Pühapäev, 28. märts 2010

Taimed seemnest saagini 2010

Ära tõin!

Kui pea ei jaga, siis teevad seda jalad. Paslikum oleks muidugi öelda – autorattad. Eelmine nädal Rohelises Kaubamajas käies jäi mul osa ihaldatut saamata, eile siis selgus, et omast tähelepanematusest. Aga no pole imestada ka, silme eest võtab ikka kirjuks küll – seemned, sibulad, mugulad, juurikad, väikesed taimed, suured taimed jne, üks uhkem kui teine, muudkui vaata ja naudi ning pea enesega siseheitlust. Pole siis ime, et sedasi enesega klaperjahti pidades midagi kahe silma vahele jääb.
Kahe laupäeva peale saak kokku (ainut lilled):
  • Madal daalia (Wittem) potti ajatamiseks. Õisi oleks vaja ühe "projekti" tarbeks juuli I-ses pooles, eks näis, kas õnnestub.
  • Pelargoonid (Diabolo): 3-4 lehekesega väikesed taimed. Pole teda enne kasvatanud, kuna mäletan lapsepõlvest, et tädi, kelle juures oma pooled suved veetsin, kasvatas teda aknalaual. Aegajalt lõi ninna taime spetsiifiline lõhn, mis ei ole sugugi ebameeldiv, kuid tundus kuidagi vastuoluline, et üks lill võib nii tugevalt-eriliselt lõhnata. Kuni praeguseni pole tema järele ka vajadust tundnud. Nüüd aga, kui on ette näha, et minu sellesuvine lilleaiandus piirdub suures osas potindusega (plaanis on uue maja ümbert maapind tasandada ja tuua peale lisa mulda, seega pool krunti on esialgu kasutusest väljas), leidsin ta hädavajaliku, kui ilusate erksate õitega, tugeva ja pikalt õitseva lille.
  • Begooniad (Sunray, pendula yellow): nagu mu ema ütles, pööras mu mees ta poes eile uude usku – nimelt on ema rõdukastis siiani keskpäevalilli (ema lemmikud) kasvatanud, kuid nüüd langes valik uuele soovitatule. Värvid valisime ühiselt, peaks olema selline soe ja ergas valik :). Eks siis suve jooksul selgu, kuidas õnnestub. Murelikuks teeb see, et meil on pealelõunane (pigem õhtupoolne) päike, äkki jääb sellest väheks. No näed, eile poes ei tulnud selle peale, silm nägi ainult neid kauneid õisi ja meel seda, et nii kangesti tahaks ju endale kaa!
  • Saialill (Flame beauty): kuigi võiks öelda, et nad on lihtsad ja kaunid lilled, pealegi veel ravimtaimed, pole minu aias nende jaoks siiani ruumi leidunud. Kuskilt netiavarustest lugesin nad aga head kahjuripeletajad olevat, kui nad näiteks peenarde äärde istutada. Mõtlesin siis sel aastal katsetada, lisaks saab ka "kapsamaa" veidi lõbusamaks.
  • Mungalilled (Orange, King Teodore): nendele on minu aias oma kindel koht – sauna otsas suurele rauast rattale ronima. Eelmisel aastal oli mingi segu, tärkasid valdavalt sellised luitunud-plassid kollased ja oranžid õied, lisaks suutis berna terve suve neil otsas trampida, lõppkokkuvõttes oli väga trööstitu see pilt. Seekordne valik siis selline tumedam, too tumepunane oli minu jaoks midagi uut, ei mäleta seda varem ihaldanud olevat. Nüüd jääb veel üle berna pareerimine (ilmselt väikese aiajupi näol), mille tulemusena näen vaimusilmas juba päris kena tulemust :).
  • Kosmos: nägin seda eelmisel aastal oma kodutänavas ühes aias õitsemas. Oli väga pilkupüüdvalt õrn, rikkalikult ja kaua õitsev lill. Sügisel, kui ümbritsev üha trööstitumaks muutus, jätkasid nemad vapralt õitsemist. Tänu tollele aiale sündiski minu otsus ka enda aias neid õisi näha, varemalt ei teadnud selle lille olemasolust aga midagi. Lisaks pildil olevale pakile on veel üks pakk valgeid õisi servast lillakasroosa kandiga.
  • Kõrge mätashari (Kimono): suvel autoga mööda Eestimaad ringi sõites on siin-seal mõnes aias silma jäänud, peamiselt just oranžid, ning ka netis olevatel piltidel näib see lill minu jaoks väga eriline, ta lihtsalt ise tahtis minu aeda tulla! Mina lihtsalt andsin talle nüüd selle võimaluse, paraku oli saadaval ainult värvide mix, kuigi oleks eelistanud just pigem oranže toone. Ja netipiltide järgi tundub mulle, et kõrget mätasharja on vist ka mitmeid erinevaid sorte, osad tihedama, osad hõredama õisikuga. No näis, kas ta üldse minu aias kasvada tahab. Juhul, kui kasvab edukalt, siis sooviks ikka toda tihedamat-kobedamat; tänavu suvel siis on, mida võtta oli.
  • Kuningakepp: taas nähtud ühes aias, õigemini aia ees värava kõrval, mis jääb maalesõidu tee peale. Ka õhtuhämaruses olid õied avali lahti, suisa kiiskas oma erkkollase õiemerega silma, imetlesin neid ikka sügiskülmadeni välja. Suve lõpuks oli see lill võitnud kindlalt koha minu aias. Antud aasta valikust olid nüüd tema ja kõrge mätashari kaks kindlat favoriiti, mida endale tingimata saama pidin.
  • Suvi-leeklill (African sunset): ostsin mingi meeltesegaduse ajel. Suures floksipeenras, mis õitseb suve lõpupoole, on erinevad roosad-lillakad toonid, siis siin köitis mind see puhas säravpunane värv ning pikk õitseperiood. Alles kodus avastasin hämmeldunult, et taime kõrguseks lubatakse kõigest 10-15 cm. Järelikult lähevad ka potti ning potiga tõenäoliselt kivimäe otsa.
  • Kindlasti tuleb muist lilli veel kevade edenedes taimedena kaubandusest.
  • KoduKauniks aianduse foorumis on algatatud teema iiriste ühistellimuseks. Pean endaga taas rasket siseheitlust – hinnad on minu jaoks ikka väga soolased, kuid imetledes oma väljavalituks langenud kaunitare, ei tundugi need rahanumbrid need kõige olulisemad, õieilu kaalub kõik üles. Varemalt pole neid tellinud (ihaldanud aga küll), kuna oli teada, et aed ja selle kujundus-paigutus muutub seoses ehitusega. Nüüd aga, kui aed paika saab, tahaks neid väga oma aeda. Et ega iirised esimestel aastatel vist väga oma õitega ei hiilga, aja edenedes saab taim vägevamaks ning ka õisi rohkem? Selles mõttes oleks praegu jällegi nagu õige aeg neid muretseda.
  • Et oleks selgem ülevaade, koostasin tänavuaastastest taimedest tabeli, mida siis aja edenedes täiendan. Kiirelt kätte saamiseks panin selle eraldi teema alla – käsi mullas: seemnest saagini.
Neljapäev, 18. märts 2010

Aiandushooaeg 2010 on alanud!

  • Õigemini algas juba kaks nädalat tagasi (06.03.), kui mulda sai pandud esimesed kaks kartulit. See küll rohkem mehe katselabor, igatseb nii väga juba jaanipäeva paiku oma kasvatatud kartuliga maiustada. Lund teisaldama ega kirkaga maad lõhkuma ei hakanud, ikka tuppa ja pottidesse panime :). Pottidena kasutasime 5-liitrisi veenõusid, millel pealmine osa ära lõigatud. Kui saabub aeg taimed aiamulda panna, saab taime vigastamata mullapallilt ümbrise eemaldada. Kas see läbipaistev plastikust anum ka taimedele hea on, eks seda näitab siis aeg, aga tänaseks on neil ninaotsad juba mullast väljas. Teine sats kartuleid leidis oma tee mulda üleeile (16.03.).
  • Täna külvasin porrulaugu ning keskpäevalille. Leidsin riiulist pooliku lilleseemnepaki, mis pärit aastast 2007, aga kuna igatsus kevade ja suve järele on nii meeletult suur, otsustasin seemned siiski mulda poetada, ehk ikka võtavad vedu. Uue katsetusena külvasin karpi ka lihavõttemuru, mille seemnepakk justkui iseenesest mulle poes näppude külge haakus. Loodan, et sellega liiga hiljaks pole jäänud. No ei jõua pühadeks, jõuab veidi hiljem, on silmale ihtsalt ilus vaadata, kui maa veel ümberringi valge-hall.
  • Homme on plaan minna Rohelisse Kaubamajja (Punktist A punkti B kulgemisel jääb tee peale) ja soetada sealt endale veel lilleseemneid-juurikaid; millised väljavalituks osutuvad, selgub juba koha peal. Mõni aeg tagasi mehega poes käies ei suutnud me kumbki kiusatusele vastu panna ja pistsime ostukorvi paki gladioolisibulaid, kui mees hetkeks selja pööras, kasutasin juhust ja libistasin vaikselt esimesele seltsiks veel teisegi kotikese. Nüüd on mul kokku 70 gladioolisibulat:). Kui nad pooltki nii ilusad on, kui paki peal näidatud, siis oh seda rõõmu! Kuid üldiselt nendesse mix-pakkidesse kipub paraku ka kõike muud sattuma.
  • Tomati-, kurgi- jm ettekasvatamist vajavad taimed toome kevadel kaubandusest, nagu eelmine aasta ilmekalt näitas, on pakutavad tingimused nende jaoks liiga nigelad. Vaid kõrvits (lisaks porrule) talub aknalauakliimat, kuid temaga peab veel tiba ootama.
  • Lõpetuseks tutvustan oma värskeimat uustulnukat, mille mees kartulipanekutuhina aegu paari nädala eest, kevad südames, mulle kinkis. Lihtsalt niisama :). Alguses oli ta mul nimetu, kuid leidnud ümbrispaberilt firma nime, tuvastasin sõber google abil ta olevat – Pearl Kordana. Nimi nimeks, aga armsake on ta, õrn ja särav kui üks tõeline pärl.
  • Kolmapäev, 17. märts 2010

    Aeg maha

    Ümberringi kõik säras ja sillerdas, varakevadine päike pillutas oma eredaid kiiri kui laupäeva ennelõunal autosse istusime ja suuna ida poole võtsime. Umbes paar kuud tagasi potsatas e-postkasti pakkumine "kaks ühe hinnaga", järgnes natukene teema üle mõtisklemist, misjärel leidsime hea mõtte olevat hetkeks elu virr-varri karussellilt maha astuda leidmaks mõned hetked iseendile teistmoodi olemises ja teises keskkonnas. Mõnikord on seda lihtsalt vaja. Ja põnglane igatses juba ammu vanaisaema (ehk siis vanaisa ja vanaema; täisversioon oli poisile pikk öelda, kui ta alles rääkima õppis ja nii ta mugandaski selle endale suupärasemaks ning nii ongi see talle nüüd külge jäänud) juurde, eks lapski vajab vaheldust. Ja ega kevade saabudes enam puhkamiseks mahti ole, siis ootavad riburada järjekorras nii aiatööd kui ehitamine.
    Mida ida poole edasi, seda pilvisemaks ja hallimaks kiskus ilm, kuid vaatamata mõnedele sajupahvakutele oli ta siiski meile armuline ning vahetult enne Narva-Jõesuusse jõudmist lasti päike taas vabadusse. Küll jao pärast ja pelglikult pilvede vahel peitust mängides, kuid ta oli siiski olemas!
    Suur oli me üllatus kui oma numbritoa ukse avasime. Olime läinud ilma igasuguste eelarvamusteta, kuid nii paljukest (või vähest) kui me kuskil majutust kasutanud oleme, on toad siiski küllalt minimaalsed mahutamaks hädavajalikku. Nüüd leidsime eest aga suure esiku, kuhu meile oli kaetud väike lauake puuviljavaagna, pudeli veini ja küünaldega, kaks kuldset(!) tooli teine teiselpool lauda. No need toolid olid küll midagi seninägematut, ikka päris tükiks ajaks võttis ahhetama ja ohhetama. Mitte et need nüüd nii koledad oleks olnud, aga lihtsalt... kuidagi kole võõras tundus, kasutada interjööris kuldset ja veel küllalt suurel pinnal. Istumiseks olid nad aga päris mugavad. Vasakult poolt läks siis tuppa, milles oli suur voodi, öökapikesed, tv ja ennäe imet – tuhatoos! ning loomulikult ka rõdu, kus seda va suitsu siis pahvimas käia; eesolevast uksest sai aga, üllatus-üllatus – sauna! Vau, vot see oli tõeline rõõm! Paketile "Romantika Põhjamaade Rivieras" broneeringut tehes ei olnud sellest poolt piuksugi kuskil juttu. Seda suurem oli nüüd me heameel. Saun oli aus ja hea, elektrikeristega küll, kuid mõnusalt käreda kuuma võttis sisse, puudust tundsin vaid korralikust vihaga nüpeldamisest. Pikisilmi unistan päevast, mil meil saab oma ehe maasaun olema... lähima viie aasta plaanis seda veel paraku pole.

    Teinud oma pesapaigaga tutvust, käisime linna peal kondamas kohaliku kaubanduse toetamise eesmärgil. Peale seda maiustasime hea-paremaga, mis meile oli pakutud ja mida endile ise pakkusime :). Veel enne õhtusööki tõmbasime joped üll, jalutasime mereranda, õigem oleks küll öelda otsatu jäävälja manu ja vaatasime kuidas tulekeeli pilduv kera pilvedega võideldes üha madalamale vajus. Kas kuldkollane leegitsus oli nüüd hallusega võideldes kaotanud oma erksuse võlu või tegi sunniviisiline lahkumine ta meele tusatujuseks, kes teab, kuid hetkeks pildus ta meile oma suisa saatanlike pilke. Kohalikud nautisid laste ja tšaiga seda värvide mängu, kui aga tšai otsa sai, hakkas neil kodu poole kiire. Selle peale keegi seltskonnast leidis, et tšaid veel on, mispeale too, kes sellest puudust tundis, rõhutas, et see "õige tšai" on siiski otsa saanud... Ja nii asutatigi end ülemeeliku naerulagina saatel ühes lastega minekule.
    Järgmisel hommikul käisime enne söömist ujumas (kes see täis kõhuga ikka mulistama läheb, kui punu vastupandamatu jõuga, justkui magnetiga, põhja poole tõmbab), mõnusalt sai vere käima. Üllataval kombel oli bassein aga inimvaba, peale meid vaid paar veelembest isendit, kuigi hotell oli üsna rohkelt rahvast täis. Kui nüüd meenutada, siis söögisaali uksest möödudes oli ruum puupüsti rahvast täis, nii et me pagesime sealt suure kaarega basseini poole. Mõõtnud basseini pikkust ja sügavust (hea turvaline bassein, kordagi ei lähe pea vee alla :P) mitmeid kordi, tõmbasime veerand tunnikest hinge, misjärel oli meilgi aeg "akusid" laadima minna. Rahvamassid olid selle aja peale õnneks ümber paigutunud, nüüd oli söögisaalis enda mugavalt tundmiseks piisavalt õhku ja vaba ruumi. Hommikusöök nagu ikka – soe puder, muna-vorstilised-juustulised, kala asendasid kalapulgad, jogurt-krõbinad, võileivad, kohvi-tee. Eilne õhtusöök oli sarnaselt hommikusöögile buffet-lauas ning oma olemuselt selline väga kodune, ei midagi peenutsevat, ent samas maitsev. Oli lihahautis köögiviljadega, ikka tõeliselt lihane toit, mitte ei pidanud liha tikutulega taga ajama. Olen igapäevase toidu suhtes vähenõudlik (igasugused merekarbid-teod, kalamarjad, vetikad jmt võiks minugi poolest olemata olla), minule igal juhul maitses ja kõhu sain ka korralikult täis. Peale hommikusööki võtsime veel viimast Kleopatra piimavannis. Mmm... mõõõnus. Ma võiksin vist lõpmatuseni igasugustes erinevates vannides kümmelda ja veeparkides hullamas käia, vesi on raudselt minu elu üks olulisi komponente, ilma milleta ma kuidagi ei saa. Olgu siinkohal öeldud, et ujuda ma ei oska ja sügavat vett kardan ka, justkui iseenesest kaob kätest-jalgadest ramm kui vesi üle pea ulatub. Lapsepõlves oli unistuseks saada heaks ujujaks, milleks mul isegi võimalusi oleks olnud, kuid elu on erinevatel põhjustel läinud paraku teisiti... Aga too piimavann, tolle oleks pidanud võtma ikka õhtusel ajal, oleks olnud kordi romantilisem – hämar ruum, mahe küünlavalgus ning valgusekuma vanni põhjast. Nüüd läks see valguseefekt kaduma. Kuid mis parata, eelmisel õhtul oli askeldamist piisavalt, ega me sinna rallit sõitma läinud, ikka mõnuga, mõnuga peab puhkama.
    Üldkokkuvõttes jäin selle pisipuhkusega väga rahule, eks parandada ja parendada annaks seal nii mõndagi, kuid need puudused kompenseeris täielikult ülimeeldiv teenindus, mida siinkandis kohtab väga harva. Alati oli naeratus ja lahke sõna suul.
    Peale keskpäeva istusime taas autos, väikese jõnksuga Narvast ja Toilast läbi, ootas meid ees kodutee, mis pakkus vaheldumisi nii arglikke päikesekiiri kui ka tõsist lumetuisku, milles nähtavus vaid mõnikümmend meetrit. Narvas külastasime Rootsi lõvi, kelle selja tagant avanes hea vaade Narva Hermanni ja Jaanilinna linnusele. Hea meel oli talvest ja raagus puudest, lopsaka rohelusega oleks pool vaadet peidus olnud.

    Valaste on koht, kust tasub sinna kanti sattudes alati läbi põigata, iga kord pakub ta erinevat vaatemängu. Lummavat pitsilist jäämassiivi seekord imetlemiseks välja riputatud ei olnud, küll aga oli seal pesakond mägironijaid, kes üksteise võidu jäämäe tippe vallutasid, üks graatsilisemalt ja nobedamalt kui teine. Kaasaelamist jagus tükiks ajaks :).