Lumehelbeke tasa tasa

Kunagi, ükspäev, mitmeid päevi tagasi, potsatas mu elektroonilisse postkasti vahva kiri põnglase kasvatajalt. Sisuks juba tuttav "tegelane" lasteaia akendelt. Tol hetkel oli palju tegemisi ja kiire kukil (nagu üldse viimasel ajal kipub olema) ning panin postkasti sama targalt kinni tagasi. Või õigemini, nüüd juba teadmisega, et kui tekib selline lahe moment, on mul õpetus tagataskust kiirelt võtta. Nii saingi nädalavahetusel natuke mahti tungida ühe isendi "hingeellu", et kui keeruline see siis ikkagi on... Mõnus nikerdamine oli, tormaka argielu väike väljalülitus. Mulle see helbeke väga meeldib, midagi minu maitsele. Palju pole vajagi, piisab vähesest loomaks hoopist teist miljööd ja meeleolu. Antud helbeke on tehtud A4 paberist, väiksemaid ei ole veel katsetanud, kuid lähipäevil on plaanis :). Kuna päris aknale ära ei mahtunud, riputasime niidiga akna lähedusse lakke, nüüd nii vahvalt keerleb tasa-tasa ja elab vaikselt õhu liikumise käes.
Aknast välja vaadates sain lohutust – räästast alla vajuv lumi ja pikad peened jääpurikad asendavad edukalt pitskardinaid, mille heegeldamiseni ma veel kuidagi jõudnud ei ole, ent nüüd tulid nad mulle ise koju kätte ja ronisid veel akna ette ka! :)