib ning mis olid siin enne mind, kuid endale uusi soetada pole mõtteski olnud. Ega siis kõik taimed ei saagi ju ühtmoodi meeldida, see on täiesti loomulik mu meelest. Nüüd aga olin esimesest pilgust sellest kollasest nii lummatud, et võttis sisemusest kohe kripeldama ja kuidagi ei saanud lahkuda sealt ilma, et oleks endalegi väikese tutsaka palunud. Olen selle sordi pilte nüüd netis palju vaadanud ja no ei teki seda emotsiooni, mis vahetult taime ennast vaadates. Pilt küll kannab edasi informatsiooni, et see lill on ntx kollane, kuid taime enda olemus jääb ikkagi ainult vahetusse tegelikkusesse.
Eelmainitu on vaid mõtteline osa kokkusaamiste positiivsema külje pealt, lisaks veel kõiksugu erinevad aiakujundusdetailid ja muud kavalused aia kujundamisel, taimede kasvatamisel. Negatiivsema külje pealt tooks välja ehk selle, et kõik toredad üritused saavad liiga ruttu otsa. Isegi kui me oleks saanud jääda ööbima ja veel pühapäevalgi koos ringi tuuritada, oleks see ikkagi üks moment liiga järsku otsa saanud. Aga eks ta ole, head asja korraga palju ei saa, muidu ta ei olekski ju enam hea :).
Veelkord kõigile suured tänud koosveedetud toreda aja eest, jagajatele minu aia uute asukate eest ning loodan, et võõrustajad andestavad väikese Nodsupoisi pisikesed põrsatembud :).

PS: Ehk parandatakse homme "ahvide" poolt puruks näritud kaabel ka ära, selle MINTpulgaga on levi nagu kuuvarjutus – kord on ja kord ei ole, valdav enamus ajast ei ole. Siis saab ehk jälle inimese moodi sõna sekka öelda, pooled 'kommid' on läinud praegu lihtsalt musta auku ja ma olen loobunud.
laupäev, 31. juuli 2010

Glimbisubb ilutulestikuga

Kui normaalsetel inimestel kulgeb reisitrass mööda teada tuntud punkte pidi (Tallinn-Haapsalu-Virtsu jne), siis geopeiturite rännuteekond sisaldab geopeituse aarete nimesid. Kui öelda, et otsisime "Mööduja, peatu"-"Surfiparadiisi"-"Ood rõõmule"-"Kabli"-"Närska mägi"-"Vaatleja 5"-"Konuvere", siis omasugustele hulludele on kohe aru saada, et ahah, tuuritasite Läänemaal, sealt edasi Läti piiri äärde, läbi Viljandi põikasite Soomaale ja sealt siis mööda trassi tagasi Põhja-Eestisse.
Üldiselt enne reisile asumist paneme ikka mingi kondikava paika, kuid kui soov on rõhuda rohkem seiklemisele, siis teeme jooksvalt vastavalt vajadusele korrektuure. Seekord oli kindel siht – väikeste vahepõigetega külastada võimalikult palju randu ja supluskohti, mida liivasemad, seda parem ning kindlasti oli vaja jõuda laagrisse piisavalt aegsasti, et enne pimedat ikka telgi ja elamise püsti saaks.
Meie tuuri esimene aare - "Mööduja, peatu" - oli paras pähkel. Mitte et leidmine raske oleks olnud, vaid tegemist oli metsavendade kunagise punkri asukohaga, millised teadagi asuvad paksus metsas ja pole eriti ligipääsetavad. Õnneks viis paarisaja meetri kaugusele sõidetav metsateeke, mille keskel küll autos istudes rohi kaugelt üle pea ulatus, kuid vaatamata sellele oli autoga läbitav. Seejärel jätsime lapse autosse ja sukeldusime kõrvuni pika rohu sisse, kus üllatus-üllatus!, mõne aja möödudes päris suur rajakene välja kasvas, mille ääres vastavad sildikesed meid kenasti kohale juhatasid. Teinud aardega vajalikud toimingud, jätsime sääsed metsa omaette pinisema ning jätkasime oma teekonda. Taas 1,5 km autoninaga rohu raiumist ja aukudes hüplemist. Talvel, lumega, olnuks see üks paras jalgsimatk.
Jalgsi või mitte, aga olles 15 km eemal, järgmise aarde juures, avastasime auto poole minnes, et selle silmnägu kuidagi kahtlaselt lage on. Number oli puudu! Kuigi ühest varasemast ajast on paberist ja teibist "abinumber" autos olemas, tähendas see siiski meie reisile plaanimatud lisa 30 km nii distantsilt kui ajaliselt. Vaikselt küll lootsime, et leiame selle kuskilt poole tee pealt üles, aga kus sa sellega, eks ta seal metsavahel kõrges rohus lebas. Üritades ümbritsevasse keskkonda sisse sulanduda, oli teine kavalalt tagumise poole peale keeranud, ei jäänud ta ometi meie valvsale silmale märkamatuks.
Oma rannatuuri avapaugu tegime Topu sadamas. Plaan oli sealt vaid läbi sõita, kuid telefonikõne Märdile tähendas plaaniväliste tööülesannete täitmist (mis puhkus see selline on?!) ja meile põnglasega, et mitte segada tähtsate toimingute tegemist, priiust mere ääres. Rand on seal kiviklibune, mistõttu mina vette ei kippunud. Lapsega oli vähe lihtsam. Läksime esmalt niisama kaema, et kuidas vesi on kah... katsusime varbaga ja sulistasime-mulistasime jalgupidi rannavees, kuid siis arvas poja, et on vaja ikka üleni vette minna. Nii saigi lapse riided asetatud rannakividele ja möll vees võis alata! Purjelaudureid jälgides jäi mulje, et ei oleks endalgi vaja kaugele sumada, üsna lähedalt tundus ujutavaks minevat. Kuid noh... ei olnud see rand, mida hing ihkas. Kui tundus, et poja on juba piisavalt kaua rannaveega tutvust teinud, tõmbasime riided märjale ihule (rätik jäi ju autosse :P) ja auto juurde naastes oli ka iss oma tööasjad valmis saanud.

Peale mõningaid kõrvalepõikeid jõudsime kella kuue paiku õhtul Pärnu supelranda. Parkimishinnad seal piirkonnas on päris soolased (50 eek/h), mis on ka mõistetav, sest kuidagi peab neid randa kippuvaid horde ju ohjama. No korra aastas võib endale seda luksust ju lubada, pealegi hakkas päev otsa saama ja meil polnud veel aimugi, kuhu me ööbima jääme, seega polnud ülearust aega raisata. Vedas, saime parkimiskoha rannahoone kõrvale, täpselt jalgraja otsa, kust oligi mõttes randa minna. Ja oh seda rõõmu, parkimine kehtis vaid kella seitsmeni õhtul.
Plikatirtsuna sai seal rannas käidud lugematu arv kordi, enamus lapsepõlve suvesid möödusid kõik Pärnus. Nüüd sedasama rada minnes oli tunne, justkui astunuks tagasi lapsepõlve – jäätiseputkad paremal, mõnikord vanaema andis taskuraha ja sai seda suus sulavat koorest maiust nimega jäätis sealt endale lubada; eespool vasakul rannahoone seen, mille otsas ikka sai kõrgemat vaadet kaemas käidud; ning taamal ees liival ikka needsamad kiiged, milledel vennaga lugematu arv kordi sai kiigutud. Ainult et palju kenamaks on nüüd kõik ümberringi tehtud. Aga nagu ikka, käib hea ja halb käsikäes ning päris palju liikus sealkandis uduse silmavaatega omadega ei-tea-kus viibivat kaadrit, kes "sa ära mölise, kui mina sinuga mölisen" stiilis maailma asju üritasid arutada. Silma jäi ka naisterahvaid, kelledele näkku vaadates saab kohe aru, mis tema igapäevasesse joogikaarti kuulub ja kes agarasti rannas olevaid prügikaste pahupidi pöörasid, et sealt oma plekk või plastik kätte saada. Kurb. Võimalik, et neid oli ka tol ajal, kuid ei mäleta, et nad niimoodi silma oleks hakanud.
Rahvast oli vaatamata õhtusele ajale rannas palju, kuulda oli nii kodumaiseid kui võõrkeeli. Kuna võtsime endaga randa kaasa rohkem kui rätiku, siis kogu pere korraga vette hullama minna ei saanud. Kõigepealt käis iss koos pojaga end jahutamas, seejärel mina lapsega, siis uuesti iss pojaga ja kõige lõpuks jälle meie põnglasega kahekesi. Kokkuvõtlikult viibis laps veest väljas nii palju kui vanemad kohti vahetasid :). Viimane kord hullasime ja mõnulesime ikka südamest. Poiss mulistas oma mulistamisi, küll pea vee all, küll peal ja mina hulpisin soojas soolases vees "justkui glimp subbi sees" tabasin end mõttelt, liiga tüma oli see olemine, et olla klimp. Õhusooja oli ligi 30 C, vesi niisamuti. Aga mulle meeldis! :) See oli see kuuma suve fiiling, piiritu veteavarus ja pehme rannaliiv jalge all, mida lapsepõlvest mäletasin ja nii väga igatsesin! Olin taas see väike plika, kes kogu maailma unustavalt seal vees tundide viisi võis hullata! Toonane plika, täna, oma lapsega... kummaline kooslus. Üritasin asja võtta siiski mõistusega, kuid issi juurde naastes selgus, et olime vees pea terve tunni. Mis iseenesest ei olegi nii üle mõistuse, kui aeg poleks meid takka sundinud. Kokku olime rannas viibinud kaks tundi, kell tiksus juba üle kaheksa. Kiirelt autole hääled sisse ja edasi!

Kuid oh ei! Kõigil kõhud korisesid, eks päevase kuumaga oli see söömine nagu ta oli, kuid kord päevas peaks ikka sooja sööki ka saama, kui mitte ise, siis laps kindlasti. Nii tuligi teha veel põige kaubandusse, kust lisaks muule tarvilikule ka kiirelt sooja söögi kätte sai. Eks see kõik võttis aega omajagu, kuid toitumisprotsessi sai läbi viia õnneks autos ja sõidu pealt.
Mööda rannikut telkimiskoha poole sõites saabus hetk, mil päike meile hüvastijätuks veel viimase ehakumas lehvituse saatis ja kadunud ta oligi. Iga minutiga päevavalgus aina hääbus, kuniks metsade vahel kiskus juba päris hämaraks. Esimese hooga ei leidnud mälu järgi telkimiskohta üles, õnneks RMK infopunkt avitas. Veel viimased 7 km ja peaksimegi olema 'kodus'. Põmm, värav kinni ja autoga edasi ei saagi! RMK telkimisplatsid on ju üldjuhul ikka tasuta. Läksime siis valvuri käest uurima, et milles asi. Veel 3 km edasi pidi olema ka tasuta telkimise ala, kuid praegusel ajal polevat lootustki sinna kohta saada, seda enam, et meie jäime omadega nii hilja peale. Isegi tasuline ala oli vaatamata nädalasisestele päevadele pooltäis. Põrsast kotis otsma ei pidanud, võisime jalgsi sisse minna ja endale sobiva koha välja valida. Ausalt öeldes ega seal neid meelepäraseid kohti enam valida ei olnud, siiski õnnestus tagumistest soppidest paraja suurusega koht leida, kuhu oma kahetoaline püsti lüüa. Selgus, et 50 eek per autoga iga sissesõit ei olegi kes teab mis kallis, kasutada olid korralik lõkkekoht, kemmergud metsas ja olemas oli isegi väikene pesemisvõimalustega poekompleks-kohvik, kust minusugune kohvisõltlane omale hommikuse kohvilaksu kätte sai. Asi, millest puudust tundsin, oli laste ronipuu(d) – üldjuhul minnakse puhkama ikka koos lastega, kuid lastele mingeid mängimise võimalusi pole. Ei oleks ju raske teha 'kirik keset küla' puidust mingid turnipuud, et ka lapsed saaksid omaette toimetada. Et kuivõrd RMK teeb niigi istumiskohti jmt, ei ole ju palju tahetud paar puud ka lastele, kõik ei lähe metsa ainult sööma ja jõmisema. Seda enam, et tegemist on tasulise alaga ning rüüstetegur oluliselt väiksem kui mujal. Ma ei jorise, aga minu meelest oleks see üks mõte, mille üle võiks mõelda, pakkumaks veelgi paremaid puhkamisvõimalusi.
Saime telgi autost välja võetud kui taevas tõmbus üha süngemaks ja ähvardavamaks. Enam polnud vahet, mis aega näitasid kella numbrilaual osutid, kõik oli mattunud pimedusse. Paar hetke veel ja kostuma hakkasid kõuekärgatused ning silma jäid esimesed valgussähvatused. Need olid need plaanimatud minutid autonumbrit taga ajades, ootamatuid tööülesandeid täites, rannas mõnuledes ning Pärnust lahkudes söögipausi tehes. Algas võidujooks ajaga, kas saame enne vihma kodu püsti või mitte. Kui välimine kate oli kindlalt kinnitatud, sai asjad kärmelt lageda taeva alt kas tagasi autosse või telki tõstetud. Õhk oli paks ja lämbe, seega igasugune kiirustamine võttis naha märjaks ja võhmale. Vaatamata jubedatele kõmakatele pea kohal, oli saabunud sadu vaikne ja hõre. Vihmasajus sai viimaks kogu elamine valmis ning pea padjale saanud laps vajus oma kaisukaru seltsis pea kohe sügavasse unne, ei seganud teda kõuekõmin ega vihmakrabin.
Peale seda viimast õhtuspurti võtsime mehega mõneks hetkeks aja maha – auto päraluuk lahti ning istusime selle all autos, jalad üle ääre rippumas. Ümberringi kõik krabises ja pladises, kuid meid see ei seganud, me olime kuival. Ja niisama lihtsalt istusimegi, pilk suunatud taevasse männiokste vahele ja vaatasime seda meeletut tulede mängu. Kogu selle aja sähvisid taevas tuled, lakkamatult. Ja sama lakkamatult kogu aeg muudkui kõmises ja kõmises. Äike oli kord lähemal kord kaugemal ja oli hetki, kui ühise "ai!"-karjatuse saatel olime sunnitud silmi sulgema, sest niivõrd valus oli see valgus silmadele. See lõi ikka mõneks hetkeks silmist pimedaks. Ühel hetkel tundus, et see möll hakkab vaikselt järgi andma, kui korraga lõi vägeva laksu vasakut kätt mere kohal, muidu oli kogu trall käinud paremat kätt maismaal. Ja selle asemel, et järgi anda, tegutses ta edasi hoopis kahel rindel, nii vasakul kui paremal. Põnev oli see looduse vaatemäng koos 'muusikaga', justkui keegi oleks kogu aeg, poolteist tundi järjest!, hiigelsuure lülitiga mänginud, klõpsinud valgust sisse-välja-sisse-välja. Omamoodi ikka väga vahva oli – naaberlaudkond, kelle poolt pimeduses vaid hääled kostusid, muutusid valgussähvatuste saatel sekundiks visuaalselt nähtavateks tegelasteks, justkui kummitusteater :). Olles poolteist tundi selle loodusemängu meelevallas, muutus see südaöö paiku väsitavaks, nii tahtnuks hoida silmi ka rahulikult, ilma plõksimata lahti. Võimalus olnuks muidugi telki 'kotile' minna, kuid mina juba naljalt magama ei jää, kui ümberringi sähvib ja paugub. Uude päevanumbrisse astumisega hakkas õnneks saabuma ka vaikus ja rahu. Kogu see möll vajus viimaks ära Haapsalu poole. Oletame, et kell 23:45 tehtud alloleval pildil (pilt kajastab UTC aega) need kollased laigud kujutavad äikest, vot siuke pidev möll käis laial rindel.

Hommikul ärkasime, kui poiss meid kaheksa paiku maast lahti lõi. Vastukaaluks eilsele võtsime rahulikult ja mõnuga, viimaseks sihtpunktiks oli oma kodu ja sinna võib laekuda või keset ööd, sest oma voodi leiab ikka üles, kasvõi kinnisilmi :). Nii kuivatasimegi paar tundi telki ja käisime kogu perega proovimas Lemme ranna võlusid, mis eilsele hilisele saabumisajale kättesaamatuks jäid. No 'võlud' on natuke palju öeldud, hirmus kivine on see rand seal, kuid vesi oli jätkuvalt palav kui supp, isegi hommikul. Millegi pärast on kivine merepõhi mulle lapsest saadik vastik olnud, suisa jälk, kui jalg puutub vastu neid suuri sammaldunud kive. Ja ma ei saa sinna midagi parata, võin ju mõistuse häälega ennast veenda, et need on kõigest sammaldunud kivid, kuid ikka käib vastikuse ja kõheduse värin üle selja. Võimalik, et praegu pelgasin neid ka topelt, kuna need kivid on ju libedad ning kuidagi pole veel tahtmist teha seljaga mõnda soovimatut valet nõksu. Nii me siis hullasime seal kolmekesi vees, minul hambad ristis ning kaldale pagemise mõtted peas. Aga nüüd oli üks mis kindel, ma pidin saama ka Kabli randa, kuna olin kuulnud sellest vaid head räägitavat ning ei suutnud uskuda, et taolise kivise ranna kohta võiks keegi miskit head öelda, seega pidi seal olema parem.

Kui telklaager kokku pakitud, oli meil Kablisse õnneks aarde asja kah, sai kaks kärbest ühe hoobiga. Mees sai Lemmes oma ujumisvajadused rahuldatud, mida aga ei saanud öelda minu ega põnglase kohta. Ja tõepoolest, seal on mõnus! Jäi mulje, et seal on kõik kivid nii rannast kui veest kokku korjatud ja kuhjatud kaldale piirdeks, rand on mõnus liivane, niisamuti merepõhi ujutavas ulatuses (kaugemalt ma lihtsalt ei tea :)). Olid üksikud suured kivid, kuid üldjuhul olid nad näha ja ei seganud kuidagi vetemõnude nautimist. Tänu eilsele Pärnu ranna kogemusele üritasime olla tiba distsiplineeritumad ja mitte nii ennastunustavalt hullata, seda enam, et üks meist sugugi vette ei kippunud. Kohustuslikud saltod, hüpped ja pea vee all olekud tehtud, kahlasime viimaks kaldale, hinges hüvastijätt lõunamaa randadega.
Läbi paari aardepeatuse jõudsime omadega Viljandisse, kus mängurada viis meid Närska mäele, millest avanes hunnitu vaade Viljandi linnale. Seda pilti polnud minu silmad veel näinud, võimas! Lisaks võrratule vaatele imestasime järjekordselt geopeiturite leidlikkuse ja loovuse üle. Palju ei puudunud, et see aare oleks meil avastamatuks jäänud. Peale logi kirja panekut jäi üle aga tunnustavalt vilet lasta.

Aardest aardeni viis me tee, kuniks õhtu hakul jõudsime Soomaale. Esmalt nautisime aarde Vaatleja VI poolt pakutud maalilisi vaateid Tõramaa puisniidule. Täielik eraldatus muust maailmast ja loodusega üks olemine. Kui tahe üksi olla ja elu üle järele mõelda, siis soovitan soojalt. Sealt viis tee meid edasi Vaatleja V juurde, mis asub eelmisest linnulennult 5 km kaugusel. Sealkandis olen varemalt käinud kordi mitmeid ning teada oli, et seal asub üks maailma mõnusamaid supluskohti – rabajärveke. Eks ta ole ikka romantiline ka, kui minna sinna päikeseloojangu paiku, nagu meil õnnestus. Siidiselt pehme vesi siidiste taevatoonide taustal, kui kaob päevakuumus ning külm vaikus laotub üle maa. Kontrastiks külmale õhtutuulele oli rabavesi justkui suplsuvannis, nii soe ja pehme, midagi hoopis teistmoodi. Ja see põhjatu sügavus... kui seal 'püsti seista' ja jalgadega siputada, siis on tunda, kuidas põhjast tulevad karged ja külmad kihid alt üles. Selles väikses järvekeses tunnen mina end ülimalt hästi ja võiksin vabalt viibida seal tunde ja tunde... Aga kodu, meie oma kodu, ootas meid.

Viimase põike tegime veel kella poole üheteistkümne ajal Konuvere silla juures. Sealt oli koju veel poolteist tundi autosõitu. Taas trassil, jätkas väike reisisell oma rännakuid juba kaugel-kaugel unedemaal. Ei ole kerge olla geopeiturite laps :). Aga oh kui palju sai suvepäikese all vetes hullatud! Seda ei juhtu ju iga päev ;).

27.-28. juuli rändamise kohta näeb rohkem pilte siit.
esmaspäev, 26. juuli 2010

Jahisaak

Mõnikord lihtsalt on nii, et pidevast kodus olemisest saab mõõt täis ja siis lihtsalt peab minema... kuhugi. Kuhugi, kus on palju rahvast ja melu, sigimist ja sagimist, oleks tunnet, et elu käib. Või siis vastupidi - mõnusast turvalisest kodust lihtsalt eemale, loodusesse, metsade sügavusse. Eile õnnestus saada mõlemat :).
Kuigi paljude asjaolude kokkulangevuse tõttu on meil hetkel selle va krabisevaga kehvakesed lood, otsustasime siiski kaema minna, mida huvitavat pakutakse Jäneda talupäevadel. Ega alati ei pea ju tingimata midagi ostma, võib ju ka niisama uudistada, mine tea, mida huvitavat või põnevat seal silma jääda võib. Jõudsime kohale kolm tundi enne sulgemist, see andis meile parkimispileti poole hinnaga, kuid sissepääs tuli lunastada veel täies mahus. Nii mõnedki kaubitsejad pakkisid oma asju kokku ja osad olid juba ka lahkunud, ent laadamelu oli siiski täies hoos. Rahvast liikus suurte massidena, kohati oli tegemist, et laps kaotsi ei läheks. Aga ohh kuidas see külg külje kõrval olemise tunne mulle eile meeldis! Viimaks, kui kogu territoorium oli läbi jalutatud ja see inimmass väsitavaks hakkas muutuma, sai ka laps oma lõbustuse kätte. Juba territooriumile sisenedes peilis tema terav silm välja, kus batuut+liumägi asuvad ning terve laadaplatsil ringi jalutamise aja tehti emmele-issile selgeks, et sinna peab ka minema ja mida rutem, seda parem :). Sel ajal, kui põnglane seal möllas, nii et juuksed ka pärast tilkusid, vaatasime meie mehega hoopis ühte teist põnevat atraktsiooni - benjikummidega batuudihüppeid. Vot sinna oleks küll ise kargama tahtnud minna! Mees pelgab kõrgust ja seega sellistesse kohtadesse ei kipu. Nii vahva oli vaadata, kuidas üks pisike poiss, vanust vast kaks aastat, sinna kummitraksidesse topiti ja batuudile saadeti. Ta pisike oli ju nii kerge ja hüpped nõrgad, et need kummid ei saanud oma funktsiooni täita, kuid atraktsioonitööline oli noor poiss ja igati abivalmis, tema siis mängis juhtpuldiga (tõmbas kummid pingule ja lasi lõdvaks), niimoodi et pisike viimaks ikka täiesti kõrgele lendas. Kütkestav oli vaadata, kuidas nii pisike tegelane iseseisvalt sellist õhulendu nautis, nägu naerul ja mitte poolt piuksugi ei teinud :)!
Kõikidest laatadest, kus ma viimastel aastatel käinud olen, meeldib Jäneda mulle kõige enam, seal kohe on selline mõnus miljöö ja hea olemine. Võimalik, et oma rolli mängis siin ka ilm. Ja päris tühjade kätega me laadalt siiski ei lahkunud, ostukotti poetasime känaka ehedat maasuitsusinki.
Jänedalt suunaga koju põikasime läbi ka metsast, eesmärgiga teha seeneluuret. Mina olin häälestatud küllaltki negatiivselt aga mees on see kange seenemetsa kippuja. No ja mis saab minul olla ilusas metsas jalutamise vastu?! Esimeses kohas, kus auto peatasime, saime vaid veidi aega ringi liikuda, kui vallatud kollased seenemikud meid endi juurde kutsusid. Mees sai ühe korraliku suure peotäie, mina teisest kohast teist samapalju. Siis tatsasime, mis me tatsasime, rohkem seeni leida ei õnnestunud. Sõitsime siis autoga edasi, kuid mida polnud, olid seened. Järgmises kohas läks meil aga sama edukalt, kui esimeses peatuspaigas ning neljas, ehk viimane, oli samuti tulemusteta. Üldkokkuvõttes on metsaalune siiski liiga kuiv. Oma saagist saime õhtuks kogu perele ühe korraliku kukeseenekastme! Oi küll oli hää!
Esimesel pildil on mingi tundmatu seeneline, kuid ta oli nii vahva seenekobarkellukas, et lihtsalt pidin ta jäädvustama. Sellest metsast seekord kukekaid ei saanud, eelnevatel aastatel on neid seal aga olnud, lisaks igasuguseid muid söögiseeni.
pühapäev, 25. juuli 2010

37

Ei päevagi rohkem ega vähem, kui kokkuõmmeldud "kaltsunukust" sai jälle inimene. Viimaks ometi on aeg ronida vitriini tagant välja ja hakata elama täiel rinnal (esialgu siiski mõõdukalt, spordiga peab veel kaks kuud ootama). Hoidke alt, Liivarannad, here I come!!! :)
teisipäev, 20. juuli 2010

Minu aia kaunitarid

Oma pildid üritan tavaliselt püüda kas hommiku- või õhtupäikeses, sest päevane päike on teadagi pildi "surm". Kuid vaatamata parimatele püüdlustele see alati ei õnnestu ja nii tulebki mõni pilt paratamatult võtta kas päris ilma päikesevalguseta või hoopis terava päikesega päevavalguses, on ju seegi pilt parem, kui üldse mitte midagi. Kõrvuti olevatel piltidel on hästi näha, kuidas värvid valguses erinevalt mängivad. Ja paraku kõiki värve ei õnnestugi pildikasti niimoodi püüda, nagu silm seda reaalselt näeb. Nüüd kõigest lähemalt:

1. 'Sahara' (2009). Minu praegune favoriit, seda tänu oma väga erilisele värvimängule - avanedes on õis intensiivne kollane roosaks toonitud servadega, vananedes kollane hääbub kreemvalgeks ning roosad servad muutuvad üha erksamaks. Ühel õhtul aias jalutades olin suisa hämmingus, õhtuhämaruses särasid nad vastu nagu roosa neoon (pildile seda püüda ei õnnestunud). "Tõeline Sahara päike" mõtlesin sel hetkel endamisi, kuigi pole seda kunagi ise näinud :). Meeldib ka see, et närbuma hakkavad õied ei pudise, saad seda värvide ilu jälgida täpselt nii kaua, kui ise soovid.

2. 'Tequila' (2009). Mahedad kollakasoranzhid õied, välimised kroonlehed roosa varjundiga. Meeldib väga nende õite kuju, sellised graatsilised ja õrnad. Plussiks on veel, et ei poeta vanu ja pea värvituks muutunud õisi maha. Kuigi vanad õied muutuvad koledamaks, ei kiirusta ma nende maha lõikamisega, eemalt vaadates on peenar õie- ja värvirikkam. Eemaldan juba pruunistuma hakkavaid õisi või enne seda siis, kui on oodata külalisi, et taimed oleks ikka esinduslikud :).

3. 'Goldelse' (2009). Ei ole meil omavahel klappi. Vaatasin oma eelmise aasta blogikannet - õied jäid nägemata, kuna vihm tegi enne avanemist neile liiga ning uut õitsemist enne sügist peale ei tulnud. Tänavu sattusin paar päeva olema linnas just siis, kui ta kõik oma õied (korraga?) avas ning minu saabudes olid nad juba selles teises staadiumis, kus nende loomupärane värv ja ilu olid juba tuhmunud. Mulle tundub, et ta on oma olemuselt vist üldse kiiresti äraõitsev, teised roosid tunduvad kauem vastu pidavat. Või oli see nüüd see karm kuumus, mis talle ei meeldinud? Sarnaselt eelmistele muutub vananedes ka roosakaks-kreemikaks ning hoiab vanu õisi pikalt küljes.

4. 'Montana' (2009). Tema oli nö kauba peale seltskonnas 'Sahara' ja 'Goldelse' (eelmise aasta Hansaplanti kampaania "Kaks ostad, kolm saad"; mees kinkis sünnipäevaks). Kuna mul oli eelmine aasta täieline kollase-oranzhi vaimustus, siis olin hetke isegi tema üle tiba pettunud - ikkagi punane ju! Kuigi veel tänagi meeldivad mulle kollased ja oranzhid toonid väga, on see tugev vaimustus järgi andma hakanud ning neid roose peenras koos vaadates tunnen ta üle siirast rõõmu, lisab muidu natuke üheülbaliseks muutuvasse peenrasse aktsenti. Minu meelest sobib teiste sekka hästi nii oma värvilt kui õie kujult. On väga tubli ja rikkalik õitseja, miinuseks närbuma hakkavate õite maha poetamine. Kui õigel ajal jaole ei saa, on peenar ja tuulega ka teised roosid punaseid "ebemeid" täis.

5. Nimetu miniroosa (2007). Ei kujuta ette, millal ükskord jõuame oma tegemistega nii kaugele, et saaks hakata rajama aeda peenraid nende alalistele kohtadele, praegu on ehitusest tingitult kõik ikka veel ajutine. Nii olengi roosid pannud kõik (va veel üks õnnetuke erak "Zwergkönig" kunagises saunaotsa tootsipeenras) ühte kohta kokku. Sai temagi eelmisel aastal sealt saunaotsast ära toodud, ilmselt on seal roosidele ikkagi päikest vähe ning kippus kiratsema. Sel aastal tänutäheks aga õitseb nii rikkalikult, sellist õite rohkust polegi tema puhul enne näinud. On minu roosidest see kõige esimene!
pühapäev, 18. juuli 2010

Hakkab saama


Esimese punapõse saab kasvukast varsti saia peale lõigata. Tomatihooaja alguses on parim maius lihtsalt võisai tomatiga, natuke soola ja pipart peale saputatud. Järgneb keedumunasai ning hiljem läheb seda tomatit, kui teda juba ohtralt võtta on, igale poole ja lihtsalt niisama, õuna eest, kah.
Kuigi avamaa kurgid õitsevad rikkalikult ja taimed on tugevad, poetab ta ometi hulga kurgihakatisi peale õite langemist maha. Aga tõenäoliselt on kurjajuur üks suvealguse öökülm, mis siit salamahti kiirelt üle lehvis, kuid ometi oma pahateo korda saata jõudis. Neid karvaseid nuntsakaid paistab seal siiski õnneks olevat, jääb üle vaid loota, et taimed neid rohkem maha ei pilluta. See oleks nüüd küll suur tagasilöök, kui ühtegi kurki ei saaks, vaim värskele soolakurgile ja talvistele hoidistele on juba paar nädalat ootusvalmis. Esimene tegu värsket soolakurki on küll nahka pandud, kuid seda kaubandusest toodud kurkidega. Tahaks ju ikka oma :).